Osteoartroos (1)

OSTEOARTROOS
Osteoartroosi ehk liigesekulumust peetakse üheks kõige levinumaks liigesehaiguseks. Osteoartroosi all kannatab 10-12% täiskasvanud elanikkonnast. Elanikkonna vananemisega haigestumise sagedus suureneb. Osteoartroos kuulub inimkonna vanimate haiguste hulka ja seda on leitud juba kiviaja inimeste skelettides.
  Deformeeriv osteoartroos on krooniline degeneratiivne liigesehaigus , mille aluseks on kõhre taandareng ja hävinemine ning mis väljendub kõhre ainevahetuse häiretes, kõhre kulumises.
  Liigeseid moodustavate luude servad , millele langeb suurem koormus, on kaetud tiheda ja sileda hüaliinkőhrega. Osteoartroosiga kaasneb maksimaalse kokkupuutege pindade kulumine , need muutuvad hapraks ja krobeliseks, pőhjustades liigutustel luude omavahelist hőőrdumist. Hőőrdumine süvendab kőhrede kulumisprotsessi veelgi.
Tegelikult saab kahjustus alguse tunduvalt varem aset leidnud ülepingest ja ülekoormusest, mida inimene pole tähele pannud . Pőrutuse vői väänamise tagajärjel tekivad liigeseid ümbritsevate kudede rebendid ja väike verejooks . Vigastuse paranemisel moodustub armkude, mis on tervete kudedega vőrreldes vähem elastne ja vőib järgmise trauma korral uuesti kahjustuda. Nii toimub kahjustuse süvenemine. Vigastuse ümber olevad lihased tőmbuvad kramplikult kokku, püüdes piirata haige liigese liikuvust. Kőhrede omavaheline hőőrdumine suureneb veelgi - on vallandunud degeneratiivne protsess. Samaaegselt liigeskőhre keskosa kulumisega hakkavad selle servad liigespilu suunas kasvama ja luustuma. Moodustuvad luulised jätked, mida nimetatakse osteofüütideks (luukasvised).
Enamasti tekivad need liigestes , millele langeb kőige suurem koormus - puusa -, pőlve- liigesed ja lülisammas. Osteoartroos on seisund, mis on teatud mőttes vältimatu, kuna tegemist on vananemisest tingitud liigeskőhre ja luude degeneratiivsete muutustega . On teada mőned riskitegurid , mis soodustavad haiguse varajast teket.
Ülemäärane kehaline koormus. Liigne koormus kiirendab liigeskőhrede kulumist ja suureneb kergete traumade oht - raske füüsiline töö, stereotüüpsed liigutused, liigeseid koormav sport .
Vähene kehaline koormus. Liigeskőhrede toitumus on sőltuvuses liigeskapsis oleva liigesevedeliku hulgaga. Kui liigeste liikuvus on väike, siis vedeliku tootmine väheneb, pőhjustades liigespindade suuremat hőőrdumist.
Halb rüht. Halvast kehahoiakust tingitud liigeste ülekoormus ja lihastoe puudumine suurendab liigespindade hőőrdumist ja kiirendab nende kulumist
Ebaőige raskuse tőstmise ja kandmise tehnika. Valesti tőstes tekib lihastes ja ligamentides pinge, suurendab liigespindade hőőrdumine ning ilmnevad kudede kahjustused.
Liigne kehakaal. Suureneb lülisambale langev koormus, nihkub keha raskuskese, ning väheneb kőhulihaste tugi lülisambale.
Varasem luumurd. Tekitab samuti lihaspingeid ja suurendab hőőrdumist
Vanus.
Kliiniline pilt: Liigeskulumus areneb aeglaselt aastate jooksul. Vaevused sõltuvad sellest, millised liigesed haigestuvad. Lülisamba kaela- ja seljaosas võivad aheneda lülidevahelised luulised avaused, millest väljuvad närvijuured ja tagajärjeks on kätesse ja jalgadesse kiirguv valu. Puusade ja põlvede artroos häirib käimist ja teeb vahel suurt valu. Sõrmeliigeste kulumus muudab käe kohmakaks ja valulikuks.
