Jaan Oks - Referaat (0)

KOOL
Oma nimi
JAAN OKSA ELU JA LOOMING
Referaat
Juhendaja : õp.
Aasta
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
I JAAN OKSA ELU 4
1.1. Jaan Oksa lapsepõlv 4
1.2. Jaan Oksa kujunemine kirjanikuks 5
II JAAN OKSA LOOMING 6
III JAAN OKSA TEOSTE ARVUSTUSI 7
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9
Lisa 1 10
SISSEJUHATUS
Käes olevas töös annan ma ülevaate Jaan Oksa elust ja tegevusest.
Jaan Oks on väga isepärane, erandliku kirjanikusaatuse ja loominguga autor, kelle seost oma kaasaegsetega ja eesti kirjanduse arenguga ei ole hõlpus määratleda. Ta on suursugustanud meie naturalismi , andnud sellele subjektiivselt luulelise varjundi, süvendanud seda kuni elu algjuurteni, ülendanud kuni müüdini, küllastades seda sarkastilise paatose ja isesuguse hämara romantismiga.
Eesti kirjanduse kõige ürgjõulisemaks ja spontaansemaks loojanatuuriks peetav Oks on samas olnud küllaltki teadlik modernist , kes on mõelnud põhjalikult enda ümber toimuvate liikumiste ja uuenduste üle. Oksa puhul teeb asja keeruliseks ka tema tekstide autentsuse probleem.
I JAAN OKSA ELU
1.1. Jaan Oksa lapsepõlv
Jaan Oksa (28.11.1884-25.11.1918) kodukülas Ratlas, maanteest vasakul, asus Mardi -Kusta talu, kus Oks peale Samara kubermangust naasmist elas.
Jaan vihkas vaesust, mustust ja tahtis ikka paremat. Ta avaldas julgeid mõtteid ega pidanud teisi paremaks. Tema iseloomulikumaks jooneks oli vihkamise vaim. Juba varases nooruses pilkas ja hoidis ta tagasi teisi lapsi, kui need jooksid sakste tõlla ees maantee väravat avama ja visatud kopikate pärast tolmus rüselesid. Jaanil oli luulekalduvus juba varases eas. Näiteks tegi ta 9-10 aastasena sigadega põllule minnes laulu „Väljale“.
1.2. Jaan Oksa kujunemine kirjanikuks
Ta õppis Kaarma Õpetajate Seminaris 4 aastat (1898- 1902 ). 1903-04 töötas Oks Hiiumaal Pühalepa vallas asekooliõpetajana. Aasta hiljem täiendas ta end Haapsalus pedagoogilistel kursustel ning omandas sellega min.-kooli õpetaja kutse. 1905a. saigi temast õpetaja Läänemaal Massu vallakoolis. Ta võttis seal tegevalt osa rahva haridustööst ja tulunduslikest üritustest, äratades ühtlasi tähelepanu oma “boheemlikkude“ eluviisidega. Selle järel näivad algavat ta rännakud ja ühtlasi ka kirjanduslik tegevus. 1907a. oli Oks Samaara kubermangu Bõkovka eesti asunduses köster-koolmeistri ametis. Konfliktide tõttu vallandati Oks eksalteeritud käitumisega ametist (1911a.) ja saadeti ilma kindla töö- ja elukohata kogukohta Saaremaale (1912a.).
Ta oli vaimselt murdnud ja seda tehti sundkorras. Seal hakkas ta tegelema rohkem füüsilise tööga ja 1914 mobiliseeriti Oks sõjaväkke. 1917 aasta mais paigutati luutuberkuloosi põdev Oks Tallinna Linnade Liidu haigemajja, hiljem Tallinna priihospidali, kuid haiguse ravimine oli lootusetult hilinenud . Teda tabas ka vaimuhaigus . Seda kas pikkade ööde tõttu, mil ta tegi kirjatöid või siis ühe naise pärast Samara kubermangus. See naine osutus talle pettumuseks ja seejärel hakkas Oks jooma.
