Mälu (0)

MÄLU

psühholoogia referaat
Hindaja :
SISUKORD
MÄLU 1
SISSEJUHATUS 3
1. MÄLU 4
2. MÄLU LIIGID 5
2.1 Ultralühiajaline mälu 5
2.2 Lühi- või lühiajaline mälu 6
2.3 Püsimälu 7
3.MÄLUHÄIRED 8
4. MÄLU PROTSESSID 9
4.1 Unustamine 11
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD ALLIKAD 13

SISSEJUHATUS

Valisin teemaks mälu, kuna see on põhiline informatsiooniallikas inimesel. Tänu sellele me omandame tegevusi, suudame õppida ja vajalikku meelde jätta. Säilitada nii halbu kui ka häid mäletusi. Sellele toetuvad kõik inimeste kogemused. Kui poleks mälu siis peaksime iga kord uuesti otsast alustama.
Käesolev referaat koosneb teema mälul. Annab ülevaate protsessidest, liikidest, omadustest, iseärasustest ja unustamisest.

1. MÄLU

Mälu on organismi võime omandada, säilitada ja väljastada informatsiooni [3]. Mälu tähendab elusa organismi võimet omandada ja säilitada kasulikke oskusi, harjumusi, infot ja teadmisi [1]. Mälu on üks kolmest alustalast, millele tugineb arukas elu [2].
Mälu saavutab suurima keerukuse ja peenendatuse inimese puhul [2]. Just mälu mahu suures erinevuses ongi noore ja elatunud inimese põhiline erinevus. Ja tänu sellele langetab vanem inimene alati arukamaid, mitmekülgselt läbikaalutumaid otsuseid, sest tema mõtlemine on sügavam, laiahaardelisem ja paindlikum. Elukogemus on see, mis pole võimalik õppida üheski ülikoolis [1].
Mäletada, see tähendab edukalt toime tulla kolme ülesandega: omandamisega, säilitamisega, ja info korduva väljatoomisega [1]. Äraõppimine on seotud inimese sihipärase tegevusega [1]. Mälu peamine omadus on luua sidemeid üksikute elementide vahel [1].
Unustamine on iga info mittekättesaamise juhtum, isegi siis, kui täna ei meenu see, mis meenub homme [1].
Kui meil poleks mälu, tuleks kõike iga kord otsast alustada.[3].

2. MÄLU LIIGID

Info salvestamise seisukohalt on kõige kasulikum vaadelda mälu 3- astmelisena:

ultralühiajaline mälu, mis on automaatse iseloomuga ja väga lühiajaline

lühi- või lühiajaline mälu, mida vaadeldakse ka omaette mälu liigina

püsimälu( ka pikaajaline mälu), mis tavaelus on kõige tähtsam ja seetõttu on ka mõneti ületähtsustatud [1]

2.1 Ultralühiajaline mälu

Meeleelundite kaudu tulev informatsioon salvestatakse automaatselt sensoorsesse mällu ( ehk ultralühiajalisse mällu), kus see vähem kui sekundi jooksul sorteeritakse ja kodeeritakse lühiajalise salvestuse jaoks. Sensoorses mälus algab unustamine koe pärast info vastuvõtmist. Info kantakse sensoorsest mälust primaarsesse mällu üle kas sõnaliselt või mittesõnaliselt kodeerituna. Mittesõnalise ülekande kohta pole seni kuigi palju andmeid, kuid see on iseloomulik eelkõige lastele, kes veel rääkida ei oska [3].
Sensoorset mälu jagatakse veel vastavalt modaalsusele ikooniliseks ja kõlamäluks. Informatsiooni kadu ikoonilises mälus toimub sekundi murdosa jooksul, kõlamälus aga paari sekundi jooksul [2].

