Itaalia Barokk (0)

Sissejuhatus

XVII ja XVIII sajandi alguse kunst , mida üldiselt nimetatakse barokk -kunstiks, on otseselt välja kasvanud ja arenenud renessansskunstist. Ometi on see nii mõneski suhtes renessansi vastand . Renessansi maalikunsti ideaal oli täiesti tasakaalustatud, harmooniline kompositsioon , joonte ilu ja selgus. Barokk- kunst taotleb rahutust ja liikuvust, vormide mitmekesisust ja kontrastsust, millega käsikäes käib ülekuhjamine, vormide moonutamine nende ilmekuse tõstmise otstarbel , nende raskepärasus ja mõõtmete kolossaalsus. Renessansskunst oli lineaarne, barokk on maaliline. Barokk-kunstile on iseloomulik ka taltsutamatu tunnete avaldamise püüd, kire, paatose ja ilmekuse toonitamine; barokk on ju osalt sündinud vastureformatsiooni vaimust , mis taotles usulise entusiasmi elustamist.
Barokk-stiil valitses üldiselt XVII sajandil. Sellest arenes XVIII sajandil välja rokokookunst. Rokokookunsti iseloomustab vastandina baroki raskepärasusele suurem kergus, ilutsev graatsia ja õrnus, ühtlasi suurem kodusus ja intiimsus. Suuremat tähtsust hakkab see suund omandama XVIII sajandil.
Barokk-kunst tärkab Itaalias. Selle idusid leidus juba mõningate renessansi suurmeistrite (Raffaeli, Correggio, peamiselt aga Michelangelo ) loomingus. Itaalias leiab uus kunstivaim esimesena kõige järjekindlama kehastuse ja Itaalia on kogu barokiajastu kestel koht, kus kõik Euroopa meistrid õppimas käivad.

Arhitektuur

Barokkarhitektuur ei loo palju põhimõtteliselt uusi elemente; enamik barokkstiili motiive pärineb renessansist . Seda iseloomustab üldiselt suurema mõjukuse taotlemine, mis saavutatakse sellega, et ehitise osad tehakse suuremate ja raskematena, et neid kuhjatakse, kahekordistatakse ja omavoliliselt moonutatakse. Fassaadi püütakse elustada sellega, et lastakse selle osi eenduda. Maalilisuse, valguse ja varju efektse mängu saavutamiseks liigendatakse fassaadi niššide ja petikakendega ning külvatakse see üle skulptuuride ja dekoratiivsete detailidega. Liikuvuse ja rahutuse toonitamiseks rakendatakse võimalikult palju kõveraid ja lainetavaid jooni.
Baroki tekkimispaik on Rooma . Selle lähtekohaks on Michelangelo ehitised oma jõulise, iseka ja vägivaldse vormikõnega. Barokkstiili kirikutüübi loojaks võib pidada Giacomo Vignolat. Keskaegsetele kirikutele oli isloomulik , et sammastega ruum jaotati neis mitmeks iseseisvaks osaks ehk lööviks. Barokkarhitektuur seevastu püüab ühe tervikliku keskse ruumi loomise poole; külglöövid muutuvad lihtsaiks kabeleiks. Barokk- kirik on ühtlasi tavaliselt pikliku põhiplaaniga. Kuppel säilitatakse, mille aknad on ruumi tähtsaimaks valgusallikaks.
Barokkstiili aitab lõplikult võidule Carlo Maderna, kes esindab siiski veel mõõdukat varabarokki. Tema esimene tähtis töö on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. Selle ajastu kuulsaim meister Itaalias, ühtviisi silmapaistev nii arhitektuuri kui skulptuuri alal on Lorenzo Bernini. Tema meistriteoseks on väljak Peetri kiriku ees ühes seda ümbritseva kolonnaadiga. Kaasaegsete poolt kõige hinnatum oli aga üks tema dekoratiivset laadi teos, nimelt 1633a. valminud pronkstabernaakel Peetri kiriku kupli all. Peaaltari kohal on siin baldahhiin, mida kannavad neli keerdsammast; viimased on barokiajastu eelistatavamaid motiive. Bernini kaasaaegne Francesco Borromini esindab barokkarhitektuuris äärmuslikku, kõiki reegleid ja traditsioone hülgavat suunda. Tema loomingus pääseb mõjule kirglik püüd uuenduste poole, pääsevad valitsema veidrus ja ekstravagantsus. Barokkdekoratsiooni kuulsaimad meistrid on jesuiitide paater Andrea Pozzo ja Pietro da Cortona. Väga kuulsad on nende laemaalid; tuntuimad neist on Pozzo loodu Sant ` Ignazio kirikus ja Cortona Palazzo Barberini laemaal .
Roomas kujunenud ideed ei leidnud mitte igal pool soodsat pinda. Veneetsia näiteks jäi Rooma mõjudest peaaegu puutumata, siin arenes arhitektuur barokiajal edasi suunas, mille olid rajanud Palladio ja eriti Sansovino. Uudne on ainult vormide rikkalikkus ja toredus, samuti suurem vabadus. Tähtsaim Veneetsia meister barokiajastul on Baldasare Longhena, kelle meistriteos, ühtlasi barokkarhitektuuri tippsaavutusi üldse on 1631a. alustatud Santa Maria della Salute kirik . Barokiajastu profaanarhitektuuri üllaim mälestis on sama meistri ehitatud Palazzo Pesaro .
Väga palju stiiliküllast ja maitsekat on barokiajastul loodud monumentaalsete treppide, kaevude , väravate jm näol. Ka aiakunsti alal on barokk saavutanud ületamatuid tulemusi.

