Gustav Suits (1)

Sisukord
1) Pilt........................................................................1
2) Elulugu..............................................................2-3
3) Saavutused...........................................................4
4) Tuntumad teosed...............................................5-6
5) Kokkuvõte............................................................7

Pilt

Gustav Suits professorina Tartu ülkoolis.
Gustav Suitsu Elulugu
Gustav Suits sündis 30.novembril 1883 Võnnu kihelkonnas Võnnu küla koolimaja rehetares. Tema isa Hendrik ja ema Liis pärinesid mõlemad koolmeistrite perekonnast. Gustav Suits oli andekas. Juba nelja-aataselt sai ta lugemise selgeks ning aasta hiljem oli ta piibli läbi lugenud. Varakult (1890) kaotas G. Suits isa. Aastail 1892- 1895 õppis tulevane kirjanik kodukoolimajas aga suviti hoidis karja Võnnu väljadel. Poisi lemmikuks sai lell Jaan, kes lõbusa napsimehena oli kaotanud kooliõpetaja koha ning jäetud kellamehe ametisse. Vaikse iseloomuga poisina eelistas noor Suits mängudele ajalehte ja raamatut. 1895.a. kevadel lõppesid õpingud Võnnu külakoolis. G. Suits ei tahtnud kohe peale külakooli lõpetamist gümnaasiumi minna, sest vene keele õppimine oli edenenud eelmises koolis visalt. 1895.a. sügisel läks G. Suits Tartu 3.algkooli III klassi kursust kordama . Asutatud 1804.a. 4-klassilisena, asukohaga nn. Printsessi majas , muutus see õppeasutus XIX saj. jooksul 8-klassiliseks. 1880.a. koos juurde ja ümberehitustega moodustus gümnaasiumi hoonete kompleks, mis võttis enda alla Rüütli, Gildi ja Jaani tänava ning Jaani kiriku vahel oleva kvartali . 1896.a. sügisel läks G. Suits gümnaasiumi sisseastumiseksamitele. Õppenõukogu otsusega 7.sept. 1896 võeti G. Suits gümnaasiumi vastu. Suits elas õpingute algaastail äärmiselt armetutes tingimustes. Hea õppeedukuse pärast vabastati G. Suits kooliraha tasumisest. 13 - 14-aastane Gustav luges suure huviga ilukirjandust ja tundis huvi ka filatelismi vastu. Gustav Suitsu tähelepanu hakkasid köitma gümnaasiumi aastail kultuurilised  ja ühiskondlikud-poliitilised küsimused ning õpingute kõrvalt õppis ta ka saksa- ja kreeka keelt. G. Suits lõpetas 1904 . aastal gümnaasiumi kuldmedaliga. Samal aastal asus ta õppima Tartu ülikooli, kus käis vaid ühe semestri. Seejärel siirdus ta Helsingi.  Noorel üliõpilasel jätkus õpingute kõrval aega ja energiat loominguliseks tegevuseks, kirjanduslike väljaannete toimetamiseks, soome ja eesti kultuurielust osavõtmiseks.  Peamisteks õpiaineteks valis Suits üldise kirjandusajaloo ja esteetika, soome keele ja kirjanduse ning rahvaluule . Peale saksa, vene ja soome keele, mida G. Suits valdas juba enne ülikooli,õppis ta norra, taani ja rootsi keelt
Noore Suitsu lugemus kujunes silmapaistvalt laiahaardeliseks, hõlmates saksa, vene, norra, rootsi, taani, inglise ja itaalia kirjandust ning humanitaarteaduslikku literatuuri.
Helsingi ülikooli lõpetas G. Suits filosoofiakandidaadi astmega 1910.a. Ülikooli lõpetamise järel jäi ta Helsingisse, kus sai ajutise tööjõuna koha ülikooli raamatukogu vene osakonnas . Seejärel töötas ta veel ka  gümnaasiumiõpetajana ja ajakirjanikuna.
 Aastail 1921-1944 oli Gustav Suits Tartu ülikooli eesti keele ja üldise kirjanduse õppejõud. Seejärel asus ta elama Rootsi. G. Suits suri Stockholmis 23. mail 1956. aastal ning on maetud Stockholmi Metsakalmistule. Isiklikus suhtlemises oli G. Suits alati väga viisakas. Paistis, et ta ei suhtunud kellessegi ükskõikselt. Tal puudus täielikult hingemattev tuimus, mis paljudele nimekatele isikutele kaitsevööna külge kasvab. Ta võis olla võluvalt sõbralik, aga teinekord ka lõikavalt sarkastiline . Seejuures olid tema teravad ütlemised alati omal kohal.

