ÕHUVAHETUS (0)

 
 
 
5. ÕHUVAHETUS  
5.1. Õhuvahetuse arvutus 
 
Elamus või kontoris on õhuvahetus (ventilatsioon) vajalik saastunud õhu eemalda-
miseks ja värske õhu ruumi juhtimiseks . Õhuvahetus peab olema küllaldane  
ruumis tekkinud saasteainete eemaldamiseks. Värske õhk tuuakse inimese alalise 
viibimise kohtadesse ja viiakse välja läbi saastunud ruumide. Elamus tähendab see 
seda, et õhk tuleb esmalt elu- ja magamistuppa ning liigub läbi köögi ning 
tualettruumide välja. Analoogselt toimitakse ka ärihoonetes, kus õhk siseneb esmalt 
kontoriruumidesse ja väljub tualettruumide või abiruumide kaudu. 
 
Õhuvahetus on loomulik või sundõhuvahetus. Lihtsa õhuvahetuse kõrval 
kasutatakse keerukamates kliimatingimustes või rangete sisekliimanõuete tagami-
seks õhu konditsioneerimist. Konditsioneerimine on vajalik kuumas ja troopilises 
kliimas ning paraskliimas näiteks teatrites, hotellides, haiglates, restoranides jm.  
 
Konditsioneer  võimaldab vajaduse korral õhku puhastada,  soojendada , jahutada, 
kuivatada ja niisutada. Õhu kuivatamiseks jahutatakse see allapoole kastepunkti, 
nii et liigne õhuniiskus kondenseerub jahuti pinnal ja voolab veena  minema. 
Normaalse temperatuuri tagamiseks järgneb sellele õhu  soojendamine  või 
soojenemine ruumis, olenevalt välis- ja siseõhu parameetritest. Valides  sobiva 
jahutustemperatuuri, saame soovitud niiskusega õhu seda niisutamata. Õhu 
niisutamiseks kuivas kliimas piserdatakse õhuvoolu  vett või veeauru (joonis 5.1). 
Külmas kliimas kasutatakse energia kokkuhoiu eesmärgil väljuvat õhku siseneva 
õhu soojendamiseks soojustagasti vahendusel. Soojustagastit võib kasutada ka õhu 
jahutusenergia kokkuhoiuks kuuma siseneva õhu jahutamisel. 
 
Õhuvahetus määratakse sõltuvalt ruumi otstarbest kas inimesest, ehituslikest 
nõuetest või ruumis toimuvast tehnoloogilisest protsessist lähtudes. Õhupuhtuse 
säilitamiseks on olulisim õhus esinevate saasteainete kõrvaldamine [7]. Tehnoloogia  
projekteerimisel tuleb püüda 
•  vähendada saasteallikate hulka, 
•  isoleerida saasteallikas, 
•  vältida saaste levimist ruumi (kohtäratõmme), 
•  muuta õhu jaotust, et saaste ei satuks hingamispiirkonda, 
•  lahjendada saasteainete kontsentratsiooni puhta õhuga segamise teel, 
•  juhtida sisenev puhas õhk töökohta, 
•  eemaldada saasteained  ruumi õhust puhastusseadmete abil. 
 
Õhuvahetuse võib arvutada õhuvahetusnormide, õhuvahetuskordsuse või saaste-
ainete erituse järgi. Normide järgi arvutatakse õhuvahetus m3/h valemiga 
 
68
 
 
V = nN ,
õ  
 
 
 
 
 
 
 
(5.1) 
 
kus 
n – on inimeste arv või põranda pindala, m2, 
 
Nõ – õhuvahetusnorm, m3/(in·h), või m3/(m2·h). 
 
RÕ
FÕ
VÕ
SÕ
RUUM
TE
TE
HÕ
VÄ
RE3
KV
RE1
1
1
2
RE2
M
3
M
SV
M
M
M
5
ÕS
4
5
TE
4
TÕ
8
6
7
Konditsioneer
Joonis 5. 1. Õhutöötlemisseadme (konditsioneeri) tehnoloogiaskeem ja õhuvoolude 
nimetused: VÄ – välisõhk , HÕ – heitõhk, VÕ– väljuv õhk, TÕ – tagastusõhk,  
ÕS – õhusegu, SÕ – sisenev õhk, RÕ – ringlusõhk, M – mootor, RE1 – tagastusõhu 
temperatuuriregulaator, RE2 – jahutuse regulaator , RE3 – ruumitemperatuuri regulaator, 
SV – soe vesi, KV – külm vesi, 1 – mürasummutuskamber, 2 – õhufilter , 3 – soojustagasti,  
4 – ventilaator , 5 – ribakardin, 6 – õhujahuti, 7 – õhusoojendi, 5 – õhuniisuti 
 
