Ooperi teke (0)

OOPERI TEKE.
Inimesed, kes panid aluse ooperikunstile- juhtus see 16.-17. saj. vahetusel-, ei seadnud endale ülesandeks midagi uut või enneolematut luua. Vastupidi, nad püüdsid ta aselustada juba olnut, nimelt antiiktragöödiat. Tänu renessansile sündis ka ooper . Toimus see Itaalias- maal, kus renessanss algas kõige varem ning õilmitses kõige eredamalt. Võitlus ühiskonna arengut takistava tardunud kirikuideoloogia võimutsemise vastu algas ennekõike linnade, kaubanduse ja käsitöö arengu mõjul.
Küllalt tähtsat osa mängisid selles arengukäigus ka suured maadeavastused, mis tõestasid, et kõrgetasemeline kultuur eksisteerib ka väljaspool "kristlikku maailma" piire. Kunst , mis ülistas inimkeha ilu, jõudu ja täiuslikkust, kummutas paremini kui mistahes sõnaline jutt kiriku valelikud ja väljamõeldud väited inimese tühisusest. See kunst oli võimeline näitama inimest võrdsena jumalaga ning suunama inimigatsused ja unistused taevast maa peale. Kui hakkas ilmnema, et kirikuideoloogia pole sugugi enam too ainuõige ning ilmeksimatu, hakkasid uusaja edumeelsed inimesed ikka rohkem ja rohkem pöörduma selle poole, mis oli veel antiikmaailmast säilinud. Algas võitlus antiiktraditsioonide taastamiseks kõiges, milles oli võimalik nende traditsioonide juurteni jõuda. Tingituna oma geograafilisest asendist ja et Itaalia oli kunagise Rooma riigi pärija, sai just Itaalia uue ajastu esmakuulutajaks. Huvi järel, mida tunti antiikultuuri ja antiikarhitektuuri vastu, tärkas huvi ka antiikteatri vastu. Amfiteatrid olid ehitatud nii täiuslikult, et heli, mis tekkis areeni keskele heidetud kivist, kostis ka kõige kõrgemate marmoristepinkideni.
Veel tänapäevalgi hämmastavad need rajatised meie asjatundjaid. Kõnesoleval ajal polnud veel olemas ühtset Itaalia riiki. Koosnes linnriikidest, kus olid võimul hertsogidünastiad- Firenzes, näiteks, Medicite dünastia; Milanos Sforza ja Mantovas Gonzagade dünastia; Veneetsia aga oli aristokraatlik vabariik ja Rooma kirikuriik. Nende linnriikide valitsejad püüdsid üksteist üle trumbata säravate ja suurejooneliste õukonnapidustustege. Sinna läksid linnriigi kõik varad . Andekaid kunstnikke, arhitekte ja muusikuid meelitati ühe õukonna juurest teise juurde ja nii tekkisid innustunute rühmad. Üks niisugune rühm tekkis 16. saj. lõpul Firenzes. Seda nimetati " Firenze camerata "-ks (camerata- tuba, salong), kes oli huvitatud muusiksast antiikteatris. Nende ajal oli muus. polüfooniline. Selles kõlas ühteaegu mitu üksteisest sõltumatut iseseisvat viisi, mis olid ühendatud kindlate reeglite järgi. Hääled sulasid selles kokku kauniks ja haaravaks kõlaks, kuid sõnu oli raske eristada. Ja siis tegidki camerata rühma liikmed- olles ise arvamusel, et taastavad põhimõtteliselt antiikdraama muus.t- rea novaatorlikke samme. Üks neist, Vincenzo Galilei (Galileo Galilei isa), teeb ettepaneku asendada mitmehäälne laulmine ühehäälsega mingi pilli saatel, sest siis kandub sõna hästi kuulajani, kusjuures säilib teksti intonatsioon ja emotsionaalne värving. Kuna ta järgis sõna ning püüdis edasi anda kõneintonatsiooni, siis hakati teda nimetama retsitatiiviks.
Retsitatiivi tekkimisega tärkas võimalus proovida taasluua antiikteatri etendusi. Helilooja ja laulja Jakopo Peri kirjutas tolle aja tuntud poeedi Ottavio Rinuccini tekstile esimese uues stiilis ooperi " Daphne ", mis lavastati 1597- 1598 . aastal ühe jõuka firenzelase majas. Kuna autorid järgisid antiikteatri eeskuju, oli teose süzee pärit antiikmütoloogiast (metsanümf Daphne, kes selleks, et pääseda pakku teda jälitava jumala Apolloni eest, muudab end loorberipuuks). Voolavad ja elegantsed värsid, liigutav muus. ning Peri hea osatäitmine kindlustasid etendusele suure menu ja seda korrati järgnenud aastail veel mitmel korral. Mitte väiksem edu polnud ka teisel uues stiilis loodud teosel, ooperil "Eurydike", mille autoreiks on Jacopo Peri ja Giulio Caccini(Rinuccini libreto ). Lavastati 1600. aastal Maria Medici pulmade puhul ja selle edu leidis laia vastukaja, mistõttu selle teose kohta on meil ka rohkem teada (etendus algas fanfaarihelidega- avamängu tollal veel ei tuntud. See järel ilmus Proloog traagilise muusana ja esitas lauldes lühidalt eelseisva etenduse sisu. Nüüd tuli lavale koor, mille koosseisus oli karjuseid, nümfe ja allilma vaime, ning algas tegevus, mida saatis lava taha peidetud või kostümeeritud orkester . Iga laulja esitas mitut rolli, koor aga- erinevalt antiikteatrist-, mitte ainult ei jaganud oma arvamust toimuva kohta, vaid osales ka ise sündmustikus.).
Koori esituses võisid lavalt kõlada ka madrigalid.
