Tehti seakujulisi, kuhikuga, auguga, et saaks küünla hiljem kaunistuseks panna. Jõuluorikas oli pikerguse kujuga, küllaltki suur ja sellest vormiti siga, sõrmega tehti keskele maagiline viiskand. Jõululeib oli ümara kujuga läbimõõduga u 31 cm ja kõrgusega 12 cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida tehti sageli odrajahust. Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 15–16 cm läbimõõduga ja umbes 5 cm kõrgused. Leibu kasutati jõulude ajal ka ennustamiseks. Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus. Ärasulanud soolaterale märgitud loomale oli õnnetust oodata. 2. Võta juurekakk ja sega see leige veega, seejärel sega juurde matist jahu ja
ka rõivamood. Tänapäeval pannakse väga suurt rõhku teraviljatoodetele. Leivad, saiad ja sepikud on kindlasti iga pere üks toidulaua osa nii nagu oli ka vanal eesti ajal. Kõige enam pannakse aga põhirõhk tervislikkusele ning ,,moodsatele" roogadele. Tehakse palju putrusid ja värskeid salateid. Enamasti kasutatakse tänapäeval putrude keetmisel täisteratooteid, mis on tervislikumad ja puhtamad. Mis on alati meie toidulauale jäänud on aga pannkoogid, kui vanal ajal valmistati neid odrajahust, siis tänapäeval on käiku läinud nisujahu. Salatite puhul on enamasti aga armastatud koored asendatud kergete ja maitsestatud õlidega, mis jätavad selle õhuliseks ja kergeks. Kui, muidu valmistatakse erinevatest rohelistest maitsetaimedest kergeid hõrgutisi, siis üha enam kogub tänapäeval populaarsust ka püreejoogid- või söögid, mida valmistatakse püreestades. Püreerida on võimalik nii puu, kui juurvilju, erinevalt maitseelamuste soovidest.
Ukrainas ja Venemaa lõunaosas. Külmakartliku taimena pole taliodra kasvatamine Eestis kuigi hästi õnnestunud. Eestis kasvatatakse põhiliselt suviotra. Eestis on odrakasvatuse vanimad andmed Asva linnusasulast esimese aastatuhande algusest eKr. Odra kasutamine Odrateradest valmistatakse tavaliselt tangusi, kruupe ja jahu. Jahust valmistatakse omakorda pagaritooteid ning tangust ja kruupidest enamasti putru. Odrajahust saab valmistada Eesti rahvustoiduks peetavat odrakaraskit. Odrast saab ka viljakohvi, mis oli populaarne enne kohviubade laiemat levikut. Lisaks on otra kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. Odra kasutamine Odrajahu kasutatakse ka pagaritoodetes. Näiteks leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. Lisaks valmistatakse odrast odrahelbeid, odralinnaseid, linnaseekstrakti ja muidugi valmistatakse otra ka õlletööstuses.
Mulgimaal pruuliti jaanipäevaks nn jaanikahja-õlut,millele lisati mett.Valmistatud toidud söödiperega ühiselt jaanitule ääres. Lauristipäev; küpsetati kooke,söödi lambaliha värske kapsaga. Rukkimaarjapäev; praeti liha ja tehti kooke,mõnelpool keedeti tanguputru. Mihklipäev;traditsiooniliseks mihklipäeva toiduks oli keedetud lambaliha naeriste,hiljem kartulite ja kaalikatega,lambalihasupp või lambalihasupp odrajahust klimpidega.Küpsetati karaskit,riivkartulikaraskid,porgandipirukat ja teisi pirukaid ning pannkooke.Mihklipudruks kas oli kartulipuder,riisipuder või ükskõik missugune puder.Söödi rohkesti kala.Mihklituule- lised küpsetasid värskeid haudekaalikaid ja-kartuleid maa sees aukudes,mis vooderdati tuliste paekividega. Hingedepäev; tehti õlut ning söödi lihatoite. Mardipäev, söödi haneliha,sepead kartulite ja kaalikatega,tehti vorste,mardisantide tarvis hoiti
Kaer läks eeskätt hobustele söödaks. [] 8 Odratoitude söömine Eestis ulatub kaugele maaviljeluse algaegadesse (kuskil 6.-8. sajandist). Eestlaste toidulaual püsis terviljatoit olulisel kohal 19. sajandini. Vanimaks võib pidada terarooga (uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest, keedetud). Odratangudest ja jahust keedetud puder ja leem oli kogu maal armastatumaid sööke. Odrajahust tehti käkke, küpsetati karaskit, ahjutule paistel paistekakke. Odrast valmistati ka tähtsamaid jooke alates õlust, kaljast, taarist huni hapurokani. Eriti armastatud olid oder tavanditoitude valmistamisel. [] Tanguputru pakuti pumades, ristsetel, matustel, katsikul nurganaisele, hingede käimise ajal esivanemate hingedele. Seda keedeti sõnnikuveo, lõikuse jt suuremate põllutööde lõppepudruks. Samuti pühapäeval ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks
rohkem tööjõudu, kui on ühel perel või majapidamisel või talul. Ühise tegevuse edasiarendatud vormiks on ühistegevus. Talgud lõppesid ühise söömaaja ja kiikumisega, mõnikord ka simmaniga. Tähpäeva toidud Aastavahetuse pühad mis kestsid toomapäevast (21.12) - kolmekuningapäevani (06.01). toidud on traditsiooniliselt liha kartulite ja kapsaga. Kalatoidud ( räim , heeringas )tangu ja verivorsti, rukkileib , odrajahust leib Tõnisepäeval 17 ndal jaanuaril söödi seapead või seakõrvu hapukapsaste , ubade või hernestega . Küünlapäeval 2. veebruaril keedeti seakülge kapsaste ja tangudega , joodi küünlapuna.. kõrvetatud suhkruga värvitud viina . Mõnel pool söödi ka tanguputru , või siis rasvasilmaga putru. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube.. või oasuppi ..vastlakukleid, vastlaputru.(tangupuder lihatükkidega ) söödi ka seapead ja seasaba.. lambaliha või veiseliha
Eriti Lõuna-Tartumaal ,aga ka mujal Lõuna-Eestis keedeti odratangu-või odrakruubiputru.Siit pärineb pudrupäeva nimetus.Saaremaal küpsetati leiba (siis leib ei lähe sel aastal hallitama).Üks leib pandi hoiule ning anti karjalaskepäeval loomadele,et nad terved ja kurja silma eest kaitstud oleksid.Mitmel pool oli kombeks leivatükke kaussi murda,lihaleent peale valada ja siis seda nn rasvaleiba süüa.Lõuna-Eestis küpsetati odrajahust karaskit,sepikut .Võrumaal ka väikesi kakukesi ,Ida-Eestis nisu-,odra sõi kaerajahust pliine.Tänapäeval küpsetatakse nisujahust vastlakukkleid ,kusjuures retsepti kohaselt tuleb jahtunud kuklil pealt tükike koorikut lahti lõigata, lõikekoht vahukoorega katta ning koorik selle peale tõsta . Et peres ikka sealiha jätkuks ,pandi seajalad odrakruupide ja ubade või hernestega,mõnel pool hapukapsastega koos keema.Hiiumaa erijoon on keeta supp
vastlapäeval leiba küpsetama. Küpsetati nii pikergusi leibu kui ka väikesi vastlakakke. Neid hoiti kuni kevadeni viljasalves ja karjalaskepäeval anti siis loomadele. Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada. Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust leiba, mille sisse pandi vahel ka liha. Jakobipäev on laiemalt tuntud kui lõikusaja alguse tähis. Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema, tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine: ,,Laurits toob laia leiva". AGANALEIB
-- Egiptuses oli tegu maaühiskonnaga. Valdav enamik ülikkonnast ja lihtrahvast elas maal. Ülikud elasid luksuslikes kahe/kolmekorruselistes rõdude ja verandadega maamajades. Nad veetsid aega külluslikel pidusöökidel, kus neid lõbustasid tantsijad ja tantsijannad. Ajaviidete hulka kuulus ka jahipidamine.Talupojad elasid tagasihoidlikes palmilehtedest katusega savionnides. Vaheldust pakkusid usupidustused. Egiptalste põhitoit oli nisu- või odrajahust küpsetatud leib ning peamine jook odrast ja leivast pruulitud lahja õlu. Tänu kariloomadele sai vahel lihatoitu ning kalapüügile Niilusel ka kala. Ülemkihi toidu hulka kuulusid veel datlid, viigimarjad, puuviljad ning vein. Egiptuses oli tavaline paarperekond, kus olid mees, naine ning nende alaealised lapsed. Täiskasvanuks saanud pojad asusid elama eraldi. Abielunaise ja mehe õigused olid peaaegu võrdsed
· Peipsi ääres kala pirukas ( ahven, latikas, säinas, haug) · Suitsuliha e sink · Kapsa ja kaalika pirukad · Tööde ajal söödi ka parimaid palu VERIKÄKID, VERILEIVAD: · Tehti lambaverest tagavaraks · Valged vorstid- seaverest · Veripannkoogid- hane ja kanaverest · Vasikaverd tarvitati harva · Käkkide tegemiseks kasutati värsket verd · Veretoitude hapendamist esineb Eestis, Rootsis, Soomes, Kaug-Idas · +6 Cveri on parim hapendatult · Verikäkid tehti odrajahust · Kautati ka nisu- ja tatrajahu · Vesi, veri, jahu- käkitaigen · Seaverest tehti peamiselt käkke ja vorste · Kadri-, mardi-, mihklipäevaks tehti käkke PAISTEKAKUD, HAPENDAMATA LEIVAD, KOOGID: · Leiva eelkäija · Taigna kergitamiseks kasutati pärmi ja hapupiima · Kakke ei tohtinud noaga lõigata, neid pidi murdma · Karaskid- odrajahust kakud (piima-, supi-, petikaraskid) · Saialeid · Paistekakkude järel on tulnud pannkoogid PULMATOIDUD:
hoidlikes, üheruumilistes raidkirju ja esinduslikke palmilehtedest katusega · Surmajärgne elu vaid nendel, tekste olid ära saadetud matuse- savionnides, kus vahel majutati ka koduloomi. · Tõenäoliselt oskas kirjutada u rituaalidega (keha säilitamine) · Söödi nisu- või odrajahust 1% kogu maa elanikkonnast · Ohverdati loomi. küpsetatud leiba. · Koolides õppisid peamiselt · Pandi kaasa eluks vajalikke as · Joodi odrast ja leivast pruulitud ülikud, kui mingi võimalus oli · Matuserituaalid olid kulukad. lahjat õlut. kooli pääseda lihtrahvalgi · Töö oli kurnav, kohustused (vaesematel oli võimalik sageli üle jõu käivad.
Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Tänapäeval
Tänapäeval pannakse väga suurt rõhku teraviljatoodetele. Leivad, saiad ja sepikud on kindlasti iga pere üks toidulaua osa nii nagu oli ka vanal eesti ajal. Kõige enam pannakse aga põhirõhk tervislikkusele ning ,,moodsatele" roogadele. Tehakse palju putrusid ja värskeid salateid. Enamasti kasutatakse tänapäeval putrude keetmisel täisteratooteid, mis on tervislikumad ja puhtamad. Mis on alati meie toidulauale jäänud on aga pannkoogid, kui vanal ajal valmistati neid odrajahust, siis tänapäeval on käiku läinud nisujahu. Salatite puhul on enamasti aga armastatud koored asendatud kergete ja maitsestatud õlidega, mis jätavad selle õhuliseks ja kergeks. Kui, muidu valmistatakse erinevatest rohelistest maitsetaimedest kergeid hõrgutisi, siis üha enam kogub tänapäeval populaarsust ka püreejoogid- või söögid, mida valmistatakse püreestades. Püreerida on võimalik nii puu, kui juurvilju, erinevalt maitseelamuste soovidest.
Mulgimaal keedeti tangusupis odrakäkke. Selleks võeti supileent, lisati munad, segati juurde nii palju odrajahu, et saaks käte vahel vormida käkid. Kui käkid pinnale kerkisid, olid need valmis. Pärast seda pandi need kaussi tahenema. Kört, kaerakile ja kama Tihti keedeti jahukörti, selle segamiseks kasutati mända ehk pudrupöörist. See keedeti vee sisse. Vee keema minnes, pandi jahu vette, samal ajal mända pöörates, et jahu tükki ei läheks. Odrajahust keedeti paksuputru, sellele pandi vahel peale võid. Kõige enam tehti tanguputru, mida toodi iga laupäevõhtu lauale. Sageli söödi kaerakilet, mis valmistati kaerajahust. Sõelumata jahu pandi leigesse vette- moodustus paras puder. See pandi hapnema. Kui kestad pinnale kerkisid, lasti puder läbi sõela või riide ka pigistati kuivaks. Läbikurnatud leem pandi patta keema. Kile keedeti niikaua, kuni see paksenes. Mulgi perenaised tegid kama
Seejärel võtta pott tulelt ning kohupiim korralikult kuivaks kurnata. Kurnatud kohupiim panna uuesti potti, väikesele tulele, lisada munad, sool ja soovi korral ka köömneid. Segades kuumutada sõira tasasel tulel, kuni tekib ühtlane mass. Kuum sõir kummutada kaussidesse, määrida pealt munaga ja panna jahedasse kohta tahenema. Karask Karaskid kuuluvad eesti rahvustoidu hulka. Karaskitainad on pehmed, neid saab plaadil või pannil lusikaga laiali ajada. Enamasti valmistatakse karaskid Odrajahust ja kergitatakse kas Söögisooda või pärmiga. Kuna odrajahu sisaldab vähe liimvaiku, on soovitatav sellele lisada nisupüüli. Karaskeid süüakse värskelt, eriti maitsvad on nad soojalt meega, võiga või pohlakeedisega. Vaja läheb: 500 g hapukoort, 1/2 l keefiri või naturaalset jogurtit, 420 g odrajahu, 3 muna, 3 sl suhkrut, 1 tl soola, 1 sl küpsetuspulbrit, 1 sl köömneid, 100 g sulavõid tainasse ja 30 g määrimiseks. Valmistamine: Klopi munad koos suhkru ja soolaga lahti
igapäevasest kõnest tegelikult kadunud. Selleks, et mulgi muredekeelt tutvustada ja õpetada, viiakse lasteaedades läbi keelepesäsid, õpetatakse Mulgimaa õpetajaid mulgi keelt kõnelema ja tegutsevad mulgi murdekeele ringid Tarvastus, Lillis, Karksis, Viljandis ja Tõrvas. Mulgi Kultuuriinstituut teeb kõik, et unikaalset kultuuri säilitada. Loodud on mulgikeelsed raadio- ja telesaated, samuti ilmub neli korda aastas ajaleht Uitsainus Mulgimaa. Toidud Mulgimaal nimetati varemalt odrajahust vee või piimaga tehtud taignast õhukesi ahjus küpsetatud kakke rõõskadeks. Kogu Lõuna-Eestis nimetati õllepärmi sepaks ja nisujahust leib oli pärmiga valmistatud sepik. Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk. Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta. Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva
toidulaialt, lisaks veel erinevad sepikud ja saiad ning pirukad ja saiakesed. Viimasel ajal on jälle erilise au sisse tõstetud täisteratooted. Peamisteks pudruviljadeks on kaer helveste ja nisu manna näol, võõramaise külalisena ka riis. Üks tohutu suur teraviljatoitude grupp on aga eestlase toidulauale oma tee rajanud. Need on pasta- ja riisitoidud. Pannkoogid on meie toidulauale kindlalt püsima jäänud, küll aga valmistatakse täna pannkooke mitte enam odrajahust, vaid nisujahust. Liha söömine on viimasel ajal kindlalt tõusutrendi näidanud. Värske kala on täna kättesaadav enamikes paigus. Värsket kala praetakse, grillitakse, küpsetatakse, kuid peaaegu üldse ei valmistata enam roogi keedetud kalast. Piima juuakse endiselt toidu, eriti putrude juurde. Seda kasutatakse ka putrude ja piimasuppide valmistamiseks. Piim kuulub ka pannkoogitaignasse ja pärmitaignasse, seda kasutatakse kastmete ja piimamagustoitude valmistamiseks