 
Õhuvoolu hulk õhuvahetuse kordsuse järgi 
 
 
 
V = V k,
r
 
 
 
 
 
 
 
 
(5.2) 
 
kus 
Vr on ruumala, m3, 
 
k – õhuvahetuse kordsus. 
 
69
Õhuvoolu hulk saasteainete lubatud kontsentratsiooni ja erituse järgi on: 
 
A
 
 
V =
ε ,  
 
 
 
 
 
 
(5.3) 
s
b − v
b
 
kus 
A on saasteaine eritus ruumi, 
 
ε – õhuvahetuse efektiivsuse tegur, ε = 0,4…1,0 [28, lisa4], 
 
bs – antud aine maksimaalne lubatud kontsentratsioon ruumiõhus, 
 
bv – antud aine kontsentratsioon välisõhus. 
 
Saasteainete väljaviimiseks vajalik õhuvahetus tuleb valida sellise saasteaine järgi, 
mille eemaldamine nõuab kõige suuremat õhuvahetust.  Elamutes  ja 
kontoriruumides võivad olla saasteaineteks, mille järgi on vaja ventileerida, süsinik-
dioksiid  (süsihappegaas, CO2), niiskus või liigsoojus. Süsinikdioksiidi kahjustav  
toime tekib 5% kontsentratsiooni juures, õhk on hea, kui selles on kuni 1% CO2. 
Ruumiõhu niiskus ei või kestvalt olla üle 60%. Hapnikuvajaduse järgi on 
õhuvahetus kõige väiksem. 
 
Õhuvahetuse arvutuse hõlbustamiseks antakse sageli elamutele valmis õhuvahetus-
normid. Eluruumide sisekeskkonna ja õhuvahetuse normatiivid on esitatud tabelis 
5.1 [29, lisa 3]. Üldkasutatavate ruumide sisekeskkonna ja õhuvahetuse normatiivid 
aga käesoleva töö lisas  3 [29, lisa 1]. 
 
Õhuvahetus võiks tekitada ruumis alarõhu (väljatõmbeõhuvahetus), sellega 
välditakse niiskuse liikumist piiretesse. Alarõhk võiks olla kuni 20 Pa. Maapinna 
lähedal (keldris, I korrusel) võiks alarõhk olla veelgi väiksem. Üksikasjalikud 
nõuded õhuvahetusele on toodud normides [28]. Selle järgi peavad õhuvahetus-
seadmed vastama teatud normatiividele.  
 
Õhuvoolu hulga määramiseks vajalikud välisõhu parameetrid tuleb võtta Eesti 
Ehituskliima Teatmikust vastavalt hoone asukohale. Õhuvoolu hulga arvutamisel 
võib lähtuda sise- ja välistemperatuuri vahest 5 K. Jahutus- ja õhu konditsio-
neerimise seadmete arvutusel lähtuda tavalises olukorras välisõhu parameetritest 
ϑ = +27 °C ja ϕ = 50% ning eriti vastutusrikastel juhtudel, kui temperatuuri tõus 
hoones põhjustab märgatava materiaalse kahju, võtta arvutustes välisõhu para-
meetriteks ϑ = +30 °C ja ϕ = 70%. Suviste välisõhu temperatuuride tippudest tekki-
nud siseõhu temperatuuri tõusu tuleb alandada ehituslike abinõude kasutamisega, 
nagu akende varjutamine otsese päikese eest, ribakardinate kasutamisega jmt. 
Ruume jahutada öise jaheda õhuga akende avamise ja öise ventileerimise teel [29]. 
 
Talvise välisõhu arvutuslike parameetritena võib kasutada välisõhu arvutuslikke 
temperatuure  (VAT väärtusi) normides [20]. 
 
