Hoonete ventilatsioon (0)

Hoonete ventilatsioon
Ventilatsioon toob ruumi puhta õhu ja eemaldab saastunud õhu. Samas eemaldab ventilatsioon
ka õhus olevad saasteained ja seega on tähtis tegur ruumi õhu puhtuse tagamisel. Ventilatsioon
peab olema piisav ruumis tekkivate saasteainete eemaldamiseks. Elamu ventilatsioon peab olema
pidev. Vajaduse korral tuleb ventilatsiooni tõhustada. On tähtis, et õhk vahetuks kõigis
elutubades, eriti magamistubades. Ventilatsioon võib olla loomulik või mehaaniline. Loomuliku
ventilatsiooni puhul pannakse õhk liikuma tuule ning sise- ja välisõhu temperatuuri erinevuste
toimel. Väljatõmmatava õhu liikumiskiirus torustikus või kanalis on võrdeline korstna kõrguse ja
sise- ning välisõhu temperatuuri vahega. Mehaanilise ventilatsiooni puhul luuakse kõikides
ruumides nõutav õhuvahetus ning väljatõmbeõhu sooja saab tagastada ruumidesse soojusvaheti
abil. Hea ventilatsioon ei tekita tõmbust ega müra ning on hõlpsasti reguleeritav.
Ventilatsiooni abil hoitakse vajalikul tasemel hoone sisekliima ( mikrokliima ). Ligi 90 %
ööpäevast viibivad inimesed ruumides, mille tõttu siseõhu kvaliteet on inimesele olulisem kui
välisõhu oma. Halb sisekliima põhjustab haigestumist, vähendab tööjõudlust ja suurendab
töövaheaegu. Erilist tähelepanu tuleks pöörata kõrgete temperatuuride vältimisele, näiteks
temperatuur +360C vähendab vaimset töövõimet kuni 20 % ja füüsilist kuni 40 %. Sisekliimale
avaldab mõju hoone ise (eriti piirdekonstruktsioonid), hoone ehitamiseks kasutatavatest
materjalidest eralduvad tervisele kahjulikud ained ja ka hoone sanitaartehnikavarustus (eriti küte
ja ventilatsioon). Õhu saasteained kahjustavad tervist, hoone halvale sisekliimale reageerivad
allergilised inimesed teistest kiiremini. Allergikud moodustavad elanikkonnast umbes 30 %.
Optimaalne ruumiõhu temperatuur sõltub seal tehtava töö raskusest, istuva töö tegemisel oleks
see 21 … 25 0C, aga raske füüsilise töö korral 12 … 17 0C. Soe eraldub inimese kehast peamiselt
konvektsiooni ja kiirguse teel, seetõttu mõjutavad soojatunnet ühtviisi nii õhu kui pindade
temperatuur. Pindade koondmõju väljendatakse kiirgustemperatuuriga, mis võrdub ligikaudselt
akende ja seinte pindade kaalutud keskmise temperatuuriga. Kiirguse ja konvektsiooni koosmõju
väljendatakse operatiivse temperatuurina, mis on ligikaudu õhu temperatuuri ja kiirgustemperatuuri
keskväärtus. Lae ja vertikaalpindade suurim erinevus on normeeritud. Pindade temperatuuri
saab mõjutada soojustusega: mida parem on soojustus , seda väiksem on välispiirde pinna ja
ruumi sisetemperatuuri vahe. Ruumi temperatuur ei püsi konstantsena, vaid muutub välistemperatuuri
muutuse, soojakoormuse jm põhjusel. Kiired temperatuurimuutused on ebamugavad,
muutumiskiirus peaks olema alla 1,10C/h. Samuti ei tohi temperatuur oluliselt erineda
püstsuunas. Pea ja jalalabade vaheline suur temperatuurilang tekitab ebamugavustunde. On
normeeritud ka põrandapinna temperatuur, mis on istuvat tööd tegevale inimesele ideaalne 250C.
Kui puudub põrandaküte, ei tohi eluruumides kasutada põrandal soojustneelavaid materjale
soojaneelavusega üle 5,8 W/m2K, näiteks keraamilist plaati . Eluruumides pole lubatud
tõmbetuule tekkimist, mille suhtes on kõige tundlikum osa inimese kael .
Siseõhu niiskus mõjub inimesele, kuigi otsene niiskust tunnetav meel inimesel puudub. Kõrget
või madalat suhtelist niiskust tunnetatakse ebamääraselt naha, limaskestade ja hingamisorganite
kaudu. Madal suhteline niiskus soodustab limaskestade kuivamist ja sellega kaasnevaid ärritusilminguid.
