Mats Traat (0)

Referaat

Mats Traat

23.11.1936.a.

Koostanud: Getri Järvsoo

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium

12 K klass

Mats Traat sündis 23. novembril 1936.a. Tartumaal Palupera vallas Arula külas Kuutse talus põllutöölise pojana . Alghariduse omandamist alustas kodukülas, elukohamuutuste tõttu käis ta ka Vana-Otepää
(1946 – 47) ja Nõuni (1947 – 49) koolis ning 7. klassi lõpetas ta viieteistkümne aastaselt Rannu koolis (1951).
Esialgsed edasiõppimise katsed nurjusid majanduslikel põhjustel ning ta asus tööle Kureküla sovhoosis. Paralleelselt töötamisega asus siiski õppima Tartu Kunstliku Vedelkütuse Tehnikumi (1952 – 53) ja Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumi kaugõppeosakonda (1953 – 54).
1954.a. õnnestus tal astuda Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumi, mille ta ka 1957.a. lõpetas (21.a.).
Pärast selle lõpetamist töötas Traat aasta Rõngu traktorijaamas tehnik -normeerijana ja järgmise aasta Hiiumaal Käinas põllumajandustehnika remondijaama järelvalveinsener-inspektorina.
1959 .a. siirdus Traat omaalgatuslikult Moskva Gorki-nimelisse Kirjandusinstituuti, mille ta 1964.a. (28.a.) edukalt lõpetas. Kohe pärast instituudi lõppu sai ta tööd stuudios “Tallinnfilm” mängufilmide stsenaariumide toimetuskolleegiumi liikmena ja filmitoimetajana.
1968.a. läks Mats Traat uuesti Moskvasse end täiendama, seekord kaheaastastele Kõrgemate Režissööride ja Stsenaristide kursustele.
Pärast nimetatud kursuse läbimist, alates 1970. aastast on Mats Traat tegutsenud kutselise kirjanikuna Tallinnas.
Mats Traadi debüüdiks sai 1958.a. (22 a) proosapala Elva rajooni ajalehes “Uus Tee”, kirjatükiks oli novell “Lõppematu tee”. Esimesed luuletused avaldas ta järgmisel aastal Hiiumaa ajalehes “Nõukogude Hiiumaa”
Laiemale avalikkusele tutvustas Moskvas õppivat noort kirjameest 1960.a. Mart Raud. Traadi esikraamat “Kandilised laulud” ilmus luulekassetis “Noored autorid 1962” ja oli täis tormlevat nooruslik-ägedat tulevikuoptimismi, inimkonna suuri ideaale. Raamat äratas avalikkuses soodsat tähelepanu ning sellest alates on produktiivse Traadi looming püsinud pidevalt kriitika ja lugejate huviorbiidis.
Alates 1963.a. kuulub Mats Traat Eesti Kirjanike Liitu ning oli ka kuus aastat (1986 – 92) selle juhatuse liige.
1977.a. nimetati Mats Traat ENSV teeneliseks kirjanikuks .
Alates 1985.a. (49 a) on ta ka Maailmakirjanike Akadeemia liige.
MATS TRAAT LUULETAJANA
1962.a. kassetiviisikus ilmunud “Kandiliste lauludega” esitles Mats Traat end aktiivse asjatunnetusega ja elu vastuolusid tulipunkti seadva ideeluuletajana. Austust ja respekti tekitasid noore autori tõsidus ja tõe taotlus , väljaastumine elu ja inimeste tardumuse, ükskõiksuse ja loiu leplikkuse vastu, mis andis tema reaaliderohketele värssidele elulise värskuse ning optimistliku üldhäälestuse. Ometi jäid mõned keerukamate arginähtuste tõlgendamised deklaratsioonide tasemele .
Ühe öö soojendab lõke kahte inimest.
Pärast sorivad kaks inimest tuhas
kakskümmend aastat.
(“Kirg”, 1963)
Traadi esikkogu lüüriline kangelane kuulutab oma kutsumuseks jäädvustada neid, kes joonistavad “esivanemate mureliku sünnimaa näkku sajandi keskpäeva kirja”. Õigupoolest on Mats Traat järginud seda eesmärki läbi oma loomingu, alguses läbematu bravuuriga, edaspidi üha süveneva mõtiskluse ja mõtestusega.