Erinõuded on püstitatud garaažide ja tehnohooldusruumide õhuvahetusele, kus 
see tuleks projekteerida, lähtudes süsinikoksiidi (vingugaasi) eemaldamiseks 
 
70
vajalikust õhuvoolu hulgast. Kui garaaž on ühendatud mõne muu ehitisega, peab 
õhuvahetus tagama garaažis alarõhu [29]. 
 
Tabel 5.1. Eluruumide  sisekliima  ja õhuvahetuse normid [29] 
 
Ruum Siseõhu 
tem- Välisõhk, l/(s·m2), 
Heitõhk,   Müra tase, 
peratuur, °C
(s)=siirdeõhk 
l/(s·ühik) 
dB(A) 
Eluruumid 
 
 
 
 
1.1.  Elutuba  
21 
0,5 
 
30 
1.2. Magamistuba 
21 
0,7a 
 
30 
1.3.  Esik  
19 
(s) 
 
35 
1.4.  Köök  
21 
(s) 
20b 
35 
1.5. Söögituba 
21 
0,5 
 
30 
1.6. Garderoob 
19 
(s) 
3 
35 
1.7.  Vannituba , pesuruum  
22 
(s) 
15 
40 
1.8. WC 
21 
(s) 
10 
35 
1.9. Majandusruum 
21 
(s) 
15 
35 
1.10. Saun korteris  
21 
2c 
2/m2   c 
35 
1.11.  Töötuba  
21 
0,7 
0,7/m2 
35 
Üldkasutatavad ruumid 
 
 
 
 
1.12.  Trepikoda  
17 
0,5d 
0,5d 
40 
1.13. Hoiuruumid (ka 
 
 
 
 
korteris) 
17 
0,35e 
0,35/m2 
45 
1.14. Külmkelder (ka 
 
 
 
 
korterisolev üle 4 m2) 
5 
0,2 
0,2/m2 
45 
1.15. Riietusruum 
21 
2 
2/m2 
40 
1.16. Pesuruum 
22 
3 
3/m2 
35 
1.17. Sauna leiliruum 
 
2 
2/m2 
35 
1.18. Pesupesemise ruum 
21 
1 
1/m2 
45 
1.19. Kuivatuskamber 
21 
2f 
2/m2   f 
45 
1.20. Töötuba, 
 
 
 
 
koosviibimiste ruum 
20 
1g 
1/m2   g 
35 
 
a Magamistoas arvestada välisõhuks inimese kohta 6 l/s. 
b  Normatiiv kehtib kummiga   pliidile , kummita pliidile  väljatõmme  50 l/s. 
c Vähemalt 6 l/s. 
d Trepikojas nõutav õhuvahetuse kordsus 0,5. 
e Korteris olevasse hoiuruumi võib võtta siirdeõhuelutoast või esikust. 
f Võib võtta väiksema, kui kasutatakse õhkkuivatit. 
g Eeldab õhutamise võimalust, muidu 1,5 l/(s·m2). 
 
 
5.2. Õhuvahetussüsteemid 
 
Elamute õhustussüsteemid võivad olla: 
•  loomulik väljatõmme, 
•  sundväljatõmme, 
•  sissepuhke- ja väljatõmbesüsteem koos soojustagastiga, 
 
71
•  õhkküttesüsteem. 
 
Loomulik õhuvahetus põhineb  gravitatsioonijõul . Soe õhk paisub, tema erikaal on 
väiksem ja õhk tõuseb üles. Loomulikku õhuvahetust mõjutab ka tuul õhukorstna 
ülemise otsa ja piirete infiltratsiooni kaudu. Õhusamba rõhk, Pa, on arvutatav 
valemiga 
 
 
p = h(γ v − γ ),
s  
  (5.1) 
 
kus 
h on õhusamba kõrgus, m, 
 
γv – välisõhu erikaal, N/m3, 
 
γs – siseõhu erikaal, N/m3. 
 
