Claudio Monteverdi (0)

CLAUDIO MONTEVERDI

1567-1643


Ta on esimene neist väljapaistvaist muusikuist, kellega on seotud ooperikunsti areng. Tutvunud muusikalise draama esimeste näidetega, oskas Monteverdi hinnata neid suuri võimalusi, mida pakkusid Firenze camerata liikmete katsetused . Nende üritust jätkates astus ta aga kohe paraja sammu kaugemale.
Ta alustas Cremonas, kus sai koolituse Madalmaade koolkonna vaimus . Juba 15-aastaselt avaldas ta Veneetsias oma esimese motetikogumiku ning aasta hiljem ilmus temalt kogumik vaimulikke madrigale. 1589 .aastal alustas Monteverdi karjääri Mantovas, hertsog Gonzaga õukonnakapellis, mis oli selle aja parimaid. Algul oli ta seal vioolamängija ja laulja, hiljem kapellmeister. 1613 .aastal valiti ta Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistriks- oma aja ihaldatumasse muusikuametisse, mida ta pidas surmani.
1607.aastal valmis tal 5- vaatuseline ooper “ Orpheus ”. Selle tellis hertsog Gonzaga oma karnevalipidustusteks. Monteverdi “Orpheus” on ooperižanri esimene tõeliselt terviklik ja väljendusrikas muusikateos .Väikese saateansambli asemel kasutati enam kui 40 mängijaga orkestrit. Erinevate pillidega kujutab Monteverdi erinevaid tegelasi ja olukordi . Lisaks sooloosadele leidub ooperis koore, ansambleid, tantse. Muusikalise deklamatsiooni kõrval esineb siin lihtsat salmilaulu, üks muusikalisi kulminatsioone on esimene tõeline virtuoosiaaria ooperimuusika ajaloos ( Orpheuse aaria 3. vaatuses ).
“Orpheuse” menu oli nii suur, et järgmisel aastal telliti temalt uus ooper . “Ariadne” partituur on kahjuks kadunud, tuntud on vaid hüljatud Ariadne kaebeaaria .
Keskse koha ooperis said Orpheuse kannatused. "Orpheuses" kujutati esmakordselt tõeliselt sügavaid ning kirglikke inimtundeid ja peamine osa nende tunnete edasiandmisel oli muusikal . "Orpheuses" on esmakordselt tunda ka tõelist dramaturgilist pinget. On kasutatud kontrastiprintsiipi, järske üleminekuid õnnest õnnetusse, mida oli laialt kasutatud juba antiikteatris, mis aga pärast Monteverdit sai ooperikunsti üheks olulisemaks nõudeks.
Monteverdi kasutab palju mitmekesisemaid muusikalisi väljendusvahendeid kui esimesed ooperiheliloojad. Monteverdi ooperiorkester on rohkem kui 40-liikmeline, nii palju pille on vaja, et saada erinevaid kõlavärve tegelaste või tegevuste iseloomustamiseks. Näiteks: flöödid = pastoraalstseenid, tromboonid = surm ja põrgu.
Monteverdil pole seega orkester mitte niipalju lauljate saatmiseks, kuivõrd tegevuse illustreerimiseks.Monteverdi toob ooperimaailma sisse mõiste aaria — kunstipäraselt lihvitud meloodiaga soololaul, milles tegelane väljendab oma tundeseisundeid; aaria esitamise ajaks lavaline tegevus seiskub.
Kui Peri ja Caccini ooperites olid kesksel kohal tegelaste monoloogid, siis Monteverdi "Orpheuses" omandas suure tähtsuse nende omavaheline tegevus. Tekkis esmakordselt duetivorm.
Monteverdi andis ka orkestrile uue rolli- nüüdsest alates ei olnud orkester üksnes laulu saatja , vaid temast sai ka iseseisev sündmuste ning tunnete kajastaja. "Orpheuses" kasutas Monteverdi juba peaaegu kõiki tollal olemas olnud muusikainstrumente.
"Orpheuses" esines esmakordselt ka avamäng- muusikaline sissejuhatus järgnevale sündmustikule.
