Rembrandt (0)

Sissejuhatus
Holland oli 17. sajandil üks rikkamaid Euroopa riike ning juhtiv merekaubanduses. Samuti oli vaimses elus Holland 17. sajandil oma õitsengus; hollandlased oli eriti edukad maalikunsti alal. Kuna Hollandis polnud kunst keskvõimule allutatud, oli igas linnas oma maalikoolkond, mille meistrid olid teineteisega tihedas läbikäimises, sest linnad asetsevad Hollandis suhteliselt ligistikku. Üks kuulsamaid, mõjukamaid ja geniaalsemaid Hollandi maalikunstnikke oli Rembrandt , kes elas ja tegutses põhiliselt terve elu Amsterdamis . Rembrandt on maalinud üle 600 maali- nende hulgas žanrimaale, maastikke, portreesid, natüürmorte.
Rembrandt(1606- 1669 )
Rembrandt oli üks geniaalsemaid ja võib- olla suurimaid maalikunstnikke üldse. Tema suurus seisnes eelkõige selles, et ümbritsevast reaalsusest lähtudes andis ta sellele üldinimliku tähenduse. Rembrandti kunst baseerub sügaval vormitunnetusel , kus pole võimalik vahet teha ilusa ega ka inetu vahel. Valguse ja varju , heleda ja tumeda vaheldumine on ta olulisemad väljendusvahendid. Just nii kujundab Rembrandt välja kõige naturalistlikumad ja proosalisemad nähtused ümber nii, et need tunduvad ilmutustena muinasjuttudest. Realistlik ja romantiline, maine ja visionaarne element sulavad tema loomingus kokku ühtseks usutavaks tervikuks. Seejuures on Rembrandt väga mitmepalgeline, sest kunstniku 600. pildi hulgas on esindatud usulised ja mütoloogilised stseenid, maastik , žanrimaal, natüürmort, portree. Ja sama kuratlik omapära, mis ilmneb tema maalides , on iseloomulik ka tema ofortidele ja joonistustele.
Esimese, väga lühikese eluloo kunstnikust on üles kirjutanud Jan Orlers, Leideni linnapea . Nelthen Villemsi ja Harmen Gerrits van Rijni poeg, kes sündis 15. juunil 1606. aastal. Vanemate tahtel pandi poiss ladina keelt õppima Leideni ülikooli lähedal asuvasse kooli. Vanemad lootsid poissi kasvatada tubliks riigiteenistujaks, kes vanemate eest vanaduspäevil hoolt kanda suudaks. Peagi ilmnes poisi sünnipärane huvi maalikunsti ja joonistamise vastu ning vanemad võtsid poisi koolist ära.
Tahtes nooruki annet edasi arendada, pandi ta ühe tähtsusetu, kohaliku kunstniku juurde kunsti emaseid seaduspärasusi õppima, kuid hiljem viidi Rembrandt Jakob van Swanenburghi juurde edasi õppima. Poiss veetis seal kolm aastat, tehes suuri edusamme ja kiindus maalimisse jäägitult. Tema tööd kutsusid esile üldise vaimustuse. Noormees andis lubaduse, et temast saab kord kuulus maalikunstnik .
Isa otsus oli, et poiss peaks edasi õppima juba tuntud kunstnikelt. Nii jõudis noor poiss Rembrandt Amsterdami Pieter Lastmani (1583- 1633) juurde, kes matkis Elshermeri ja Caravaggio laadi , toonitades tugevasti valguse ja varju kontraste. Seal sai temast kuue kuuga iseseisev kunstnik, varsti aga üks oma aja tunnustatumaid meistreid. Kuna Amsterdamis oldi Rembrandti töödest vaimustuses, sai ta palju piltide ja portreede tellimusi ning seetõttu soovitati tal kolida Leidenist Amsterdami. 1631. aastast kuni elu lõpuni elaski Rembrandt Amsterdamis.
Rembrandti varasemad maalid olid väljanägemiselt väikesed ja hoolikalt väljajoonistatud detailidega, värvid olid metalliläikelised, põhitoonideks hallikasroheline ja tumepruun . Ent juba siin mängis oluliselt kaasa heleda ja tumeda omapärane ja romantismihõnguline kasutamine. Seda perioodi iseloomustab ilmekalt maal „Simeon templis ”. Põhiliselt viljeleb kunstnik siiski portreed ja harrastab graafilist, peamiselt oforti, mille tehnikat on olulisel määral ise täiustas.
