Hariliku ebapärlikarbi elu ja ohustatus Eestis (1)

Hariliku ebapärlikarbi elu ja ohustatus Eestis
Referaat
Tartu 2010

Sisukord

1.1Ehitus ja toitumine 4
1.2Sigimine 4
1.3Elukäik 4
1.4Arvukus 5
1.5Levila 5
1.6Elupaik 6
2.1Seisund läbi ajaloo 8
2.2Ohud hariliku ebapärlikarbi jaoks 8
2.3Hariliku ebapärlikarbi kaitse 10
2.4Kuidas kaitset Eestis läbi viia? 11
Sissejuhatus
Ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda kuulub ainus perekond - ebapärlikarp (Margaritifera), kelle liigid elavad Põhja-Ameerikas, Euroopas ning Ida- Aasia põhjaosas. Eesti territooriumil elab harilik ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera). Ebapärlikarbi eestikeelne nimetus tuleneb sellest, et nende sisekojal võib olla moodustunud ebapärleid. Kuigi veel sadakond aastat tagasi oli ebapärlikarp Euroopas tuntud kui tavaline isend, siis viimaste aastakümnete jooksul on tema arvukus röövpüügi ning elupaikade hävinemise tulemusena drastiliselt kahanenud. Paljudes maades on liik välja surnud või kahanenud kriitlise piirini . Viimast iseloomustust võib kasutada ka Eestis paikneva hariliku ebapärlikarbi asurkonna kohta. Harilikku ebapärlikarpi võib leida Eestist vaid ühest vooluveekogust ning ta on kantud ka Eesti Punasesse Raamatusse kui eriti ohustatud liik.

Üldiseloomustus

Ehitus ja toitumine

Harilikul ebapärlikarbil on kahe poolmega, pruunikasmust ja neerja kujuga paksuseinaline koda. Värvus on valdavalt tumepruun , kuid noortel isenditel heledam. Karbi kupu osas võib väline kiht olla kulunud, tuues nähtavale koja valkja portselankihi. Veekogu põhja kinnitumiseks ja sealt edasi liikumiseks kasutab ebapärlikarp lihaselist jalga. Nii nagu teistel ebapärlikarpidel on ka Eestis elaval harilikul ebapärlikarbil võime moodustada pärleid. Pärl võib tekkida juhul, kui karpi satub mingi võõrkeha. Tavaliselt on selleks liivatera . Karbielanik kaitseb ennast liivatera eest nii, et hakkab selle peale sadestama pärlmutrikihti. Pärlite kasv on aga väga aeglane: 8mm läbimõõduga pärli kasvuks läheb aega 30-40 aastat.
Harilik ebapärlikarp on biofiltraator, kes toitub vett filtreerides zoo- ja fütoplanktonist. Ühes tunnis jõuab harilik ebapärlikarp endast läbi pumbaa u. 3-4 liitrit vett. Oma toitumise iseärasuse tõttu etendab ebapärlikarp ka olulist rolli veekogu puhastamises ja üldiselt selle ökosüsteemis.
Eestis võib harilikku ebapärlikarpi segamini ajada vaid suuremate jõekarpide isenditega.

Sigimine

Harilik ebapärlikarp on keerulise sigimise ja arenguga selgrootu organism. Sugukõpseks saavad nad 10-15-aastasena ning on tavaliselt lahksugulised, kuid ebasoodsates tingimustes võib muutuda ka hermafrodiitseteks. Eestis elava hariliku ebapärlikarbi emased isendid munevad juulis munad enda liistaklõpustele, kus need viljastatakse veega kandunud isaskarpidest väljunud seemnerakkude poolt ning arenevad edasi pihtvastseteks e. glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad leidma võimalikult kiiresti endale vaheperemehe, kelleks on Eestis asuva hariliku ebapärlikarbi jaoks tavaliselt jõeforell. Parasiteerivad glohhiidid püsivad vaheperemehe lõpustel kuni järgmise aasta kevadeni ning vabanevad temast mais või juunis. Pärast moonet langevad nad veekogu põhja ja kaevuvad kuni poole meetri sügavusse põhjakihti, kus elavad ligikaudu 2 aastat. Pärast seda tõusevad nad veekogu põhja pindmisse kihti, kus elavad ka täiskasvanud isendid.

Elukäik

Hariliku ebapärlikarbi kasv kulgeb väga aeglaselt. Esimese eluaasta lõpus on ta kõigest 0,5 cm pikkune, viienda eluaasta lõpuks on tema pikkus umbes 2 cm ning kümnendaks eluaastaks on tema pikkus umbes 6 cm. Hiljem tema kasv aeglusteb veelgi kuni lõpuks peatub. Eestis elava hariliku ebapärlikarbi maksimaalne pikkus võib olla kuni 15 cm. Tumerohelistel või pruunikatel kojapoolmetel võib eristada aastarõngaid nagu puudelgi. Tavaliselt on neid 80-100.
On teada, et harilik ebapärlikarp on Eesti kõige pikaealisem loomaliik, olles võimeline elama kuni 150 aasta vanuseks. Seda tänapäeval küll ainult teoorias , kuna niivõrd tervislikku elukeskkonda hariliku ebapärlikarbi jaoks Eestis enam paraku ei leidu.