Tuba
Õhu kiirus väljatõmbekorstnas on 
 
2gh(γ v − γ s )
 
v = 65
0
,  
(5.2) 
γ s
 
Joonis 5.2. Toa loomulik 
kus 
g on raskuskiirendus . 
õhuvahetus läbi aknapilude 
 
 
Väljatõmbeõhuvahetuse korral eemaldatakse õhk märgadest või enam saastunud 
õhuga ruumidest. Sissepuhkeõhk suunatakse elu- ja magamistubadesse vastavate 
õhuklappide kaudu ja siirdeõhk liigub suurema saastusega ruumi ning sealt välja. 
Eluruumi õhuvahetus peab olema vähemalt 0,5 l/(s·m2) ja magamistoa õhuvahetus 
0,7 l/(s·m2) või 6 l/s inimese kohta [29]. Loomuliku õhuvahetuse kanalid peaksid 
olema sirged, vähe horisontaalseid lõike. Väljatõmbekanalid tuleb koondada 
võimalikult ühte korstnasse eraldi lõõridena. Loomuliku õhuvahetuse puuduseks on 
see, et õhuvahetus lakkab kõrge välistemperatuuriga tuulevaikse ilmaga. 
 
Köök
WC
Tuba
 
Joonis 5.3. Elamu loomulik õhuvahetus õhukorstnate kaudu 
 
72
WC
Köök
Tuba
Joonis 5.4. Elamu soojustagastiga sundõhuvahetussüsteem 
 
Tänapäevane õhutihe ehitusviis seab suuremaid  nõudeid õhuvahetusele. 
Väljatõmbekanalid ja õhuklapid tuleb täpselt määratleda. Väljatõmbekanalid tuleb 
pööningul  soojustada, et õhk ei jahtuks. Korstna  
või kanali otsas asuv otsik või tuulerootor 
suurendab tõmmet ja väldib õhu tagasivoolu tuule 
toimel. Külmaks aastaajaks on vaja ette näha õhu-
vahetuse reguleerimise võimalus.  
 
Tuulutus  on ruumide õhustamine avatud akende ja 
uste kaudu. Köögi õhustamiseks kasutatakse sageli 
pliidikummi koos väljatõmbekanaliga. Mõnikord 
lisatakse  kanalisse  ventilaator ja rasvafilter. Pliidi-
kummi ja pliidi lubatud minimaalne vahekaugus on 
60 cm. Mida lähemal on kumm pliidile, seda  efek -
tiivsemalt töötab õhuvahetus. 
 
Sundõhuvahetus on tõhusam kui loomulik. Kor-
rusmajades kasutatakse enamasti sundõhuvahetust. 
Müra ühest korterist teise ülekandumise välti-
miseks kasutatakse viimasel ajal igast korterist 
eraldi tõmbekanalit pööningule või katusele. Õhu-
vahetust reguleeritakse igas korteris klappidega. 
Sundõhuvahetus ei sõltu ilmastikust. Õhu kiirus 
torustikus on suurem, kui loomuliku õhuvahetuse 
korral, seega on kanalite ristlõiked väiksemad. 
Elamute ventilatsioonitorustikes võib õhu liikumis -
kiirus olla kuni 4,5 m/s, siis ei teki veel olulist 
Joonis 5.5. Korrusmaja 
müra õhu liikumisel. Tööstushoonete õhukanalis 
sundõhuvahetuse süsteem [24] 
lubatakse õhu kiirust kuni 10 m/s [28]. 
 
 
73
Sissepuhke ja väljatõmbe sundõhuvahetussüsteem võimaldab sinna lisada 
soojustagasti, mis võtab soojuse väljuvalt saastunud õhult ja annab selle puhtale 
sisenevale õhule. Hoone piirded on sel juhul tihedad ja hoonesse ei sisene enam 
külm õhk. Igas korteris võib olla omaette autonoomne õhuvahetussüsteem. 
Õhuvahetus võib olla minimaalne tühjas korteris, kuid seda täiesti välja lülitada ei 
või. Õhuvahetussüsteem võib olla keskne kogu maja jaoks. Õhuvoolu reguleeritakse 
siis korteris olevate  klappide abil [7]. 
 
  
Joonis 5.6. Suurema elamu või ärihoone sissepuhke-väljatõmbe õhuvahetussüsteem 
soojusvaheti ja õhusoojendiga [30] 
 
 
Õhkküttesüsteemis on küte ja õhuvahetus ühendatud. Vajalik küte antakse ruumi 
soojendatud õhuga, osa vajalikust soojusest saadakse soojustagastitest, puudujääv 
osa vee- või elektrikalorifeeridelt. Hügieeni- ja tuleohutusnõuded ei luba korterite-
vahelist õhu ringlust. Õhküttesüsteemi omadused on: 
•  ruumis tekkinud soojust saab ümber jagada, näiteks päikesepoolsest toast 
varjupoolsesse, 
 
74
•  süsteemi on lihtne lisada õhupuhastus, -niisutus, -jahutus, 
•  lihtne on lisada soojustagastit, 
•  küttesüsteemi lekked ei ole nii tülikad kui vesiküttel, 
•  kalorifeeris võib kasutada madalatemperatuurilist soojuskandjat, näiteks 
soojuspumbast saadut. 
 