hapendatud rukkijahust. Jõululeib võis olla mõne looma kujuline, kuhikuga (imiteerides viljakuhja) või auguga, millesse võis hiljem asetada küünla. Jõuluorikas valmistati puhtast rukkijahust ja vormiti seakujuliseks. Teine peamine jõululeib oli ümara kujuga. Seda nimetati jõululeivaks ehk kuhjaga leivaks.Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe või võtmega märgid sisse. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris. Tehti sageli odrajahust. Näärikakud olid ümmarguse kujuga. Peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. 30. Leib pulmakombestikus Juba enne pulmi oldi varmad tulevase noorpaari tulevikku ennustama. Mõrsjapaari tulevikku ennustati selle järgi, mida kõrgemale leivatainas kerkis, seda kestvam pidi tulema kooselu. Kerkinud tainast vormis pruut leivapätsid. Kui leivad ahjust välja võeti, uuriti pragusid leibades. Kui neid
Nimetatud komponendid asetatakse kihiti lasjanevormi, pealmiseks kihiks valge kaste, ning puistatakse üle riivjuustuga(parmesan). Rooga küpsetatakse tavalises ahjus 170 c 1-2 tundi. 4. Iseloomusta süsivesikuid?- Leidub pagaritoodetes, viinamarjades,makaronides. Päevasest toidu kogusest peaksid moodustama 60%. On energia allikas 5. Mis on karask?- Kuuluvad eesti rahvustoidu hulka. Karaskitainad on pehmed. Enamasti valmistatakse odrajahust ja kergitatakse kas söögisooda või pärmiga. 6. Nimeta tuntumaid eesti rahvusroogi ja iseloomusta neid?- Verikäkist lõigata masinaga õhukesed viilud. Viilud kuivatada ahjus +100 110C juures krõbedaks. Verikäkk ehk veritsipsid Mulgipuder- Pudru sisse võivad jääda kartulitükid. Serveeri koos praetudpekikuubikutega. Praerasva võib segada pudru hulka mulgikapsad- Valmistamine: kapsad ja liha panna keedunõusse , nende peale pestud kruubid
Käsitöölised- töötasid vaaraode ja ülikute losside ning templite juures. Talupojad- harisid riigi maad, andsid salvedesse vilja, ehitasid templeid, püramiide. Orjad- kohustuste mitte täitmise eest orjaks langenud talupojad, kasutati vaaraode, ülikute majapidamises, sõduritena, riiklikel ehitustel. Egiptuse eluolu. Maaühiskond, ülikud uhketes majades, lihtrahvas savionnides. Toiduks nisu- v odrajahust leib, lahja õlu, kala. Oli paarperekond, kus mees ja naine võrdsed. Mehel võis olla mitu naist (haarem). Egiptuse jumalad, tegevusala. Ra- päikesejumal, Amon- viljakusjumal (uue riigi ajal peeti peajumalaks- Amon- Ra), Osiris- surnute jumal, Isis- viljakuse- ja emadusejumalanna, Seth- kurjuse kehastus, kõrvetav ja viljatu läänetuul, Horos- taevajumal, Hathor- armastuse-, tantsu- ja taevajumalanna, Anubis- surnutejumal, Thot- kuu- ja tarkusejumal Egiptuse hauakambrid
· B5 0,14 mg · B6 0,12 mg · Foolhape 16 µg (vereloomet reguleeriv B-rühma vitamiin) · C - · K 0,80 µg 30 Kasutamine · Odrateradest valmistatakse: - tangu, - kruupe, - jahu. · Tangudest ja kruupidest tehakse peamiselt putru. · Enne kohviubade laiemat levikut valmistati odrast viljakohvi. · Otra on kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. 31 · Odrajahust valmistatakse pagaritooteid. · Odrajahu lisatakse teistest teraviljadest valmistatavate pagaritoodete taignasse. · Jahust valmistatakse odrakaraskit, eesti rahvustoitu. · Leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. 32 · Lisaks valmistatakse odrast: - odrahelbeid, - odralinnaseid, - linnaseekstrakti, - õlut jm. · Umbes 7580% maailma odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele.
Ülikud elasid luksuslikes kahe-või koguni kolmekorruselistes rõdude ja verandadega maamajades.Nad veetsid aega külaliste seltsis külluslikel pidusöökidel, kud neid lõbustasid pillimängijad, tansijad ja tantsijannad.Jahipidamine kõrbealadel kuulus ka ülikute tegevuste hulka.Talupojad elasid tagaishoidlikes palmilehtetedts katustega savionnides, ja nende päevi täitis töö. Vaheldust pakkusid iga-aastased usupidustused.Põhitoit oli nisu- või odrajahust küpsetatud leib ning peamine jook odrast ja leivast pruulitud lahja õlu. Harva saadi ka lihatoitu, kuna liha säilitamine polnud kuumas kliimas võimalik. Kalapüük.Ülikutel kvaliteetsem ja rohkem toitu. Joogina vein, datlid, viigimarjad, puuviljad. · Perekond-Paarperekonnad(mees, naine, alaealised lapsed). Abielu naine võrdne mehega.Ühisest varast võis naine 1/3 enda omaks pidada. Kui lapsi polnud, pälvis terve vara naine, kui ta mees suri.