Arvukus

Ebapärlikarp on ajalooliselt vana liik: elanud maakeral juba sada miljonit aastat. Ta on välja kujunenud külmas holarktilises vees ja püsinud tänapäevani vaid jahedates puhastes ning kalarikastes looduslikes veekogudes. Euroopas on ebapärlikarp levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas, kuid praeguseks on liigi arvukus kahanenud peaaegu kõikjal üle areaali . Arvukamalt leidub teda veel Rootsis, Šotimaal ning Soomes. Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema 20. sajandi algusaastail, kui rohkele, kohati lausa röövellikule püügile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel.

Levila

20. sajandi lõpus on hariliku ebapärlikarbi arvukust Eestis hinnatud kuni u. 40 000 isendini. Praeguseks ajaks on see arv kindlasti veelgi kahanenud. Praegu paiknevad harilikud ebapärlikarbid teadaolevalt vaid Põhja-Eestis asuvas Pudisoo jões. 1950ndatel aastatel paiknesid karbid aga lisaks Pudisoo jõele ka Pärlijões, mis on üks Mustjõe lisajõgedest ning ka Lõuna-Eestis Läti piiri ääres asuvas Koiva jõgikonnas. Alates 1994. aastast pole aga Pärlijõest enam ebapärlikarpe leitud ning ka Koiva jõgikonnas elavad karbid paiknevad Läti Vabariigi territooriumil, seega ainukeseks elupaigaks harilikule ebapärlikarbile Eestis on Pudisoo jõgi.

Elupaik

Harilik ebapärlikarp on elupaiga suhtes äärmiselt tundlik organism, eelistades külmaveelisi puhtaid ning elustiku poolest rikkaid vooluveekogusid .Hariliku ebapärlikarbi kõige soodsamateks elupaikadeks vooluveekogudes on peenkivised kärestikud ja kaldaaluseid süvikud. Karpide elupaigaks sobivad huumuse-, raua- ja lubjavaese veega jõgede liivased või kruusased põhjad. Oma elupaikades elab ta põhjaliiva kaevunult, nii et välja jääb vaid peenem ots.
Üks olulisemaid nõudlusi on see, et vee temperatuur püsiks alla 14 ˚C. Veetemperatuuri alates 18 ˚C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks ning isegi surmavaks. Eriti ohtlikuks võib osutuda liiga kõrge veetemperatuur sigimisperioodi alguses. Soe vesi on hapnikuvaesem ning kuna soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, siis suurendab see vajadust toidu ja hapniku järele. Nende vajakajäämisel surevad glohhiidid aga enne kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele.
Veetemperatuuril on ka kaudne mõju. Selle tõustes ning küllaldase päikesevalguse ja biogeenide rohke sisalduse korral vees hakkavad vohama vetikad . Selle tulemusel kattuvad karpide kojad veekogu põhjas vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH-d ja ööpäevase hapnikurežiimi dünaamikat. Vetikad võivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega. Vooluveekogu vee pH peab olema vahemikus 6–7, kui pH langeb alla 5, siis karbid surevad.
Väga tundlik on ebapärlikarp, eriti glohhiidid, ka vee muude omaduste suhtes. Vee rauasisaldus peab olema sedavõrd väike, et veekogu põhja ei tekiks limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Oluline on, et vee lubjasisaldus ei oleks liialt suur: karbid ei talu väga karedat vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti. Oluline on ka see, et veekogu ei sisaldaks liigselt setteid. Jämedad setted võivad kinni katta ebapärlikarpide elukohad

