Lühiuurimustöö (1)

Keha ja elundid
Arvatavasti alles uuemale ajal on hakatud meil teiste rahvaste eeskujul kõnelema peaajust kui „mõistuse” ja südamest kui „tunnete”, eriti veel armuasjade keskusest . Ei ole aga kahtlust, et ka juba muistsest ajast meil on peetud südant, pead, aju, üdi jne. Elujõu asupaigaks, elundhingeks. Seda iseloomustavad sellised ütlused nagu näiteks vihastava ja kiusava inimese kohta: ära kasvata oma südant nii suureks, sa sööd mu südame seest välja, miks su süda nii täis on, mureliku kohta: süda vlutab, kerglase ja rumala kohta: pea sassis, aju pehme jne.
Et muinaseestlased kujutlesid südant elundhingena ja arvasid selle söömisega omandavat ka vastava olendi hingejõu, selle kohta on meil selge ja otse klassiline mälestus Läti Hendriku kroonikas (XXVI 5-6), kus kõndeldakse, kuidas pühapäeval 29. Jaanuaril 1223 Sakala mehed tapsid Viljandi lossis jutluse aegu sealsed mõõgavennad, nende sulased ja saksa kaupmehed , läksid siis Järvamaale, vangistasid seal taanalaste foogti Hebbe jt, kiskusid puruks nende sisikonnad ja tõmbasid Hebbel südame veel elavalt välja ta kehast, küpsetasid seda tulel, jagasid omavahel ja sõid selle, et saada tugevamaks kristlase vastu, kuna nende laibad nad andsid õgimiseks koertele ja lindudele taeva all.
Tähelepandav seejuures on veel üksikasi, et jagatakse ja süüakse ära ainult vastase ülema süda, mida nähtavasti peetakse vastaste kollektiivse jõu esindajaks .
Ka kuupuhastus ja järelsünnitus ehk päramised sisaldavad endas hinge, millega seletubki nende hoolas ja ettevaatlik käsitlemine, eriti veel järelsünnituse puhul, mis on ju konkreetseks sidemeks ema hinge ja lapse hinge vahel.
Elundhinge-kujutelmaga seletuvad samuti mitmed kombed kuse ja väljaheite puhul: koha ja suuna valik, eristuse teatud otstarbeks kasutamine jne., eriti veel hoolekanne , et eristus ja selle kaudu ka eristaja enda hing ei satuks võõraste kahjuliku mõju alla. Üldse koheldakse kõike, mis sisaldab elujõudu ja hinge, kindla teadmisega , et selle abil võib ise midagi aktiivselt mõjustada ja saavutada, kuid sama hõlpsasti võivad selle omandada ka teised ja kasutada taas oma huvides just niisama.
Väga tavaline hinge nähtav kehastus edasi on veri , millega seletub näit. Selliste loomade vere joomine, kelle elujõudu tahetakse endale saada (näit. Karu). Arusaadavaks muutub ka vere määratu roll muistsel ohverdamisel: vere mahavalamise või jumalakujude suulemäärimisega ohverdati looma hing, kuna liha võidi siis rahuga ise ära süüa ( või koerte ja lindude söödaks jätta, sest see ei sisaldanud enam jõudu.)
Ka sülg on elujõu asupaik ja hinge kehastus: sellepärast süljatakse tööle asudes endale pihku, et siirda oma jõudu just kätesse. Sagedane sülgamise näit. Haiguste arstimisel, mahaistumisel, magamaheitmisel, loomade ja esemete omandamisel jne. Seletub samuti sellega, et sülgaja oma elujõuga püüab saada haigusest, hädaohust, esemest jne. Jagu, võita neid oma meelevalla alla. Igasugu sülgamise keelud sellevastu on tingutud sellest, et säästa oma elujõudu ja päästa hinge teadmatust hädaohust. Näkku sülgamine võib olla aga väga suur heategu, kui selle kaudu tahetakse teist oma hingejõuga aidata, võib olla aga kardetav, kui sellega teist tahetakse oma võimusesse võtta.
Sageli käsitletakse sülge ebausutoimingus ka lihtsalt puhastusvahendina. Nagu sülg niisama higi sisaldab elujõudu ja on sellisena nõidumis- ja arstimisvahendiks, isegi riided, kuhu higi on imbunud, eriti näit. Higilapp, millega pühitakse surnut .
Elundhinge-kujutelm teeb meile mõistetavaks erilise hoolekande äralõigatud ja väljakukkunud hammaste ette: nende kaudu inimene võib langeda hädaohtu, kui need satuvad vaenlike jõudude võimsusse. Neid hoitakse sellepärast hoolega alal ja võetakse haudagi kaasa, sest need on nii püsivad, et kui kõik muu mädaneb ja hävib, siis nendes ikkagi veel hing võib edasi elada. Ja kristlikus miljöös tehakse neile rist peale, et kurat neid ei saaks endale, ei teeks määratut hingejõudu sisaldavat küüntest kübarat jne. Sõrmeküünte õitsmisest sellevastu järeldatakse ka inimese elujõu ja õnne õitmist. Kõõntemaagiat on rohkesti levitand ka balti-saksa ebausklik aadel.
Eriti hell elund on silm, kust oma hing pilguna pääseb liikuma kogu ümbritsevasse maailma, mille kaudu aga samahästi ka võõras elujõud pääseb pilguna sisse ja võib vastavalt oma huvidele mõjuda kord hästi, kord halvasti. Mitte vähem hell ja hõlpus hingejõu välja- ja sissepääsutee on suu. Sellega seletuvadki paljud suu ja silmade varjamise kombed ja sagedane mood neid katta mitmesuguste rättidega, eriti elu tähtsamail või hädaohtlikumail silmapilkudel nagu näit. Võõrsil, abiellumisel, suremisel jne. Sellepärast ka suudlemisel on algselt väga tõsine ja tähtis tähendus kahe hinge ühendajana ja liitjana, nagu näit. Vanemate ja laste või mehe ja naise puhul, rühmakaaslaste vahel, lepingute sõlmimisel jne. Sellepärast suudlemine pole algselt sugugi nii lubatud ja igapäevane asi.