8. Orjad ehitasid püramiide, teenisid sõduritena, tegid musta tööd (sõjavangid, võlgades talupojad) 10. Milline oli Egiptuse eluolu? Valdav enamik elas maal. Ülikud elasid luksuslikes kahe-, kolmekorruselistes rõdude ja verandadega maamajades, veetsid aega pidusöökidel, pidasid ajaviiteks jahti. Talupojad elasid palmilehtedest katusega savionnides, nende päevi täitis töö, toimusid iga-aastased usupidustused, söödi nisu-ja odrajahust leiba, joodi lahjat õlut, püüti kala ja harva söödi ka liha. Ülikute toidulaual olid ka datlid, viigimarjad, puuviljad ja vein. Abielunaine oli õigustelt mehega peaaegu võrdne. Vaaraod pidasid haaremeid, kellest üks naine tõusis esile(peanaine), sageli oli see vaarao enda õde, tema võis riigiasjades kaasa rääkida. 11. Nimeta Egiptuse kuulsamad jumalad? 1. Ra (Re) päikesejumal 2. Amon loomis-ja viljakusjumal 3. Horos taevajumal (kullipeaga) 4
pehme. Pärast ahjust väljavõtmist lasta lasanjel umbes 15 minutit seista, sest siis on seda parem lõigata. 4. Iseloomusta süsivesikuid. Süsivesikute üöesanne on anda organismile näiteks aju- ja lihasrakkudele energijat. Need on elutähtsad meie töövõime tagamiseks. Süsivesikud peavad andma 55-65% vajalikust energiast. Leiduvad teraviljatoodetes, kartulis, köögiviljas ja puuviljas. 5. Mis on karask? Eesti rahvustoit.(Enamasti valmistatakse odrajahust ja kergitatakse kas söögisooda või pärmiga.) Odrajahukakk. 6. Kohupiimatooted. Kohuke, kohupiimakreem, kohupiimapasta, kohupiimakook, kohupiimavorm, kohupiimaklimbid, kohupiimapallid. 7. Hautamine. Ahjus või pliidil tasasel tulel kaaneall kuumutamine. 8. Praadimine. On erinevaid praadimisi: · Praadimine väheses rasvas. · Praadimine rohkesrasvas e. Friteerimine. · Praadimine ilma rasvata e. Röstimine. 9. Iseloomusta valkusid.
rasvaleib, vastlakuklid. Tänapäevaga ei ole see traditsioon väga muutunud, tehakse vastlakukleid ja kõige enam ka hernesuppi seajalgadega. Lähemalt uurides sain palju teada, et on veel väga mitmeid erinevaid toite, mida sel päeval söödi. Tuhkapäev- (liikuv püha, 40 päeva enne ülestõusmispüha) tuhkapäeval pidi ahjule ikka labidat näitama, s.t pidi midagi küpsetama. Siis ei läinud leib suvel hallitama. Küpsetati mitmesuguseid kakukesi: odrakaraskit, odrajahust kukleid. Küpsetati ka sepikut pärmiga. Tehti odrapulli tuhkapulli, mis küpsetati koldes tuha sees, hoiti alles kuni karja väljalaskmiseni ja söödeti siis loomadele. Populaarseteks toitudeks olid: räimesupp, silgusupp tangudega, keedetud värsked räimed, hautatud räimed hapukoorekastmes, odrajahupuder, odrajahukäkid, odraleib, kanepitemp odra- või nisujahuga, silgupannkoogid, võipiima pannkoogid. Ka selle
Põhja eestis- naised kandsid varrukateta särki, ja selle peal ja selle peal varrukatega pihakatet käiseid. Lillkiri mis tikiti madalpistes käistele ja tanudele. Peas kandsid pottmütsi. 2. Teraviljad- nisu hakati kasvatama 19. saj. Kaer ja rukis I aastatuhandel m.a.j, oder 2 aastatuhandest e.m.a. Jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsama toit, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit. Vees keedetud koogid ehk käkid. Odrajahust küpsetati karaskit. Tehti erinevaid putrusid. Köögiviljad- 19- 20 saj. Naeris, kaalikas söödi ohtralt, kapsas hapendatult, porgand, sibul, pastinaak, rõigas, redis, petersell, kurk, kõrvits. Karaski leiva kõrvale oli naerist ja kapsast toidud, mis aitasid nälja vastu. Küpsetati reheahjus. Kapsast tehti suppi (hapukapsasupp ). XIX sajandil kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks
Teraviljatoidud Toiduviljana kasvatati peamiselt otra ja rukist, teisi teravilju tunti vähem. Kaer läks hobuste söödaks. Odratoitude söömine ulatub Eestis kaugele maaviljeluse algusaegadesse. Oder püsis eestlaste toidulaual olulisel kohal 19.sajandini alguses uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest keedetud (tera)rooga, mida võib pidada meie vanimaks teadaolevaks teraviljatoiduks. Odratangudest ja jahust keedetud puder ning leem old kogu maal armastatuimaid sööke. Odrajahust tehti käkke, küpsetati karaskit, ahjutule paistel paistekakke. Oder oli oluline ka jookide valmistamisel õllest ja kaljast või taarist kuni hapurokani. Tanguputru pakuti pulmadeks, ristsetel, matustel, viidi katsikule minnes nurganaisele (titepuder) ja suuremate põllutööde lõpepudruks, samuti pühapäeva ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit.
Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.
