Kunstiajaloo referaat - Diego Velazquez (0)

Kuressaare Gümnaasium
Diego Velazquez
Referaat
Sigrid Järsk
11.b
Kuressaare 2011

Sisukord

Sissejuhatus..........................................................................................................................................2
Elulugu.................................................................................................................................................3
Madriid .................................................................................................................................................3
Looming...............................................................................................................................................4
Maalid...............................................................................................................................................4-6
Kasutatud kirjandus..............................................................................................................................7
1

Sissejuhatus

Mina tegin oma töö DiegoVelazqueze kohta. Ta oli üks tähtsaim Hispaania maalikunstnikest. Kui kõneldakse hispaania koolkonnast , nimetatakse esmajoones tema nime. Hispaania kunstis oli valitseval kohal religioossed teemad, aga Velazquez vaevalt riivas neid. Talle meeldis rohkem maalida kaasaegseid inimtüüpe ja olmestseene. Ka mütoloogilisele teemale andis ta olustikulise tähenduse. Ta pühendas end peaaegu täielikult portreele. Tema mõju 17. sajandi hispaania kunstile seevastu polnud kuigi suur.
2

Elulugu

Diego Rodríguez de Silva y Velázquez, ta sündis 6.juunil 1599 ning suri 6. augustil 1660 enamasti tuntud nime all Diego Velázquez, oli barokiajastu Hispaania kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks kunstnikuks. Velazquez sündis Sevillas , mis oli tol ajal tähtsaim kunstikeskus Hispaanias.
Tema elust teatakse suhteliselt vähe. Velazqueze kirjadest pole säilinud peaaegu midagi. Ei teata tema arvamusi kunstiküsimustes, veel vähem üksikasju tema eraelust . Kunstilise alghariduse sai Velazquez Sevillas, pärast seda saadeti ta päris noore mehena Madriidi õnne otsima . Ta õppis järgemööda ka kahe tuntuma kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema ja Francisco Pacheco juures, kuid tema kunstnikuisiksuse väljakujunemisel ei mänginud vist kumbki mingit osa.
Kui ta õppis Francisco Pacheco juures, kes oli vanade maitsete ja kuldse kesktee esindaja, kartlik ning jõuetu isiksusega maalija. Juba noorpõlvetöödes paistab ta välja oma elulähedase ja tugeva vormikäsitlusega. Ta vaimustus Hispaanias armastatud nõndanimetatud köögipiltidest (bodegones). Võimalik, et tal oli kasutada alalisi modelle sakuti ka väikseid esemeid, millest ta oma natüürmordid ja žanristseenid kokku seadis.
Hispaania õukond tundus kunstnikele ikka veel ahvatleva tegevuspaigana. Noore Velázqueze talent leidis aga kohe tunnustust, aastal 1623 asub Velazquez Madriidi, kus võidab kõikvõimsa peaministri Olivarese ja kuningas Felipe IV poolehoiu. On teada, et Felipe IV on öelnud, et ta soovivat, et teda mitte keegi peale Velázqueze ei portreeriks. Sellega oli Velázqueze elusaatus otsustatud. Õukonna portreemaalijana kuulus ta eluks ajaks kuninga alalisse kaaskonda, mis aga ei taganenud kunstinikule kaugeltki jõukust. See tegi ta sõltuvaks oma kuningliku heategija kõikvõimalikest tujudest. Järgnevatel aastatel maalib Velazquez rea kuninga, tema perekonnaliikmete ja peaministri portreesid.
Aastatel 1629-1631 veedab Velázquez poolteist aastat Itaalias peatudes pikmalt Veneetsias ja Roomas. Otsustava tähtsusega meistri kunstiarengule oli tutvumine Veneetsia maalikunstiga, eriti Tintoretto loominguga.

Madriid

Velázqueze kiindumus argielu stseenidesse kestis ka pärast Madriidi asumis. Madriidis loobus Velázquez ajutiselt žanripiltidest ja tegeles eranditult portreemaaliga. Esmajoones oli see tingitud tellijate nõudmisest, ent ta tundus selleks ka ise sisemist kutsumust. Noore kunstnikuna oli
Velázquezel Madriidis võimalus imetleda tol ajal juba kuulsat Rubensit.
3

Looming

Juba noorpõlvetöödes avaldub Velázquez millegi võrratult rohkema kui vaid hispaania karavadžistide innuka õpilasena. Tema Maarja ei ole nii truusüdametu ja naiivne nagu noor neiu Zurbarani maalil. Ilmalik element on Velázqueze töödes palju tugevam kui tema kaasmaalastel. Samas tema madonna on soojem ja intiimsem kui Caravaggio madonna. Samuti käsitleb ta vormi pehmemalt ja volte nõtkemalt kui itaallased .
Järgnevatel aastatel maalib Velazquez rea kuninga, tema perekonnaliikmete ja peaministri portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja äärmiselt veenvas laadis. Figuurid neis on tumedad ja esinevad lihtsalm heledal ja siledal tagaplaanil.
Velázquezel käituvad lihtsad inimesed täiesti sundimatult ja loomulikult. Isegi jumala juuresolek ei vii neid kohmetusse olukorda. Märkimisväärt on ka see, et mütoloogiliste kujude toomisega argiellu annab noor kunstnik igapäevasele elule suurema tähendusrikkuse. Velázquez kasutas nii kinnises ruumiks kui ka vabas looduses toimuvate sündmuste kujutamisel külgvalgust. Tema maalides oli ka juba rohkem õhku, tema pintsel oli muutunud kergemaks ja figuuride jaotus vabamaks , ehkki kõik maalil kujutatu on ülevaatlik ning hõlpsasti haaratav nagu itaalia klassikalistes maaliteostes.
Portreed kuninagast, tema perekonnaliikmetest ja ministritest on psühholoogiliselt sügavad ja väga veenvad.
Kui Velazqueze oli kolm aastat Itaalias muutus tema maalimisviis märkimisväärselt: Ta loobub üksikvorme teravalt modelleerivast laadist ja pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tunneb ainult pinda ja hülgab detailse sisejoonistuse ning lihtsustab kõike viimse võimaluseni ja sulatab kokku üksikasju. Pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel.
Velazquezel õnnestus silmapaistmatu argipäevasuse kaudu leida tee ilu juurde ja see igaveseks lõuendile maalida.

