Referaat - Ebapärlikarp (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Matemaatika ja Loodusteaduste instituut
EBAPÄRLIKARP (Margaritifera margaritifera)
Referaat
Koostaja : Helene Urva
Bioloogia (Merebioloog- keskkonnaspetsialist)
Õppejõud: Henn Kukk
Tallinn 2012

Sisukord

Sissejuhatus 2
Ebapärlikarpide üldiseloomustus 2
Põlvnemine ja alaliigid 3
Toitumine 3
Sigimine ja areng 4
Pärlid 5
Sobivad elutingimused 5
Temperatuur ja pH 5
Setted 6
Levik ja kaitse 6
Levik ja arvukus Eestis 6
Levik maailmas 8
Ohustatus ja kaitsestaatus 8
Võimalikud lahendused 9
Kokkuvõte 9
Kasutatud allikad 11

Sissejuhatus

Ebapärlikarpidest (Margaritifera margaritifera) on kuulnud paljud, kuid neist midagi asjalikku rääkida teavad vähesed. Minu hägused teadmised pärinevad ühest huvitavast saatelõigust Osoonis ning 8. klassi bioloogia õpikust.
Kui tõelisi pärlikarpe leiab soojaveelistest meredest, siis meie kodumaine „peaaegu-pärlikarp“ eelistab külma ja kiirevoolulist magevett. Kunagi kohati tavalise, nüüdseks väga haruldase liigi kohta on kuulujutte ja legende ilmselt rohkem kui ühegi teise Eesti limuse kohta. See saigi üheks põhjuseks, miks valisin teemaks just need imelised veelise eluviisiga loomad.
Referaadis püüan anda ülevaate ebapärlikarbi morfoloogiast, paljunemises, elupaikadest ja kaitsest. Lühidalt kavatsen peatuda Margaritifera m. põlvnemisel ja mitmekesisusel. Keskendun eelkõige ebapärlikarpide ajaloole Eesti vetes – välismaistest karbiasurkondadest annan vaid põgusa ülevaate.

Ebapärlikarpide üldiseloomustus

Ebapärlikarbil, Eesti ühel pikaealisemal loomaliigil, on kahe poolmega pruunikasmust neerja (noorelt elliptilise) kujuga koda. Jõepõhjal liikumiseks kasutab ta lihaselist jalga. Teadaolevalt suurim karp oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. 1 Eestis on loendatud pärlikarbi kojas 132 aasta juurdekasvukihti, Põhja-Rootsist on leitud koguni 280 aasta vanuse karbi koda, nii võib teda pidada üheks pikaealiseimaks loomaks Eestis. 2 Meeltest on karbil arenenumateks kompimis- ja maitsmismeel , silmad puuduvad. joonis 1 1. ja 2. sulgurlihased, mis avavad ja sulgvad karpi. 3. Ja 4. Lõpused. 5. Väljavoolu ava (sifoon). 6. Sissevoolu ava. 7. Jalg. 8. „näivhammas.“ 9. Karbipoolmete ühendus. 10. Karbipoolmed ja nende siseküljele jääv mantel. 11. Karbi kõige paksem ja vanem osa.

Põlvnemine ja alaliigid

Ebapärlikarbid kuuluvad süstemaatiliselt loomariiki, selgrootute rühma limuste hõimkonda, 30 000 liikmega karbiliste klassi (erihambaliste (Heterodonta) alamhõimkonda), jõekarbiliste sugukonda (Unionoida, ingl. k. fresh water mussels ehk mageveekarbilised), 200 miljonit aastat vana ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda, ebapärlikarbi (Margaritifera) perekonda, kuhu kuulub veel neli liiki. 3, 4 Ebapärlikarbi amliikidena on välja toodud:

• Margaritifera margaritifera margaritifera ( Linnaeus , 1758) – Euroopa alamliik.
  
• Margaritifera margaritifera parvula (Haas, 1908).
  
• Margaritifera margaritifera durrovensis (Phillips, 1928).
  

Toitumine

Ebapärlikarp on biofiltraator, ta toitub veekogus hõljuvast zoo- ja fütoplanktonist, mida ta hangib sissevooluava kaudu. Sissevooluavadest saab ta ka hapniku, mida omastab lõpuste abil (joonis 1).

