“DOGMA 95” MANIFEST (0)

“ DOGMA 95” MANIFEST
“Dogma 95” on Kopenhaagenis 1995. aasta kevadel asutatud filmirezhissööride kollektiiv , eesmärk on vastu seista “teatud tendentsidele” tänapäeva kinos .
1960. aastal sai mõõt täis! Kino oli surnud ja oli tarvis uuesti ellu kutsuda. Eesmärk oli õige, aga vahendid mitte. Selgus, et uus laine on virve, mis jooksis liiva ja muutus kõntsaks.
Individuaalsuse ja vabaduse hüüdlausetest sündis üksikuid teoseid, kuid mitte muutusi. Laine oli kõigele avatud, nagu ka rezhissöörid. Laine ei saanud olla tugevam kui selle taustal olevad inimesed. Kodanlusevastane kino muutus kodanlikuks, sest kunstikäsitlus, millel teooriad põhinesid, oli ise kodanlik . Autorifilmi kontseptsioon oli algusest peale kodanlik romantism ja seetõttu… vale!
Tänapäeval möllab tehnoloogiline torm , mille tulemuseks on kino täielik demokratiseerumine .
Esimest korda võib igaüks filmi teha. Mida kättesaadavamaks muutub meedia, seda olulisem on avangard — pole juhus , et sõnal “avangard” on militaarne kõrvaltähendus. Distsipliin ongi vastus… me peame andma oma filmidele vormi, sest individuaalne film on juba määratluse järgi dekadentlik!
“Dogma 95” välistab individuaalse filmi põhimõtteliselt, pakkudes välja vääramatu seaduste kogumi, k a s i n u s v a n d e.
1960. aastal sai mõõt täis! Öeldi, et kino on iluraviga surmatud, kuigi siis alles hakkas iluravi tarbimine plahvatuslikult kasvama.
Dekadentlike filmiloojate “ülim” eesmärk on publiku lollitamine. Kas me selle üle olemegi nii uhked ? Kas me selle poole olemegi “100 aastat” püüdnud? Emotsioonide väljendamine illusioonide kaudu… individuaalse kunstniku vabalt valitud tüssamisvõtete abil?
Etteaimatavus ( dramaturgia ) on muutunud kuldvasikaks, mille ümber me tantsime. Kui tegelaste siseelu pannakse õigustama filmi süzheed, on see liig keeruline ja mitte “kõrgkunst”. Praegu ülistatakse, nagu ei iial varem, pealiskaudset tegevust ja pealiskaudset filmi.
Tulemus on nõder. Paatose ja armastuse illusioon .
“Dogma 95” jaoks ei ole kino illusioon!
Praegu möllava tehnoloogilise tormi tulemusena jumalikustatakse iluravi. Kasutades uut tehnoloogiat, saab igaüks pühkida viimasedki tõeterad sensatsiooni surmavasse embusse. Illusioonid õigustavad kõike.
“Dogma 95” astub vastu illusioonifilmile, pakkudes vääramatu seaduste kogumi, k a s i n u s v a n d e.
 
Kasinusvanne
Ma luban alluda järgmisele seaduste kogumile, mille on koostanud ja kinnitanud “Dogma 95”:

Filmima peab kohapeal. Rekvisiite ja võttepaviljone ei tohi kasutada (kui mõningaid rekvisiite on vaja, tuleb valida koht, kus nad on olemas).

Heli ei tohi kunagi olla toodetud pildist lahus ja vastupidi. (Muusikat ei tohi kasutada, kui seda ei ole võtteplatsil kuulda.)

Kaamera peab olema käes. Igasugune liikumine või paigalseis on lubatud, kui see on saavutatud käsikaameraga. (Ärgu filmitagu seal, kus kaamera seisab, vaid seal, kus sündmustik toimub.)

Film olgu värviline. Erivalgustus ei ole vastuvõetav. (Kui valgust on liiga vähe, lõigatagu stseen välja või kinnitatagu kaamerale üks lamp.)

Optiline töötlus ja filtrid on keelatud.

Film ei tohi sisaldada sensatsioonilist tegevust. (Mõrvu, relvi jne ei tohi esineda.)

Ajaliste ja geograafiliste koordinaatide muutmine on keelatud. (Tähendab, film toimub siin ja praegu.)

ZHanrifilmid ei ole vastuvõetavad.

Filmi formaat peab olema akadeemiline 35 mm.

Tiitrites ei tohi olla märgitud rezhissööri nime.
Peale selle vannun mina kui rezhissöör, et hoidun isiklikust maitsest ! Ma ei ole enam kunstnik. Ma luban mitte tegelda “teose” loomisega ning vannun, et pean hetke sama oluliseks kui tervikut . Minu ülim eesmärk on välja pigistada tegelastes ja võtteplatsides leiduv tõde.
Ma vannun, et teen seda kõikide võimalike vahenditega ja hoolimata mis tahes heast maitsest ja esteetilisest kaalutlusest.
Seega seon ma end k a s i n u s v a n d e g a.