Maalid

Aastal 1629 maalis Velazquez oma esimese mütoloogilise pildi, kuulsa " Joodikud " (Los Borrachos). Kujutatud on sel Bakchos oma saatja saatüridega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuget kuulsalt mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes aastal 1628 Hispaanias viibis. Kuid Velazqueze
4
realistlikul, grupiportreed meenutaval žanripildil pole kunstiliselt midagi ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga.
Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi hiilgavaim meistriteos on suur, aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab episoodi sõjast Madalmaade vastu, nimelt Hollandi kindluse Breda alistumist 1625. aastal hispaanlastele. See mõõtmetelt suurim Velazquezi töö on tuntud nime all " Piigid " (Las Lanzas), hispaaina sõdurite piikide järgi. Vaevalt leidub teisi ajaloolisi pilte, kus sündmus oleks kujutatud loomulikumalt ja sundimatumalt, ilma paatose ja žestita. Pildi peamisi võlusid on õhu ja valguse ainulaadselt meisterlik kujutus .
''Innocentius X'' portree valmistastas Velazqueze oma teisel reisil Itaaliasse ja valmistas selle 1650. Portree oli tehtud 76- aastase paavstist ja see polnud Velázqueze jaoks just kõige kergem ülesanne. Velázqueze ei üritanud paavsti ilustada ja paavsti meelest oli see töö liiga sarnane, aga siiski ta võttis selle vastu ja tasus kunstnikule vääriliselt. Paavsti jõhkra, despootliku ilmega näo on meister edasi andnud varjamatu naturalismi ja peaaegu hirmuäratava tõetruudusega. See on tema üks parimaid tõid.
Enne surma ta maalis kaks suurt meistriteost ''Õuedaamid'' (Las Meninas) ja "Ketrajad" (Las Hilanders). Kunstnik on ''Ketrajates'' kujutanud Madriidi vaibatöökoda; esiplaanil on elusuuruses ketrajad tööl, tagaplaanil näeb müügiruumi, kus suursugused daamid uurivad ülesriputatud vaipu. Siin ei ole peaasjaks mitte figuurid ja tegevus, vaid optilismaatiline probleem –
kujutada, kuidas valgus tagaplaani täiesti üle ujutab ja siis nõrgenedes tumedal esiplaanil levib,
5
segunedes valgusega, mis tuleb esiplaanil olevatest, vaatajatel osalt nähtamatutest valgusallikatest. Maal rajaneb väga sügavamõttelisel ideel. ''Ketrajad'' võiks olla võtmeks kogu hispaania realismi mõistmiseks. „Maailmas on nii palju ilusat ja värvirõõmsat,“ näib kunstnik ütlevat, „kuid see ilu in mööduv kui päikesekiir.“ Ja ometi andis see püsimatu valgus kunstnikule tööd kogu eluajaks.
Oma elukäigule tagasi vaadates lõi Velazquez ''Õuedaamid'' näol maal maalist, milles ta tagantjärele nagu kujutas oma tegevust õukonnaprotrestina. Nagu tagapool olevas peeglis näha, asuvad tehtud poosides kuningas ja kuninganna tõenäoliselt molberti juures ja samas seisev kunstnik jälgib neid. Tema kõrval on väike kena nukukese muljet jättev infanta, kelle kohale kummardavad kaks õukonnadaami. Paremal seisab sõnakuulelikult kääbusnaine, kuna teine kääbus tõukab rahulikult suikuvat koera jalga. Kaugemal tagapool on näha kuninga kaaskonda kuulubaid õukondlasi. Infanta kuju on sama jäik nagu enamikul Velazqueze galamaalidel. Aga ometi on maal
tervikuna mõeldud katsena vabaneda seda liiki konventsioonaalsusest. Kunstnik lubab pilgu heita kulisside taha. Pilt ei sulgu endasse, seda enam, et kuninglik paar seisab tõeliselt maalist väljaspool. Üldse pääseb siin maksvusele rohkem juhuslik; sümeetriat rikub ka kolme valgusallika kasutamine. Sellega aga võidab maal loomulikkuses. Ent vastandina kujude asetuse sundimatusele on maali ülesehitus rangelt proportsioonis. Maali vastuolude dialektiline terviklikkus andis kaasaesetele põhjust nimetada seda pilti „maalikunsti teoloogiaks“
6

Kasutatud kirjandus

Jaak Kangilaski „Kunstikultuuri ajalugu“

M.V. Alpatov „Kunstiajalugu“

http://hingetugi.onepagefree.com/?id=17807&onepagefree=7041621788a45e5d36e585ba581a1673
7