Diego Velazquese (0)

Diego Velazquez
Diego Rodríguez de Silva y Velázquez (6. juuni 1599 — 6. august 1660), enamasti tuntud nime all Diego Velázquez, oli barokiajastu Hispaania kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks kunstnikuks .
Velazquez sündis Sevillas , mis oli tol ajal tähtsaim kunstikeskus Hispaanias. Ta õppis järgemööda kahe tuntuma kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576—1656) ja Francisco Pacheco (1564—1654) juures, kuid tema kunstnikuisiksuse väljakujunemisel ei mänginud vist kumbki mingit osa.
Juba 20 aasta vanusena oli noor geniaalne meister iseseisvalt leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on kõige otsekohesem ja kõige võltsimatum loomutruudus ja naturalism . Eriti iseloomulikud Velazquezi noorpõlve perioodile on nn. Bodegone maalid, kus rahvatüübid esinevad kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Nende tugev, selge maalimisviis ja tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide ( Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi .
Aastal 1623 asub Velazquez Madriidi, kus võidab kõikvõimsa peaministri Olivarese ja kuningas Felipe poolehoiu. Järgnevatel aastatel maalib Velazquez rea kuninga, tema perekonnaliikmete ja peaministri portreesid. Need on teostatud lihtsas , asjalikus, tõsises ja äärmiselt veenvas laadis. Figuurid neis on tumedad ja esinevad lihtsalm heledal ja siledal tagaplaanil.
Aastal 1629 maalis Velazquez oma esimese mütoloogilise pildi, kuulsa " Joodikud " (Los Borrachos). Kujutatud on sel Bakchos oma saatja saatüridega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuget kuulsalt mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes aastal 1628 Hispaanias viibis . Kuid Velazqueze realistlikul, grupiportreed meenutaval žanripildil pole kunstiliselt midagi ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga.
Aastatel 1629-1631 veedab Velázquez poolteist aastat Itaalias peatudes pikmalt Veneetsias ja Roomas. Otsustava tähtsusega meistri kunstiarengule oli tutvumine Veneetsia maalikunstiga, eriti Tintoretto loominguga. Velázqueze maalimisviisis tekib nüüd muutus; ta loobub üksikvorme teravalt modelleerivast laadist ja pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tunneb ainult pinda ja hülgab detailse sisejoonistuse ning lihtsustab kõike viimse võimaluseni ja sulatab kokku üksikasju. Pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uus laad ilmneb juba Itaalia-reisi kestel maalitud töödes, nagu näiteks Prado muuseumis olevas maalis "Vulcanuse sepikojas". Seda laadi harrastab kunstnik ikka järjekindlamalt ja julgemat pärast kodumaale tagasitulekut maalitud teostes. Neist tuleks kõigepealt esile tõsta hertsog Olivarese ja noore printsi Balthasar Carlose ratsaportreid. Mõlemad portreed, maalitud umbes 1632-34, säilivad Prado muuseumis, Madriidis.
„Las lanzas“
3,70 x 3,07 meetrit, 1635, Prado muuseum , Madriid .
Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi hiilgavaim meistriteos on suur, aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab episoodi sõjast Madalmaade vastu, nimelt Hollandi kindluse Breda alistumist 1625. aastal hispaanlastele. See mõõtmetelt suurim Velazquezi töö on tuntud nime all " Piigid " (Las Lanzas), hispaaina sõdurite piikide järgi. Vaevalt leidub teisi ajaloolisi pilte, kus sündmus oleks kujutatud loomulikumalt ja sundimatumalt, ilma paatose ja žestita. Pildi peamisi võlusid on õhu ja valguse ainulaadselt meisterlik kujutus .
" Innocentius X portree"
Aastatel 1649-51 sooritab Velazquez teise reisi Itaaliasse. Jällegi ruttab ta algul Veneetsiasse, peatub siis ligi aasta Roomas ja külastab teisi linnu. Roomas maalib ta 1650 aastal ühe oma parimatest töödest, paavst "Innocentius X portree". Paavsti jõhkra, despootliku ilmega näo on meister edasi andnud varjamatu naturalismi ja peaaegu hirmuäratava tõetruudusega.
Vaatamata sellele, et ametikohuse täitmine kuningakojas (ta oli nimelt kuninga lossimarssal) Velazquezilt palju aega ja energiat röövisid, on viimased üheksa aastat tema elus äärmiselt produktiivsed . Nüüd loob kunstnik mõned mütoloogilised pildid, millest tuntuim on " Veenus peegliga", hulga kuninga ja tema pereliikmete , samuti õuenarride, kääbuste jt. portreid.
"Las Meninas"
Autor Diego Velázquez
1656–57, õli lõuendil, 318 x 276 cm, Prado muuseum, Madriid
Kuid paremad tolle perioodi maalid, ühtlasi Velazquezi suurimad meistriteosed, on kaks suurt kompositsioni, nimelt "Õuedaamid" (Las Meninas, 1656) ja "Ketrajad" (Las Hilanderas, u. 1657). "Õuedaamid" kujutab kunstnikku ennast kuninga ja kuninganna topeltportreed maalimas; valitsejate figuurid peegelduvad tumeda ruumi tagaseinas olevas peeglis, Esiplaanil on väike infant Margarete (keda Velazquez korduvalt on portreteerinud), ümbritsetuna õuedaamidest ja kääbustest. Maalil puuduvad peaaegu täiesti lokaaltoonid, teose mõju on rajatud peamiselt õhu ja valguse kõige peenemate nüansside tabamisele.