2.2 Lühi- või lühiajaline mälu

Seal toimub sõnaliselt kodeeritud materjali ajutine salvestamine ajalises järgnevuses [3]. See info mis lühimälu perioodil unustatakse, on igavesti kadunud [1]. Et organism töötleb informatsiooni pidevalt, on primaarse mälu kestus vaid mõni sekund (vt joonis 1). Mittesõnalist materjali primaarsesse mällu ei salvesta , vaid saadetakse sealt kohe pikaajalisse mällu [3].
Joonis 1. Lihtne test esmase mälu uurimiseks. Iga kujund on kokku pandud kahest pikemast ja ühest lühemast sirglõigust. Vaadake seda pilti 6-7 sekundit., katke see seejärel kinni ja proovige reprodutseerida see puhtale paberile. Vaadake, mis juhtub [2]
Viimastel aastakümnetel vaatlevad psühholoogid uue materjali taju kahes astmes (faasis):
1) Esmataju, mil uut materjali võetakse vastu esmakordselt ja hinnatakse vastuvõtja poolt emotsionaalselt. Kui osutub, et uus materjal pole mingil põhjuselt õpilasele tähtis, ei meeldi või ei paku huvi, siis selle materjaliga ei tehta rohkem tööd- seda ei salvestata [1].
2) Korduvtajumine , mis viib uue materjali tundmaõppimisele sügavuti ja mitmekülgselt. See viib uue materjali mõistmise ja teadvustamiseni, mis on vajalik selle materjali salvestamisel inimese püsimällu [1].

2.3 Püsimälu

Säilib materjal kaua, ilma kadumata. Selle mälu maht on suur, ent info kättesaamine aeglasem kui primaarse mälu puhul( suure hulga materjali sealt otsimine võtab aega [3].
Püsimälu puhul sõltub liigitus mälus sisalduvast infost, selle kasutamise teadvustatusest ning omandamisviisidest[3].

Protseduuriline mälu- seostub selgeksõpitud tegevuste ja liigitustega ( jalgrattasõit, kirjutamine, trükkimine). Sinna alla kuuluv informatsioon omandatakse üksnes antud tegevuse käigus ning selle kasutamine on suuresti teadvustamatu[3]

Semantiline mälu- Talletatakse fakte ja teadmisi, mida üldiselt teatakse ja mida õpitakse. See on info mida ei pea omandama praktiliselt tegutsedes , pigem info tuleb maailma kohta mis inimene on omandanud otseselt või kaudselt . Materjali kasutamine eeldab teadvustatust [3; 2].

Episoodiline mälu- talletav info on seotud inimese endaga ja isiklikult kogetud elamusi. Ka siin pole omandamiseks vaja praktilist tegevust, kuid materjali kasutamine nõuab teadvustatust [3; 2].
Episoodiline mälu küll sõltub semantilisest mälust, kuid läheb sellest kaugemale. Ta ei saa toimida ilma semantilise mäluta, kuid ta võib teha midagi sellist, millega semantiline mälu üksi toime ei tule. Teisest küljest võib semantiline mälu toimida ilma või sõltumata episoodilisest mälust, kuigi episoodiline mälu tõstab tema edukust . See oletatav suhe episoodilise ja semantilise mälu vahel tähendab, et inimene võib teada fakte, mäletamata, kuidas ta neid teadlikult sai, kuid ei saa mäletada teadmata, mis asi see on, mida mäletatakse [2].

3.MÄLUHÄIRED

Iga inimene võib aeg-ajalt midagi unustada või olla raskustes millegi meeldejätmisega. Kui aga unustamine on kõikehõlmav, meelde ei jää või meeles ei püsi üldse mitte midagi, siis on tegemist amneesiaga [3].
Amneesia ehk mälulünk tekib ajukahjustuse tagajärjel. Eristatakse kahte amneesia vormi:

Edasihaarav ehk anterograadne amneesia, mille korral mäletatakse küll sündmusi enne ajukahjustust, kui ei suudeta juurde õppida midagi uut.