Madal suhteline niiskus soodustab õhu tolmumist – paberi- ja tekstiilikiudude
eraldumist ning suurendab staatilist elektrit. Kõrge suhteline õhuniiskus soodustab mikroobide ja
hallitusseente kasvu ning suurendab teatud materjalidest ( puitlaastplaadid ) õhku erituvate saasteainete
hulka. Õhus on palju saasteineid, mis võivad ruumi sattuda ka välisõhust (õietolm). Tähtis
on kõrvaldada saasteainete allikad.
Ruumides on süsihappegaasi peamiseks allikaks väljahingatav õhk, süsihappegaasi tekib ka
põlemisel (küünlad, sigaretid, gaasipliit). Kuna hingamisel ja naha kaudu vabanevate saasteainete kogus on ligikaudu võrdeline süsihappegaasi hulgaga, võib selle põhjal kirjeldada õhu
kvaliteeti, kuigi süsihappegaasi sisaldus ei pruugi olla kahjulikult kõrge. Ruumiõhus hõljuv tolm
koosneb eri suurusega kübemetest. Ruumides, kus suitsetatakse, on see põhiline saasteosakeste
allikas. Tubakasuits soodustab kopsuvähi teket. Saasteosakeste kahjulikkus tervisele sõltub
nende koostisest ja hingamisteedesse kinnitumise kohast. Suured, üle 2 μm kübemed kinnituvad
hingamisteede ülaossa. Sellest väiksemad kübemed liiguvad kopsusagarateni, kust mürkained
imenduvad kudedesse kergesti. Tervisele on eriti kahjulik valkaineid sisaldav tolm, millel on
allergiline toime (kassi kõõm, tolmulesta väljaheited, õietolm, seente eosed)
Vingugaas ehk süsinikoksiid tekib mittetäielikul põlemisel. Küttekolde oskamatu kütmine võib
põhjustada vingugaasi sisalduse tõusu ruumiõhus. Vingugaas tekib ka suitsetamisel, samuti ka
sisepõlemismootorite heitgaasid sisaldavad vingugaasi. Vingugaas on lõhnata ja värvuseta.
Inimene võib seda mitte märgata ( magamise ajal) enne, kui on juba hilja . Vingugaas seob
sissehingamisel veres hemoglobiini ning põhjustab organismis hapnikuvaegust. Kerge vingumürgitus
tekitab peavalu, iiveldust ja oksendamist.
Formaldehüüd on tööstuses laialt kasutatav kemikaal liimide ja pinnatöötlusainete valmistamisel.
Seda esineb puitlaastplaatides, kihilistes materjalides, lakkides, tekstiilis, karbamiidformaldehüüd-
vahus (eriti ohtlik) jne. Formaldehüüd tekitab vähesegi sisalduse puhul kahjulikke
nähte: silmade ärritust, peavalu, iiveldust, väsimust ja nahaärritust. Siseõhu formaldehüüdisisaldus
on kõige kõrgem sügisel kütteperioodi alguses, kui siseõhk on niiske.
Osoon (O3) tekib kiiresti ja suures koguses välisõhu fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena
elektrilaengute toimel. Ruumis on osooni allikateks elektrifiltrid, laserprinterid, koopiamasinad.
Osoon põhjustab hingamistakistust ning mõjutab ensüümide sisaldust kopsus ja veres, inimese
infektsioonitundlikkus suureneb.
Radoon tekib raadiumi 226/88 ( poolestusaeg 1622 a) aeglasel lõhustumisel. Raadiumi leidub
Eestis peamiselt diktüoneemakildas ning eriti paljandite ja puistangute kohal. Radooni poolestusaeg
on ainult 3,8 päeva. Tekkinud tuumad lõhustuvad korduvalt ja kiiresti, kuni tekib aeglaselt
lõhustuv radoon 210/82, mille tolm jääb valdavalt ruumi ning on ohtlik inimese tervisele sissehingamisel.
Sisse hingatud raadiumi tolmu korral emiteerib lõhustuv tuum _ ja _ osakesi ja
kiirgab organismi sees _ kiirgust. Hoonesse satub radoon hoonealusest pinnasest või puurkaevu
veest, kui vett võetakse diktüoneemakilda lähedastest kihtidest. Sissejoodav vesi on kümme
korda ohtlikum kui sama radooni kontsentratsiooniga õhk.