Vaarao oli valitseja,kelle piiramatut võimu peeti jumalatest määratud maailmakorralduse püsimise vältimatuks eelduseks. Ühiskonna ja looduse korraldus olid egiptlaste jaoks lahutamatult seotud. 3)Seisuste igapäevaelu: Talupoeg: põlluharimine(viljakoristus ja selle pealt maksu maksmine. Niisutussüsteemide rajamine ja korrashoid.) töö muudelgi riiklikult korraldavatel ehitustel-püramiidide ja templite ehitus. Nad elasid tagasihoidlikes savionnides. Söödi nisu või odrajahust küpsetatud leiba ja joodi odrast ja leivast pruulitud õlut. Lisatoitu pakkus kalapüük. Vahel tuli neil onnis ka koduloomi majutada. Töö oli raske ja kurnav. Kohustuste täitmata jätmine tähendas orjusse sattumise võimalust või piitsutamist. Kirjutaja: tööks oli talupoegade jt töötajate kontrollimine kõigis üksikasjades, fikseerimine kirjalikult kõik kohustused mida nad pidid täitma. Seda tööd tehti päevast päeva. Neile makse ei määratud,ei pidanud midagi tasuma
Eestlaste laual asendus odraleib rukkileivaga tõenäoliselt teise aastatuhande alguses. Põldu hariti Eestis kuni 19. sajandini harkadraga, seejärel mindi üle hõlmadrale. Sirbi kasutamisest loobuti ja vikat võeti appi möödunud sajandi keskel. Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine raske käsitöö. Alles 19. sajandi keskel tekkisid esimesed mehhaniseeritud leivatehased. Rukis kasvatati Eesti põldudel, nisu veeti sisse Venemaalt, Ukrainast ja Kasahstanist. Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel. Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5–6-kiloseid leibu, 19. sajandi lõpul võeti kasutusele uued ahjud ja leivad muutusid väiksemaks (3–4 kg) ning kujult ovaalseks. 1920.-1930. aastatel kaalusid suuremad taluleivad 4 kg ja väiksemad 2 kg. Nädalas oli 1–2 leivategu ja korraga tehti olenevalt pere suurusest varasemal ajal 8-15 leiba ja 19
segatud. Päev otsa palavas seisnud taigen hapnes, kuid kuna iga suutäis toitu oli ääretult oluline, otsustas ori taignast siiski leiva küpsetada. Valminud leib oli aga taevalik kingitus kohev ja maitsev leib kuulutati kohe jumalate kingituseks töökale mehele. Kaugemas minevikus enne rukist oli Baltimaades vanimaks leivaviljaks oder, mille jahust küpsetati alguses paistekakkusid, hiljem juba odrakaraskit ehk odraleiba. Odrajahust tehtud paistekakud olid soojalt süües maitsvad, külmalt muutusid nad kõvaks ja rabedaks ning hapendamisel mõrkjaks (Moora, 1991). Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele suhteliselt hilja, tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige vastupidavamaks ja kõige stabiilsema saagikusega viljakultuuriks, mistõttu seda hakati alates 11
Valitsus on kirjutanud mitemetele rahuvsvahelistele lepingutele alla, et kaitsta naiste ning laste õigusi. Tahetakse kõrvaldada kõik seadused ja tavad, mis takistavad naiste võrdset osalemist ühiskonnas ning et nad saaksid oma sotsiaale staatuse. Etioopia köök Etioopia köögis on tuntuim toit koosneb erinevadest taimse ja liha lisanditega pearoog, mis on tavalislt hautatud ning ilusti serveeritud.Tihlo on valimustatud röstitud odrajahust ja on väga populaarne Amharas, Agame ja Awlaelos. Traditsiooniliste Etioopia köökides ei panda toitu karpidesse kaasa. Samuti on väga levinud süüa toitu nii, et roog on laua keskel ja kõik koos söövad seal umber. Muusika Etioopia muusika on äärmiselt mitmekesine, kusjuures see on seotud 80 etnilise rühma unikaalse muusikaga. Etioopia muusikas on väga palju erinevate kultuuride segusi. Muusika sõnad on väga tihedalt seotud Eritrea, Somaalina, Djibouti ja Sudaaniga. Sport
Talupojad- pidid andma poole saagist vaaraole, aitama püramiidide ehituses. Käsitöölised- töötasid vaarao ja ülikute losside ning templite juures ja allusid riigivõimu karmidele korraldusetel. Orjad- kasutati vaarao ja ülikute majapidamistes, templite valdustes, suurtel riiklikel ehitustel ja sõduritena. Eluolu: Egiptuses oli tegu maaühiskonnaga. Valdav enamik ülikkonnast ja lihtrahvast elas maal. Talupojad elasid palmidest katustega savionnides. Egiptlaste põhitoit oli nisu- või odrajahust küpsetatud leib ning peamine jook õlu. Mõnevõrra saadi ka liha, tänu kariloomadele. Perekond: Paarperekond- tavaline mehest ja naisest ning nende alaealistest lastest koosnev perekond. Abielunaise õiguslik seisund oli mehe omaga peaaegu võrdne. Vaaraod pidasid kümnetest naistest koosnevaid haaremeid. Enamasti tõusis esime nende seast üks, mõnel korral oli selleks vaarao õde. Juhtus isegi, et naine tõusis vaaraona riigi ainuvalitsejaks. Egiptuses oli naistel nii perekonnas kui ka