Tagasihaarav ehk retrograadne amneesia, mille korral ei suudeta meenutada sündmusi enne ajukahjustust[3].
Peale amneesia on ka teisi mäluhäireid. Järgnevalt mõnest olulisemast:
Liigmälu ehk hüpermneesia tähendab mällu salvestatud info haiguslikult intensiivset meeldetulemist. Tegemist on inimese tahtele allumatu ja väga koormava häirega. See tähendab ka uute teadmiste ja kogemuste omandamist [3].
Vaegmälu ehk hüpomneesia puhul võib olla raskendatud nii uue informatsiooni omandamine kui ka varem omandatu meeldetuletamine . Sageli esinevad need ka koos [3].
Joobe- mälulünk- Mõni seik joobeseisundid toimunust võib olla kaetud mälulüngaga, kuigi inimene oli ümbrusega kontaktis [3].
Hüsteeriline amneesia- Harva esinev mäluhäire, mille korral inimene ei suuda meenutada, kes ta on ja mida kuni elu selle hetkeni teinud. Seda amneesiavormi ei tingi ajukahjustus , vaid tegu on psüühilise häirega. Vahel on seda nimetatud ka kaitseamneesiaks- s.t. mälust kustub kogu negatiivne ja isikut kahjustada võiv informatsioon [3].
Afektiivne mälulünk- Tugevas afektiseisundi korral aheneb inimese tähelepanuvõime ja muu hulgas tekivad mälulüngad [3].

4. MÄLU PROTSESSID

Mälu protsessid on meeldejätmine, meelespidamine ja meelde tuletamine . Need on omavahel tihedalt seotud, osaliselt kattuvad ning üksteiseks üleminevad ühtse mälutegevuse komponendid [3]. Toimiv mälu peab oskama mõlemat: säilitada ja seejärel kasutada säilitatud informatsiooni [2].
Meeldejätmine- Mälu töö algab informatsiooni omandamisest ehk meeldejätmisest. See, mis ja kuidas meelde jääb, sõltub mitmest asjaolust [3].
Tahtlik ja tahtmatu meeldejätmine- Teatud juhtudel võib materjal meelde jääda iseenesest, ilma sihipärase soovita. Niiviisi omandatakse väga palju informatsiooni, ning sageli kauaks ajaks. Kuid tahtmatu meeldejätmine pole süsteemne ega täpne ja seepärast on meeldejäetud materjal tihti juhuslikku laadi . Tahtlik informatsiooni meeldejätmine toimub palju süsteemsemalt. See nõuab aga pingutust ning tähelepanu teadlikku suunamist sellele, mida omandada tahetakse. Tahtliku meeldejätmise tingimus on kordamine [3].
Kordamine- Paljude oskuste omandamine toimub suurest pideva harjutamise ehk kordamise kaudu. Ometi on teada, et igal juhtumil üksnes kordamisest ei piisa. Omandatav materjal jääb paremini meelde, kui kordamine on ajaliselt hajutatud . See tähendab, et ei õpita mitte ühtejärge, vaid tehakse pause ja tegeletakse vahepeal muude asjadega [3].
Materjali korrastus- Tulemuslik meeldejätmine sõltub olulisel määral ka omandatava materjali korrastatusest. Objektiivse korrastuse puhul esitatakse materjal juba korrastatud kujul. Siin tuleb arvestada, et ühe meelest korrastatud materjal ei pruugi olla teise meelest, Kui omandatavat materjali pole eelnevalt korrastatud, siis võib inimene ise luua mõttelise süsteemi- subjektiivse korrastatuse. Sageli kasutatakse selleks materjali ümbersõnastamist ehk n-ö oma sõnadega esitamist. Enda ümbersõnastatud tekstis jäävad tavaliselt paremini meelde kui etteantud algtekstid [3].
Subjektiivse kordamise vorm on känkimine. Känk on psühholoogias ingolünk, mis tähendab mingit mõtestatud tervikut. Kängiks võivad olla numbrid , sõnad, lühendid [3].
Meelespidamine ehk info säilitamine. Kõik närvierutused jätavad püsivaid jälgi ajukoorde. Mõni mälujälg on väga nõrk ega tule sealt kunagi välja, paljudel juhtudel aga puudub nende väljatootmiseks vajalik stiimul [3].
Meelespidamine ehk säilitamine on aktiivne infotöötlusprotsess. Selle käigus säilitava infomatsiooniga muutused:

Info muutub lühemaks ja lihtsamaks

Kaovad detailid ja meeles püsib vaid “peamine”

Tekuvad teatud lüngad( midagi jääb meelde, midagi asendub)

Ootuste ja hoiakute mõjul tõusevad infos esile uued teemad

Info muutub isikupärasemaks

Loogikavastane info ununeb

Juurde tekib infot, mis võimaldab seletada vastuolud

Mõni teema muutub valdavaks[3]
Äratundmine- meeldetuletamise ajendist on ülesandes meeldetuletava koopia antud. Konversioonis on üleandes tarvis hinnata tuttavlikkust [2]. Objekt millega oleme varem kokku puutunud [3].
Meenumine- Materjal tuleb meelde n-ö iseenesest. Meenumine ei nõua tahtepingutusi, sageli kutsuvad seda esile juhuslikud vihjed [3].
Meenutamine - Eeldab juba tõsist mõttetööd ja tahtlikku pingutamist. Samas võib liiga tugev tahtmine meenutamist hoopis pärssida [3]
Meeldetuletamine ehk reprodutseerimine- Talletatud informatsiooni uuesti esiletoomist ning võib toimuda äratundmise, meenumise või meenutamise kaudu [3].
Kui järjestada meeldetuletamise viise efektiivsuse järgi, oleks neist parim äratundmise, seejärel meenutamine ja siis meenumine [3].

4.1 Unustamine

Meelespidamisele vastupidine protsess. Üldjuhul kaob säilitatud info mälust üsna pika aja jooksul, kuid mõnikord ka väga ruttu [3].
Uuringud kinnitavad, et unustamise kiirus sõltub sellest, kas tegelikult on lühi või pikaajalise või sensoorse mäluga (vt joonis 2)[3].
Joonis 2. Sperlingi katse. Seda pilti näidatakse lühikest aega katsealusele ja pärast peab katsealune taastama peast kõik 12 tähemärki [2]
Unustamise omadused:

• Unustamise kiirus on kõige suurem vahetult pärast meeldetuletamist ja kahaneb aja kuludes
  
• Kiiremini unustatakse mõtestamata informatsiooni.
  
• Tänapäeval ollakse seisukohal, et unustamist põhjustab peamiselt interferents . Interferents on kahe või enama psüühilise protsessi vastastikune mõju, mille tagajärjel kahjustub vähemalt üks neist. Eristatakse kahte interferentsi liiki. Proaktiivne interferents tähendab varem omandatud materjali segavat mõju hiljem omandatule. Retroaktiivne interferentsi all mõeldakse uue informatsiooni segavat mõju varasemale informatsioonile [3].
  

KOKKUVÕTE

• Sain teada mälust, mälu liikidest, mäluhäiretest ning mäluprotsessidest
  
• Mälu on organismi võime omandada, säilitada ja väljastada informatsiooni
  
• Mälu vaadeldakse 3 astmelisena : Ultralühiajaline mälu, lühi või lühiajaline mälu, püsimälu
  
• Lühi või lühiajalist mälu vaadeldakse 2 faasis: esmataju, korduvtaju
  
• Püsimälus säilib materjal kaua, ilma kadumata
  
• Põhiline mäluhäire on amneesia
  
• Mäluprotsessid on meeldejätmine, meelespidamine ja meelde tuletamine
  
• Unustamine on meelespidamise vastupidine protsess
  

KASUTATUD ALLIKAD

Leppik, P. 2003. Mõtlemine on huvitav. Tallinn. REKK

Tulving, E. 1994. Mälu. Tallinn. Kupar

Uljas, J. Rumberg , T. 2002. Psühholoogia gümnaasiumiõpik. Tallinn. Koolibri
13