Sigimine ja areng

Ebapärlikarp on keerulise sigimise ja arenguga selgroogne , kes alustab sigimist alles 10-15 aastaselt. Harilikult on ebapärlikarp lahksuguline, kuid ebasoodsates tingimustes võib muutuda ka hermafrodiitseks (arvatavasti aitas see võime üle elada jääaja). joonis 2 Joonisel on kujutatud ebapärlikarbi vastsete elukäiku emasloomade lõpustelt kalade lõpustele ning langemist tagasi veekogu põhja.
Juulis muneb emakarp oma munad lõpustele, seal viljastatakse nad veega kandunud seemnerakkude poolt ja nad arenevad edasi pihtvastseteks ehk glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad kiiresti leidma endale vaheperemehe, mõne noore vikerlase (sobivad jõeforell, meriforell ja lõhi, kuid mitte vikerforell), kelle lõpustele kinnituda ja püsida seal kuni järgmise aasta kevadeni. Harvem võivad seda osa täita ka teised kalaliigid, kusjuures peremeesloomale vastsed mingeid ebameeldivusi ei põhjusta. 4
Vastsed vabanevad kala lõpustelt mais-juunis ja laskuvad veekogu põhja. Emaslooma poolt munetud mitmest miljonist munast jõuavad sugguküpsuseni üksikud. Suguküpsuse saavutamise vanus sõltub elupaigast, jahedamas kliimas võtab see aega kuni 20 aastat. 1 Tihe seotus oma vaheperemehe käekäiguga on üks põhjustest, miks ebapärlikarbi seisund Eesti vetes järjest halvenenud on. 5
Niisama aeglane kui pärlite kasv on ka karpide endi kasv. Esimese eluaasta lõpuks on ta ainult 0,5 cm pikkune ja viieaastaselt 2 cm pikkune. Esimesed kaks aastat elavad karbid kuni poole meetri sügavusele liiva kaevununa. Kui nende koda on kasvanud juba 2 cm pikkuseks , siirduvad nad jõepõhja pindmisse liivakihti, alustades täiskasvanu elu. 1 Kümnendaks eluaastaks on karbielanik kasvanud kuue sentimeetri pikkuseks. Seejärel kasv aeglustub veelgi. 12 - 13 cm pikkused ebapärlikarbid on umbes 70 aasta vanused. 6

Pärlid

Ebapärlikarbil on võime moodustada pärleid. Pärl on keemilises tähenduses kaltsiumkarbonaadi agregaat. Mantliõõne vigastuste või sinna sattunud võõrkehade ümber kujunenud pärlmutrikiht annab sageli pärlisarnase läikiva mügarakese, mida nimetataksegi ebapärliks. Sama pärlmutrikiht asub ka karbipoolmete siseküljel. Tasapisi sadestub pärlmutrit juurde, pärli mõõtmed kasvavad. Kuid see sadestumine on üliaeglane, sentimeetrise läbimõõduga pärl on kasvanud kolm-, nelikümmend aastat. Harva on seal ka päris ehtsaid, kuni hernetera suurusi ümaraid pärleid, mis ise üle saja aasta vastu ei pea. Nad lihtsalt tuhmuvad ja hakkavad tasapisi lagunema . 6 Statistiliselt võib pärli leida ainult ühes karbis 2700 hulgast! 7
Põhimõtteliselt suudavad pärli moodustada enamik tugeva kestaga molluskeid, kuid vähesed liigid suudavad luua erilise pärlmutterläike või sillerdusega pärle. Neid viimaseid, hinnalisi pärle, suudavad kasvatada pärliaustrid perekonnast Pteriidae ning magevete pärlikarbid perekondadest Unionidae ja Margaritiferidae. Lisaks neile toodavad pärlilaadseid vääriskive ka mõned muud karbid (nt Uus- Meremaa vetes leiduvad Mabe pärlid, tuntud nime all „sinised pärlid“). Teadaolevalt suurim pärl leiti Filipiinidel aastal 1934, seda tuntakse Lao Tzu pärli nime all. Tegemist oli siiski ilma pärlmutterläiketa hiidkarbi derivaadiga. Selliste molluskite pärlid, kelle sisepinnal puudub pärlmutterläige, meenutavad pigem portselankerasid kui pärle, sest nende pind on piimjalt tuhm . 8

Sobivad elutingimused

Temperatuur ja pH

Ebapärlikarp elab külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes. Vee pH peab olema vahemikus 6–7. Loomake kaevub põhjaliiva, nii et välja jääb vaid karbi peenem ots. 
Vee temperatuur peab püsima allpool 14 ˚C; juba 18 ˚C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jääb glohhiidide eluiga lühikeseks, nad surevad enne, kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku järele.
Temperatuuri tõustes ja küllaldase päikesevalguse ja biogeenide rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad . Liiv, kivid , oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu põhjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH ja ööpäevase hapnikurežiimi dünaamikat, nad võivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega. Loomad võivad hukkuda. 
Ebapärlikarp, eriti glohhiidid, on ka teiste vee omaduste suhtes tundlik. Kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad. Vee rauasisaldus peab olema võrldemisi madal - veekogu põhja ei tohi tekkida limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Karbid ei talu ka väga karedat vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti [6]. 