Üldise tuntuse saavutas Rembrandt oma esimese suurema tööga, milleks oli Amsterdamis loodud teos „Dr Tulpi anatoomialoeng”. Sellel maalil kujutas kunstnik grupi portreed. Meedikud on Dr Tulpi ümbritsemas, kes prepareerib surnu kätt. Huvitunud, elavad näod, iga loengul osaleja erinev reaktsioon toimuvale muudavad teose psühholoogiliselt veenvaks, eredaks, novatoorlikuks. Lihtsast grupiportreest on maaleri osava pintsli all saanud kompositsioon , mis köidab oma tõetruu, kuid meisterliku ülesehituse ja maalilise mõju koondamisega.
Nüüd järgnevad Rembrandti elus rõõmsamad ja päikesepaistelisemad aastad. Rembrandt elab ja tegutseb pildikaupmehe Hendrik van Uylenburghi korteris, kes tema eest hoolt kannab ja talle tellimusi hangib. See aitab noorele kunstnikule ülieduka ja moodsa kuulsuse luua. 1634. aastal abiellus kunstnik oma jõuka patrooni sugulase Saskia van Uylenburghiga. Rembrandt on üks Amsterdami otsituim meister ja abielu rikka pruudiga annab talle kadestamisväärse majandusliku positsiooni, mis omakorda kindlustas kunstniku Hollandi kõige rikkama klientuuriga.
1630. aastatel valmib Rembrandtil terve suur seeria portreesid Saskiast, kes oli kunstniku lemmikmodell. Maalil, millel nimeks Flora, kujutas Rembrandt Saskiat natuke enne poja Tituse sündi. Sama huvitav maal on „Autoportree Saskiaga ”. Tõstes pokaali , pöördub kunstnik nende poole, kes pilti vaatavad, nagu paluks ta vaatajatel jagada enese piiritut õnne ja rõõmu. Perioodi 1632- 1642 võib nimetada Rembrandti loomingus barokseks ajaks. Tema mütoloogilised ja piiblikompositsioonid paeluvad oma hoogsa dekoratiivse struktuuriga, kostüümide kuhjatud rikkuse ja teatava välise efekti taotlusega. Õnneks pääseb Rembrandt baroki manerismi ning tühise paatose hädaohust: tema kunsti kaks olulisemat põhisuunda- realism ja professionaalne heletume- aitavad tal sellest üle saada. Ka Rembarndti paljudes portreedes valitseb tollest ajast avar, lai, elurõõmus ja toredusküllane käitlemis laad, soe ja hele kuldtoon seob omavahel rikkaid lokaaltoone. Tavaliselt kujutas kunstnik end koos Saskiaga.
Samuti oli Saskia kuulsaks saanud maali „ Danae ” modelliks, teenijas on võimalik ära tunda kunstniku enest. Maal vapustab tunnete külluse ja rikka koloriidiga. Pehmed, valgust peegeldavad eesriided, säravad metallist esemed justkui varjaksid paljast figuuri voodil... Seal lamab isa käsul torni suletud neiu , kelle juurde tuleb kuldvihmaks moondunud peajumal Zeus , et teda võrgutada. Tõepoolest, ei jää mingit kahtlust, et läheneb nähtamatu armuke; teener on segaduses, kuid neiu kutsub armastust endaga aset jagama .
1642. aastal loob Rembrandt töid, milles tavon täielikult lahti öelnud pealiskaudsest efektitaotlusest ja milles välimise lihtsusega seltsib ikka sügavam ja sügavam hingestatus ja üha rohkem saladuslik heleda- tumeda käsitlus, näiteks maalid: „Manoah ohver”, Jutlustaja Ansloo”, ” Elisabeth Bas” . Samal aastal sureb Rembrandti armastatu - Saskia. Just sellel perioodil maalib mees ühe oma kuulsaima töö „Öine vahtkond ”. Amsterdami laskurite korporatsioon oli tellinud Rembrandtilt grupiportree . See oli austav ja kasulik tehing ning kunstnik lahendas ülesande täielikult 17. sajandi vaimus, kuigi see valmis juba sajandi keskel.