on esimene neist väljapaistvaist muusikuist, kellega on seotud ooperikunsti areng. Tutvunud muus.lise draama esimeste näidetega, oskas Monteverdi hinnata neid suuri võimalusi, mida pakkusid Firenze camerata liikmete katsetused . Nende üritust jätkates astus ta aga kohe paraja sammu kaugemale. 1607. a. kirjutas ta muus.lise legendi " Orpheus ". Seda teost, mille muus. on säilinud tänaseni, esitati mitmes õukonnateatris. Keskse koha ooperis said Orpheuse kannatused. "Orpheuses" kujutati esmakordselt tõeliselt sügavaid ning kirglikke inimtundeid ja peamine osa nende tunnete edasiandmisel oli muus.l. "Orpheuses" on esmakordselt tunda ka tõelist dramaturgilist pinget. On kasutatud kontrastiprintsiipi, järske üleminekuid õnnest õnnetusse, mida oli laialt kasutatud juba antiikteatris, mis aga pärast Monteverdit sai ooperikunsti üheks olulisemaks nõudeks. Kui Peri ja Caccini ooperites olid kesksel kohal tegelaste monoloogid, siis Monteverdi "Orpheuses" omandas suure tähtsuse nende omavaheline tegevus. Tekkis esmakordselt duetivorm. Monteverdi andis ka orkestrile uue rolli- nüüdsest alates ei olnud orkester üksnes laulu saatja, vaid temast sai ka iseseisev sündmuste ning tunnete kajastaja. "Orpheuses" kasutas Monteverdi juba peaaegu kõiki tollal olemas olnud muus. instrumente . "Orpheuses" esines esmakordselt ka avamäng- muus.line sissejuhatus järgnevale sündmustikule. Ka järgmine etapp ooperikunsti arengus on seotud Claudio Monteverdi nimega.
Ooper oli juba valmis ja asjatundjad teosest vaimustuses, aga senikaua , kui teda näidati üksnes õukonna valitud seltskonnale või eramajades, jäi ta kasvuhoonetaimeks, mis võis kergesti närtsida. Üksnes avalike etenduste värske tuul võis selgitada, missugune saatus teda ootab ja kuivõrd eluvõimeliseks ta osutub. 1613 . a. asub Monteverdi elama Veneetsiasse ja saab seal Püha Markuse kiriku kapellmeistri koha. Mantova hertsog oli andnud talle loa lahkuda teenistusest tema juures. Jõudis lõpule tema talendi aastatepikkune ekspluateerimine, alaline rahapuudus, võlgades siplemine ja teenistustasu mangumine, mida hertsog oli heaks arvanud kuude kaupa maksmata jätta. Hertsogi juurest loata lahkumine olnuks ohtlik. Iga feodaalüliku õukonnas olid olemas palgamõrtsukad ning need said oma tasu ikka ja alati õigeaegselt. Paljuski aitas Monteverdi tegevus kaasa sellele, et 1637. a. avati Veneetsias maailma esimene avalik ooperiteater . 1642. a. nägi ilmavalgust Monteverdi viimane ooper, tema loomingu tipp "Poppaea kroonimine ", mis on loodud aasta enne helilooja surma. Ooper on meie päevini säilinud. "Poppaea kroonimine" on esimene ooper, mis ei ole kirjutatud mitte mütoloogilisele vaid ajaloolisele süzeele. Tegevus toimub antiikses Roomas, keiser Nero valitsemise ajal.
Monteverdi nimi, mis vahepeal tundus unustuse hõlma vajuvat, särab nüüd, 20. saj., täies hiilguses möödunud sajandi kõige kuulsamate muusikute seas. Tema oopereid (eelkõige "Orpheust" ja "Poppaea kroonimist") mängitakse taas mitmete maade ooperiteatrites ning nad vaimustavad publikut neis peituvate eetiliste probleemide sügavuse, humanismi ning oma tänapäevaliku kõlaga. 17. sajandi keskpaiku oli ooper juba leidnud kindla koha muude kunstiliikide hulgas. Tema õitseng sai alguse Veneetsias. Piisab , kui öelda, et sajandi lõpul oli tolles150 tuhande elanikuga linnas 16 ooperiteatrit.
Esialgu oli tollel uuel zanril mitmeid nimetusi: muus.line jutustus, lauludraama, muus.line draama, draama muus.ga. Lõpuks tekkis nimetus OOPER- sõna, millel pole midagi tegemist muus.ga ega teatriga (it. k. opera - töö, teos). Algul oli kasutusel ka sõnaühend opera musica, s. o. muus.teos. Hiljem jäi sellest järele üksnes opera. Tänu Monteverdile tekkis Veneetsias oma ooperikoolkond . Samasugused ooperikoolkonnad tekkisid ka teistes Itaalia linnades. Nt. Napolis, mis oli kuulus oma olustikumuus. poolest ja kus kees väga vilgas tänavaelu. Nii juhtuski, et ooperisse hakkasid tungima stseenid rahva elust, peamiselt koomilised, ning rahvamuus. intonatsioonid. Antiiksüzeega ooperis olid need sissetungid sageli kohatud.
Tulemus: Napoli ooper jagunes kahte harru: tõsine ooper-opera seria koomiline ooper-opera buffa. Opera buffa sai alguse tõsise ooperi intermeediumidest (lõbusatest vahepaladest ooperi vaatuste vahel). Intermeediumid omandasid publiku hulgas erilise populaarsuse. Ajapikku hakkasid tekkima iseseisvad olustikuainelised ooperietendused, mille aluseks võeti tollal Itaalias väga populaarsesd olustikulised komöödiad. Napoli koolkonna opera seria suurim esindaja oli Alessandro Scarlatti (1660-1725), kes kirjutas 115 ooperit. Selleks ajaks oli ooperikunst juba Itaalia piiridest väljunud. Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal hakkasid etendusi andma itaalia ooperitrupid. 18. sajandisse läks ooper aga enne kõike Itaalia rahvusliku loominguna.

• Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis . Nende põhiidee oli panna muus.line deklamatsioon draama teenistusse viimase emotsionaalse mõju suurendamiseks . Esimesi oopreid nimetatigi muus.liseks draamaks.
  
• 1598 – esimene ooper “Daphne”, libretto Rinuccini, helilooja Jacopo Peri, muus. pole säilinud.
  
• 1600 – “Eurydike”, Rinuccini, Peri; I säilinud ooper
  
• Kõigi nende ooperite laulmisstiiliks on kõnelähedane laulev deklamatsioon ehk retsitatiiv , mida saatis basso continuo paljude erinevate harmooniapillidega. Peale sooloosade on neis oopereis ka madrigalilaadseid koore ja instrumentaalseid vahepalu.
  
• Esimene suur ooperilooja on Claudio Monteverdi, kelle 1607 valminud ooperit “Orpheus” peetaks esimeseks tõeliseks ooperiks.
  
• Veneetsia ooper sajandi keskpaigast eelistas lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava meloodiaga aariaid, kuhu ilmus ikka enam virtuoosseid kaunistusi. Tavaliselt ajaloolise või mütoloogilise sisuga ooperites oli palju tegelasi, koori ja balleti aga majanduslikel põhjustel vähe, väike oli ka orkester. Iseloomulik on dramaatiline väljenduslaad pikkades ansamblistseenides, aga ka suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid, mis loodi tervameelse lavatehnika abil. Põhisisult tõsistes ooperites on enamasti ka koomilisi tegelasi ja stseene.Juhtivad heliloojad olid Pier -Francesco Cavalli ja Antonio Cesti.
  