 
5.3. Õhutorustike arvutus 
 
Ventilaator töötab koos õhutorustikuga, millel on analoogia elektrivõrguga. 
Ventilaatori  valimiseks on vaja teada tootlikkust, mille võib võtta võrdseks 
õhuvahetusega, ja ventilaatori poolt arendatavat rõhku. Vajalik rõhk koosneb 
õhutorustiku staatilisest rõhukaost ja vabarõhust (dünaamilisest rõhust) (joonis 5.7). 
Hüdrodünaamiline takistus õhutorustikus on mitme takistuse summa [3]: 
 
 
 
∆p = ∆p + ∑ ∆p + ∆p + ∆p ,
h
k
n
i    
 
 
 
(5.3) 
 
kus 
∆ph on hõõrdetakistuse rõhukadu, Pa, 
 
∆pk – kohttakistuse rõhukadu, Pa, 
 
∆pn – nivootakistuse rõhukadu, Pa, 
 
∆pi – impulsstakistuse rõhukadu, Pa. 
 
Hõõrdetakistus on tingitud gaasimolekulide liikumisel tekkivast omavahelisest ja 
molekulide ning toru vahelisest hõõrdumisest. Hõõrdetakistus avaldub valemiga 
 
2
λ v
 
 
∆p = l
h
   
 
 
 
 
 
(5.4) 
D
2
 
kus 
l on toru pikkus, m, 
 
D – toru läbimõõt, m, 
 
λ – hõõrdetakistustegur, 
 
ρ – õhu tihedus, kg/m3, 
 
v – õhu liikumiskiirus , m/s. 
 
Hõõrdetakistustegur sõltub toru siseseinte karedusest, õhu viskoossusest 
(temperatuurist) ja voolu liigist (laminaarne või turbulentne). Laminaarsel voola-
misel, kui Re ≤  2300 , arvutatakse hõõrdetakistus valemiga 
 
64
 
 
vD
ja Re =
, 
 
 
 
 
 
(5.5) 
Re
ν
 
kus 
Re on Reynoldsi arv, 
 
ν – õhu kinemaatiline  viskoossus . 
 
Turbulentsel voolamisel, kui Re = 2300…4000, võib kasutada valemit 
 
 
75
303
0
 
 
λ =
.   
 
 
 
 
 
(5.6) 
(lg Re
9
0 2
−
 
Kui Re = 4·103…100·103, siis 
 
316
0
 
 
λ =
Re0 16
   
 
 
 
 
 
 
(5.7) 
 
Keskmine õhu liikumiskiirus arvutatakse valemiga 
 
V
 
 
v =
, 
 
 
 
 
 
 
 
(5.8) 
F
 
kus 
V on õhuvool torustikus, m3/s, 
 
F – toru ristlõike pind, m2. 
 
Dünaamiline rõhk (voolamise dünaamiline rõhk) : 
 
2
v
 
 
∆p =
d
  
 
 
 
 
 
 
(5.9) 
2
 
Praktiliselt lahendatakse õhutorustike arvutus nomogrammide abil, kust võib kohe 
saada torustiku erirõhukao, mis on absoluutselt sileda toru rõhukadu 1m  pikkusel  
lõigul [3]: 
 
2
λ v
 
 
R =
0
 
 
 
 
 
 
 
(5.10) 
D
2
 
Kohttakistus arvutatakse 
 
2
v
 
 
∆p = ξ
= ξ ∆ ,
k
p    
 
 
 
 
(5.11) 
2
d
 
kus 
ξ on kohttakistustegur. 
 