Liikumisel tekib kerge krudin ja valulikkus. Valu tekib harilikult liigese koormamisel ning kaob rahuolekus . Valu on iseloomult tuim ja ägeneb päeva teisel poolel. Hommikuti tuntakse ennast paremini.
Esinevad nn. stardivalud liikuma hakkamisel. Haigestunud liiges moondub aeglaselt. Ligi 43% juhtudest on tegemist puusaliigese haaratusega. Algstaadiumis esinevad puusaliigeses tuimad valud , mis võivad kiirguda kubeme ja põlve piirkonda. Valu tekib pärast käimist või trepist laskumisel.
Ravi põhimõtted: Liigeskõhre taandarenemise pidurdamine, sealhulgas riskitegurite kõrvaldamine.
Koormuse vähendamine valulikult liigeselt pidurdab liigese edasist kahjustumist. Eelista istumist seismisele, istu kőrgel toolil, tee igas tunnis 5-minutiline istumispaus kui töötad seistes. Hoidu kükitamisest ja pőlvitamisest ilma erilise vajaduseta. Kasuta jalutuskeppi, käimistugesid, lifti vôi elevaatorit. Väldi pőlvi koormavaid spordialasid: tennis, korvpall , metsajooks. Pööra tähelepanu oma kehakaalule.
Vőimlemine. Regulaame füüsiline aktiivsus on pőlve ja puusaliigese artroosi korral väga oluline, kuna jalalihaste nôrkus teeb liigese ebastabiilseks ja seetôttu hakkab liiges kuluma. Vôimlemine aitab säilitada liigese liikuvust ja vähendab valu ning edasist liigeskahjustust. Aeroobseteks harjutusteks sobivad liigeshaigetel ujumine, vesivőimlemine, jalgrattasőit ja kepikőnd. Sobimatud on jooksmine , ekstreemsed spordialad, tennis, korvpall.
Tallatoed ja ortoosid: Őigete tallatugede kandmine vähendab survet väliselt pôlvesidemelt ja kôhre kulumist lokaalselt ning valu leebub. Tähtis on mugav ja pehme jalats .
Köhre kulumist pidurdavad toidulisandid : glukoosamiinsulfaat ja kondrotoiinsulfaat (Ultra Geel , Artrostop). Nende pikaajalisel tarvitamisel paraneb kôhre ainevahetus ja takistub kőhre kiirenenud vananemine “kuivamine ja pragunemine”. Ravitulemuse saavutamiseks tuleb “kôhretoitu” tarvitada pidevalt, mitme aasta vältel.
Puusa täisprotees koosneb kahest osast:
• metalne või keraamiline kera ja vars , mis kinnitatakse reie­luusse;
• polüetüleenist liigeseõõs (metalsel põhjal), mis kinnitatakse vaagnaluu külge puusanappa.
Puusaliigese endoproteesid jagatakse sõltuvalt kinnitusviisist tsemendiga ja tsemendita proteesideks. Tsemendiga proteeside puhul kasutatakse proteesi luu külge kinnitamisel spetsiaalset kiiresti kõvastuvat luutsementi. Tsemendita protees kinnitatakse luu külge mehaaniliselt keerates või pressides. Vahel kasutatakse ka kombineeritud kinnitusega endoproteese.
Puusa poolprotees koosneb metallkerast ja -varrest, mis asen­davad vaid liigese reieluupoolse osa. Sellist tüüpi proteesi kasu­tatakse eakamatel patsientidel reieluukaela murru või ebaliigese korral.
Parima ravitulemuse saavutamiseks on vajalik põhjalik valmistumine puusaliigeseoperatsiooniks. Enne operatsiooni koostab taastusraviarst raviprogrammi. Eesmärk on parandada jäseme lihasfunktsiooni ja liigeste liikumisulatust. Oluline on õppida operatsioonijärgsed taastusraviharjutused ja karkudega kõndimine selgeks enne operatsiooni. On tõestatud, et eelnevalt harjutanud patsiendid paranevad ka pärast operatsiooni kiiremini. Üks nädal enne planeeritud operatsiooni tuleb lõpetada põletiku­vastaste ravimite (diklofenak, ibuprofeen , meloksikaam) ja neli päeva enne operatsiooni verevedeldajate (varfariin) võt­mine. Valude korral eelistada mao limaskesta vähem ärritavaid ravimeid, näiteks paratsetamooli.