Ma tahtsin süüa nagu iga teinegi ja seepärast õpetasin lastele aastal 1915,
et tsaar on jumalast
ja sakslased on meie surmavaenlased.
Aastal 1930 õpetasin lastele,
et iseseisvus on suur saavutus
ja enamlased on ta surmavaenlased.
Kui ma olin eluga pääsenud Klooga laagrist,
õpetasin lastele 1945,
et fašism on inimkonna surmavaenlane.
Mind peeti heaks õpetajaks.
Aga kui ma sain seitsmekümne viie aastaseks,
öeldi juubeli puhul, nagu oleksin juba karjapoisina
olnud tulihingeline kommunist
ja puhunud lepakoorest pasunal “Marseljeesi”.
Vabandage, kuid see on küll loba.
(“Kandilised laulud”, 1962)
Esikkogu luuletused on valdavalt jutustava intonatsiooniga. Värssides leidub rohkesti kontrastseid stiilifiguure, epiteedid ja metafoorid väljendavad ilmekalt autori sotsiaalset maailmatunnetust. Kõrvuti väga ökonoomse detailivalikuga arendab Traat teisal luuletuste ideid paatoslikumalt ja ohtrasõnalisemalt.
Tulemuseks on jutustav-illustratiivne tõsielupilt.
Sõnapaljus, põhikujundist eemalduvate kõrvalmotiivide sissetoomine ning sellega kaasnev sisuline rabedus süveneb autori järgmistes värsikogudes. Alustanud külaelu argiprobleemide sotsiaalselt tundliku luulendajana, avardab Traat oma hilisemates värsikogudes “Küngasmaa” ja “ Kaalukoda ” (1966) ning poeemis “Kassiopeia” (1968) üha oma ainevalda, tuues sellesse ka globaalseid motiive, nõueldes elult ilu ja täiuslikkust, püüdes mõtestada olevat läbi enese. Sarnaseid ideid ja motiive kasutab ta ka kogudes “Laternad udus” (1968), “Ilmakaared” (1970) ja “Etüüdid läiteks” ( 1971 ).
Näiteks 1964.a. “Küngasmaas” saavutavad ülekaalu autori urbanistlikud motiivid, ühtlasi hülgab Traat esikkogule omase eepilise hoiaku, asudes aktiivse sekkuja, võitleja ja maailmaparandaja positsioonile. Selle aja ja ka luulekogu läbivaks teljeks sai liikumine, muutumine, pürgimine uue ja areneva poeetilise mõtestamise poole. Mats Traat näib järgivat põhimõtteid, mida ta ühes oma hilisemas esinemises on iseloomustanud märksõnadega avastustung, poeetiline meeletus, sõit tundmatusse. Traadi ajendiks kirjutamisel sai usk kirjanduse õilistavasse jõusse, tiivustatud soovunelmast, et sõna abil võib argielus deformeerunud indiviidi moraalselt tervendada.
Võttes lipukirjaks “kompromissitu ausus”, ründab poeet üha enam olesklejaid, nn. elurentnikke ja mitmesuguseid muid ajastu taunitavaid nähtusi. Eriti iseloomulik on selles mõttes “Tuimuse ja tuulte poeem”.
Truuksjäämine oma elu- ja kunstikreedo põhiveenetele, toetumine sisemisele täiusele ja tasakaalule ilmneb ka värsikogudes “ Harala elulood” (1976), mis sai J.Smuuli nimelise preemia, “ Hilised talled” (1976), “Lagendiku aeg” (1977) ning ka autori 80-ndate aastate luulekogudes. Kõigis neis jätkuvad otsingud sisemise harmoonia saavutamiseks läbi jõuliste ja sisukate väljenduste, kus kuulutatakse sugestiivselt elujõudu ja –usku ning tulevikulootust.
Juba oma poeemis “Kassiopeia” üritab Mats Traat käsitleda veelgi laiemaid – kogu koduplaneedi oleviku ja tuleviku sõlmprobleeme. Globaalprobleemide tulekut tema luulesse 60-ndate aastate keskel inspireerisid ilmselt teatud määral õpinguteaegsed vahetud kontaktid Moskva kultuurikeskkonna ning selleaegse vene nõukogude uudisluulega, mida ta on ka ise tõlkinud. Ent toonane Traat ei olnud veel suuteline nii mastaapset ainet ja probleemiarendust ohjama, niisiis kuhjab ta kujundeid ja kontraste kokku ning moraliseerib raevukalt. Seega ei leidnud tema õiglaselt kritiseeriv ning hoiatav paatos kunstiliselt täisväärset kehastust.