Kohttakistustegur sõltub torustiku kujust ja karedusest ning määratakse katseliselt. 
Kohttakistustegurite väärtusi võib leida kirjandusest [3, 9]. Nivootakistus torustikus 
sõltub teisaldatava ja ümbritseva õhu tiheduste (temperatuuride) erinevusest. 
Tihedama (külmema) õhu ülespoole suunamisel on nivootakistus plussmärgiga, 
allapoole suunamisel miinusmärgiga. Impulsstakistust tuleb arvestada juhul, kui 
esinevad hüdraulilised löögid  või mahumuutused  paisumise või olekumuutuse tõttu. 
Õhutorustik koosneb paljudest erineva takistusega lõikudest, mis on omavahel 
ühendatud jadamisi või rööbiti. Võrgu rõhukaod saab arvutada analoogselt elektri 
võrkudega. Jadaühenduse korral (joonis 5.8) saame: 
 
 
 
∑ ∆p =∆p + ∆p + ∆p
ja V = V = V .
1
2
3
1
2
3  
  (5.12) 
 
 
76
 
∆pventilaator=∆ptorustik
V Σ∆p V (∆pst + ∆pdün )
m
P =
2
ρv
l R + Z
2
2
λ ρ v
2
ρ v
Σξ
d 2
2
 
 
Joonis 5.7. Ventilaatori ja õhutorustiku rõhukomponentide skeem:  
∆p – rõhumuut, Pa; Pm – mootori võimsus, W; V – ventilaatori jõudlus, m3/s;  
Σ∆p – kogurõhk, Pa; η – ventilaatori kasutegur, ∆pst; – staatiline rõhk, Pa;  
∆pdün – dünaamiline rõhk, Pa; l – toru pikkus, m; R – hõõrdekadu, Pa/m;  
Z – kohttakistus; Pa, ρ – õhu tihedus, v; – õhu kiirus, m/s, λ; – hõõrdetegur;  
d – toru läbimõõt, m; ξ – kohttakistustegur 
 
 
 
 
Rööpühenduse korral (joonis 5. 9) 
 
 
 
∆p
= ∆p = ∆p = ∆p
ja V = V + V + V .
BC
1
2
3
1
2
3   
(5.13) 
 
 
77
Praktilisi ülesandeid on lihtsam arvutada nomogrammide lisa 6 [3] või vastavate 
ventilatsioonitorustike arvutiprogrammide abil. Tavaliselt leitakse nomogrammidelt 
absoluutselt sileda toru erirõhukadu R0, mis on 1m pikkuse sileda toru rõhukadu, ja 
selle järgi leitakse  teiselt nomogrammilt torumaterjali arvestades rõhukao 
parandustegur (lisa 6). Kohttakistuste rõhukaod arvutatakse kohttakistustegureid 
arvesse võttes (lisa 7). Ühesuguse õhukiirusega jadatorustikulõikude kohttakistus-
tegurid võib kokku liita ja rõhukao leida valemiga (5.11). 
 
 
V1 V2 V
∆p
3
∆p
∆p
A
3
A
1
A
∆pA
B
C
2
2
3
∆p3
1
∆p2
∆p1
VA
V
VA
V
Joonis 5.8. Torustikuosade jadaühendus  
Joonis 5.9. Torustikuosade rööpühendus 
 
 
5.4. Õhujaotussüsteemid  
 
Õhu ühtlane jaotamine väikesse ruumi võib toimuda õhujoa abil. Ruumi suunatakse 
üks või mitu õhujuga. Sel juhul ei ole ruumi vaja ehitada õhujaotustorustikku. 
Suures ruumis kasutatakse õhujaotus-
torustikke, mille  avadest õhk väljub 
samuti jugadena ruumi. Õhujuga, 
sisenedes teatud kiirusega ruumi, 
haarab endaga kaasa ümbritsevat õhku 
ja segab sisenenud värske õhu ruumi-
õhuga. Sel teel saadakse kogu ruumi 
ulatuses enam-vähem ühtlane siseklii-
ma.  Õhujoasüsteem on sobiv sellises 
ruumis, kus ei eritu märgatavalt 
saasteaineid .  
 