Rembrandt komponeeris dünaamilise, kompaktse stseeni, kus kõigile liikmetele on antud ülesanne, alludes keerulisele, ühtsele rütmile. Esiplaanil on kujutatud täies valguses kõrget , justkui vaatajate poole suunduvat laskurite kaptenit Banning Cocqi välimust, tema kõrval seisev leitnant erekollases kaftanis moodustab eraldi värvilaigu. Need kaks figuuri on vastukaaluks teistele, kes on nihutatud poolpimdusse tagaplaanile ning tasapisi mitmekesiselt astmestatud hämarusse kaovad. Laskurid aga lähevad juhtide järel rännakule, valvekorda või paraadile, nagu tundub seda pilti vaadanud asjasse pühendamata vaatajale. Selles värvitoredust hõõgavas, unistuslikku heledusse ja tumedusse uppuvas maalis on Rembrandt enese vormikõne lõplikult välja kujundanud.
Paraku ei meeldinud maal tellijale, sest kõik olid maksnud võrdväärse osa pildist, kuid kahjuks ei tundnud mõni end pildil äragi. Sellest sündmusest hakkab periood, kus Rembrandti sügvalt subjektiivsed tööd vaatajates järjest vähem ja vähem poolehoidu leiavad. Algab kunstniku majanduslik allakäik. Suur osa rikastest teellijatest pööravad Rembrandtile selja. Muutus üldine soosing ning selle tagajärjel sai Hollandi suurimale ja geniaalsemale kunstnikule osaks ebapopulaarsus. Tema sügavat, eesrindliku kunsti suutsid lõpuni hinnata ainult vähesed Rembrandti pooldajatest.
Saskia mälestuseks maalis Rembrandt maali „Püha perekond”. Imestama paneb see, et kunstnik kasutab selle maali puhul heledaid toone, rõhutades sellega veendumist, et elu ja surm on lahutamatud ning surm liidab kogu rahva taevastes avarustes uuesti kokku.
Aastal 1656 müüakse Rembrandti vara oksjonil maha. Seetõttu on ta sunnitud elupaika vahetama ning kolib Rozengrachti, mis oli tollal Amsterdami vaeseim linnaosa. Palju pahameelt tekitas Hollandi puritaanlikes kihtides Rembrandti kooselu teenijanna Hendrickje Stoffelsiga.
Väga huvitaval kombel ei avalda eluraskused loomingule halba mõju- kunst saavutab järjest sügavama mõju koos hingestuse ja salapäraga. Mida vanemaks Rembrandt elab, seda lihtsamaks ta kunst muutub, mida kasinamaks jäävad vahendid, seda kaasakiskuvamaks muutub teoste sisu, ilme ja meeleolu. Teosed, mis valmisid pärast aastat 1642, on enamik piiblistseenid ning kunstnik on valanud neisse enese kurbuse ja igatsuse. Tolle perioodi parimad tööd Louvreis : „Halastaja Samaaria mees”, „Emmause jüngrid” ja „Batsheba”; samuti „Kristuse ristilt võtmine” aastast 1650 Sarasota muuseumis Ameerika Ühendriikides. Kõikides neis töödes kajastub mingi eriline salapärane rahu ja seletamatu kurbus . Rembrandt otsib ka loodusest troosti. 1640- 1650. aastatel loob ta enamiku oma maastikest, mis on meelolult sügavdramaatilised ja upuvad kõige salapärasemasse heledasse- tumedasse ja kõige rembrandtlikumad neist on võib- olla „Maastik tulleveskiga” Washingtonis.
Kõige haaravamad maalid maalib Rembrandt oma viimastel loominguaastatel 1650- 1660. Sageli kasutab modellidena Amsterdami juute ka loob Rembrandt arvukalt autoportreesid, maalib elukaaslast Hendrickje Stoffelsit, oma venda ning poeg Titust. 1661- 1662. aastal valmib kunstniku viimane grupiportree „Staalmeesters”, millel kujutatakse Amsterdami kangrute gildi eestseisust, mis tähistab ühtlasi ka Hollandi grupiportree tippu; imetlust väärib maali sisemine elulisus, monumentaalne kompositsioon, leegitsevad toonid ja rahulik meeleolu.