• Napoli ooperikoolkond keskendus rohkem muus.le ja laulule , ideaaliks oli kõrge laulukultuur, nn bel canto , mille tähtsamad jooned olid kaunis ja nüansirikas toon, virtuoosne ja improvisatsiooniline kaunistuste laulmine ning väljendusrikkus. Igas ooperis olid peatähelepanu all nais - ja meespeategelane. Meespeaosad olid kirjutatud tavaliselt kastraatlauljatele. Draama jäi napoli ooperis tagaplaanile ning lavategevus oli väga napp , seda kompenseerisid toretsevad dekoratsioonid ja kostüümid. Napoli ooperis ei otsita draamategelase sisemist dünaamikat, vaid hinnatakse eelkõige kangelastüüpide ja teatud tundeseisundite võimalikult eredat ja sisendusjõulist muus.list esitust . Kooloknna juhtiv helilooja oli Alessandro Scarlatti, libretode autor Pietro Metastasio.
  
• Kõrvuti domineeriva tõsise ooperiga (opera seria), mis võis sisaldada koomilisi tegelasi ja stseene, loodi mõnevõrra ka koomilisi oopereid (opera buffa) ning meelelahutuslikke vahemänge, intermediume, mida etendati opera seria vaatuste vahel.
  
• Itaalia avamäng e sinfonia koosnes reeglina kolmest lõigust tempodega kiire-aeglane-kiire.
  