Veel võluvam oma vabaduse ja loomulikkusega on "Ketrajad". Kunstnik on siin kujutanud Madriidi vaibatöökoda; esiplaanil on elusuuruses ketrajad tööl, tagaplaanil näeb müügiruumi, kus suursugused daamid uurivad ülesriputatud vaipu. Nagu "Õuedaamide" pildis, ei ole siin peaasjaks mitte figuurid ja tegevus, vaid optilismaatiline probleem – kujutada, kuidas valgus tagaplaani täiesti üle ujutab ja siis nõrgenedes tumedal esiplaanil levib, segunedes valgusega , mis tuleb esiplaanil olevatest, vaatajatel osalt nähtamatutest valgusallikatest.
Ükski vanadest meistritest pole uuema ajastu kunsti nii mõjutanud kui Velazquez. Tema mõju 17. sajandi hispaania kunstile seevastu polnud kuigi suur.
http://et.wikipedia.org/wiki/Diego_Vel%C3%A1zquez
Diego Velazqueze karjäär oli seotud Felipe IV õukonnaga kodumaal Hispaanias. Kunstnik sündis aastal 1599 Sevillas, kuid varsti pärast Felipe kroonimist, 1621.aastal rändas ta Madridi ja pälvis õukonna soosingu. Kunstniku esimene portree noorest kuningast meeldis valitsejale niivõrd, et ta teatas, et edaspidi tohib teda maalida ainult Velazquez. Kuningale sümpatiseeris kunstniku sõltumatu loomus nindg nende vahel tekkis ebaharilikult tihe sõprus, mis lasi Velazquezel usaldusväärse õukondlasena kunstnikutöö kõrval saada tähtsaid poliitilisi ja administratiivseid ameteid. Kuigi Vela’ zqueze maalide hulk polnud suur, oli tema mõju tohutu ning paljud – teiste seas Manet ja Picasso – on pidanud teda kõigi aegade suurimaks meistriks.
http://www.hot.ee/deguise/velasquez.ht m
Üks kuulsamaid kunstnikke on DIEGO VELAZQUEZ (1599-1660). Hispaanlased üritasid kujutada kõike muutuvana ja liiikuvana. Üllatav on fakt, et Velazquez pole teadaolevatel andmetel maalinud ühtegi kirikupilti. Noorpõlves oli ta vaimustatud Caravaggiost ja maalis peamiselt olustikumaale. Saanud aga Hispaania kuninga õeukunstnikuks, oli tema ülesandeks portreteerida kuningliku perekonna ja õukonna liikmeid. Üheks Velazqueze parimaks portreemaaliks leotakse "Paavst Innocentius X portreed". Kui paavst oma portreed nägi, olevat ta öelnud: "Liiga sarnane!". Oma maalide kompositsioonis püüab Velazquez kõiki elemente täielikult ühte sulatada. Selle üheks vahendiks oli valguse ja õhu kujutamine, milles ta erilise meiterlikkuse saavutas. Üks tema teine tuntuim töö kannab nime "Las Meninas" e "Õuedaamid".
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.ht m
Kui 17. sajandil toimus Hispaania majanduses suur langus, siis kultuuris oli sellel ajal Hispaania ajaloo suurim õitseng. Kunstis oli selle krooniks Diego Velazquezi looming. Velazquez oli kuningas Philippe IV õukonnakunstnik ja vastupidiselt Rembrandtile polnud ta seepärast iseenda peremees. Seda imetlusväärsem oli ta julge ja vabameelne looming, kus keskpunktiks ei olnud mitte õukondlane, vaid tavaline hispaanlane. Velazquez ei tee oma tegelasi ei ilusamaks ega paremaks. Ta armastab oma rahvast just sellisena, nagu ta on.
„Infant Balthasar Carlos hobusel“ on loodud 17. sajandil vägagi moes olnud paraadportreede laadis. Esinduslik paraadportree rõhutas portreteeritava välise sarnasuse kõrval ka tema tähtsat ühiskondlikku seisundit . Noorele printsile  on selga pandud uhked riided ja asetatud ta kõige peenemat tõugu hobuse selga, kes on tagajalgadele tõusnud. Renessanssi ajal maalitud ratsaportreedel olid hobused alati rahulikult sammumas või seismas. Nii väikese poisi puhul on suhteliselt võimatu see, et ta poseeris niimoodi . See on üks väheseid kunstiteoseid, mida luues on Velazquez teeninud kannuseid oma peremehe ees.
Pidulik ja toretsev barokk oli põhiliselt kuningate ja õukondade kunst , mille eesmärk oli väljendada absolutismi ja katoliku kiriku vägevust. Barokk oli esimene kunstistiil, mis ulatus Euroopast kaugemale, Euroopa riikide kolooniatesse Ameerikas.
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/barokk_liina.ht m