Setted

Ebapärlikarbile võivad saatuslikuks saada ka liigsed setted. Rikkumata looduskeskkonnas pärineb suur osa setetest jõest endast. Teine osa setetest seondub inimtegevusega, eelkõige maaparandusega. Jämedamad setted võivad ajapikku kinni matta isegi peenkiviseid kärestikke ja kaldaaluseid süvikuid, mis on ebapärlikarbi kõige soodsamad elupaigad. Kolooniad mattuvad setete alla ja surevad. Liiva- ja kruusapadjanditele settiv peenem materjal tihendab neid, vähendades tunduvalt läbiimbuva vee hulka. Seetõttu halveneb nendesse padjanditesse kaevunud noorte karpide varustamine toidu ja hapnikurikka veega. Sügavale kaevunud noorte karpide elutingimusi halvendavad ka orgaanilised setted, mis “tsementeerivad” jõe põhja materjali. 1

Levik ja kaitse

Levik ja arvukus Eestis

Ebapärlikarp on ajalooliselt vana liik, vanim mageveepärlikarpide hulgas. 4 Ta on välja kujunenud külmas holarktilises vees ja püsinud tänapäevani vaid jahedates puhastes ning kalarikastes looduslikes veekogudes. Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui rohkele püügile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel, sh mineraalväetiste kasutamine. Foto 1 Heiko Kruusi foto talvisest Pudisoo jõest Lahemaal.
Veel 20. sajandi algul koguti ebapärlikarpe pärlipüügi eesmärgil. Ebapärlikarbid elasid Läti piiri lähedal Pärlijões ja ka mõnedes praeguse Lahemaa jõgedes (Foto 1). 9 Meie jõed olid pärlite poolest nii rikkad, et 1694. aastal seadis tollane Rootsi kuningas Karl IX ametisse pärliinspektori, kelle ülesanne oli pärlipüüki juhtida ning selle tegevuse üle valvata. Ka hiljem Vene keisrite valitsemise ajal oli pärlipüük kontrolli all. 1746 . aastal kinkisid Liivimaa aadlikud keisrinna Jelizaveta Petrovnale hanemunasuuruse pärli, mis oli pärit Pärlijõest. Vaatamata pidevale järelvalvele, vähenesid ebapärlivarud pidevalt, sest pärli kättesaamiseks, tuleb karbipoolmed lahti kangutada, misjärel loom sureb . 6
Eestis on andmeid ebapärlikarbi ajaloolise leviku kohta kahes piirkonnas: Koiva ja Pudisoo jõgikonnas. Gustav Vilbaste on tsiteerinud Fr . Chr. Jetze artiklit: “Eesti- ja Liivimaal on üldse 45 oja ja seisvat järve, millest pärleid püütakse; Liivimaal siiski rohkem kui Eestimaal.” Samast selgub , et tuntumad pärlipüügi jõed olid Pudisu (Pudisoo) jõgi Põhja-Eestis ja Hupeli teadete järgi Mustjõgi Valga kreisis.
Veel 20. Sajandi 50-ndatel leidis Juhan Vilbaste ebapärlikarpi Lõuna-Eestis Pärlijões (Mustjõe lisajõgi). 1994. aasta suvel ebapärlikarpi Pärlijõest ja teistest Mustjõe lisajõgedest enamei leitud. Praegu leidub ebapärlikarpi meil vaid Pudisoo jões. Lõuna pool on ta siiani püsinud veel üksikutes Läti jõgedes Koiva jõgikonnas.
Ebapärlikarbi Eestis ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus on viimastel aastakümnetel tugevasti kahanenud. 1995. aastal hinnati Pudisoo jõe asurkonna suuruseks umbes 35 000 isendit. Ebapärlikarbi suremus oli eriti suur aastatel 1989–91, kui jõe valgalal tehti maaparandust. See tingis orgaaniliste ja mineraalsete setete ülemäärase koormuse, tugevalt suurenes ka biogeenide sisaldus vees. Olukord paranes küll aastatel 1993–97, kuid on nüüd taas halvenenud. Hävitavalt mõjus ebapärlikarbile 2002. aasta põuane ja kuum suvi. 1

