Mõtteid presidendi kõnest 24.veebruaril pidas Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves Vabariigi 95. aastapäeva auks kõne. Oma kõnes tõi ta esile praegusel hetkel aktuaalsed probleemid ning mineviku saavutused ja heitis pilgu ootusärevalt tulevikku. Kõne algab mõttega, et me oleme liialt kaua otsinud probleemide põhjust minevikust nagu mõni endine koloonia, kellele on ülekohut tehtud. Meile meeldib end võrrelda naabritega, nii heas kui ka halvas ning pidev võrdlusmoment ainult võimendab tegelikkust. Kuid kui me tahame end võrrelda, siis võime teha seda riikidega, kellele vabadus ja demokraatia on
homsete probleemidega. Sest tunnistame endale, et seekord astume uude aastasse pigem kõhklemisi kui uljalt. See, mis meid ees ootab, tekitab paljudes ärevust ja ebakindlust. Meie majanduse mõõdumärkide järgi võib algav aasta tulla Eestile sel sajandil kõige keerulisem. Me täna alles laskume majanduslanguse oru põhja. Kui pikk on org ja kui kaugel tõus ma ei tea. Me keegi ei tea. Meie endi unistuste Eesti eduka ja edasipüüdliku Eesti mured on paisanud nii mõnegi meist meeleheitesse ja enesehaletsusse. Käsi rüppe lastes ning Eesti seest ja kaugemalt süüdlasi otsides me paremat tulevikku ei loo. Aasta 2009 on ju ka innovatsiooniaasta: uute ideede, loova mõtlemise ja teistmoodi tegutsemise aasta. Ainult meie ise saame otsustada, kuidas me edasi läheme. Me teame, et Eesti uus tõus tuleb, kui oskame endas säilitada meelekindlust ja mitte kahelda peamises: oma riigis ja iseenda oskustes
Vabariigi 93. aastapäeva kõne Austatud direktor, õpetajad, õpilased ja teised, kes te täna siia kogunenud olete. Täna on Eesti Vabariigi 93. sünnipäev. Õnnitlen teid kõiki selle pidupäeva puhul meil on riik, mille üle õigustatult õnne ja rõõmu võime tunda. Saame seda teha siiralt, Eesti Vabariik on maailma riikide seas rahvusvahelises võrdluses heas positsioonis. Seda tasub endale ikka ja jälle meelde tuletada. Eesti kuulub nii Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), Euroopa liitu, NATOsse kui ka OECDsse ja nii edasi ja nii edasi. Eesti Riik areneb pidevalt ja kiires tempos edasi. Need on kõik asjaolud, mis tunduvad juba meile täitsa tavalised, aga nii direktor, õpetajad ja teised vanemad inimesed mäletavad kindlasti, et 20 aastat tagasi ei olnud selline tulevik Eestile sugugi ette kindel. Aga riigi sünnipäeva puhul, võiksime me kõik kasvõi korraks nende asjade peale rohkem mõelda.
