Ooperi kujunemine 17. sajandi Itaalias (0)

OOPERI KUJUNEMINE 17. SAJANDI ITAALIAS

SISUKORD

SISUKORD 2
1.OOPERI KUJUNEMINE 4
2. KUULSAMAD HELILOOJAD 6
3.KASTRAATLAULJAD 7
KASUTATUD ALLIKAD 8
Ooper  (itaalia sõnast  opera  'teos') on muusikaline lavateos, milles enamasti esitatakse kogu tekst lauldes. Mõnikord nimetatakse ooperiks ka ooperiteatrit ehk ooperimaja. Ooperi esitamisel kasutatakse teatri vahendeid, sealhulgas lavakujundust, kostüüme ja näitlemist. Laulu saadab  instrumentaalmuusika , mille koosseis ulatub kammeransamblist sümfoonia-
orkestrini. Traditsioonilises ooperis kasutatakse kaht laulmisviisi: retsitatiivi ja aariaid. retsitatiivi kasutatakse tavaliselt dialoogides ja süžee arendamisel. Aariate laulmise ajal süžee sageli peatub ning lauljad keskenduvad ühele teemale , laules täie häälega. Lühemaid vahepalasid retsitatiivide vahel või lõpul nimetatakse arioosodeks. Laulul on alati instrumentaalsaade (2).

OOPERI KUJUNEMINE

Ooper hakkas kujunema 17. Sajandi Itaalias. Uutest žanridest, mis on seotud 1600. aasta paiku sündinud soololaulu stiiliga, on ooper kõige suurejoonelisem , aga ühtlasi ka kõige iseloomulikum 17.sajandi muusikaesteetikale. Vanakreeka tragöödia eeskujul on selle tähtsaimaks osaks ülevat lugu jutustav poeetiline tekst. Muusika on vaid üks seda lugu kandvatest kaunitest kunstidest, näitekunst, tants ja lavakujundus on sama olulised (1).
Kaugeim eeskuju 1600. aasta paiku sündinud ooperile oligi vanakreeka tragöödia, mille koorid ja vähemalt osa monolooge esitati lauldes. Keskajal olid muusikalised etendused seotud peamiselt kirikuga : liturgilised draamad ja müsteeriumid olid vaimulikud etendused, mida esitati kas kirikus või ka linnaväljakutel. Ooperi eeskujudeks võib pidada ka keskaegseid liturgilist draamat  ja müsteeriumi ning 16. sajandi lõpu madrigal -komöödiat. Muusikalisi etendusi tunti ka renessansiaegses õukonnas: Itaalias lavastati mütoloogilise sisuga intermeediume, prantsuse ooperi eelkäijaks tuleb pidada seal 16.sajandil sündinud õukonnaballetti, mis sisaldas ka rohkesti lauldud osi. Inglismaal valmistasid ooperikunsti ette õukondlikud maskietendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, aariad ja koorid (1).
Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis . Nende põhiidee oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse, et suurendada viimase emotsionaalset mõju. Esimesi oopereid nimetatigi muusikalisteks draamadeks. Esimene teadaolev ooper " Daphne " etendati 1597. aastal Firenzes krahv Jacopo Corsi majas . Muusika autoriks oli Jacopo Peri . See teos ei ole säilinud. Alles on aga Peri teine ooper "Eurydike", mis kanti ette Firenzes õukondlikul pulmapeol 1600. aastal. Nende ooperite laulmisstiiliks on kõnelähedane laulev deklamatsioon ehk retsitatiiv , mida saatis peamiselt vaid paljude erinevate harmooniapillidega basso continio rühm (1).
Oluline komponent nende tööde juures oli retsitatiiv. Peri olevat jälginud erinevatesmeeleoludes, hingeseisundites olevate inimeste kõnet, otsis laulu, mis oleks laulmise jakõnelemise vahepealne. Muud vahendid emotsioone võimendama (ootamatud kromatismid, helistikemuutused jne) olid võetud hilisrenessansi madrigalist (Marenzio,Gesualdo,  Monteverdi ) (1).
Varane ooper erineb olulisel märal intermeediumist. Siin on tähelepanu keskmes dramaatiline lugu. Kogu etendus on muusikaline. Lauldakse uues maneeris – retsitatiivselt. Lisaks sellele on  Peri kasutanud lühikesi stroofilisi aariaid ja madrigalilaadseid ansambleid stseenide lõpus, homofoonilisi koore  tantsude  saateks, instrumentaalseid ritornelle. 17. sajandi keskel kujunes Euroopa kõige toretsevamast ja rikkamast linnast Veneetsiast ooperikeskus, kus 1637. Aastal avati esimene avalik ooperiteater Teatro San Cassiano (seni olid ooperietendused toimunud aadlipaleedes). Valitud aristokraatide asemel andsid seal publikuna tooni kodanlus ja kaupmeeskond. Kuni 1700. aastani tegutses linnas 16 ooperimaja, kõrgajal koguni seitse teatrit ühel ajal. Varase ooperi peene väljendusega kõnelaule eelistas tüüpiline Veneetsia ooper lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava meloodiaga aariaid, kuhu ilmus ikka enam virtuoosseid kaunistusi. Ajaloolise või mütoloogilise süžeega ooperis oli hulk tegelasi, aga koori, balletitrupi ning ka orkestri koosseis oli majanduslikel põhjustel väike. Samas kasutati aga suurejoonelisi dekoratsioone ja lavaefekte. Põhisisult tõsistes ooperites oli enamasti ka koomilisi tegelasi ja stseene (1).
17. sajandi lõpul kujunes Napoli ooperikoolkond , mille stiil valitses 18.sajandi esimesel poolel peaaegu kõikjal Euroopas. Rohkem kui Veneetsias loodud teosed keskendusid Napoli koolkonna ooperid muusikale ja laulule . Ideaaliks oli siind kõrge laulukultuur, nn bel canto , mille tähtsamad jooned olid kaunis ja nüansirikas toon, virtuoosne kaunistuste improviseerimine ning esituse väljendusrikkus. Sellest arenes lõpuks tõeline virtuoosikultus Napoli koolkonna ajaloo- ja mütoloogiaaineliste süžeedega ooperis jäi draama tagaplaanile ning lavategevus oli väga napp . Seda kompenseerisid toretsevad dekoratsioonid ja kostüümid. Kõrvuti domineeriva tõsise ooperiga, mis võis sisaldada koomilisi tegelasi ja stseene, loodi mõnevõrra ka koomilisi oopereid ning meelelahutuslikke vaatemänge, mida etendati opera seria vaatuste vahel (1).