Hoonet saab kaitsta radooni eest hoonealuse lausisolatsiooniga, hoone ehitamisega
postvundamendil (tuul puhub maja alt läbi) või radooni hoone alt välja tuulutamisega vastava
drenaažiga, mis paikneb hoone all. Eestis on radooniohtlikud piirkonnad Põhja- ja Kirde-Eestis,
kuid radooni võib esineda ka Lõuna-Eestis, kus eraldub see moreenist, mis võib olla paiguti vaid
paari meetri sügavusel. Nii on Tartu maakonna Luunja vallas mõõdetud elamutes keskmiseks
radooni tasemeks 200 … 250 bekrelli kuupmeetris õhus, kusjuures standard ütleb, et uutes elu-,
puhke - ja tööruumides peaks näitaja olema alla 200 bekrelli. Radooni kahjulik mõju inimese
tervisele pole praegu täpselt teada, kuid päris kindlasti tasub jätta maha suitsetamine , mis võib
põhjustada kopsuvähi umbes kaheksa korda tõenäolisemalt kui radoon.
Ka asbestkiud tekitavad vähkkasvajat, kui nad satuvad hingamisteedesse, sest nad püsivad seal
kaua, ei lagune keemiliselt ega tule sealt välja nagu paljud muud kübemed. Suitsetamine
suurendab asbestiga kokkupuutuvatel inimestel vähiohtu veelgi. Asbesti ohtlikkuse tõttu on selle kasutamisest täielikult loobutud. Ohud peituvad peamiselt ehitiste lammutustöödel, kus on
respiraatorite ja muude kaitseabinõude kasutamine vältimatu.
On tekkinud kahtlus , et ka nn mineraalvillade kiud pole täiesti ohutud . Anorgaaniliste kiudude
mõju avaldubki asbesti tolmust tugevamini. Seda tingib asjaolu, et kiud ärritavad nahka ja
ülemisi hingamisteid, tekitades nohu , köha ja silmade ärritust.
Põhilisi sisekliimale esitatud nõudeid tsiviilhoonetele Eesti Vabariigis sisaldab EPN 12.2
„Sisekliima“, millest väljavõte on esitatud järgnevalt.
Loomulik ventilatsioon
Hoone loomuliku ventilatsiooni puhul põhineb õhuvahetus temperatuuri erinevustest tuleneval
valis-ja siseõhu erikaalude vahel ning tuule mõjul. Ilmastikutingimuste muutudes muutuvad ka
ventileeritavad õhuhulgad. Loomuliku ventilatsiooni igast väljatõmberestist juhitakse
väljatõmbekanal katusest kõrgemale. Kanaleid ei tohi kokku ühendada, sest siis on oht, et õhk
liigub ühendatud kanaleid pidi ühest korterist teise. Tuleohutuse ja elamuhügieeni seisukohalt ei
ole see lubatud.
Kuna loomuliku ventilatsiooni kanalites on õhku liikumapanev rõhkude vahe väike, siis ei tohi
teha kanalites käänakuid ega pikki (üle 1 meetri) horisontaalseid ühendusi.
Loomuliku ventilatsiooni kanalid tuleb püüda hoones koondada ühte kohta, vältida liigseid
läbiminekuid vahelagedest ja katusest. Selleks tuleb väljatõmbekanalit vajavad ruumid - köök,
WC, vannituba - kokku koondada, nii saab väljatõmberestid ühendada sama kanalirühmaga
pikkade horisontaalühendusteta.
Loomuliku ventilatsiooni puhul on probleemiks see, et kui pole temperatuurierinevust ega tuult ,
siis õhk kanalites ei liigu. Kui samaaegselt pole võimalik tugevdada ventileerimist kõigis
ruumides akende avamise teel, on oht, et õhuvahetus jääb liiga väikeseks. Seda eriti suvel, mil
õhu niiskusesisaldus võib tõusta liiga kõrgeks. See võib omakorda põhjustada ehitus-ja
viimistlusmaterjalide hällitamist ning mädanemist. Õhk võib loomuliku ventilatsiooni kanalis
liikuda ka vales suunas ja põhjustada hügieeniprobleeme.
Loomuliku ventilatsiooni korral tuuakse välisõhk ruumidesse sissepuhkeklappide ja piiretes
olevate pilude kaudu. Mida külmem ja tuulisem on väljas, seda rohkem õhku voolab läbi hoone.
Piirete läbivoolukohad on ebaühtlaselt jaotunud, seetõttu eri ruumides võivad olla väga erinevad
õhuvoolud. Mida õhutihedamad on hoone piirded , seda enam õhku tuleb sisse sissepuhkeklappide
kaudu. Paigaldades klapid neisse ruumidesse, kus ei ole väljatõmbekanaleid, saab õhu
juhtida läbi kogu elamu puhastest ruumidest saastunud ruumide poole, kui piirded on piisavalt
tihedad .
Õhutihe ehitusviis seab suuri nõudeid ventilatsiooni projekteerimisele ja hooldamisele. Kuna
tihedad piirded ja liiga väikesed õhuklapid võivad üheskoos põhjustada mitteküllaldast
ventileerimist, tuleb väljatõmbeklapid ja õhuklapid täpselt dimensioneerida . Projekteerimisel
tuleb arvestada, et ilmastikutingimuste muutumisel muutuvad ka ventilatsiooniõhu hulgad.