Oksa varakult alanud kirjutamis tegevuse raskuspunkt langeb aastaisse 1906- 1910 . Ta kirjutas intensiivselt luulet, proosat , kriitikat ja publitsistikat.
Tema armastus jäi tihti vastamata ja oma raamatus „Kannatamine“, kirjutas ta eluideaalide purunemisest, elu pahupoolest ja isiklikust kibestumisest. Ta oli tihti närviline ja mõttes.
II JAAN OKSA LOOMING
Oks kirjutas väga palju proosat, luulet, publistikat ja kirjanduskriitikat, millest enamik on hävinenud. Ta kirjutas ka palju arvustavaid teoseid, mida iseloomustavad maitseotsustused ja otseütlemised. Oksa on nimetatud naturalistiks, "hingestatud" või "ülehingestatud" realistiks ja romantikuks. Oma teostes kirjeldas Oks valu nii, nagu keegi teine seda varem teinud polnud.
Jaan Oksa ilukirjanduslikust loomingust on säilinud väike osa (paarkümmend proosapala ja sama palju luuletusi), mis valminud valdavalt lühikese ajavahemiku jooksul (1906-1910). Ilukirjanikuna alustas Oks külaeluaineliste visioonidega „ Kolmekesi “, „Isa ja pojad“, „Rõhutud ringides“, „Manifesti ajal“, „Perekonna hommikutund“, „Neljapäev“, „ Hallitanud kopikad“. Tema kriitikakogu „ Kriitilised tundmused“ on täis karme ja negatiivseid hinnanguid.
Oksa loomingu lõppjärku kuuluvad „ Nimetu elajas“, „Ihu“ ja „ Emased “ on oma lausa pillavas väljendusjõus ja assotsiatiivsuses muidugi palju markantsemad, modernistlikumad ja ometi ei ei ole Oksa varasemate ja natuke hilisemate teoste, üldse ta loomingu eri osade, vahel mingi ületamatu kuristik .
Lisaks veel tema teoseid: „Vaevademaa“, „Tume inimeselaps “, „Hingemägede ääres“, „Kannatamine“, „Koolmeistri hobune“, „Orjapojad“, „Otsija metsas“.
III JAAN OKSA TEOSTE ARVUSTUSI
“Tume inimeselaps” (lk. 187)
Ma ei kujuta ette, missugusele inimesele Jaan Oksa looming üleüldse “meeldida” võiks. Vast Ian Curtisele võinuks, aga too Manchesteri bändi Joy Division laulja poos end juba ligi veerand sajandit tagasi üles, sest ka tema elu oli üksainus agoonia, täis loitsivat sonimist, mis surmale keelt kõrva ajas. Oksal nõndasamuti – lugege ja te neate ta ära, te tahate, et ta oleks eriti piinarikkalt surnuks mädanenud. Asjata – just täpselt seda ta tegigi, õudselt kannatades ja küllap siiski omal moel võidutsedes.
Ja kõik selle võiks saata kus kurat, kui see oleks sama tuim ja nüri kui suurem jagu maailma kolekirjandust, mis on vaid igavlevate keskklassi filoloogide pohmane jauramine. Oks on midagi märksa hullemat. Ta on kogu oma elujälestuse juures nii ebainimlikult tundlik. Sellepärast ongi see koguteos ühtlasi raamat, mida mitte ainult ei saa olemas olla, vaid mida mingis väga olulises mõttes polegi olemas – ühelgi normaalsel inimesel ei õnnestu seda isegi suhteliselt pika aja jooksul ühekorraga läbi lugeda. Et see üleüldse läbi lugeda, on vahepeal vaja unustada, mis eelnevalt loetud. Kas see on siis kellegi “läbilugemine”? Juba seepärast tasuks see raamat endale soetada.