KUULSAMAD HELILOOJAD

Esimene tõeline ooperihelilooja oli  Claudio Monteverdi (1567-1643), kelle viievaatuseline ooper "Orpheus" oli esimene tõeliselt terviklik ja muusikaliselt rikka väljenduslaadiga teos selles žanris. Monteverdi lõi mitmeid muusikalisi võtteid, mida hilisemad ooperiheliloojad on läbi aegade kasutanud. Samuti hakkas Monteverdi kasutama teatud tegelaskujude või olukordadega seotud korduvaid muusikalisi kujundeid ehk juhtmotiive. Monteverdi elas renessansi kõrgperioodil ja baroki algusaegadel ning tema loomingu kohta arvatakse, et see tähistab muusikaloos üleminekut ühest ajastust teise. Ta komponeeris kokku 19 dramaatilist või pooldramaatilist heliteost, millest säilinud on 6, sh 3 ooperit. Veneetsia tähtsamad ooperiheliloojad olid Pier -Fransesco Cavalli (1602-1676) ja Antonio Cesti (1623- 1669 ). Napoli koolkonna hinnatuim ja produktiivseim helilooja oli Alessandro Scarlatti (1660-1725), kes lõi üle saja ooperi. 18. Sajandi ooperile avaldas tohutut mõju ka Napolis alustanud ooperilibretist Pietro Metastasio (1698- 1782 ), kes oli üle poolesaja libreto autor (4).

KASTRAATLAULJAD

Igas ooperis oli peatähelepanu all nais - ja meespeategelane. Meespeaosad olid kirjutatud tavaliselt kastraatlauljatele, kelle juures hinnati nende kunstlikult säilitatud kõrge poisihääle puhtust ühenduses täiskasvanu hääle jõulisuse ja varjundirohkusega. Kastraadilaulu tava oli pärit Hispaaniast ja levis algul kirikumuusikas. 17. Sajandi keskpaigast algas aga kastraatide sajandipikkune domineerimine ooperis, kus neid kummardati ja honoreeriti kui tõelisi staare. Kuulsad kastraadid olid Senesino (1680-1759), Farinelli  (1705-1782) ja Domenico Bedini (1745-1795). See hääleliik kadus  ooperilavalt 19. sajandi keskpaigas. Isegi 18. sajandil esitasid kastraadirolle mõnikord meheriietes naislauljad (3).

KASUTATUD ALLIKAD

Siitan , T., Sepp, A. (2008). Muusikaõpik gümnaasiumile 1. osa. Tallinn: Avita.

Ooper. [11.veebruar.2012]
http://et.wikipedia.org/wiki/Ooper

Kastraat . [11.veebruar.2012]
http://et.wikipedia.org/wiki/Kastraat

Joamets , V. (2008) Ooperi teke. [11.veebruar.2012]
http://eller.tmk.ee/UserFiles/File/Oppematerjalid/Ooperi_teke.pdf