Kaasuvate haiguste ravi üldjuhul katkestama ei pea. Haiglasse kaasa võetavad ravimid peaksid olema originaalpakendis.
Tehisliigesega käima õppimiseks ja operatsioonijärgseks taas­tusraviks tuleb patsiendil muretseda küünarkargud (eelistatakse kaenlakarkudele või rulaatorile).
Operatsiooni toimumise ajaks on vaja välja ravida kõik kroonilised ja ägedad põletikud:
hambapõletikud; (lõhed varvaste vahel ja kandadel, haudumus, mädavistrikud, haa­vandid opereeritaval jäsemel); küünte seenhaigus, vastasel juhul esineb suur risk, et tehisliiges nakatub.
Et muuta taastumine pärast puusaliigese endoproteesimist või­malikult turvaliseks ja mugavaks, on enne operatsioonile tulemist soovitatav oma kodu kohandada . Eemaldada lahtised vaibad, juhtmed, sättida köögis esemed ühele tasandile , vannituppa mittelibisevad vaibad, kasutada mugavaid jalatseid jne.
Postoperatiivne hooldus : valutustamine ; sooletegevuse kontroll; trombemboolia preventsioon ; puusaliigese nihestuse vältimine.
Puusaliigese endoproteesimise operatsiooni on võimalik teostada nii üld- kui ka spinaalanesteesias, külili- või seliliasendis. Operatsiooni käigus eemaldab kirurg 10–25 cm pikkuse naha­lõike kaudu kulunud liigesepinnad ja asendab need endoproteesi sobivate osadega. Operatsiooni lõpuks veendub ortopeed, et luu külge kinnitatud liigeseprotees on kohe vastupi­dav eri liigutustele ja samas ei nihestu oma pesast. Operatsioonihaava jäetakse dreen, et juhtida tehisliigese ümbert ära vedelik ja veri . Haav kaetakse pehme sidematerjaliga. Operat­sioon kestab umbes 1–2 tundi.
Kõik puusaliigese endoproteesimisega seotud tehnilised andmed (proteesi tüüp ja mõõdud, kinnitusmeetod jms) kantakse Eesti proteesiregistrisse kodeeritud kujul, et hinnata hiljem endoproteesi püsivusnäitajaid.
Puusaliigese proteesimise järel tuleb silmas pidada järgmist: ei tohi jalgu ristata; külili olles pannakse padi jalgade vahele; ei tohi jalga sissepoole keerata; tualetis käies tuleks kasutada poti kõrgendust; ei tohi kummardada sügavalt – puusaliigesest mitte painutada üle 90 kraadi; liikumisel kasutada abivahendeid
Operatsiooni järel võib pesta kohe pärast karkudega käima hakkamist (alates kolman­dast päevast), kuid vältima peab kukkumist duširuumi libedal põrandal. Siinkohal on tähtis hooldajate roll patsiendi pesemisel (hügieenitoimingute tegemisel).
Operatsioonihaava võib pesta jooksva leige vee all. Nuustiku ega seebiga pole soovitatav värske operatsioonihaava piirkonda hõõruda. Saunas on lubatud käia nädala möödu­misel haavaõmbluste eemaldamisest (3. nädalal). Vannis käies on soovitatav kasutada spetsiaalset vanniistet.
Patsiendi operatsioonijärgne aktiveerimine
■ Kuni spinaalanesteesia möödumiseni (umbes kahe tunni vältel pärast operatsiooni) saab patsient voodis lamada vaid selili .
■Poolistuvasse või endale sobivasse asendisse voodis võib tõusta kohe, kui enesetunne lubab.
■Jalad üle voodi ääre istuda võib alates operatsioonile järgneva päeva hommikust.
