Õppimine - Referaat (1)

Õppimine

Sisukord
Mis on õppimine? lk 3
Õppimise mehhanismid lk 4
Mälu osa õppimisel lk 7
Mälu liigid lk 7
Mälu protsessid lk 8
Kasutatud kirjandus lk 10
Mis on õppimine?
Õppimine on lai mõiste, sest õppimise tulemusena peavad inimese (ka looma) käitumises toimuma muutused. Seda on lihtne segamini ajada omandamisega, mille tähendus on tegelikult palju kitsam ja toetub tihti erinevalt õppimisest ainult mälule. Psühholoogilises tähendus sõnastatakse termin „õppimine” järgnevalt: õppimise all mõistetakse organismi käitumises toimuvaid suhteliselt püsivaid muutusi, mis tekivad mingi kogemuse tagajärjel. Sellised muutused võivad õpilase või vaatleja seisukohalt olla nii positiivsed kui negatiivsed, aga võivad jääda ka märkamatuks nii ühele kui teisele. Samuti ei tähenda õppimist igasugused muutused. Mõne oskuse jätkuv praktiseerimine võib tuua kaasa väsimuse, mille tagajärjel tegevuse kvaliteet langeb. Pärast puhkust aga väsimusilmingud kaovad, indiviid taastub ning tehtava tase võib saavutada oma endise taseme või paremagi veel. Selle näite puhul on tegemist muutustega käitumises, kuid me ei tohiks neid käsitada kui õppimise näiteid. Õppimiseks ei saa pidada ka neid muutusi, mis seostuvad füüsilise kasvu või küpsemisega. Näiteks on vanemad lapsed võimelised hüppama kõrgemale kui nooremad .
Õppimine on üks niisuguseid mõisteid, mida psühholoogid nimetavad ka järelduslikuks konstruktsiooniks. See tähendabki seda, et mõtestatakse oma tegevus ja selle tagajärg ning  tehakse kogemusest omad järeldused, mille kaudu muudetakse edaspidist tegutsemist . Niisiis on muutused organismi tegevuse soorituses signaaliks, et õppimine on tõepoolest toimunud.
Õppimisvõime avab meile juurdepääsu oma kaasaja teadmisvaramule, aga ka inimsoo varasemaile kogemustele . Mis tahes sotsiaalse rolli, kutse või ameti õppija ammutab oma teadmised tegelikult inimsoo paljude põlvkondade vältel kogutud tarkustevarust. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurde õpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isiksust. Omandatud ja õpitud teadmised küll ununevad pika peale, aga on tuntud ütlus, et pärast hariduse unustamist jääb alles haritus .
Õppimise mehhanismid
1. Harjumine e habituatsioon on lihtsaim õppimise vorm. See põhineb orienteerumisrefleksil, mis kaob, kui stiimulil pole inimese seisukohast tähtsust. Harjumine võimaldab eirata tähtsusetuid stiimuleid, nii saab tähelepanu pöörata olulisematele asjadele. Harjumisele vastupidine õppimisprotsess on sensitiveerumine e füsioloogiliste reaktsioonide (ka tegevuse) tugevnemine mingi jõulise või kahjustava stiimuli toimel. Nt kui igapäevasele trammimürale lisandub harjumatu müra (pidurikrigin ja sellele järgneb mürtsatus), siis pööratakse mõnda aega ka tavalisele mürale suuremat tähelepanu.
2.Klassikalise tingimise puhul õpitakse tingimatute ja tingitud stiimulite vahelisi seoseid : tingimatu stiimuli korduval koosesinemisel algselt neutraalse stiimuliga tekib nende vahel seos, tingitud stiimul hakkab esile kutsuma tingitud refleksi.
Tingitud refleksid avastas vene füsioloog Ivan Pavlov . Pavlov uuris koera , kellel kujunes süljerefleks. Loomal hakkas sülg jooksma vastavalt siis, kui koera toitja ruumi sisenes. Et sellist refleksi koerale selgeks õpetada, alustas ta neutraalse stiimuliga. Nimelt helistati kellukest ning vahetult peale seda toodi koerale toit ette. Koeral tekkis süljeeritus. Sama tegevust korrati ja korrastati ning peagi hakkaski loomal sülg jooksma ainuüksi kellahelina peale. Koer omandas endale uue stiimuli. Seda tähendabki klassikalise tingimise järgi õppimine – uue stiimuli omandamist. Klassikalist tingimist uuris ka biheiviorismi rajaja John B. Watson – katse 11-kuuse Albertiga.
3. Operantse tingimise puhul tuleneb käitumine vajadusest reageerida teatud kindlal viisil. Oluline on saavutada positiivset ja vältida negatiivset. See on võimalik tänu suutlikkusele õppida oma käitumise tagajärgedest (kinnitusest või karistusest ).
Operantset tingimist uuris loomakatsetaja Edward L. Thorndike. Tema katses pandi näljane loom kasti, toidupalake aga paigutati kastist väljapoole. Et toiduni jõuda pidi kastist välja pääsema, selleks tuli aga vajutada vastavale kangile. Esmalt sattus katsealune kogemata kangi vastu ning pääses kastist välja. Mõne aja möödudes hakkas loom meelega nõnda toimima , et kastist välja saada. Loomake omandas uue oskuse ning kasutas seda kindlal eesmärgil, kinnituseks oli toit. Õppimine toimus katse ja eksituse teel. E. L. Thorndike tuletas kaks õppimise seadust:
Harjutamisseadus – harjutamine e kordamine teeb õppimise edukaks.
Efektiseadus – kui käitumisele järgneb soovitud tulemus, siis on niisuguse käitumise tõenäosus edaspidi suurem. Soovimatu tulemuse korral on vastupidi.
Koolis õpitakse suuresti just operantse tingimise kaudu. Nt õpetaja tunnustab õiget vastust hea hindega või õpilase kiitmisega. Tunnustus aitab püsistada soovitud käitumist ja õpilane püüab rohkem. Samas toimib kinnistamine vaid siis kui see on õppijale enesele meeldiv.
Klassikalise ja operantse tingimise teel õppimise erinevuse tõi välja Burrhus F. Skinner. Ta järeldas, et kui klassikalise tingimisega kinnitatakse valmisreaktsioone, siis operantsega õpitakse uusi käitumisviise. Seega on õppimine esimesel juhul passiivne, teisel aga aktiivne. Ta leidis, et õpitu kinnistub kõige paremini siis, kui õiget käitumist (õiget vastust) tasustatakse juhuslike ajavahemike tagant (ebaregulaarselt). Õppija teab et võib tasu saada, kuid ei tea, millal. Tasu ootuses õpitakse märksa hoolikamalt.
4. Sotsiaalne õppimine e mudelõppimine tähendab õppimist sotsiaalsete eeskujude (mudelite) kaudu (jäljendamine, imiteerimine).
Sotsiaalset õppimist iseloomustavad tunnused:

• uue käitumisviisi omandamiseks piisab tihti selle ühekordsest nägemisest (ei pea kordama , harjutama);
  
• nähtut ei pruugi jäljendada kohe, vaid alles siis kui tekib sobiv olukord;
  
• uus käitumisviis omandatakse sageli ilma välise tasustuseta;
  
• uue käitumisviisi rakendamine sõltub oodatavatest tagajärgedest (karistust kaasatoovaid käitumisviise püütakse pigem vältida). Seejuures piisab tagajärgede ettenägemiseks ka n-ö kaasaelavast kogemusest: nt seades end mudelisiku (eeskujuks oleva isiku) asemele, saadakse aru, mis võib sellise käitumisega kaasneda.
  

Tihti õpitakse kõike oma nahal kogemata, teisi järgides. Mudeliks ei seata grupis kunagi kõige paremat ega halvemat. Mudel peaks olema lihtsalt atraktiivne. See peaks ka olema järk-järgult täiustuv, et oleks tunne, et seda on võimalik omandada. Mõjuvad ka kaudsed kinnitajad (mudelit nähtakse käitumas, mille eest too saab hüvitist – tahaks ka saada seda või selliseks).
Kanada psühholoog A. Bandura eristab sotsiaalses õppimises 4 etappi :
Märkamine – käitumismudeli omandamine eeldab antud mudeli ja selle oluliste külgede tähelepanemist, kusjuures kergemini märgatakse niisuguseid käitumisviise, millest ollakse huvitatud.
Meeldejätmine – Märkamine on kergem siis, kui see inimest köidab. Mõnda käitumisviisi tuleb teadlikult õppida. Raskemini ülevõetava käitumismudeli korral luuakse sellest algul üldine ettekujutus, jälgitakse, millistest osadest see koosneb, ja seejärel üritatakse need üksikosad meelde jätta. Nt toimitakse matemaatikas mitmeastmeliste tekstülesannete lahendamisel.
Reprodutseerimine e taastamine – uue käitumisviisi omandamises on oluline koht praktiseerimisel, sest keerukamad toimingud ei tarvitse kohe õnnestuda, ja tagasisidel, mis võimaldab avastada vigu. Nt palub matemaatika õpetaja õpilasel ülesande lahenduskäigu tahvlile kirjutada. Nii on kohe näha, millises ülesande osas esineb ebatäpsusi.
Motivatsioon – mudelit rakendatakse e jäljendatakse tavaliselt siis, kui võib eeldada, et sellega kaasneb mingisugune tasu – kas teiste- või enesepoolne kinnitus . Mudelite jäljendamisele avaldab peamiselt toimet enesekinnitus : enne mingi käitumisviisi rakendamist kaalub inimene selle sammuga võimalikke positiivseid ja negatiivseid tagajärgi. Lisaks motiveerib inimest tegevuse tulemuslikkus: kui tagajärjed vastavad ootustele/nõudmistele, siis on see omakorda tugevdavaks enesekinnituseks.