Väljatõmbekanalid tuleb pööningul soojustada, et temperatuuride vahe säiliks võimalikult suur ja
et õhk ei voolaks väljatõmbekanaleid pidi tagasi hoonesse. Kanali peale asetatav deflektor või
tuulerootor lisab kanalile rõhuerinevust ja kaitseb tagasivoolu tekke eest. Inimeste hoones
viibimise ajal tuleb vältida õhuklappide sulgemist.
Loomuliku ventilatsiooni dimensioneerimine on tunduvalt keerulisem sundventilatsiooni
dimensioneerimisest. Selle aluseks tuleb võtta aasta kõige soojema kuu ilmastikuandmed antud
kohas. Ühtlasi tuleb kontrollida õhuvahetuse suurust aasta kõige külmemal ajal ja ette näha
küllaldane reguleerimisvõimalus tõmbuse ja liialt suure õhuvahetuse vältimiseks.
Nii loomuliku kui ka sundventilatsiooni tõhustamiseks saab kasutada tuulutust. Selleks tuleb
tippkoormuse ajaks avada lühiajaliselt aknaid või uksi . Tuulutuse mõjul saame hetkeliselt suured
õhu hulgad ja õhk puhastub kiiresti. Akende ja uste avamine talvel pikaks ajaks ei ole soovitav ,
sest soojakulu on liiga suur.
Tuulutus on eriti efektiivne, kui üheaegselt saab avada aknad nii tuulepealsel kui tuulealusel
küljel. Niisugune tuuletõmme puhastab ruumide õhu eriti kiiresti.
Loomalautades vajaliku mikrokliima tagamine on raskem kui elamutes, kuna lautades eraldub
peale rohke niiskuse veel suurel määral kahjulikke gaase.
Laudaõhus on enamlevinumateks gaasideks
Laudaõhus on enamlevinumateks gaasideks:
• NH3 - ammoniaak , mis tekib sõnniku lagunemisel. Lubatud kontsentratsioon 0,005%;
• CO2- süsihappegaas, mis tekib hingamisel. Normaalses õhus 0,03%;
• CO - vingugaas, mis tekib sisepõlemismootorites kütuse põlemisel (laudas traktoriga
töötamisel);
• H2S - väävelvesinik, mis tekib orgaanilise aine anaeroobsel lagunemisel. Lubatakse kuni
0,001%;
• CH4 - metaan , mis tekib sõnniku lagunemisel
Lisaks eelpool nimetatud gaasidele on veel laudaõhus:
• Tolm, mis tekib elutegevuse tagajärjel (liikumine). Tolmu tekkimise hoiab kõige paremini ära
niiskus, 40%-lise õhuniiskuse juures enam tolmu ei teki;
• Niiskus, mis satub õhku kõikidelt märgadelt pindadelt (laudas sõnnikurennid, asemed,
jooturid), loomadelt jne. Optimaalne suhtelise niiskuse sisaldus on 50...70%. Kui niiskust on
liiga palju, hakkab see kondenseeruma;
• Soojus , mida eritavad loomad ning mis sõltub looma liigist ja suurusest .
Lautade siseõhu vajalik temperatuur sõltub loomaliigist ja vanusest . Paksu karvkattega loomade
optimaalseks ruumitemperatuuriks on +5 … +100C )veised, lambad , hobused), vähese
karvkattega sigadel aga sõltuvalt vanusest +16 … +220C.
Loomalautu „köetakse“ põhiliselt loomadelt eralduva heitsoojuse arvel, kuid imetavate emiste
lautu on vaja täiendavalt kütta tehniliste vahenditega. Lautade loomulikuks ventileerimiseks on
kasutatud ühte suurt väljatõmbešahti (joonis 5.3), hoone keskel või piki hoonet asuvat väljatõmbekanalit
(joonis 5.4). Õhu sisenemine toimub piki hoone välisseina hajutatud avadest ,
räästapilust või piludega laest. Õhu sisenemisavade pindala on tavaliselt 50 % väljatõmbešahti
pindalast, kuna külmal perioodil on šahti ristlõikest avatud samuti 50 %. Suveperioodil avatakse
šahti ristlõige täielikult, värske õhu täiendavaks sisenemiseks avatakse aknad ja väravad.
Hoone loomulik ventilatsioon.
Värske õhu sisenemine - õhuakendest, akna- ja uksepiludest, ventilatsiooniavadest
välisseinas. Tarvitatud õhu väljumine - restiga varustatud lõõride kaudu köögist,
vannitoast, WC-st, erandjuhul akendest.