Levik maailmas

Inimtegevuse tagajärjel on ebapärlikarbile sobivad veekogud kogu Euroopas enamasti kadunud. Seda liiki saab päästa üksnes tema viimaseid teadaolevaid elupaiku – nii jõgesid kui ka nende valgalasid väga rangelt kaitstes.  Üle poole maailmas järgi jäänud ebapärlikarpidest elab šotimaa 50 jões, kus hoolimata kaitsest endiselt tegeletakse pärlite salapüügiga. Pärlikarpe leidub suhteliselt rohkelt ka Põhja-Ameerikas ( Kanada idaosas ning USA kirdeosariikides). Euroopas leidub (on leidunud) mageveepärlikarpe Austrias , Belgias, Tšehhis (väga ohustatud), Taanis , Prantsusmaal, Saksamaal (tõenäoliselt välja surnud), Ühendkuningriikides, Luxemburgis, Leedus (tõenäoliselt välja surnud), Poolas (välja surnud), Ibeeria poolsaarel (Portugalis ja Hispaanias), Skandinaavias (foto 2), Venemaal (Valgesse merre ja Põhja-Jäämerre suubuvates jõgedes ning Koola poolsaarel, selgusetu on selle liigi levik Ida-Euroopas ja Siberi aladel) ja Eestis. 10, 11 Foto 2 Ebapärlikarpide kolooni kivide vahel (Joel Berglund, Encyclopedia of Life)

Ohustatus ja kaitsestaatus

Ebapärlikarp kuulub Eesti Punase Raamatu I kategooria kaitsealuste liikide hulka, IUCN-i Punase Raamatu eriti ohustatud liikude hulka, EL elupaiga direktiivi II ja V lisasse ning Berni konventsiooni III lisasse. Sellest tulenevalt on ebapärlikarbi seire peamiseks esmärgiks liigi elupaikade ja populatsiooni seisundi pidev jälgimine, et tagada vajalik informatsioon liigi kaitse korraldamiseks. Seirealad paiknevad ebapärlikarbi levikuala erinevates piirkondades. 12, 13
Keskkonnaministeeriumi 2010 aasta seire järgi on ebapärlikarbi seisund hoolimata kaitsemeetmetelt jätkuvalt halvenenud, 2010-ndal aastal oli plaanis luua eraldi kaisekorralduskava. 1993. aastal küündis vaatluskohtades karpide arvukus pea 2500 isendini, 2010. Aastal loeti kokku ainult 787 karpi. 14, 15
Ebapärlikarpide elupaikade, populatsioonide ning isendite drastilise vähenemise peamised põhjused viimase 100 aasta jooksul on:

Tööstus- ja põllumajandusreostus ning sellest tingitud vooluveekogude eutrofeerumine . 6

Peremeeskalade arvukuse kiire vähenemine ja nende väljatõrjumine võõrliikide nt vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) poolt.

Konkurents rändkarbi (Dreissena polymorpha) näol. 11

Vooluvete takistamine paisudega ja sellest tingitud peremeeskalade liikumise tõkestamine jõe piires. Nt. kopratammid. 1

Melioratsioonitööd valglal, mis mõjutavad vooluveekogu hüdroloogilist režiimi ja ökoloogilist seisundit.

Kallastelt vette kukkuvad lehed jm orgaaniline aine. Varem olid Pärlijõe kaldad osaliselt karjatatavad, mistõttu langes jõkke vähem orgaanilisi aineid.

Jõesängi profiili ja -põhja füüsiline muutmine. 16

Võimalikud lahendused

On kaalutud ka ebapärlikarpide tehistingimustes paljundamise alustamine, et neid siis pärast loodusesse tagasi asustada, see võimaldaks ebapärlikarpide asurkonda spetsiaalses paljunduskeskuses n-ö kunstlikult toodetud järelkasvuga turgutada. Seda tehakse praegu edukalt näiteks Suurbritannias, Tšehhis ning Saksamaal – ehk siis tehnoloogia , kuidas paljundada, on olemas.
Samuti tuleks karpide kodujõest kopraid välja küttida, sest neid peetakse karpide suure suremuse peasüüdlasteks. Ebapärlikarpide soo jätkumise huvides tuleb tagada ka nende vastsete peremeeskaladeks olevate jõeforellide vaba liikumine. 15 Lisaks eelmainitule, soovitatakse vähendada ka jõe risustatust kallaste puistute korrastamise läbi. 1