Mälu osa õppimisel
Vaadeldes õppimist, ei saa kuidagi mööda minna mälust. Mälu on igasuguse intellektuaalse (vaimse) tegevuse alus. Mäletamine tähendab Donald A. Normani (1982) sõnade järgi edukat toimetulemist kolme ülesandega: omandamisega, säilitamisega ja info korduva väljatoomisega. Ta rõhutab veel, et õppimine on sihipärane protsess. Oluliseks peab ta nn esmase mälu perioodi, kus tutvutakse informatsiooniga. Sel perioodil otsustatakse, milline info on tähtis ning taoline sildistamine paneb paika info kättesaadavuse ja kasutusvõimaluse edaspidi.
Samuti peab Norman inimese mälu imetlusväärseks, sest tema võimsus ja puudujäägid on vapustavad. Näiteks toob ta, et kui 30 sekundit mõelda mõnele emotsionaalsele juhtumile , siis segab see oluliselt igasuguse materjali omandamist sel ajal. Väga raske on õppimine erutatud või ärritatud olekus. Õppijad ei tohiks õppimise ajal „tabada” meeleorganite vahendusel saadavad erinevad aistingud. Omandamine on häiritud, kui meie vaateväljas on näha midagi põnevat, kui tunneme häirivaid lõhnu, kui kuuleme hääli jne. On inimesi, kes suudavad end kontsentreerida ja välja lülitada. Kui see ei õnnestu, siis tuleb leida õppimiseks häirimatu paik. See on omandamisprotsessi väga oluline eeltingimus.
Koos taju ja mõtlemisega on mälu alustalaks arukale elule. Mälu tähendab elusa organismi võimet omandada ja säilitada kasulikke oskusi, harjumusi, infot ja teadmisi. Õppimine ning mälu on väga tihedas seoses, sest mõlema puhul on tegemist tegevuste ja info omandamise ning säilitamisega.
Mälu liigid.
Olenevalt materjali mälus säilimise ajast eristatakse:
Sensoorset mälu – meeleelunditest tulev info salvestatakse siia automaatselt, kus see vähem kui sekundi jooksul sorteeritakse ja kodeeritakse lühiajalise salvestuse jaoks. Sensoorses mälus algab unustamine kohe pärast info vastuvõtmist. Info kantakse sensoorsest mälust primaarsesse mällu üle kas sõnaliselt või mittesõnaliselt kodeerituna. Mittesõnalise ülekande kohta pole seni kuigi palju andmeid, kuid see on iseloomulik eelkõige lastele, kes veel rääkida ei oska.
Primaarset (e lühiajalist) mälu – kus toimub sõnaliselt kodeeritud materjali ajutine salvestamine ajalises järgnevuses. Unustamist põhjustab uue info lisandumine. Et organism töötleb infot pidevalt, on primaarse mälu kestus vaid mõni sekund. Mittesõnalist materjali primaarsesse mällu ei salvestata, vaid saadetakse sealt kohe sekundaarsesse mällu.
Sekundaarset (e pikaajalist) mälu – kus materjal säilib kaua (aastakümneid). Selle mälu maht on suur, ent info kättesaamine on aeglasem kui primaarse mälu puhul (suure hulga materjali seast otsmine võtab kaua aega). Unustamine sekundaarses mälus toimub interferentsi tõttu.
Püsimälus võib õpitu säilida äratundmise ja taastamise tasandil. Oletatakse, et äratundmine kujutab endast üht taastamise osa, mis ise koosneb kahest protsessist: otsing püsimälus ja otsustamine. Äratundmise juurde kuulub vaid otsuse vastvõtmine (jah või ei).
Maht on püsimälul hiiglaslik . Paljud teadlased on seisukohal, et püsimälu on nagu võrk, mis on moodustunud infosidemete kimpudest ja põhineb assotsiatsioonidel. Info paiknemise korrastatus lubab meil mõne sekundiga leida sealt üles vajaliku fakti. Huupi otsides kuluks selleks aastaid.
Pikaajalises mälu jaguneb:
1. Protseduuriline mälu – mis seostub selgeksõpitud tegevuste ja liigutustega (jalgrattasõit, kirjutamine, trükkimine jne). Sinna kuuluv info omandatakse üksnes antud tegevuse käigus ning selle kasutamine on suuresti teadvustamata .
2. Semantiline mälu – kus talletatakse fakte ja teadmisi, mida üldiselt teatakse ja õpitakse. See on info, mida ei pea omandama praktiliselt tegutsedes . Nt salvestatakse raamatukogudes loetu ja koolis õpitu tavaliselt semantilisse mällu. Materjali kasutamine eeldab teadvustatust.
3. Episoodiline mälu – kus talletatav info on seotud inimese endaga (mida tegin üleeile, kellega kohtusin eile jne). Ka siin pole omandamiseks vaja praktilist tegevust, kuid materjali kasutamine nõuab teadvustatust.
Mälu protsessid.
Meeldejätmine – võib toimuda tahtmatult või tahtlikult. Meeldejätmist hõlbustavad kordamine (kordamise hajutatus) ja materjali korrastatus, mis võib olla kas objektiivne või subjektiivne (ümbersõnastamine, känkimine).