Joonis 5.10.  Isotermilise (ruumiõhu ja õhujoa  Tavaliselt suunatakse õhk ruumi  laest  
temperatuurid on võrdsed) õhujoa levimine 
ja sileda lae korral liibub õhuvool 
ruumis [6] 
vastu lage ning jõuab päris kaugele,  
 
78
Joonis 5.11. Õhujoa liikumise skeem ruumis ja joa temperatuurid ∆θ
 
 ruumiõhu 
temperatuuri suhtes ning kiirused eri punktides, kui joa kiirus on sisenemisel 
5 m/s ja suhteline temperatuur  θ
∆ = 5
− K  [6] 
Joonis 5.12. Õhujoa parameetrid ja erinevate õhujugade levimine ruumis [6] 
 
 
79
kuni vastasseinani välja (joonis 5.11). Kõrges tööstushoones võib soe õhk tõusta lae 
alla ja selle allasuunamiseks on võimalik kasutada allasuunatud õhujugasid. 
Joonis 5.13. Põrandast väljuva hajutatud õhujoa jaotumine ruumis jahutamisel 
ja kütmisel [6] 
Joonis 5.14. Põrandast väljuva koondatud õhujoa jaotumine ruumis jahutamisel 
ja kütmisel [6] 
 
 
Õhujoasüsteemi eelised: 
•  sobib nii ruumiõhust soojema kui külmema õhu suunamiseks ruumi, 
 
80
•  õhuvool on pidev ja ühtlane, 
•  ühtlane temperatuur kogu ruumi ulatuses, 
•  paindlik õhujaotusseadmete  paigutus , 
•  saasteainete ühtlane kontsentratsioon kogu ruumis. 
Õhujoasüsteemi puudused: 
•  ruumiõhust soojem õhk võib suunduda otse väljavooluavadesse (lühisvool), 
•  suure jahutusvõimsuse korral võib tekkida tõmbetuul, 
•  suurem võimsustarve õhu transpordile [11]. 
 
 
Joonis 5.15. Seina ülaosast väljuva hajutatud õhujoa jaotumine ruumis 
jahutamisel ja kütmisel [6] 
Joonis 5.16. Lae difuusorist väljuva hajutatud õhujoa jaotumine ruumis 
jahutamisel ja kütmisel [6] 
 
81
Tootmisruumides, kus on võimsad soojust tekitavad tehnoloogilised soojusallikad, 
liigub õhk ülespoole soojenemise tõttu. Õhk seguneb tõusvate õhuvoolude 
liikumisel, põranda lähedalt tuleb asemele jahedam õhk. Kui saastunud, soe õhk 
eemaldada üldõhuvahetusega ruumi ülaosast, saame hea õhuvahetuse ja sisekliima. 
Sellist õhu liikumist nimetatakse termiliselt suunatud õhujaotuseks [11]. 
 
Ruumiõhust külmem õhk suunatakse ruumi põranda lähedalt väikese kiirusega. Õhk 
soojeneb ja liigub üles. Kui saasteained eralduvad ruumi koos soojusega , siis annab 
termiliselt suunatud õhujaotus parima sisekliima. 
 
Termiliselt suunatud õhujaotuse eelised: 
•  saasteained kihistuvad ja segunevad vähe sisenenud värske õhuga, 
•  õhuvoolukiirus on väike, ei teki tõmbetuult, 
•  vajalik jahutusvõimsus on väike, 
•  väike turbulentsus. 
 
Termiliselt suunatud õhujaotuse puudused: 
•  on oht, et kuum õhk tõmbab sisenenud värske õhu kaasa ja see ei jõua 
inimeste viibimispiirkonda, 
•  sissepuhkavade läheduses võib tekkida tõmbetuul, 
•  suurte jahutusvõimsuste korral tekivad suured temperatuurierinevused, 
•  seadmed on suured ja nõuavad palju põrandapinda [11]. 
 
Kolb- ehk laminaarne õhujaotus on kasutatav seal, kus nõutakse eriti puhast õhku, 
näiteks haigla operatsiooniruumis. Õhk suunatakse ühest ruumi otsast teise või laest 
põrandale kogu pinna ulatuses ühtlase vooluna. Õhk liigub nagu kolvi toimel õhu 
liikumissuunaga risti asuvas tasapinnas. Õhukiirus ja õhuhulk on suurem kui 
jugasüsteemi korral. Õhu kiirus võib olla kuni 0,5 m/s [11]. 
 
 
5.5. Loomapidamishoone õhuvahetussüsteemid  
 
Loomapidamishoones kasutatakse kas loomulikku- või sundõhuvahetust ja ka 
mõlemat koos. Loomulikku õhuvahetust on sobiv kasutada veiselautades, kus 
õhuvahetuse intensiivsus on väiksem. Lindlas on vajalik enamasti sundõhuvahetus. 
Õhukorstna ristlõike võib arvutada professor L. Jürgensoni valemiga 
 
q
 
 
F
l
,  
 
 
 
 
 
 
(5.14) 
17400h
 
kus 
ql on loomade kogusoojuseritus, W, 
 
h – korstna kõrgus, m. 
 