Mats Traadi järgmised värsiraamatud on eelnenud luuleteostest oma põhitoonilt üha vaoshoitumad ja tasakaalukamad, ilma et autori kreedo seejuures kardinaalselt muutunud oleks. Aina vähem pretendeerib ta lõplike tõdede kuulutamisele, polemiseerib sagedamini hoopis iseendaga, et kahtluste kaudu leida teed suhtelise tõeni ning hea ja halva, ilusa ja inetu mõtestatud vaagimiseni inimeses ja ühiskonnas. Värssidesse hakkas ilmuma minoorset helistikku, millest annavad tunnistust ka lembeluulet koondav “Laternad udus” (1968) ja looduslüürika kogumikud “Septembrifuuga” (1978) ja “Sügislootus” (1986). Ent Traadi energiavarud ega sisepinged pole veel kahanenud, endiselt jääb ta üleva, valulise ja ausa elu kirglikuks propageerijaks.
Mats Traadil on tavaks komponeerida ühe ning sama ajavahemiku värsiloomingust eriilmelisi kogusid. Näiteks hõlmab “Laternad udus” värsse aastaist 1963 – 66, “Ilmakaared” (1970) aga aastaist 1962 – 67. Enamasti on niisuguste valimike koostamise printsiibiks sisulis-meeleoluline ühtsus, vähemal määral ka kontrastipõhimõte.
Nimetatud kaks kogumikku fikseerivad Mats Traadi luule märgatava teisenemise. Kui ta seni lähenes maailma nähtustele eelkõige laialt ja ekstravertselt, hajutas oma põlvkonna tõekspidamisi kuulutavate värsside siseenergiat ning ta talitsematud emotsioonid kahandasid mõttemahtu, siis nüüd on selgelt näha, et luulemina üritab vaadata sügavamalt enesesse ja mõista välistegelikkuse vastuolusid iseenda vastuolude kaudu, jättes siiski ründava paatose vähendamata. Autori ilu- ja täiusenõudlused pole suunatud niivõrd kunstiteose kui elu enda poole. “Laternad udus” paistab eeskätt silma kujundilise täpsuse ja kompositsioonilise terviklikkuse poolest.
Seevastu “Ilmakaared” koondab väga heterogeenset materjali, nii et ilmumisjärgsel arvustusel ei puudunud alus pidada seda n.ö. inventuurkoguks, mis kokku pandud eesmärgiga korrigeerida vahekordi maailma ja iseendaga ning ühtlasi realiseerida senise luuleloomingu ülejääke.
Mida aeg edasi, seda enam juurdub Traadi luules mõistvus ja sallivus, filosoofilisus ja intellektuaalsus. Oraator muutub arutlejaks. Luuletuste struktuurid muutuvad kompaktsemaks, luuletused kontekstiga tihedamalt seotuks, tekib allegooriline ja aforistlik mõtteluule.
Uudse komponendina tema luules hakkab kaasa rääkima huumor. Seegi on tõend tema sotsiaalselt aktiivse luule muutumisest mitmekülgsemaks ja loomulikumaks.
1971.a. värsikogu “Etüüdid läiteks” on Traadi loomingus meeleoluliselt ühtsemaid ja ühetoonilisemaid üldse, kus valitseb eleegiline eneseväljendus, rusutus ja surutis paisuvad kohati lausa leinalisuseks. Suure osa sellest kogust võib lugeda üldistava tähenduseta enesehaletsuse hulka.
Valuliste eneseanalüüside tõukejõuks on elu bioloogilise kulu, hääbuvuse ja kaduvuse paratamatu äkktunnetamine, tingituna ka asjaolust, et Mats Traadil oli tulnud kaua võidelda raske haigusega. Siit ka luulekogusse kantud korduv pöördumine lapsepõlve poole ja minek mälestustesse.
