Lühiuurimustöö (1)

Keha ja elundid
Arvatavasti alles uuemale ajal on hakatud meil teiste rahvaste eeskujul kõnelema peaajust kui „mõistuse” ja südamest kui „tunnete”, eriti veel armuasjade keskusest . Ei ole aga kahtlust, et ka juba muistsest ajast meil on peetud südant, pead, aju, üdi jne. Elujõu asupaigaks, elundhingeks. Seda iseloomustavad sellised ütlused nagu näiteks vihastava ja kiusava inimese kohta: ära kasvata oma südant nii suureks, sa sööd mu südame seest välja, miks su süda nii täis on, mureliku kohta: süda vlutab, kerglase ja rumala kohta: pea sassis, aju pehme jne.
Et muinaseestlased kujutlesid südant elundhingena ja arvasid selle söömisega omandavat ka vastava olendi hingejõu, selle kohta on meil selge ja otse klassiline mälestus Läti Hendriku kroonikas (XXVI 5-6), kus kõndeldakse, kuidas pühapäeval 29. Jaanuaril 1223 Sakala mehed tapsid Viljandi lossis jutluse aegu sealsed mõõgavennad, nende sulased ja saksa kaupmehed , läksid siis Järvamaale, vangistasid seal taanalaste foogti Hebbe jt, kiskusid puruks nende sisikonnad ja tõmbasid