Alessandro Scarlatti, Claudio Monteverdi ooperid , “Orpheuse” ajalooline tähtsus
Alessandro Scarletti – 1660-1725, Napoli koolkonna juhtiv helilooja. 114 ooperit, üle 800 kammerkantaadi. Karjäär algas Roomas , kus ta pärast oma esimese ooperi ( 1679 ) tohutut menu sai Roomas elava kroonist loobunud Rootsi kuninganna Kristiina kapellmeistriks. Hiljem tegutses vaheldumisi Napolis (õukonna kapellmeistrina) ja Roomas.
Claudio Monteverdi ooperid – Claudio Monteverdi (1567-1643) alustas Cremonas, kus sai koolituse Mad.maade koolkonna vaimus , oli varakult seotud ka moodsa madrigalikunstiga. Oma hiilgavat karjääri alustas Mantovas, hertsog Gonzaga õukonnakapellis. Gonzaga hertsogi tellimusel valmis karnevalipidustusteks tema ooper “Orpheus” koostöös luuletaja Alessandro Striggioga, kelle libreto toetus vanale Orpheuse omale palju enam kui Rinuccini oma. Tänu “Orpheuse” suurele menule, telliti järgmisel aastal 1608 õukondlikuks pulmapeoks uus ooper – “Ariadne”, mille partituur on kahjuks kadunud, tuntud on vaid Ariadne kaebeaaria, mis sai aluseks barokkooperis armastatud lamento-aariatüübile. 1613 valiti Monteverdi Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistriks, selles ametis püsis ta oma surmani. Veneetsias lõi ta ka mitmetest õukondadest tellitud oopereid, mis enamikus pole säilinud. 1624 a pärineb omalaadne pisiooper või dramaatiline stseen “Tancredi ja Clorinda kahevõitlus”, milles ta jõudis üliekspressiivse kõnelauluni ja kasutas erilisi helimaalivõtteid (hobuste kappamine). Veneetsia avaliku ooperiteatri jaoks lõi Monteverdi elu lõpul veel mitu ooperit, säilinud on neist kaks: “ Odysseuse kojutulek” ja “Poppea kroonimine”., mis kuuluvad sajandi keskpaiga ooperikunsti tippsaavutuste hulka.
“Orpheuse” ajalooline tähtsus – “Orpheus” on ooperižanri esimene tõeliselt terviklik ja väljendusrikas muus.teos. Monteverdi on siin leiutanud mitmeid muus. lisi võtteid, mida hilisemad ooperiloojad läbi aegade kasutavad: näiteks orkestri kõlavärvide kasutamine dramaturgia osana, samuti teatud tegelaskujude või situatsioonidega seotud muus.liste kujundite ehk juhtmotiivide kasutamine. Väikese saateansambli asemel kasutab ta enam kui 40 mängijaga orkestrit . Leidub ka esimene tõeline virtuoosiaaria ooperimuus. ajaloos.
Ooper ja ballett Prantsusmaal
1570 tegutses Pariisis Firenze Camerataga sarnanev haritlastering, Poeesia ja Muus. Akadeemia, mis tegeles kreeka-rooma luule uurimisega ja pani vanakreeka kirjanduse eeskujul aluse uuele lavažanrile, kuhu kuulusid luule, muus., tants, maali- ja kostüümikunst. Erinevalt firenzelastest polnud aga tulemuseks ooper vaid mütoloogiaaineline õukonnaballett, kus erinevalt klassikalisest balletist on rohkesti ka vokaalnumbreid. Algul ei kasutatud kutselisi tantsijaid vaid esinesid õukondlased ise (Louis XIV). 1650ndatel lisandus tõsisele õukonnaballetile ballettkomöödia, mille aluseks on sõnaline komöödialavastus, millega seoti pikemad balletistseenid ja laulud. Esimeseks tõsiseks prantsuse stiilis ooperiks võib pidada lüürilist tragöödiat mille eeskujuks oli prantsuse näitekirjanduse klassitsistlik tragöödia, ning omapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti- ja kooristseenid.
Lully ,Charpentier, Rameau
Jean-Baptiste Lully – 1632- 1687 , Itaaliast pärit prantsuse barokkmuus. suurkuju . Oli kuningaperekonna muus.õpetaja ja talle allus ka kogu õukonnamuus., juhatas La petite bande’i (ajastu üks paremaid orkestreid ), 1672 omandas kuningliku privileegi ooperiteatri loomisks. Pühendus peamiselt balletile, ooperile ja orkestrimuus.le. Oma varastes balletides pani aluse prantsuse stiilis avamängule (overture), peamiseks tunnuseks punkteeritud rütmidega majesteetlik avaosa, millele järgneb kiire, fuuga joontega lõik, kolmeosalise vormi lõpetab avaosa lühendatud kordus. Tema ooperites hinnati enim efektseid koori- ja tantsustseene, tema balletinumbritest tegid orkestrisüite juba ta kaasaegsed. Lully on läinud ajalukku esimese suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna.
Marc- Antoine Charpentier – 1634-1704, prantsuse baroki tähtsaim kirikumuus. looja, töötas Pariisi jesuiidikolleegiumi kapellmeistrina, loonud lisaks 18 oratooriumile hulganisti kirikumuus.t (nt 12 missat) ja mitu ooperit. Kuulsaim teos on pidulik Te Deum , mille sissejuhatav võidumarss laseb arvata, et see loodi tervitamaks mõnd sõjalist võitu.
Jean-Philippe Rameau – 1683-1764, peenutseva ja mängleva hilisbaroki suurkuju Prantsusmaal, teenis suure osa oma elust organisti ja muus.õpetajana, lõi palju klavessiinimuus.t. Paremad teosed on tema viis tsüklit kontsertpalu viiuli ja viola da gamba saatel. Oli muus.teoreetik, “Harmooniatraktaat” (1722) rajas klassikalise õpetuse harmooniast, akordidest ja nende ühendamise loogikast. Elu teisel poolel tegutses silmapaistva teatriheliloojana (esimene ooper “Hippolytos ja Aricia”), peateoste hulka kuuluvad veel ballettooper “Galantne India”, lühiballet “Pygmalion”.
Inglise maskimängud ja ooperi teke Inglismaal
Peale puritaanlaste rüüsteretke, sattus taastuv muus.elu Charles II ajal tugeva prantsuse mõju alla, väga hästi tunti Londonis ka Itaalia muus.t, lavastati nii prantsuse kui itaalia oopereid.
Inglise muus.teatri omapäraseks vormiks olid olid õukondlikud maskietendused (tunti juba 16 saj lõpus). Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga draamaetendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad ja muus.lised dialoogid ning koorid . See teatrivorm elas ülikute majades üle ka Cromwelli ajastu ning sai hiljem aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muus.t draamaetendustele, laialt levinud olid ka nn semiooperid, mille ülesehituses oli muus.l küll väga suur osa, aga dramaatiline tegevus anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Üks esimesi inglise omapäraseid ja läbinisti muus.sse komponeeritud lavateoseid oli John Blow’ “ Venus ja Adonia” (Blow nimetas maskietenduseks), mis oma olemuselt oli väike pastoraalne ooper.
H. Purcelli ooper “ Dido ja Aeneas”
Barokiajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell (1659-1695). Tema ja kogu inglise barokkmuus. tähtsaim muus.line lavateos on Vergiliuse eepose “ Aeneis ” ainetel loodud ooper “Dido ja Aeneas” (1689), teos jutustab Kartaago lesestunud kuninganna Dido ja Trooja sõja kangelase, Veenuse poja Aenaese traagilise loo. Muus.liselt on see lühike, tund aega kestev kolmevaatuseline ooper ainulaadne segu prantsuse ja itaalia eeskujudest ning inglise maskimuus.st. Teosel on tüüpiline prantsuse avamäng ning ka koorid ja osaliselt retsitatiivid järgivad prantsuse ooperite laadi, värvikad stseenid nõiakoopas ning meremeeste koor on aga iseloomulikud inglise lavamuus.le.