• Tahtmatu meeldejätmine – palju infot jääb iseenesest, ilma sihipärase soovita meelde. Sageli jääb omandatu kauaks meelde. Kuid tahtmatu meeldejätmine pole süsteemne ega täpne, seepärast on meeldejäetud materjal tihti juhuslikku laadi .
  

• Tahtlik meeldejätmine – toimub palju süsteemsemalt. See nõuab pingutust, tähelepanu teadlikku suunamist sellele, mida omandada tahetakse. Tahtliku meeldejätmise tingimus on kordamine.
  

Meelespidamine (e info säilitamine) – on aktiivne protsess, mille käigus toimub talletatava infoga mitmesuguseid muutusi:

• info muutub lühemaks ja lihtsamaks;
  
• kaovad detailid ja meeles püsib vaid “peamine”;
  
• tekivad teatud lüngad (midagi jääb vahele, midagi asendub);
  
• ootuste ja hoiakute mõjul tõusevad infos esile uued teemad;
  
• info muutub isikupärasemaks nt inimese hoiakute mõjul);
  
• loogikavastane info ununeb;
  
• juurde tekib infot, mis võimaldab seletada vastuolusid;
  
• mõni teema muutub valdavaks.
  

Meeldetuletamine (e reprodutseerimine) – tähendab talletatud materjali uuesti esiletoomist. See võib toimuda kas äratundmise, meenumise või meenutamise abil. Kui järjestada meeldetuletamise viisid efektiivsuse järgi, parim on äratundmine, siis meenutamine ja kõige vähem efektiivne on meenumine.
Äratundmine – tajudes mingit objekti, sündmust vms, millega oleme varem kokku puutunud, tunneme selle ära. Nt valikvastustega KT-s ette antud teatud hulk vastuseid, kui oleme eelnevalt õppinud, siis ei tohiks nende hulgast õige vastuse äratundmisega probleeme tekkida.
Meenumine – materjal tuleb meelde n-ö iseenesest. Meenumine ei nõua tahtepingutusi, sageli kutsuvad seda esile juhuslikud vihjed.
Meenutamine eeldab tõsist mõttetööd ja tahtlikku pingutamist. Samas võib liiga tugev tahtmine meenutamist pärssida. Nt esineb eksamitel sageli olukordi , kus õpilasel on õpitud, aga ta ei suuda kuidagi meelde tuletada. Siinkohal aitaks, kui tema tähelepanu suunatakse hetkeks muudele asjadele.
Unustamine on
meelespidamisele vastupidine protsess . Üldjuhul kaob säilitatud info mälust üsna pika aja jooksul, kuid mõnikord väga ruttu. Unustamise omadused:
unustamise kiirus on kõige suurem vahetult pärast meeldejätmist ja kahaneb aja kuludes (seetõttu oleks mõistlik äsja omandatud materjal kohe korrata);
kiiremini unustatakse mõtestamata info (seega pole tuupimisest suurt kasu).
Unustamise põhjus on peamiselt interferents . Interferents on kahe või enama psüühilise protsessi vastastikune mõju, mille tagajärjel kahjustub vähemalt üks neist. Eristatakse kaht interferentsi liiki:
Proaktiivne interferents – varem omandatud materjali segav mõju hiljem omandatule. Nt esimene koolipäev ja esimene armumine inimesel on tavaliselt paremini meeles kui hilisemad samalaadsed sündmused.
Retroaktiivne interferents – mõeldakse uue info segavat mõju varasemale infole (varasem info ununeb uue mõjul.
Kasutatud kirjandus
1.http//www.miksike.ee/docs/referaadid2006/6ppimine_kullikaroliinekorol.htm.
2. http://erko.risthein.ee/files/psyhholoogia/referaat.docx
3. http://www.tmk.ee/UserFiles/File/Oppematerjalid/Vilja/%C3%95ppimine%20ja%20m%C3%A4lu2.rtf
10