■Operatsioonijärgsel päeval võib kasutada liikumise abivahendina rulaatorit.
■Karkudega on lubatud kõndida alates esimesest operatsioonijärgsest päevast ning seda on vaja teha kuue nädala vältel.
■Opereeritud jalale tohib täiskoormusega toetada valu piirini , kui arst pole öelnud teisiti.
Kuigi puusaliigese endoproteesimine on suhteliselt stabiilse üldseisundiga haige plaaniline operatsioon , mille korral ope­ratsiooni- ja terviseriskid on uuringute ning läbivaatuste abil võimalikult vähendatud, esineb kuni 2% haigetel mingi kõrvale­kalle normaalsest kulust (ühe aasta jooksul pärast operatsiooni). Operatsiooni käigus tekkivad tüsistused võivad muuhulgas olla seotud üldise tervisliku seisundi ja puusaliigese piirkonna anatoomiliste ( ealiste ) iseärasustega. Hiljem tekkivad tüsistused võivad olla tingitud pigem patsiendi eluviisist, uutest haigustest või juhuslikest traumadest.
Operatsiooni käigus võivad tekkida: narkoositüsistused: südame-veresoonkonna või hingamise äge puudulikkus, peaajuveresoonkonna häired; veresoonte vigastus ja haava verejooks; rasvemboolia; närvide vigastus; luu murdumine või mõranemine; jäsemete ebavõrdne pikkus.
Operatsioonijärgse lähiperioodi (kuni 1 kuu) võimalikud tüsistused: operatsioonihaava verevalum või lahtiminek; operatsioonihaava või tehisliigest haarav põletik; süvaveeni tromboos ; trombemboolia; äge südame- veresoonkonna või hingamise puudulikkus ravimiallergia
Operatsioonijärgse kaugperioodi (üle 1 kuu) võimalikud tüsistused: proteesi komponentide nihkumine luupinnalt (tehisliigese loksumine); liigeseproteesi nihestus; operatsioonihaava või tehisliigese hiline süvainfektsioon; süvaveeni tromboos; luuliste vohandite või liigse armkoe teke tehisliigese ümber; liigese kontraktuur (liikuvuspiirang), luu murdumine tehisliigese lähedal.
Haavahooldus: Nahaõmblused või haavaklambrid eemaldab perearst või -õde 10.–14. päeval pärast operatsiooni sõltuvalt haava paranemisest. Haavasidet pole üldiselt kodus vaja vahetada. Side hoitakse peal, kuni haav on paranenud . 3–4 päeva jooksul pärast operatsiooni ei tohiks haava mär­ jaks teha, pesemisel tuleks see katta haavakilega. Valu ja turse korral asetage puusale 4–5 korral päevas 15 minutiks jääkott.
Liikumisravi pärast endoproteesimist: Operatsioonijärgne taastusravi jätkub üldjuhul ambulatoorselt või vajadusel statsionaarses taastusraviosakonnas. Ortopeed või perearst väljastavad selleks saatekirja taastusarsti juurde.
Pärast endoproteesimist on väga tähtis jätkata füsioterapeudi juhiste järgi liikumisravi. Harjutuste eesmärgiks on taastada puusaliigese liikuvus, tugevdada lihaseid ja parandada kõndimis­viisi.
Harjutusi sooritatakse iga päev 2–3 korda. Korduste arvu suurendage järk-järgult (8 × 10 × 12 × 15 korda). Har jutamisel vältida valu! Harjutades hinge kinni mitte hoida! Kõik harjutused sooritada rahulikus tempos. Suurendada päev-päevalt ka üldist kehalist aktiivsust.
Vältige järgmist: jala ülemäärast sissepoole või väljapoole pööramist, üle kesk­telje toomist;
raskuste tõstmist, kandmist ja lükkamist (üle 10 kg); kehakaalu tõusu, sest iga liigne kilo lisab kunstliigesele koor­must ja soodustab selle irdumist; kukkumist ja põrutusi; sügavat kükitamist; ette kummardumist või reie ettetõstet (üle täisnurga); ronimist kõrgele; äkilisi liigutusi;