Saavutused
G. Suitsu esimesed trükitud värsid ilmusid ajalehes “Uus Aeg” (1899-1901). Need tagasihoidlikud luuletused kaitsevad rahvuslikke huve ja jätkavad mõningal määral Fr. R. Kreutzwaldi ning J. Tamme luuletraditsioone. Gümnaasiumiaastail tegi G. Suits algust värsiloominguga, millest esimese näitena jõudis 1899. aastal avalikkuse ette luuletus “ Vesiroosid ”. Loomingulise tee algul katsetas Suits mitmes zanris - luules, proosas ja näitekirjanduseski.Värsiloomingu alal edenes Suits siiski kõige jõudsamalt. Vorm mitmekesistus. Ühelt poolt on näha värsi löövust, energilist paatost, teiselt poolt ilmneb skepsis , “maailmamure” (“Ma kõrbes rändasin”). Kontrastsed meeleolud said Suitsu hilisematki loomingut läbivaks tunnusjooneks, mida iseloomustab, nagu märkis A. Suits, äärmine tundlikkus ja seda vaos hoidev terav intellekt.
 Perekonnalehes “Linda” ning “Postimehe” lisas hakkas 1903.aastal üksteise järel ilmuma Kustas Vahuri nime all esineva Gustav Suitsu värsse. Suitsu arusaamade kohaselt oli tollal peamiseks edasiviivaks jõuks noorsugu, kes on vaba erakondlikest dogmadest ja monoliitne oma rahva huvide eest võitlemisel; luuletaja deklareeris nooruse ülesannet kaasa minna tõusva revolutsiooniliikumisega. “Elu tuli”. 1905.aasta juulis avalikkuse ette astunud esikkogu oli vabadusliikumise tõusuperioodi langenud loominguaastate vili. Temaatiliselt on Suitsu esimene luuleraamat mitmepalgeline, sisaldades võitlusvaimustusest kantud pateetilisi luuletusi, armastus- ja looduslüürikat ning mälestuslaule. Valdavalt lüürilise laadi kõrval esineb ka eepilisi värsse. Keskse mõttena läbib luulekogu usk inimese tegevusse, tema võimesse elu uueks, avaramaks ja kaunimaks luua, mis annab lüürilistele kujunditele rõõmsa, tulevikku sihtiva optimismi. “Elu tuli” oli kõige enam levinud eesti luulekogu nõukogude-eelsel ajajärgul. Osa “Elu tule” värsse elab koorilauludena (“Noored sepad” R. Tobia ning “Oma saar” J. Simmi viisistusel jt.). Värsikogu luuletusi avaldati mõni aasta pärast ilmumist välismaalgi.Üliõpilaspäevil ilmusid esikkogu kõrval veel Suitsu esseederaamat “Sihid ja vaated” (1906), päevavalgust nägi tema ülevaade eesti kirjandusloost teoses “Die Kultur der Gegenwart ” (1908). “ Tuulemaa ”. Kahe luuletuskogu avaldamise vahel oli Suitsu esteetilistes vaadetes toimunud põhilisi suunamuutusi. Luuletuste saamislugu jälgides võib tähele panna romantiliselt üleskutsuva paatose asendumist mõtliku murega oma maa saatuse pärast, tundetoonide süvenemist ning pingelisi otsinguid värsi viimistlemiseks. 1920. aastal ilmus tal valikkogu “Ohvrisuits”, 1922. aastal aga luulekogu “Kõik on kokku unenägu” ja ballaad “Lapse sünd”. 1933.aastal ilmus valikkogu “Aastate aknal ”
Tuntumad teosed
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo ,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule : kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl hauda kandva inemise ,
siin mõteten veel astu ma!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell .
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lõpnu oll' so orjus ,
so emäs võitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tõbe lõhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kõhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tõstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud .
Poig harva üle kodo läve
so manu jõudse kooli teelt.
Sis tuuli , pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt .
Kui imelik: om armastanu
nii kavva , kavva emä arm.
Kui valulik : veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? ---
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs ---
oh kerkokell, oh kerkokell
Lõpp ja algus
Kas tunnete: väriseb maa!
Kas tunnete: kisendab veri !
Nüüd tulen kas e i või j a a!
Nüüd on kallastest tõusnud meri.
Olge valmis!
Me seisame kahe riigi väraval:
see üks on pimedus ja teine valgus.
Me, noored, ootame pilgul säraval:
nüüd see ligineb: l õ p p ja a l g u s!
Viimaks ometi!
Kokkuvõte
Ma ei ole suur kirjanduse sõber aga referaati tehes sain palju teada Gustav Suitsust, kes
suutis oma eluga palju korda saata. Lugesin mõnda tema tehtud luuletust ja ka tuntumat
„Kerkokella“, luuletus oli hea , selline vanaaegne aga vabal ajal ma selliseid luuletusi ei
loe. Selliseid inimesi Eestis palju ei ole ,arvan et paljud võiksid tema üle uhked olla ja
ongi, gustav teadis mida ta tahtis elult saada ja tegi kõik selle saavutamiseks ja võib öelda
et see õnnestus tal väga hästi. Gustav Suits oli edukas mitmel alal, nii kirjanduses kui ka
keeli õppis ta hästi palju.