See jutt käib ennekõike Oksa proosa kohta. Oksa luule on tundeline, riimiline ja püsiva rütmita manamine, mille kujundid alustavad hardalt kuklaspäi ja libisevad siis kiiresti tabamatult kaugele vasakule ära. Ju Oks ise oli ka toona veidi ahtama metatasandiga mees kui meie täna teda lugedes .
“Neljapäevaga” hakkab alles päriselt pihta ning tsükliks “Meestele vastu” lisab auru juurde. See, et Oksa jaoks on inimesed pelgalt “isased” ja “emased”, on veel köömes. Kui tuleb ikka tõesti “Emased”, selle mõjulaines ka “Ihu” ja “Nimetu elajas”... Ei ühtki meie mõistes roppu sõna, mäletate? Ja ometi, markii de Sade, Bataille, Francis Bacon (too maalikunstnik ) ja muud perverdid pole ikka millelegi nii kompromissitult ilgele, misogüünsele ja misantroopsele ligilähedalegi saanud. Ja oleks see Oksal kõik siis lihtsalt üks hämarkujundlik joig – tema põrunud vaimustus reduplikatsioonide poetamisest (“nähes-nähes”, “väetaks, väetaks”, “kaupleb, kaupleb”, “lahti-lahti” jne. jne.) keset oma proosateksti kõige ebasobivamalt dramaatilisi hetki ei lase loetavat isegi mingiks arhailiseks sammaldunud hädisemiseks arvata, vaid niidab nagu mingi eluaeg täielikus isolatsioonis veetnud idioodi poolt pottide-pannidega tehtud ultratasemel hiphop.
Peale neid tulevad jutud ei suuda seetõttu enam millegi uudsega rabada, vaid mõjuvad kohati lausa kohmetutegi lisapaladena – ehkki “Küla”, nagu varasem “Tume inimeselaps”, on Oksa “ hitt ”, puhtaim düstoopilise ärapürgimise gootika . Tõesti, ära ta ju ometi pürgib sellest orjade poolt porimülkaks higistatud agraarprovintsist – ega saa oma vaimus iialgi muidu, kui juba sest vaimust lahkudes (ja kehast kõdunedes).
KOKKUVÕTE
Jaan Oks oli patoloogiliselt andekas. Tema elus oli kirjandusel õieti teisväärtuslik tähtsus, ta vihkas sentimentaalset väär-ilu ja tungis tõelise elu poole (ilma seda saavutamata, sest oli lõplikult romantik). Ta kirjutas palju proosat, luulet ja kriitikat. Ta on suursugustanud meie naturalismi, andnud sellele subjemtiivselt luulelise varjundi, süvendanud seda kuni elu algjuurteni, küllastanud seda sarkastilise paatose ja isesuguse hämara romantismiga.
Oksa on peetud eluaegu ja hiljemgi pooliku haridusega andekaks inimeseks . Ta on viinud meil kirjandusliku subjektivismi kaugemate piirideni kui ükski teine. Ta oli inimene, kes avaldas julgeid mõtteid ega pidanud teisi paremaks. Jaan Oks oli ka mitmeti ekspressionismi eelkäijaks eesti kirjanduses.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Jaan Oks. Elektrooniline materjal Internetis aadressil:
http://www.zone.ee/saarekirjanikud/jaan%20oks.html
http://www.kirmus.ee/nypli/koolid/1996/syvalep.html
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2004/17.09.04/elu/6.shtml
http://www.sirp.ee/2004/05.03.04/Kirjand/kirjand1-4.html
2. „Loomingu“ raamatukogu 8-10 1967. Jaan Oks. Tallinn: kirjastus „ Perioodika “
3. Eesti novellivara. K. Leht. Jaan Oks. Tallinn: „Eesti Raamat“ 1989
4. Eesti kirjarahva leksikon . Oskar Kruus. Tallinn: „Eesti Raamat“ 1995
Lisa 1
10