Ka järgmine etapp ooperikunsti arengus on seotud Claudio Monteverdi nimega. Ooper oli juba valmis ja asjatundjad teosest vaimustuses, aga senikaua , kui teda näidati üksnes õukonna valitud seltskonnale või eramajades, jäi ta kasvuhoonetaimeks, mis võis kergesti närtsida. Üksnes avalike etenduste värske tuul võis selgitada, missugune saatus teda ootab ja kuivõrd eluvõimeliseks ta osutub.
1613. a. asub Monteverdi elama Veneetsiasse ja saab seal Püha Markuse kiriku kapellmeistri koha. Mantova hertsog oli andnud talle loa lahkuda teenistusest tema juures. Jõudis lõpule tema talendi aastatepikkune ekspluateerimine, alaline rahapuudus, võlgades siplemine ja teenistustasu mangumine, mida hertsog oli heaks arvanud kuude kaupa maksmata jätta. Hertsogi juurest loata lahkumine olnuks ohtlik. Iga feodaalüliku õukonnas olid olemas palgamõrtsukad ning need said oma tasu ikka ja alati õigeaegselt.Seal kirjutatud ooperid on enamasti kõik hävinud. 1637.aastal avati Veneetsias ooperiteater, selle jaoks lõi Monteverdi elu lõpul veel mitu ooperit, säilinud on neist kaks: “ Odysseuse kojutulek” ja “Poppea kroonimine ”.
1642. a. nägi ilmavalgust Monteverdi viimane ooper, tema loomingu tipp "Poppaea kroonimine", mis on loodud aasta enne helilooja surma. Ooper on meie päevini säilinud. "Poppaea kroonimine" on esimene ooper, mis ei ole kirjutatud mitte mütoloogilisele vaid ajaloolisele süzeele. Tegevus toimub antiikses Roomas, keiser Nero valitsemise ajal.
Monteverdi nimi, mis vahepeal tundus unustuse hõlma vajuvat, särab nüüd, 20. saj., täies hiilguses möödunud sajandi kõige kuulsamate muusikute seas. Tema oopereid (eelkõige "Orpheust" ja "Poppaea kroonimist") mängitakse taas mitmete maade ooperiteatrites ning nad vaimustavad publikut neis peituvate eetiliste probleemide sügavuse, humanismi ning oma tänapäevaliku kõlaga.
Tänu Monteverdile tekkis Veneetsias oma ooperikoolkond . Samasugused ooperikoolkonnad tekkisid ka teistes Itaalia linnades. Nt. Napolis, mis oli kuulus oma olustikumuusika poolest ja kus kees väga vilgas tänavaelu. Nii juhtuski, et ooperisse hakkasid tungima stseenid rahva elust, peamiselt koomilised, ning rahvamuusika intonatsioonid. Antiiksüzeega ooperis olid need sissetungid sageli kohatud. Tulemus: Napoli ooper jagunes kahte harru:
tõsine ooper- opera seria
koomiline ooper-opera buffa.
Claudio Monteverdi kirikumuus. – kontsertstiili tulek kirikusse algas Veneetsias 16.-17. Saj vahetusel, tõelised teedrajavad teosed aga pärinevad Claudio Monteverdilt, kes arendas edasi Veneetsia koolkonna stiili. 1610 a ilmus temalt suurem kogumik erinevaid vaimulikke teoseid, tuntud nime all “Vespro della Beata Vergine” (Maarja vesper). Kontsertliku vesprimuus. kõrval on selles ka vanas stiilis kuuehäälne missa ning hulk moodasas monoodilises stiilis vaimulikke aariaid, arvatavasti avas just see kogumik talle tee Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistri kohale. Monteverdi eristas oma kirikumuus.s kahte stiili – vana polüfoonilst (prima prattica) ja uut, tundelist ja kontsertlikku (seconda pratica). Itaalia kirikumuus.s eksisteerivad need kõrvuti barokiajastu lõpuni. Tuntakse Monteverdit rohkem ühena barokkstiili rajajatest ja kui esimest suurt ooperiheliloojat.