Skulptuur

Barokiajastu silmapaistvaim skulptor , ühtlasi ainuke suurmeister sel alal on Bernini. Bernini on kunstnik, kes maalilise, dünaamilise ja pateetilise käsitlusviisi skulptuuris esimesena järjekindlalt teostad ja sellega stiili loob, mis ligi pooleteise sajandi kestel peaaegu terves Euroopas valitseb. Bernini hülgab täiesti klassikalise skulptuuri range ülesehituse maalilise üldmulje kasuks, milles domineerivad valguse ja varju mõjud. Tema skulptuurid on täis pakitsevat elu ja dramaatilisust, ja nende mõjuvus on rajatud pateetilistele, kontrastsetele ning järskudele liigutustele, neis valitsevad taltsutamata kirg ja haarav ekstaas .
Bernini sai kuulsaks 1625a. kardinal Scipione Borghese loodud ja Apollonit ja Daphnet kujutava grupiga Villa Borgheses Roomas. Juba selles ilmneb tema võrratu, virtuoosne tehnika; suurepäraselt mõjub kontrast naise pehme, õrna keha ja kareda puukoore vahel. Bernini ajastu arvukatest töödest väärib kõigepealt esiletõstmist 1642-47 aastatel teostatud paavst Urbanus VIII hauamonument Peetri kirikus. Teos moodustav pöördepunkti hauamonumendi-plastikas; renessansiajal valitsenud selge ülesehitus ja ülevaatlik lihtsus on siin taandunud efektse voogavuse ja kontrastse mitmekesisuse ees; vormid haakuvad üksteisesse ja põimuvad mingiks rahutuks tervikuks.
Teistest Bernini äärmiselt arvukatest töödest on hinnatavamad Constantinuse figuur Kuningatrepi alguses, paavst Aleksander VII hauamonument Peetri kirikus, Püha Albertoni hauamonument pühaku figuuriga San Francesco a Ripa kirikus, Püha Longinuse figuur Peetri kirikus jt. Kunstniku eluajal ülistati kõige rohkem üht tema dekoratiivse iseloomuga tööd – Peetri tooli Peetri kirikus.
Bernini mõju all seisid kõik tolle aja itaalia skulptorid, mitte ainult tema arvukad õpilased, vaid ka teised, temaga võistlevad meistrid. Midagi uut ega huvitavat pole neist ükski loonud. Arvukalt tekib tol ajal eriti puhtdekoratiivse laadiga töid. Just nüüd täituvad Rooma ja ka teiste Itaalia linnade väljakud ning pargid arvukate kaevude ja monumentidega, kirikute ja losside fassaadid külvatakse üle ülirikkalike plastiliste ilustustega, kirikutes luuakse need lugematud altarid, hauamonumendid, seina- ja laekaunistused, mis oma materjali toreduse ja vormikõne efektsusega mõjuvad peaaegu väsitavalt. Armu heitmata kõrvaldatakse sealjuures , kujundatakse ümber ja moonutatakse minevikukunsti mälestisi.