1976.a. ilmunud “Harala elulood” on Mats Traadi luuleloomingus väga erilisel kohal. Samanimeline tsükkel ilmus juba tema esikkogus, ent “Perioodika” vahendusel lisandus uusi luuletusi, nii et kogumiku piirdaatumiks sai aasta 1973. See koosneb 55-st epitaafist, igaüks neist esitab kokkuvõtte ühest inimelust. Neid saatuselt erinevaid inimesi ühendab aegruum – XX sajandi keskpaik ja Harala küla. Proosa ja luule piirimail seisvate n.ö. lõpetatud isikulugude sõnastusviis matkib kõnekeelt, luues vestmise illusiooni, kusjuures autor kasutab vaheldumisi nii mina- kui ka temavormi. Esitatud on jällegi Traadile nii südamelähedane teema: läbilõige eesti küla elu ja olude muutlikkus.
“Harala elulugude” seeria jätkub ka värsikogus “Sügislootus”. “Harala elulood” hinnati J.Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga.
Vaadates Traadi hilisemat luulet (näiteks “Hilised talled”, 1976), siis näib, et tema masenduseperiood on mööda saanud, taas väärib elu kiiduhümne. Taas proovib autor leida võimalusi vastuolude tasakaalukaks hindamiseks, püüdes kõike ühiskondlikku ja rahvuslikku mõtestada läbi isikliku mina. Tema kontakt olevikuga on avardunud, pidepunkte leiab kõige tavalisemast argielust ja kodumullast. Tundub, et kirjanik on jõudnud arusaamisele, et elust põgenemine ei ole väljapääs probleemidest, ta mõistab inimese kohustusi ja vastutusi sügavamalt. Ometi kumab värssidest vastu muret ja süümepiinu, kahtlusi ja nõutust, kuid mitte jõuetust.
1977.a ilmunud “Lagendiku aeg” esindab taas rahutut ja heitlikku luuletajat. Aktiivne suhtumine mitte üksnes ainesse, vaid ka lugejasse realiseerub otsepöördumistes, rabedates deklaratsioonides, trotsi- ja jõukuulutuses, mis meenutavad Traadi noorusluulet. Vaatamata teatavale agressiivsusele, läbib kogu Mats Traadi hilisemat luulet inimlikkuse mõtestamine. Talle omaseks jääb kodususe, toe ning tasakaalu leidmine maast ja mullast, töökusest, rahvast. Ikka ja jälle kordub ka motiiv päikese eluandvast jõust, igatsus valguse kui rahu ja puhtuse sümboli järele.
Mats Traadi 80-ndate ja 90-ndate luulekogud on ühtlaselt heatasemelised ning mõtteterviklikud. Eelnevate kogude nostalgilist alatooni asendab nüüd märksa konkreetsem päevapoliitiline ja olustikuline luule. Ängist ja rusutusest jagusaamise, uue elujõu ja selguse lätteks on nihe inimese- ja maailmasõbralikkuse suunas, mida toidab teadmine juuresidemete olemasolust möödunuga ning ühtsusetunnetus kõige elava ja olevaga. Selles teadmises ei puudu optimism, kuid ta pakub hingerahu, lisades oleviku probleemidele igavikulisust ja kõlbelist sügavust. Kosta on ka mõneti kriitilist tooni, seda aga peamiselt Traadi isamaaluules. Uuele algusele viitavad värsikogud “Sügislootus” (1986), “Jäälilled” (1989), “Ajalaulud” (1990), “Vastuseta” (1991) ja “Armastuse päiv” (1995). Kõigis nimetatud kogudes vahelduvad lüüriline ja lüroeepiline laad, klasikalised luulevormid vabavärsiga.
Leebetele ja stabiilsetele värssidele annab vajalikku värvingut Mats Traadi alaline sekkumisvalmidus ja pateetiline maailmaparandamise püüe. Nendes hilisemates kogudes on valdavaks sõna mõjujõu, luule sõnumitäpsuse ja sisukoormuse kasv ning erinevate värsivormide laitmatu valitsemine ja meisterlik kujundiarendus.
Mats Traadi luulet on alati väärtustanud mure inimese eetose pärast. Selle nimel on ta katsetanud erinevaid lähenemisaspekte ja väljendusviise, jäädes ometi alati truuks tõele ja iseenesele. Tema küpsusperioodi luulet juhib igatsus valguse, selguse ja puhtuse poole. Parema tuleviku lootust on tugevdamas ühtekuuluvustunne oma maa ja rahvuse põhiväärtustega.
Laps olin, kui möödus sõjakolin.
Nooruk olin, kui tuli traktorikolin.
Mees olin, kui algas sõnakolin.
Kolin kolina järgi.
Saadaks põrgu kogu värgi,
aga hing on luulehaige.