Uue riigi vaaraodel oli hästi treenitud alaline armee, mis moodustati sundvärbamisega. Veteranid said maatüki. Põhijõuks kilpide ja odadega relvastatud jalavägi. Eliitväeks hobukaarikud, igal kaks meest. Kasutati ka palgalisi võõramaiseid sõdureid. Eluolu. Egiptus oli maaühiskond. Ülikud elasid 2- või 3- korruselistes rõdude ja varendadega maamajades. Aega veedeti külaliste seltsis pidusöökidel. Talupojad elasid palmliehtedest katusega savionnides. Põhitoit nisu- või odrajahust leib. Liha söödi harva. 3.3 Religioon ja kultuur. Kiri ja haridus. Kirjamärgid hieroglüüfid meenutavad väliselt piltkirja ja on sellest arenenud. Enamik hieroglüüfe tähistas mõnda mõistet, aga oli ka konsonantide sümboleid. Hieroglüüfide hulka kuulusid seletavad märgid, mis näitasid, kas tegemist on mõistete või häälikutega. Kasutusel umbes 1 000 hieroglüüfi. Igapäevases asjaajamises oli kasutusel lihtsam kiri, mis erines märkide kujult. Kirjutusmaterjaliks papüürus
leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahustsepikut ja pühade puhul valget saia.Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus.Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa
Peamine lihaloom oli siga, keda tapeti jõuludeks. Tehti põhiliselt suppi, looma jalgadest ja peast sülti. Vanim liha säilitusviis oli tuule ja päikse käes kuivatamine. Ainult pühateks ja pidudeks panti liha ahju. Eriti hinnati seapekki. Saarlased ja rannikul elavad inimesed said ka sealihale hülgeliha. Mida keedetud ning see järel soolatud. Verd kasutati ka toiduks. Värsket sea ja lamba verd kasutati verileiva, verikookide ja verivorstide jaoks. Säilitamiseks segati seaveri odrajahust käki taigna sisse. Üks rahvuslik toit on tanguvorsti. Neid valmistati erinevalt: verega ning vereta. Mida praegusel ajal on ning mida vanal ajal ei olnud. SWOT mudel Tugevused: Nõrkused: *Söödi seda, mida ise kasvatati. *Puidust nõud ning neid oli ka vähe. *Hoiti kokku kõhu pealt. *Iga ühel oli oma lusikas aga sööginõu oli üks.
kõrget toodangutaset, kui oleks võidud saavutada pideva korrektse söötmise korral. Ebaõige söötmise tagajärjel tekkinud ainevahetushäired on sageli püsiva või osaliselt püsiva iseloomuga. Ratsiooni energia- ja proteiinisisalduse tasakaalustamiseks on kõige lihtsam kasutada suure proteiinisisaldusega jõusööta, näiteks sojasrotti. Sellega asendatakse üks osa 237+39 = 276 odrajahust. Põhisöötades (hein + põhk + juurvili) on 5,4 sü ja 422 g seeduvat proteiini, jõusöödaga tuleb lisada 5,1 sü ja 538 g seeduvat proteiini. Ülesandeks 276 onon100 nüüd%, järelikult 237 koostada odrajahust ja sojasrotist vajalik segu. Selleks leiame esmalt,
Lõpuks klopiti juurde muna, lisati piima. Söödi lusikaga, sest oli selline paksem toit. Omapäraseks toiduks oli kindlasti küpsetatud ternespiim. Seda sai valmistada ainult siis, kui lehmad lüpsma tulid. Paar päeva oli nende piim väga valgurikas. Piim valati määritud vormi ja pandi ahju küpsema. Toit sarnanes omletile, kuid oli palju kohevam ja maitsvam. Kolmas eriline toit oli mauk. See koosnes veest, jämedast odrajahust ja liha või rasva tükikestest. Seda küpsetati ahjus suure panni peal. Tol ajal oli suuri raskusi suhkru hankimisel. Seda asendati suhkrupeetidest tehtud siirupiga. Peedid tuli puhastada, koorida ja liistakuteks lõigata. Seejärel pandi liistakud keema. Segu kurnati ja magus vedelik pandi uuesti katlasse ja keedeti, kuni suurem osa veest oli ära auranud ja katlasse jäänud paks, pruun ja magus siirup. Mõnel pool tehti seda saunaköögis. Umbes 7-8 pangest vedelikust sai 1-1,5 pange
Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.