Maalikunst

Ka maalikunstis ei saa rääkida mingist järsust lahtiütlemisest senisest kunstiviisist; muutus tekib siingi pikkamööda. Aste-astmelt püüab maalikunst vabaneda renessansi ideaalstiili pidulikust tasakaalust ja eestvaate rõhutamisest, toonitades liikumist, asümmeetriat, paatost; kompositsiooni ülesehitamisel püütakse süstemaatiliselt ruumisügavuse toonitamise poole; rahuliku ühtlase valgustuse asemel eelistatakse heleda-tumeda suuri kontraste. Mis puutub kujutiste sisusse, siis püütakse vaataja hinge haarata ja vapustada nende jõu ja ilmekusega. Samuti püütakse vaatajat joovastada pidulikkuse ja toredusega, kangelaslikkuse ja jõuavaldustega. Barokkmaalile on veel iseloomulik, et paiguti pääsevad selles piiramatult valitsema realism ja naturalism , mis ei põrka tagasi inetuse ja vulgaarsuse kujutamisest.
Üllatav on barokiajastu maalijate produktiivsus; iga barokimeister on tingimata kiirmaalija. Et loomingu kvaliteet selle all väga tihti kannatas, on enesestmõistetav. Mineviku meistritest on barokk-kunsti laadi väljakujunemisel teatavat osa mänginud Correggio ja Tintoretto . Iseloomulik barokiajastu maalikunstile on asjaolu, et puudub üks suur juhtiv keskus, nagu seda oli skulptuuri ja arhitektuuri alal Rooma.
Barokkmaalikunsti teerajajana võib osalt vaadelda juba Frederigo Barocciot. Otsustavat pööret itaalia maalikunstis tähistab kolme Carracci looming. Ka nemad ei eitanud, et kunstilooming peab tuginema mineviku saavutustele . Väga oluline oli ka see, et nad hakkasid energiliselt tähelepanu juhtima Veneetsia suurmeistrite kunstile ja rikastasid ning värskendasid sellega värvikäsitlust. Nad tunnistasid ka looduse tundmaõppimise vajadust, kuid ilustamata loodus oli nende arvates liiga madal ja nõudis kunstis kasutamiseks õilistavat töötlust. Caraccid asutasid umbes 1585a. Bolognas kunstikooli , akadeemia.
Carracide koolkonnast lähtus Guido Reni . Ta harrastas algul heledaid toone ning sügavaid varje, läks hiljem üle särvale kuldtoonile ja vanas põlves hõbehallile toonile. Roomas teostas ta 1613a. oma kuulsaima maali “Aurora” Palazzo Rospigliosi aiamaja lael . Arvukad kirikupildid annavad tunnistust, et tema ideederikkus ei olnud väga suur. Väga tuntud on tema mõned pead, nagu Kristuse pea kibuvitsakrooniga ja Beatrice Cenci portree.
Bologna koolkonna väiksematest meistritest väärivad mainimist Albani ja Lanfranco. Francesco Albani maalis mütoloogilisi ja allegoorilisi pilte, kus on kujutatud alasti figuure . Giovanni Lanfranco omandas suure kuulsuse monumentaalsete dekoratiivmaalidega, peamiselt kuplipiltidega. Bologna koolkonna viimane jõuline esindaja oli Giovanni Francesco Guercino. Oma karjääri alustas ta suurepäraste freskodega; neist on parem Aurorat kujutav laemaal. Ka tema varasemad altaripildid võluvad maalilise värskuse, jõu ja naturalismiga. Pärast tema surma ei kaotanud Bologna koolkonna stiil oma tähtsust. Koolkonda esindab hiljem rida väikesi meistreid. Selle mõju oli aga kaunis suure tähtsusega mõne Rooma meistri loomingus. Bologna koolkonna mõju oli väga tähtis ka Firenze meistrite vabastamisel Michelangelost lähtunud manerismist.
Naturalistliku koolkonna rajaja on Caravaggio , õige nimega Michelangelo Merisi . Tema varasemad tööd oma kuldtooniga tunnistavad Veneetsia meistrite mõju. Ta lõi oma suured poolfiguuridega žanripildid, milles üsna tõetruudusega kujutab lihtrahva tüüpe. Huvitav ja uudne on neis heleda-tumeda käsitlus; figuurid esinevad tumedal foonil , neile langeb ere, järsk valgus, mis tuleb ülalt. Naturalismi sissetoomine kiriklikku maalikunsti kutsus esile meelepahatormi. Carvaggio põhimõtteid arendas iseseisvalt edasi grupp kunstnikke, kes moodustavad Napoli koolkonna. Napoli meistritest on keskse tähtsusega Jusepe de Ribera. Carvaggio mõju avaldub Ribera loomingus peamiselt selles, et ka tema töödes valitseb täielik tõetruudus, ka tema eelistab tumedat maalimisviisi. Meisterlik oli Riber eriti ihu maalimises. Naturalistlikult on ta kujutanud lihtrahva tüüpe.
XVIII sajandil hakkab kunstitegevus Itaalias raugema. Ainuke keskus, kus kunst veel suure järelõitsengu läbi elab, on Veneetsia. Mainimist väärib siin kõigepealt vaatemaalija Canaletto. Ta alustas Rooma vaadetega, kuid pühendas hiljem täielikult oma kodulinna kujutamisele. Kõik üksikasjad tema töödes on kujutatud fotograafilise loomutruudusena, ometi on nad ülimal määral maalilised ja võluvad õhu ja valguse meisterliku kujutusega. Kindlasti tuleb mainida ka veel Veneetsia XVIII sajandi suurmeistrit Giovanni Battista Tiepolot. Tema loomingus elustuvad uuesti need Veneetsia õitseaja kunsti iseärasused nagu: joovastus, ülevalt elurõõmus pidulikkus, dekoratiivne toredus ja fantaasiaküllus. Tiepolo tööde peamisteks voorusteks on värskus ja elulisus. Tema vägevates laemaalides, näiteks Gesuati kirikus, võlub suur avaruse, vabaduse ning lõpmatuse tunne ja valgusküllus; täiesti on kadunud vanemate meistrite, näiteks Pozzo raskepärane teatraalsus.
Caraccid ja kogu Bologna koolkond esindavad itaalia barokk-maalikunstis alalhoidlikku suunda, mis mineviku traditsioone täielikult ei hülga. Ühel ajal selle akadeemilise eklektilise vooluga arenes teine, naturalistlik suund, milles barokk-kunsti iseärasused äärmuseni välja arenevad. Suuna tähtsus on ka selles, et ta vabastab kunsti täielikult minevikukunsti kummardamisest ja viib isiklik-individuaalse käsitlusviisi suure hoolimatusega võidule.