(“Autobiograafia”, 1966)
MATS TRAAT PROSAISTINA
Mats Traadi debüüdiks sai proosapala, novell “Lõppematu tee”, Elva rajooni ajalehes 1958.a., kuid tema esimeseks proosaraamatuks oli valdavalt 1964.a. valminud novellikogumik “Koputa kollasele aknale” (ilm. 1966, 30.a.). erinevalt oma selle aja luulest on kirjanik alustanud proosas külaelu üsnagi ahta näitamisega, argistseene ja –probleeme on piiratud miinimumini. Valides oma juttude tegelasteks enamasti noored inimesed, ei ole kirjanik panust teinud mitte psühholoogilisele esitusele, vaid nende tegutsemismotiivide usutava mõtestuse ja tagamaa loomisele.
Sarnaselt oma luulele tunneb ta aina muret hallilt, loiult ja alalhoidlikult elatud elu pärast ning hoiatab rutiini ja ükskõiksuse eest. Traat jaatab oma kangelaste konflikte iseendaga, kriitilise meele ilminguid , lahtirebimiskatseid tardumusest, olgu need siis ka naiivsed või romantiliselt ähmased.
Teise proosaraamatuna valmis 1966.a. sotsiaalkriitiline “ Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga”. Oma tohutult kriitilise ja sarkastilise sisu pärast keelati algul selle avaldamine, mis õnnestus alles mitu aastat hiljem “Eesti Raamatus” (1973). Kirjaniku enese tunnistust mööda oli ta kavatsuseks luua sotsiaalne maastikupilt ühest sovhoosist 50-ndate aastate algupoolel. Välja kukkus romaan, mis on ühe oma tahuga kibekriitiline tagasivaade põllumajanduse kiratsemise aastatele, kus dramatismi süvendab reaalse ja ideaalse konflikt, mis on pigem teravdatud kui mahendatud. Seega esitab Traat selles raamatus olustikumaalinguid “külaelu idiotismist”, kusjuures peategelase tuim ringiratast tammumine omandab sümboli tähenduse. Märgata on ka püüet jõuda pindmiselt tasandilt tunnetuslikule süvenemisele.
Juba nende esikraamatutega andis Traat teada oma usust töösse, selle väärtustavast toimest inimesele ja hääbumatust lootusest jõuda ahistavast ringliikumisest vabastava spiraalliikumiseni. Just neid motiive ei väsi Mats Traat kordamast kogu oma loomingus.
Ainelt, tüübistikult ja kujutluslaadilt eelnenule sarnane on Traadi jutustus “Irdinimene” (1967). Teos on välja kasvanud autori enda isiklikust kogemusest ning käsitleb elulisi , eetilisi probleeme, eelkõige küsimust inimese kohast ühiskonnas. Nagu pealkirjastki näha, on ta selle teose keskseks tegelaseks valinud erandliku inimese ehk siis noore, raske iseloomuga maksimalisti, kelle väärtuskriteeriumid erinevad täiesti ümbruse omadest, kellel on kartus , et teiste inimlik elamistarve võib teda enda alla matta ning viia teda kompromissidele ja lamedale vegeteerimisele.
“Irdinimene” polemiseerib üksikisiku ja kollektiivi suhete lihtsustatavust, keskendudes inimese ja olude probleemsele üksteisemõistmisele. Et jutustus põhineb autori kogemusel, siis võib arvata, et ta samastas end loo peategelasega, jäädes sealjuures pigem sekkujaks kui vaatlejaks. Traat trotsis inimese kulumist ja taltumist, alistumist oludele ning kapituleerumist võitluses mõtestatud elu eest. Seepärast näitas ta kangelase vastu üles suurt poolehoidu, ent hoidus teda siiski idealiseerimast. See tõsise probleemiarendusega teos on arvestatavaks tähiseks Mats Traadi arenguteel.
1972.a. ilmus Traadilt teine lühiproosakogumik “Mänguveski”. Sellesse koondatud 7 juttu on valminud aastail 1967 – 1971. Endiselt püsib autor igapäevases eluringis, ummikusse jooksnud või hääbunud unistustega inimeste keskel, kus elule allajäämine on kogumiku tüüpilisim situatsioon. Selgelt on tunda Traadi skeptitsismi ja sarkasmi, sest loomingus domineerib madalus, ideaalivaesus ja eetiline tusk.
