Eesti metsad (0)

Eesti territooriumist on 40 % kaetud metsaga. Metsa võib nimetada ka Maa kopsuks. See võimaldab organismidel hingata : puhastab õhku ja eritab hapnikku. Tiheda võrastiku varjus on vähe valgust ja tuult ning rohkem niiskust kui lagedal, seepärast on lehe- ja okkakõdust tekkinud metsamullas omapärane mullaelustik. Metsa asustab iseloomulik metsakooslus, ta on omapärane *ökosüsteem. Lähestikku paiknevad puud kasvavad lagedal olevaist liigikaaslastest erinevaiks: metsapuul on kitsam võra ning sirgem ja saledam tüvi, mis kiiremini vabaneb alumistest okstest . Metsakooslusse kuuluvad ka põõsad, kääbuspõõsad, rohttaimed , samblad, samblikud , seened ( parasiitseened jt.), putukad ( kahjurid ja kasurid), linnud (metsvint, musträhn, kägu) ja imetajad (põder, jänes, rebane , metskits , orav jt.).
Metsad jaotatakse segametsadeks, okasmetsadeks, lehtmetsadeks.
Tamm kui püha puu Eesti metsas.
Väga palju aastaid tagasi oli Eestis tamme enamusega lehtmetsi arvatavasti kolm korda rohkem kui okasmetsi. Tõenäoliselt kasvas tamm suurte jõgede ääres, loo-aladel kui ka madalamatel rannamaadel.
Looduslikud tammemetsad on üsna mitme “korrusega”: sageli kasvab ülarinde rohkem kui saja aasta vanuste tammede all uus 60–80- aastaste põlvkond, mille all on omakorda teiste liikide – kuuse, saare, vahtra, haava järelkasv. Eesti tammikud ongi valdavalt segametsad , kuhu tamme kõrvale mahuvad peaaegu kõik meil kasvavad puuliigid , tavaliselt kask , haab, kuusk , mänd, sageli ka hall ja sanglepp. Laialehistest liikidest kasvavad koos tammega saar, pärn ja vaher , kuna jalakat kohtab harva. Päris puhtaid tammikuid on vähe, ligi pooltes on siiski tamm ülekaalus. Hästi tunneb end tammede all sarapuu. Suurem jagu looduslikke tammikuid kasvab Saaremaal ja Lääne-Eestis, kuna Ida ja Lõuna-Eesti tammemetsad on enamasti kultuurpuistud, mis istutatud parematele metsamaadele. Seetõttu on nad ka hea kasvuga – keskealised puud ulatuvad 30 meetri kõrguseni ja isegi üle selle.
Eestlane on pidanud tamme pühaks puuks , püsivuse ja vastupidavuse sümboliks. Sestap on hoitud vanu rahvapärimustega seotud või muul põhjusel tähendust omavaid puid ning metsasalusid, eriti hiiemetsi.
Meie praegustes loodustingimustes nõuab tamme kasvatamine vaeva ja hoolt. Teatud kogemused ju on, kuid siiski pole täielikku õpetust tammemetsade majandamiseks seemikutest kuni täisealiste ja põlismetsadeni erisugustes, tammele sobivates kasvukohtades . Veel pole päris selge ka see, kuidas paremini hoida meie põlistammesid ning -tammikuid.
Hilisem kliima jahenemine aga andis eelise lehtpuude põhilisele konkurendile – kuusele. Tunginud esmalt tammikute ja teiste lehtmetsade alarindesse, tõrjus ta nad pikkamööda välja. Tamm ise on osutunud aga hinnatud tarbepuuks.
Eestis on ka palju okaspuid . Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud.
Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid ( mustikas , pohl, sinikas jt.). Tüüpilisemad okasmetsade puud on kuusk, mänd, nulg, lehis, tsuuga, ebatsuuga , kadakas, jugapuu , seeder, sekvoia ja seedermänd.
Eesti metsa tuntuim puu on kuusk.
Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli leida tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde.
Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm . Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Vana puu tuleb ju lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada.
Kuusel on siiski ka mõned kasulikud kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid , kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranžikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud, kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa.
Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kannelde ja viiulite kõlalaudu. Kuusepuidust valmistatakse uksi ja aknaid, põrandaid ja lagesid, aga ka majade puitseinad tehakse peaaegu alati kuusest. Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim . Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla.
Eestis tuntuimad loomad ja linnud.
 Eesti metsades ehk okasmetsades on levinud järgmised loomad ja linnud: karu, hunt, rebane, jänes, ilves, nugis, orav, põder, soobel , ondatra, saarmas , metssiga , metskits, kärp, karu, hirv , skunk, merilõvi, hüljes, merisaarmas ; tihane, vint , laanepüü, käbilind, puukoristaja, kassikakk , metsis, teder , hani, part .
Inimtegevuse ohud metsas.
Aegade jooksul on metsade pindala inimtegevuse tulemusena pidevalt vähenenud.
Metsaaladele on rajatud põlde ja asulaid. Eriti väheseks on jäänud leht- ja segametsi. Paremini on säilinud okasmetsad , mis suuresti asuvad raskesti ligipääsetavates kohtades.
Tänapäeval saadakse metsast puitu, mida kasutatakse kütteks, ehituseks ja tarbeesemeiks. Metsast saab ka toitu nagu näiteks ulukeid (liha), pähkleid, seeni, marju, mett jm.
Halvasti mõjub metsadele suurte tööstuspiirkondade lähedus. Seda eriti õhusaaste tagajärjel. Probleemiks on ka veekogude reostamine ja veevarude ammendumine, seda eriti neis piirkondades, kus on suured kaevandused ja tselluloositööstused. Tiheda asustuse ja sõidukite heitgaaside tõttu on suurlinnade õhk sageli väga saastatud ning puud on enamuses haiged.
Nüüdisajal põhineb metsa kasutamine, uuendamine ja kaitsmine metsa bioloogia tundmisel, täpsemini metsateadusel. Arvestatakse metsakasvatajate kogemusi ja majanduslikke kaalutlusi. Metsateadlased on uurinud, milliseid puuliike kuskil eelistada, kuidas metsa hooldada , millal on õige aeg metsa raiuda ning selle asemele uus rajada. Inimese rajatud metsa nimetatakse metsakultuuriks. Aastas raiutava metsa puidukogus peab vastama selle aja jooksul juurdekasvava puidu hulgale.
Eestis on metsade säilitamiseks peaaegu kõikjale rajatud palju looduskaitsealasid ja rahvusparke.