Kokkuvõte

Pikaealise liigi esindajatena on praeguseks Eesti aladel säilinud pärlikarbi isendid minust valdavalt vanemad. Kui kõik läheb hästi, on nad alles ka siis, kui mind enam pole. Tahaks loota , et kõik teadmised ebapärlikarbist leiavad kasutamist kaitsekavade koostamisel ja rakendamisel. Arvestades seda, et näiteks Šotimaal, aga veel enam USA-s on siiski ka elujõulisi ebapärlikarbi populatsioone säilinud, võib loota, et karpe üritatakse tulevikus ka taasintrodutseerida jõelõikudele, kus lõhilaste populatsioonid on kosunud ning põhjasubstraat sobilik kinnitumiseks.
Materjali otsides leidsin põhiliselt referaadis kasutamiseks liiga spetsiifiliste andmetega teadusartikleid (USA-st ja Šotimaalt) ning pisut liiga üldisi andmeid sisaldavaid entsüklopeedia-artikleid. Isegi malakoloogiahuvilised teadlased pole kuigi mahukaid kirjutisi sellest liigist avaldanud. Parim viis saada lühikese ajaga aimu ebapärlikarpide käekäigust Eesti territooriumil oleks lugeda läbi Laanetu artikkel Eesti Looduses ning et pisut sügavamale teemasse kaevuda tasuks ette võtta Margus Mäe bakalaureusetöö aastast 2010.
Täitsin sissejuhatuses püstitatud eesmärgid ning sain rahuldatud isikliku uudishimu. Loodan südamest, et planeeritud kaitsemeetmed (nii Eesti kui Euroopa Liidu tasandil) võimaldavad ebapärlite hingevaakuvat asurkonda päästa. Kuna olen Lõuna-Eestis Koiva jõel kanuumatkal käinud, siis tekkis huvi teha väike retk ka Pudisoojõe kallastele – loomulikult mitte pärle korjama vaid koguma endasse seda unikaalset atmosfääri – ikkagi pärlijõgi! Aga kauaks veel?

Kasutatud allikad

1 Laanetu, N. 2005. Ebapärlikarp. Eesti Loodus.
2 Käärt, U. 2010. Looduskaitsjad lähevad Eesti viimastele ebapärlikarpidele appi. Päevaleht, 26.04.
3 Ebapärlikarp. Wikipedia. (Alla laetud 8.03.2012) http://et.wikipedia.org/wiki/Ebap%C3%A4rlikarp
4 Mitchell, D. 2011. Margaritifera margaritifera. Animal Diversity Web. (Alla laetud 17. märts 2012) http://animaldiversity.ummz.umich.edu/site/accounts/information/Margaritifera_margaritifera.html
5 Talvi , T.; Talvi, T. Ebapärlikarp – mälestus ürgloodusest.Tallinna loomaaia koduleht , õppematerjal. (Alla laetud 8.03.2012) http://www.loomaaed.ee/index.php?ide=33,65,91&ndbase=2
6 Särg, A. 1995. Ebapärlikarp. Täheke, 11.
7 Species summary for Margaritifera margaritifera. Animalbase’i andmebaas . (Alla laetud 17.03.2012) http://www.animalbase.uni-goettingen.de/zooweb/servlet/AnimalBase/home/species?id=2308
8 Pearl . Wikipedia. (alla laetud 8.03.2012) http://en.wikipedia.org/wiki/Pearl
9 Kruusi. H. Foto Pärlijõest. (Alla laetud 8.03.2012) http://vanameister.pri.ee/gallery/view_photo.php?set_albumName=album05&id=MG_2426
10 Berglund, J. Margaritifera Margaritifera. Encyclopedia of Life. (Alla laetud 8.03.2012) http://eol.org/pages/449368/overview
11 Fresh water pearl mussel . Wikipedia. (Alla laetud 8.03.2012) http://en.wikipedia.org/wiki/Freshwater_pearl_mussel
12 Mollusc Specialist Group. 1996. Margaritifera margaritifera. In: IUCN 2011. IUCN Red List of Threatened Species. Version 2011.2. (alla laetud: 14.02.2012) www.iucnredlist.org
13 Keskkonnaministeeriumi keskkonnaseire programm. 2010. (alla laetud 8.03.2012) http://seire.keskkonnainfo.ee/seireveeb/index.php?id=13&act=selected_subprogram&prog_id=628219542&subprog_id=-651348707
14 Keskkonnaministeerium . 2010. Riikliku seire tulemused. (alla laetud: 14.02.2012) http://www.envir.ee/1170135
15 Käärt, U. 2010. Väljasuremisohus ebapärlikarpe asutakse tehistingimustes paljundama. Eesti Päevaleht, 13.12.
16 Mägi, M. 2010. Ebapärlikarbi bioloogia ja kaitse Euroopas. Bakalaureusetöö. Eesti Maaülikool. (alla laetud 14.02.2012) http://pk.emu.ee/userfiles/LIMKESKUS/Margus_Magi_2010.pdf
Esikaane foto: Fresh water pearls. http://estrella-pearls.com/shop/index.php?main_page=page&id=4