Prosaistina on Mats Traati algusest peale huvitanud tõsised elulised probleemid: üksikisiku ja ühiskonna suhted, inimese sisevastuolud, sotsiaal-eetilised tõekspidamised ja mõtestatud elu. Nende teemade käsitlemist on ta jätkanud siiani, ent kui tema varasemates teostes puudub kunstiline stabiilsus ja valitsevaks on trots ja tormakus, siis oma hilisemates ning viimase aja teostes on kirjanik leidnud stabiilsuse ning toonud oma loomingusse rahulikuma alatooni ja mõtteühtsuse.
1971.a. ilmunud lühiromaan “Tants aurukatla ümber” on Traadi proosaloomingu esimene suur õnnestumine. Struktuurilt ja kunstilise nägemise viisilt kaasaegse eesti proosa taustal mitmeti novaatorlik, kannab see edasi maa-ainelise klassikapärandi parimaid ideetraditsioone ja ühendab need uue aja vaimsusega.
Romaan kasvas välja filmistsenaariumist, M.Traadi diplomitööst kõrgematel stsenaristide kursustel Moskvas. Just filmilikule kujutustehnikale võlgneb see teos suuresti nii oma poeetilise eripära kui ka väärtuse.
Alati on Traadile kõige südamelähedasemaks teemaks olnud maa ja sellega seonduv . Selle romaani põhiteemaks ongi eesti talupoja ja küla käekäik XX sajandil. Teema töötlusele on tunnuslik täpne olustikutaju, sotsiaalse mõtlemise küpsus , psühholoogiliste ja filosoofiliste vaateväljade avarus. Teos on äärmiselt kompaktne. Kõigi viie peatüki tegevusajaks on valitud üksainus rehepeksupäev mitme aastase vahega. Nõnda on ta suutnud vähem kui 150-le leheküljele mahutada suure hulga ajalugu, tuues lugejateni elu ja inimesed oma suurte ja väikeste probleemidega ning täpselt välja joonistatud ühiskondliku atmosfääri eri aegadel . Keskseim sümbol on aurukatel, sest läbi kogu romaani käsitletakse ka tehnilise progressi tulekut ja arengut eesti külas.
Põlluharija töö seesmist ilu poetiseerides on Mats Traat kaugel idüllist ja taluelu pealiskaudsest idealiseerimisest. Ikka ja jälle rõhutab ta töö osa inimlike väärtuste arendamisel ja säilitamisel, pöörab suurt tähelepanu ka sellele, et inimese moraalne puhtus, väärastumine või kahestumine ei ole üksnes sotsiaalpoliitiliselt või –olustikuliselt tingitud. Traat väldib inimeses peituva hea ja halva tõlgendamist , kuid süüvib nähtuste avaramalt humaansemasse mõistmisesse, väljumata ajalooliselt konkreetse raamidest.
Oma romaani kangelasi on Traat ise iseloomustanud ühteaegu nii maa isandatena kui ka vangidena.
Haarava eetilis -filosoofilise sisuga romaanile “Tants aurukatla ümber” kuulub eesti nüüdiskirjanduses väga silmapaistev koht. See romaan on pälvinud Nõukogude Eesti preemia ning 1999.a. läbiviidud küsitlus tõstis ta läbi aegade 50 parema raamatu seas kolmekümnendale kohale.
Probleemiseadelt, esituslaadilt ja elutunnetuselt seostub eelkäsitletud teosega minevikuaineline romaan “Pommeri aed” (1974, 38.a.), ehkki selle aja- ning ühiskonnahaare on ahtam. Autor jälgib kujutatavat taas eetilise nurga alt, tuues peategelaseks möödunud sajandi lõpu praktilise teoinimese, rangemeelse ja õiglust armastava külakoolmeistri, kes on küll tervete ja kõlbeliste põhimõtetega, ent mitte mingi isamaalane või rahvavalgustaja, nagu võiks arvata ärkamisajajärgsest tegevusajast.
“Pommeri aeda” saab määratleda ja hinnata kui ideeromaani eesmärgistatud elu võimalikkusest üksikisiku ja võimu konfliktiolukorras.
esimeseks kergema kallakuga teoseks Traadi proosaloomingus sai 1975.a. ilmunud romaan “Inger”, mille tegevusajaks on olevik ja –kohaks isoleeritud väikelinn. Taas vastandab autor nimitegelast keskkonnale ning aitab otsida ja leida nimitegelasel väärtusi ja toetuspunkte, mis aitavad tal kasvõi suurte pettumuste hinnaga iseendaks jääda.
