närvisüsteemi põhilisi osi pea- ja seljaaju. *Luustik koos lihastega võimaldab inimesel liikuda. *Enamik luudevahelisi ühendusi on liikuvad. *LIIGES on selline kahe või enama luu ühendus, mis võimaldab neil liikuda. *Liigestes on luude oytsad laetud sileda KÕHREGA ja NENDE vahele jääb liigesevedelikuga täidetud LIIGESEÕÕS. *Liigesest katab tavaliselt LIIGESEKIHN ehk liigesekapsel, mis ühendab liigestuvaid luid ja hoiab liigesevedeliku liigeseõõnes. *KERALIIGESED, mille ümar liigesepea asetseb liikumatus liigeseavas, on kõige suurema liikumisulatusega. *PLOKKLIIGESTES saavad luud liikuda vaid ühes tasapinns edasi-tagasi. *SILINDERLIIGES võimaldab teha pööravaid liigutusi. *Osa luid on omavahel PAINUDVALT ühendatud. *Inimese ehas on ka liikumatuid luudevahelisi ühendusi. *Inimese luustiku tähtsamad osad on kolju, selgroog, rindekere luud, õlavöötme
Osteoartroos on seisund, mis on teatud mttes vältimatu, kuna tegemist on vananemisest tingitud liigeskhre ja luude degeneratiivsete muutustega. On teada mned riskitegurid, mis soodustavad haiguse varajast teket. Ülemäärane kehaline koormus. Liigne koormus kiirendab liigeskhrede kulumist ja suureneb kergete traumade oht - raske füüsiline töö, stereotüüpsed liigutused, liigeseid koormav sport. Vähene kehaline koormus. Liigeskhrede toitumus on sltuvuses liigeskapsis oleva liigesevedeliku hulgaga. Kui liigeste liikuvus on väike, siis vedeliku tootmine väheneb, phjustades liigespindade suuremat hrdumist. Halb rüht. Halvast kehahoiakust tingitud liigeste ülekoormus ja lihastoe puudumine suurendab liigespindade hrdumist ja kiirendab nende kulumist Ebaige raskuse tstmise ja kandmise tehnika. Valesti tstes tekib lihastes ja ligamentides pinge, suurendab liigespindade hrdumine ning ilmnevad kudede kahjustused. Liigne kehakaal
valulikkus, jalalihaste jõu nõrgenemine, kasvuhäired. Sügava defitsiidi korral tekivad kergesti luumurrud. Magneesium oluline luukoe ülesehitamisel ja lihaste lõõgastumisel. Defitsiidi korral lihasvärinad, lihasnõrkus. Sügava defitsiidi korral risk krampide tekkeks. Vitamiin D ja C- oluline Ca ja P imendumises organismi ja kudedesse ja sidemete ja luude normaalseks funktsioneerimiseks. Glükoosamiin oluline osa kõhre biokeemilises koostises, kuulub liigesevedeliku ja kõhremaatriksi koostisesse. Pikaajalisel kasutamisel ka põletikuvastane ja valuvaigistav toime. Kõrvenõges (Urtica dioica),- Liigesepõletiku ja reumaatiliste vaevuste raviks Ingver (Zingiber officinale),- Mõjub põletikuvastaselt, omab valuvaigistavat toimet. Kasutatakse lihas- ja liigesvaevuste leevendamiseks. Kõrvaltoimena seedetrakti vaevused. Mentool piparmündiõlist või sünteetiliselt. Tekitab külmatunde, millele ärgneb kipitus ja kerge tuimestus. 3
ümbritseb liigese kihn. Kõhr, mis on kõige tähtsam osa liigesel, siis enamus vigastusi mis tekivad, tekivad just kõhrekoes. Selle ehituslikuks aluseks on rakud, mis on kõhre põhiaines koos kollageensete kiududega. Kollageensed kiud annavad kõhrele elastsuse. Kõhre pind, mis on sile, tagab liigesel vabama liikumise. (http://www.noorus.ee) Kui kõhrel ei ole verevarustust, siis toitumine toimub tal liigeseõõnt täitva liigesevedeliku kaudu. Toitumise pärast võib olla ainevahetus kõhrel tunduvalt aeglasem, sellepärast on ka ravi pikem, kuna toitumine on selle juures häiritud. (http://www.nooruse.ee) Lihaste ja kõõluste rebendi vigastuse korral on kõige tähtsam vigastuse täpse koha leidmine. Lihast võib vigastada tugev kokkusurutus. Kõõlused on kompressioonivigastustele väga vastupidavad, kuna nad koosnevad tihedast kollageensest maatriksist
Nimmevalud ja radikuliit on iidsetest aegadest tuntud haigused, olles tõenäliselt sama vanad kui inimkond. Tulenevalt ishiase ataki järsust tugevast valust pidasid primitiivsed inimesed seda pahade vaimude nõiduseks ja nimetasid nõianooleks (Hexenschuss) või haldjanooleks (elf's arrow). Vanas Kreekas (5.saj. e.m.a.) loeti ishiase alla kuuluvaks kõik puusade piirkonnas esinevad valud. Tollal täheldati haiguse sagedamat esinemist suvel ning seda seletati liigesevedeliku vähenemisega päikese suurema energia tõttu. Tuntud kreeka arst ja teadusliku meditsiini rajaja Hippokrates (ca 460-377 e.m.a.) täheldas ishiase põdemist sagedamini kõrgklassi inimeste hulgas, eriti neil, kes tegelesid ratsutamisega. Ravis rakendati valude leevendamiseks massaazi, soojust, vooodirahu, dieeti ja muusikat. Vanas Roomas iseloomustati ja raviti ishiast sarnaselt tänapäevastele kirjeldustele. See haigus on tuntud ka vanade juutide ja araablaste hulgas ning Indias
annaabi.ee 