Viimaste aastate tuntumateks töödeks on veel „ Peetruse ärasalgamine” ja „Juudi pruut” Rijksmuseumis, „Jaakobit õnnistamas” ning „Perekonna portreed” Braunschwaigi muuseumis. Nende iseloomustavaks tegureiks on võimas ja suur vormikujundus, vaba ja laia pintslilöögiga maalimistehnika ning vabalt sädelevad ning värelevad värvid ehkki iga pildi loomisel on tarvitatud väga piiratud hulka toone. Esile kerkivaks on kollane ja pruun kõikvõimalikes varjundites.
Maalija luigelauluks sai 1669. aastal valmistatud kompositsioon „Kadunud poja tagasitulek ”. See on vapustav varjamatus naturalismis, dramaatilisuses ja ilmekuses. Kunstnik on rõhutanud kõikeandestavat armastust kannatava ja alandatud inimese vastu- idee, mida Rembrandt on kaasas kandnud läbi elu, leiab siin kõrgeima, täiusliku väljenduse. Just sel maalil on võimalik näha Rembrandti maalimis tehnika kogu mitmekülgset oskustepagasit, mille ta pika loometee jooksul oli välja töötanud.
Kurnatud ja haige, närudes kaltsudes , varanduse tuulde lasknud ja sõpradest hüljatud, ilmub poeb isamaja lävele, kust leiab lohutust ja andestust. Lootuse kaotanud vanakese ja kahetseva poja- ääretu rõõm kohtumise üle moodustavad pildi emotsionaalse telje. Vapustatutena ja vaikides on paigale tardunud kõik stseeni tunnistajad.
Nii lihtsat ja geniaalset täiuslikku teost on võimeline maalima ainult suure elukogemusega inimene ja üliandekas kunstnik- järele mõeldud, kõik oli räägitud, kannatused kannatatud ja seda juba ammu , pikkade ootuseaastate jooksul. Sellesse hetke on jäänud vaid kohtumisrõõm, helge ja vaikne.
Maalikunsti kõrvalt viljeles Rembrandt ka graafikat, peamiselt oforti. Tema loomingulisse laekasse kuulub üle kolmesaja graafilise lehe erinevates käsitluslaadides. Varasemad tööd on täpsed ja realistlikult selgejoonelised, hilisemad aga rajatud heleda ja tumeda vaheldumisele , mis hilisemas eas saavutas sametiliselt maheda ülemineku ja jättis toonmaali mulje. Kuulsaim leht keskperioodist on niinimetatud „Sajakuldnaleht”, mis on pärit umbes aastast 1650. Samal ajal maalitud maastikega loob ta enda paremad maastikugravüürid, mille motiivid on laenatud Hollandi loodusest. Tõuget on ta neiks mõnevõrra saanud Seghersilt. Kuulus on eriti „Kolm puud” aastast 1643. Rembarandti ofordikusti tippsaavutusteks võib pidada mõnda lehte tema viimasest elu perioodist, näiteks „Kristus Emmauses”(1654) ja „Ecce Homo” (1655). Kujutluspilti Rembrandti kunsti stiilist ning tema loominguperioodist aitavad täiendada hulgaliselt hästi säilinud joonistused.
Paraku vajus Rembrandt pärast surma täielikult unustuste hõlma. Õnneks taasavastati mees ja hakati tema kunsti hindama uuesti alles 19. sajandil ning uuema aja kunstnikud on tema oskustest palju õppinud. Maha matnud elukaaslase Hendrickje 1663 ja poja Tituse 1668 . aastal, sureb Rembrandt üksiku, mahajäetuna ja vaesena 1669. aastal Amsterdami Rozengrachti agulis. Rembrandtil oli ka väga palju õpipoisse, kuid mitte ühtegi, kes oleks midagi osaks saanud tema kunsti vaimust , sest nad jäljendasid lihtsalt puhtväliselt Rembrandti maneere.
Lisad
Saskia portree Poeg Titus mungana Rembrandti üks ilusamaid Kolm rist
eneseportreid
Sajakuldnaleht Öine vahtkond Mees kuldse kiivriga
Bathsheba vannitoas Kadunud poja tagasitulek
Kasutatud kirjandus
1) Annus Raud „ 21 maailmakuulsat kunstnikku”
2) http://en.wikipedia.org/wiki/Rembrandt