Kokkuvõte

Vastureformatsiooni vaimust sajandil alguse saanud barokkkunst väljendab endas rahutust, liikuvust, vormide mitmekesisust ja kontrastsust. Stiil sai alguse 17-ndal sajandil, kuid suuremat rolli hakkas mängima 18-ndal sajandil. Tundeid prooviti võimalikult tõetruult esile tuua ning tänu sellest väljaarenenud rokokookunstile, hakati tähelepanu pöörama ka kergusele, graatsiale ja õrnusele. Barokkstiili tähtsaks pöördepunktiks võib pidada kolme Caracci pingutusi . Nad hakkasid tähelepanu pöörama Veneetsia kunstnikutele ja hakkasid väärtustama suurel määral loodust, mis oli enne tahaplaanile jäänud. Barokk viis kunsti täielikult eemale minevikukunsti kummardamisest ja isiklik-individuaalse käsitlusviisi suure hoolimatusega võidule.1
Kasutatud kirjandus:
Vaga V. Üldine kunstiajalugu. Tallinn:Koolibri 1999
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/barokk/index.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Barokk
Santa Susanna kiriku fassaad Roomas
Väljak Peetri kiriku ees
Santa Maria della Salute kirik
Apollon ja Daphne
Püha Longinuse figuur Peetri kirikus
“Aurora” Palazzo Rospigliosi aiamaja lael
1