Ülikute hauakambrimaalingutelt saab aimduse, et nad elasid kahe- või kolmekorruselistes rõdude ja verandaga maamajades. Jahipidamine ning pidustuste korraldamine oli ülikute meelisviis aja veetmiseks (üllatus, üllatus). Talupojad elasid seevastu tagasihoidlikes palmilehtedest katusega savionnides, ja nagu arvata võib, täitis nende päevi töö.Vaheldust pakkusid iga aastased usupidustused (mis oli ilmselt oluline põhjus, et olla usklik). Egiptlaste põhitoit oli nisu- või odrajahust küpsetatud leib ning peamine jooks odrast ja leivast pruulitud lahja õlu. Liha ei kuulunud igapäevasesse menüüsse kuna Egiptuse kõrvetavas kuumuses ei olnud seda võimalik säilitada ehk liha oli delikatess. Perekond Egiptuses oli tavaline mehest ja naisest ning nende alaealistest lastest koosnev paarperekond. Täiskasvanuks saanud pojad vabanesid isa eestkoste alt ja asusid üldjuhul elama vanematest eraldi. Abielunaise õiguslik seisund oli mehe omaga peaaegu võrdne
· Osa teraviljasorte on pika kasvuajaga ja koristamine langeb hilisele ajale, kui on palju sademeid. Oder Kasutamine mitmekülgne: söödaks, inimesele toiduks, tööstustooraine Väga hea eelkõige nuum- ja veoloomadele. Soodustab kvaliteetse liha moodustumist. Sobib energiarikkaks lisasöödaks lüpsilehmadele, eriti karjatusperioodil. Odrapõhk sobib lihaveistele. Toiduks kasutatakse põhiliselt kruupide ja tangudena. Odrajahu kasutatakse vähe. Odrajahust leiba ei saa. Saab kasutada õlle ja piirituse tootmisel, õlleoder peab olema ühtlase suuruse ja kvaliteediga. Peab rohkem tärklist sisaldama. Võrreldes suvinisuga on oder vähenõudlik. Idaneb 1-2 kraadi juures. Tärkab 2-3 nädala pärast. Tõusmed taluvad 7-8 kraadi öökülma. Oder on isetolmleja taim. Niiskuse suhtes vähenõudlik üks põuakindlamaid teravilju. Transpiratsiooni koefitsient ligikaudu 400. Suviviljadest üks
pruunistatud kartulid ja hapukapsas.1930-ndate aastate uuendus, eriti linnas, olid viinervorstikesed. Sinna juurde pakuti salateid, millest lemmikud olid kõrvitsasalat, samuti peedi ja pohlasalat. Magustoiduks olid tavaliselt kissellid ja kompotid, samuti koogid või mulgikorbid ning õunakompott vahukoorega. Tordid tehti ka tavaliselt ise-neid pakuti kõige lõpuks ja järgmise päeva hommikuks. Eriti hea olevat olnud kohvi rüssel-koogiga, mis oli tehtud odrajahust ning kaetud mustriliselt suhkru ja kakaoglasuuriga. 18 Kui pulmapidu tehti pruudi kodus, siis tehti kogu söök seal ja joogid ostis peigmees. Õlut tehti tavaliselt mõlemal pool. Pulmaviinade pealt vaadati ka peigmehe jõukust. Põhiliseks meestejoogiks oli valge riigiviin. Peenviin ehk liköör oli see, mida kingituseks kaasa võeti ja mida rohkem naised jõid. Pulmades joodi ka veini, seda osteti või tehti kodus. Mitte-
Uuteks esemeteks olid ka tekstiilid. Võeti kasutusele lina ja padjapüür ning korralik tekk, aknakaunistused, seinavaibad, väiksemad põrandavaibad. Tikandid olid moraliseerivad, virkusele ärgitavad, vanasõnad. Kell valdavalt seinakell esialgu oli vaid iluasi. Seltsielu tähtsamaks muutumisega, muutus ka kell tähtsamaks. TOIDUMAJANDUS Toiduained olid valdavalt enda kasvatatud. Leib oli endiselt tähtsaim toiduaine. Leib muutus puhtamaks rukkileivaks. Odrajahu. Sepikut tehti odrajahust. Pidulikumad toidud olid kõikvõimalikud vorstid. Lihasöömine oli ka suhteliselt harv. Toitumine erines kohati ka aastaajast: sügisel ja talvel söödi paremini kui kevadel ja suvel. Kuni 19. saj söödi 2x päevas: hommikul ja õhtul. 19. saj jooksul hakati sööma 3x päevas: olulisim toidukord oli õhtul. Hommikul söödi õhtusöögi jäänuseid. Kõrvale joodi suvel hapupiima ja talvel kalja. Õhtul söödi N ja P suppi, K ja L putru, ülejäänutel päevadel midagi muud
Enamasti moodustas see umbes poole oodatavast saagist. Talupoegade kohustuste hulka kuulus ka niisutussüsteemide rajamine ja korrashoid, samuti töö muudelgi riiklikult korraldatud ehitustel. Nii püramiidid kui templid on rajatud suures osas talupoegade kätega. Pole kahtlust, et talupoegade elutingimused olid rasked. Elati tagasihoidlikes, enamasti üheruumilistes palmilehtedest katusega savionnides, mis vahel pidid majutama ka koduloomi. Toit oli vilets söödi peamiselt nisu- või odrajahust küpsetatud leib ning joodi odrast ja leivast pruulitud lahja õlu, ehkki lisatoidust pakkus ka kalapüük Niilusel. Töö seevastu oli kurnav ja kohustused sageli ülejõikäivad, nende täitmatajätmisel aga ähvardas piitsutamine või orjastamine. Seetõttu tuli nii mõnigi kord ette talupoegade põgenemist vähemasustatud äärealadele. Teatavat vaheldust raskes ja rutiinses elus pakkusid igaastased religioossed pidustused.
Võileivatordid Soojad võileivad Soojad kihilised võileivad – hamburgerid Magusad võileivad 7.6. Tangainetest toidud, riisi- ja pastaroad Pudrud. Putrusid keedetakse erinevatest teraviljadest valmistatud kruupidest, tangudest, helvestest, jahudest: mannast, riisist, kaerahelvestest, tatra-, odra-, nisu-, kaera-, maisitangudest ja -kruupidest, hirsitangust; pudruhelvestest, mis on valmistatud mitmeteraviljasegust; rukki-, nisu- ja odrajahust. Putrudes võib kasutada ka köögivilju, puuvilju või marju. Pudruvedelikuks võib olla: vesi, mahl; vee-piimasegu, piim; puljong. 138 Putrude valmistamisest annab ülevaate allolev tabel. Tabel 7.3. Putrude valmistamine Tangaine Pudru nimetus Vedeliku Soola kogus Valmispudru Valmimisaeg nimetus kogus grammides mass
annaabi.ee 