Teosesse on toodud melodramaatilisust, probleeminägemiselt on “Inger” märksa pealiskaudsem, kui Traadi varasem looming.
Sama tundekasvatuslikke eesmärke ja Traadi loomingule iseloomulikku inimese kohanemise või kohanematuse teemasid järgivat rida jätkavad jutustus “Türgi oad” (1977) ja eriti markantselt veel romaan “Rippsild” (1980). Samasse romaanitüüpi kuulub tingimisi ka “Üksi rändan” (1985), mille peategelaseks on 50-ndate aastate ränkraskeis oludes iseseisvat elu alustav nooruk. Taas rõhutab autor, et töö on see, mis inimesele ka väljapääsuta näivas argihalluses ja masenduses vastupidamiseks jõudu annab.
Üheks Mats Traadi kõrgmeisterlikumaks teoseks on saanud 1974.a. ilmunud karakternovelli ja jutustuse piirimaile jääv “Kohvioad”, mis on jutustatud eaka maanaise vaatepunktist. Süvenemine vanainimeselikku mõtte- ja tundemaailma ning vananemise tragikoomikasse on ülimalt täpne ja põhjalik, mis teebki sellest ühe autori tähtsaima ja erilisema teose. Samuti on “Kohviubade” kangelannat peetud Traadi universaalseimaks inimtüübiks ja karakteriloomingu tipuks. Teoses on palju tragikoomikat ja halenaljakat, mis samuti on väljas Traadi tavaloomingu piiridest.
Mats Traadi teosest teosesse paindlikumaks ja nüansseeritumaks muutuv inimesenägemine avaldub karakteerselt ka jutustuses “Türgi oad”, mis ilmus 1977.a. ühiste kaante vahel “Irdinimese” ümbertöötatud uustrükiga. Mõlema juures on huvitavaks avastuseks kirjaniku uus, muutunud autorisuhtumine – kirjaniku ja kangelase vahel on distants tunduvalt suurenenud. Samuti on märgatavalt rohkem hakatud kasutama koomikat, ning selle silmatorkavus viitab teoste pooleldi meelelahutuslikule eesmärgile, kusjuures käsitluse all on küllalt tõsised elunähtused. Traadi huumor ei ole niivõrd artistlikult kultiveeritud, kui just asjades ja nähtustes enestes kätkev koomilisus.
“Türgi oad” on tähelepanuväärne sellegi poolest, et siin polemiseerib kirjanik mitmes mõttes iseendaga ja oma varasemate teostega.
1970. - 80-ndatel aastatel hoiavad loominguliselt viljaka ja mitmekülgse Mats Traadi prosaistimainet kõrgel ennekõike minevikuainelised romaanid.
1979.a. ilmunud lühiromaanis “Puud olid, puud olid hellad velled” on dramaatilise tegevuse areeniks troostitu teoorjuslik külaühiskond Lõuna-Eestis möödunud sajandi keskpaiku. Intensiivne ja detailideski täpne sisseelamine möödanikku, ajastu üldtausta põhjalik tundmine ja vahetu autorisuhe on taganud ajaloolise tunnetuse väljapaistvalt kõrge taseme. Laitmatu ainevaldamine ja loominguline sihiteadlikkus võimaldasid autoril loobuda nii dokumentaalsete allikate sissetoomisest kui ka ajaloolise tausta protokollilisest edastamisest.
Vastandina “Türgi ubade” rõõmsale ja koomilisele alatoonile on “Puud olid, puud olid…” oma põhitonaalsuselt sünge ja lohutu, elule allajäämine on selles raamatus valdav, inimeste alatus ja alandatus on otse masendavad. Ent samas on see oma lüürilis-müütilise esitusviisiga ning elu väärtustava filosoofiaga ka väga poeetiline teos, sest põhjalikult on Traat sünteesinud just hell-tundlikku hingemaastikku. Seda on ta teinud stiilselt, kompositsioonikindluse ning väljapaistva keeletundlikkusega. Lootusetusele, meeleheitele ja võimetusele keskendunud romaan osutab valusa otsekohesusega inimloomuse kestvale väärpoolusele: väiklusele, kaasajooksiklusele, ülekohtule ja lugupidamatusele nii kaaskodanike kui iseenese suhtes. Kriitika hindas seda kui Traadi järjekordset kõrgsaavutust.