 
82
Mida kõrgem on  korsten , seda parem on õhuvahetus ja seda vähem sõltub tõmme 
tuule kiirusest. Korsten tuleb pööningul ja väljas katta soojusisolatsiooniga, et välti-
da veeauru kondenseerumist korstna sisepinnal ja õhu jahtumist, mis omakorda 
vähendaks tõmmet. Korstna minimaalne kõrgus võiks olla viis meetrit. Soovitatav 
on lauda kohta üks korsten, mitme korstna korral võib mõni neist hakata tööle 
tagurpidi. Õhukorsten tuleb varustada klapi või siibriga õhuvahetuse piiramiseks 
külmal ajal. Klapi võib varustada täiturmehhanismiga ja seda juhtida ruumi 
temperatuuri või niiskuse järgi. 
 
Joonis 5.17. Loomapidamishoone loomuliku õhuvahetuse skeem:  
1 – sisselaskeava , 2 – õhukorsten, 3 – reguleerimisklapp 
 
 
Joonis 5.18. Loomapidamishoone sundõhuvahetuse sissepuhketorustik 
 
83
Õhu juhtimiseks ruumi tehakse avad või pilud seina ülaossa (joonis 5.17) või läbi 
lae pööningule, kui seal ei hoita põhku ja õlgi. Avade summaarne pind on võrdne 
korstna ristlõikepinnaga. Avad tuleb jagada ühtlaselt üle kogu ruumi, need tuleb 
väljast katta seinast ja  avast veidi eemal asuva kattega , et vältida tuule otsest sisse-
puhumist. Loomulik õhuvahetus on sobiv väiksemale laudale pindalaga kuni 
1200…1500 m2. Loomulik õhuvahetus on lihtne ja odav, aga sõltub välistem-
peratuurist ja tuule kiirusest. Soojal ajal ei ole õhuvahetus küllaldane või see lakkab 
hoopis [32].  
Joonis 5.19. Loomapidamishoone soojustagastiga hajutatud sundõhuvahetuse 
süsteem 
 
 
 
 
Joonis 5.20. Loomapidamishoone sisse-
Joonis 5.21. Loomapidamishoone 
puhke- ja väljatõmbeventilaatoriga 
soojustagastiga sissepuhke- ja välja-
jaotustorustikuga õhuvahetussüsteem 
tõmbeventilaatoriga õhuvahetussüsteem 
 
84
Sundõhuvahetuse  korral pannakse õhk liikuma ventilaatoriga. Sundõhuvahetuse 
süsteemid võivad olla hajutatud ventilaatoritega või ühe keskse ventilaatoriga 
(koondatud õhuvahetussüsteem). Hajutatud ventilaatoritega süsteemis on palju 
ventilaatoreid paigutatud ruumi lakke või seintesse, need võivad olla ühitatud 
soojustagastusseadmetega (joonis 5.19). 
 
Koondatud õhuvahetussüsteemis jaotatakse õhk ühtlaselt ruumis jaotustorustiku abil 
(joonised 5.18, 5.20). Õhu jaotus on ühtlane selle torustiku jaoks optimaalse 
õhuvahetuse korral. Õhuvahetuse muutumisel suurtes piirides võib õhujaotus 
muutuda ebaühtlaseks. See probleem tekib kasvavate loomade ruumides, nagu 
nuumikusigalad ja lindlad, kus minimaalse ja maksimaalse õhuvahetuse suhe võib 
olla kuni 1:20. 
 
Õhu liikumise skeemid loomapidamisruumis võivad olla väga mitmesugused [32]. 
Enamasti tõmmatakse saastunud niiske õhk välja ruumi keskelt ülevalt ja värske 
jahe õhk siseneb seinte ülaosast külgedelt või laest (joonised 5.17, 5.20). Õhkkütte 
korral on  sobivam soe õhk suunata jaotustorustiku abil ruumi ülevalt (joonis 5.18). 
Laia lauda jaoks võib olla mitu õhujaotustorustikku. 
 
85