Alates 1. maist 2004 on Eesti Vabariik Euroopa Liidu täieõiguslik liikmesriik. Euroopa Liidu liikmelisus on avanud Eesti kodanikele palju uusi võimalusi ning aidanud oluliselt kaasa kogu riigi majanduslikule arengule. Avalikkuse toetus Eesti kuulumisele Euroopa Liitu on kõrge. Koos ülejäänud liikmesriikidega kujundab Eesti Euroopa Liidu poliitikat ning osaleb liidu õigusaktide väljatöötamisel. Osalemine Euroopa Liidu tuleviku kujundamises on muutunud valitsuse ministrite ja ametnike igapäevatöö lahutamatuks osaks. Kõik Riigikogu liikmed puutuvad pidevalt kokku Eesti seisukohtade kujundamisega Euroopa Liidu algatuste suhtes või seaduseelnõude menetlemisega, mille aluseks on Euroopa tasemel vastu võetud reeglid
3 Kes peaks valitsema? Sissejuhatus Inglismaa rahvas peab end vabaks, kuid eksib rängalt; ta on vaba üksnes parlamendi liikmete valimise ajal. Niipea kui nad on valitud, saab orjus vabadusest võitu ja viimasest saab eimiski. See, kuidas rahvas neid lühikesi vabadusehetki kasutab, näitab tegelikult, et ta väärib nende kaotamist. (Rousseau, Ühiskondlik leping, III rmt, 15. ptk, lk 266) Ükskõik kas riik tundub meile olevat õigustatud või õigustamata, fakt on see, et riik on olemas. Ja meie praeguselt ajalooliselt positsioonilt vaadatuna on väga raske näha, kuidas saaks see olukord iial muutuda. Niisiis huvitab igaühte, isegi filosoofilist anarhisti, küsimus, mis laadi riik ja valitsus meil peaks olema. Missugune peaks olema valit
Kuid nii ulatusliku kriisini ei saanud viia vaid puhttehnilised põhjused, sellel kõigel on palju sügavamad põhjused, see on laiahaardelisem kriis. Nagu on öelnud ajaloolane David Vseviov on see tegelikult hoopis laiahaardelisem kriis. See on väärtuste kriis. Kaugeltki mitte ainuüksi vead ökonoomika vallas, vaid kümnete aastate jooksul järjepidevalt kujundatud väärtushinnangud ja -skaalad on praeguse kriisi esmapõhjusteks. Aga üks on selge, Eesti puhul jääb kindlalt samaks tema geograafiline asukoht. Kriis on kolmetasandiline. Kõige fundamentaalsem kriis on meie vaimne kriis ja selle väljenduseks on meie täielik peataolek vaimsete väärtuste tasandil. Kui vaimne vundament on paigast ära või üldse olematu, siis ei saa ka sellele rajatu kesta ega meile kasuks toimida. Meie ühiskonna vaimne kriis saab alguse sellest, et me oleme nii ühiskonna kui indiviididena täielikult silmist ja isegi oma teadvuses unustanud ideaali
Taasiseseisvunud Eesti on sama vana kui ennesõjaaegne: kuidas edasi? Kakskümmend ja üks aastat on Eesti olnud taas iseseisev. See on peaaegu sama pikk aeg, kui suutis meie esimene vabariik eksisteerida. Viimase saja aasta jooksul on riigikorrad vahetunud, rahvas läbi käinud tulest ja veest, ent eestlus on püsinud. Kuna tänapäeva Eesti on kohe-kohe astumas suurema venna rolli, peaksime tagasi vaatama ning küsima: kas oleme minevikus toimunust õppinud? Kas oleme edukad olnud? Kas meil on muutuvas maailmas tulevikku? Mõned on praeguse Eestiga rahul, teised on aga kindlad, et arenguruumi on küllalt ja me ei saa saavutatuga rahul olla. Üks on aga kindel: pikk tulevik on alles ees. Eestlaslik jonnakus on meie eripärasid säilitanud ja edasi viinud. Olime ühed viimased Euroopa rahvastest, kes said ristisõdades alistatud
See on vaieldav, kumma alla see klassifitseerub. Norm (saab olla nii eraõiguslik kui ka avalik õiguslik) Isik (eraisikuid ei saa klassifitseerida, juriidilisi isikuid saame) (Eesti Pank avalik õiguslik juriidiline isik, Tallinna Sadam eraõiguslik isik) Õigussuhe (nt Tartu Ülikooliga sõlmib üliõpilastega õppeteenuse osutamise lepingu, see ei saa olla eraõiguslik leping, ometi Riigikohus on seda öelnud) Toiming see, mis ei ole õigusakt, nt eesti rahvusringhääling. Juriidiline distsipliin (saab vahet teha § 3, nr 12 jj) Huviteooria kõige vanem teooria. Eraõigus lähtub erahuvist, avalik õigus lähtub avalikust huvist. Eraõigus vaatab üksikisikute kasu poole, avalik õigus Rooma riigi poole. Igat teooriat saab kritiseerida, see on positiivne ja edasiviiv. Positiivne külg on see, et kui meil pole ühtegi muud pidepunkti, siis ta aitab meid edasi ja annab meile suuna ette. Negatiivne on see, et
Kõik kommentaarid