Raskemeelsust, murelikku ja masendavat on rohkesti ka Traadi kõige polüfoonilisemas teoses “Karukell, kurvameelsuse rohi” (1982, 46.a). See on ülitõsine ja üliaus romaan vastutusest elu ning iseenese ees. See annab erakordse võimenduse Mats Traadi kirjanikukreedole: elule annab mõtte inimlikkus, kõige vastu, mis ahistab inimväärset eksistentsi, tuleb leppimatult võidelda. Romaan on tõesti tõeline kurvameelsuse rohi, see toimib kirgastavalt ja edasikestmisusku andvalt ka väärastunud elumõistmise, aina süvenevate globaalmurede taustal.
Sissevaateid möödunud aegade taluolustikku ja rahva vaimulaadi jätkab kirjanik ka 80-ndate lõpul ja 90-ndatel romaanisarjadega “Minge üles mägedele” ( I – 1987, II – 1994, esitavad kuus jagu) ja “ Peremees võtab naise” (1997, eelneva 7. jagu), ning romaanis “Hirm ja iha” (1993).
Mats Traadi loomingust on Nõukogude Eesti preemia pälvinud “Tants aurukatla ümber”.
“Harala elulood” hinnati J.Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga. Kolmel korral, teoste “Koputa kollasele aknale”, “Tants aurukatla ümber” ja “Puud olid, puud olid hellad velled” eest on talle määratud E.Vilde nimelise kolhoosi kirjandusauhind.
“Kohviubadele” sai osaks F.Tuglase novelliauhind ning romaanile “Karukell, kurvameelsuse rohi” A.H.Tammsaare nimelise kolhoosi auhind. Veel on Traat preemiaid saanud ajakirjalt “Looming”.
“Tants aurukatla ümber” dramatiseering jõudis 1973.a. V.Panso rezissöörikäe all Tallinna Draamateatri lavale ja kujunes tähelepanuväärseks teatrisündmuseks.
“Kohvioad” lavastati 1976.a. Pärnu teatris.
1982.a. esietendus Tallinnas (seejärel ka Moskvas) eetilisi probleeme käsitlev draamanäidend “Päike näkku”, mille Traat kirjutas 1981.a.
instseneeritud on ka romaane “Pommeri aed” (1985.a.) ja “Puud olid, puud olid hellad velled” (1979.a.). viimati nimetatud romaani põhjal Tallinna stuudios valminud film jõudis ekraanile 1985.a. M.Traat kirjutas ka stsenaariumi “Tallinnfilmi” ühele parimale mängufilmile “Ukuaru” V.Saare samanimelise romaani põhjal.
Mats Traadi draamateostest võiks veel ära mainida ka lühinäidendid “Maikuu rohi” (1970), “Jää veel” ja “Kaaluja” (1991), ent vaieldamatult tuntumaks on siiski saanud “tema psühholoogiline draama “Päike näkku”.
Mats Traadi luulevalimikke on ilmunud vene, läti ja bulgaaria keeles. Peaaegu kõik ta proosa väärtteosed on jõudnud vene keelde, mõni ka kordustrükkides. Suhteliselt palju tõlgivad tema romaane soomlased. “Tants aurukatla ümber” on ilmunud kaheksas võõrkeeles, teised tõlgitumad proosateosed on veel “Kohvioad” ja “Inger”.
Eesti lugejatele on Mats Traat avaldanud luuletõlkeid mitmest keelest, sh on ta vahendanud poola keelest W.Broniewski ja tsehhi keelest J.Wolkeri luulevalimikke. Makedoonia keelest tõlgitud B.Koneski “Armunud tütarlapsed” tõi talle Jugoslaavia luuletõlke preemia 1986.a.
Lisaks neile on Mats Traat tõlkinud ka vene, soome, läti jt. luuletajaid.
KASUTATUD KIRJANDUS JA MATERJALID:

Eesti Kirjanduse Ajalugu, V köide, II raamat, 1991

Oskar Kruusi “Eesti kirjarahva leksikon”, 1995

Helju Nigolsi, Merike Rebane Väike Eesti kirjanike leksikon, 1998

Internet , Eesti luulearhiivi ja Eesti Kirjanike Liidu leheküljed