Hariliku ebapärlikarbi ohustatus Eestis

Seisund läbi ajaloo

Varasematel sajanditel on eesti jõed olnud harilku ebapärlikarpide poolest väga rikkad. On teada, et 1694. aastal seadis tollane Rootsi kuningas Karl IX ametisse spetsiaalse pärliinspektori, kes pidi koordineerima karpide püüki ning pidama arvet püütud karpide ning nendest leitud pärlite arvu üle. Hariliku ebapärlikarbi püük oli järelvalve all ka pärast Põhjasõda, mil Rootsi pidi loovutama Eesti territooriumi Vene keisririigile. Vaatamata aga pidevale järelvalvele, kahanesid karbivarud pidevalt. Hariliku ebapärlikarbi arvukuse seisundist puuduvad andmed kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni.
Hariliku ebapärlikarbi praeguse ainsa populatsiooni suuruseks Pudisoo jões on hinnatud u. 35 000 isendit. Ebapärlikarbi suremus oli kõrge aastatel 1989-1991, kui Lahemaa populatsiooni levilal, sealhulgas ka Pudisoo jõe valgalal toimusid maaparandustööd. Töödega kaasnes suur orgaaniliste setete koormus ning biogeenide sisalduse tõus, mis ebapärlikarpidele kui biofiltraatoritele mõjus hävitavalt. Suremus kahanes küll aastatel 1993-1997, kuid praeguseks on see taas tõusnud. Eriti hävitavalt mõjus karpidele 2002. aasta põuane ja kuum suvi, mil levila veetemperatuur tõusis üle kriitilise piiri.

Ohud hariliku ebapärlikarbi jaoks

Kuni 20.sajandi keskpaigani oli peamine kahjustav ohutegur ebapärlikarpide jaoks nende püük eesmärgiga leida karbi sees pärl. Kuna pärlisarnast moodustist leidub vaid 0,03% karpidest, siis kaasnes nende püügiga suuremahuline hävitustöö, sest veendumiseks kas püütud karp sisaldab pärlit või ei, tuleb karbipoolmed jõuga avada, mille tulemusel karp hukkub. On teada, et ühe korraliku pärli leidmiseks peab keskmiselt avama üle 3000 karbi. Teistel andmetel leidub kvaliteetne pärl vaid ühes karbis 10 000-st, seega võib öelda, et Eesti asurkonnas leidub vaid 3-4 pärli.
Inimtegevuse tulemusena on 20.sajandil välja kujunenud ka teine ohutegur hariliku ebapärlikarbi jaoks – melioratsioon ehk maaparandus . Jõgesid, nendesse suubuvaid ojasid-kraave kui ka vooluveekogude valgalasid süvendades ning õgvendades muudetakse oluliselt hüdroloogilisi tingimusi ja soodustatakse rohke sette sisseuhtumist, mille tulemusel karpide kolooniad mattuvad setete alla ja surevad. Maaparandusobjektilt või jõe süvendamise kohast lähtuvate setete mõju on suurim 500- meetrisel lõigul, kuid võib ulatuda kümne kilomeetri kaugusele. Näiteks tõusis hariliku ebapärlikarbi suremus 1989-1991. aastal väga kõrgeks just Pudisoo jõe valgalal läbi viidud maaparandustööde tulemusena. Maaparandustööd võivad vähendada ka vee hulka ning voolukiirust veekogus, mistõttu ei ole karbid võimelised vajalikus koguses vett endast läbi pumpama , et omandada vajalik kogus planktonit ning võivad surra toidupuuduse kätte.
Inim- ja loodusliku tegevuse kombineerumise tagajärjel võib hariliku ebapärlikarbi populatsiooni ohustada ka orgaaniliste setete ülekoormus vooluveekogus. Jõe orgaaniliste setete koormust suurendab kaldapuistutest pudenev lehemass. Seda võib põhjustada nii jõeäärsete alade niitmine ja kasutamine karjamaadena, mille tagajärjel niidetud hein vette võib sattuda kui ka tormidest maha murtud puude langemine veekogusse. Orgaanilised setted ’’tsementeeruvad’’ jõe põhja halvendades karpide elutingimusi ning piirates hapniku kättesaadavust.
Viimastel aastatel on harilikku ebapärlikarpi kõige enam ohustanud kobraste tegevus, kes vett paisutades ning urge kaevates suurendavad settekoormust ning muudavad oluliselt veekogu hüdroloogilisi tingimusi. Paisutatud aladel väheneb voolu kiirus ja vooluga kaasa toodud setted kuhjuvad esmajoones jõe põhja, mille tulemusena vool aeglustub. Paisutuse piirkonnas mattuvad karbid setete alla ning see põhjustab nende hukkumise . 2003. aasta sügisel kontrolliti koprapaisu lõhkumise järel setete paiknemist ja nende mõju karpidele: karbid olid mattunud ja setete all surnud ligikaudu poole kilomeetri ulatuses. Esmase hinnangu kohaselt suri üle 5000 ebapärlikarbi.
Vähemesinevatest ohtudest harilikule ebapärlikarbile võib nimetada tema vaheperemeesliigi, jõeforelli, arvukuse vähenemise ning ka kõrgete temperatuuride esinemise pikemal perioodil, mille tulemusena võib veekogu temperatuur tõusta üle 18 ˚C. Potensiaalseks ohuks on harilikule ebapärlikarbile ka keskonnamürkide sattumine vette, mis võib viia tasakaalust välja vee pH (elutegevuseks vajalik pH 6-7).

Hariliku ebapärlikarbi kaitse

Harilik ebapärlikarp on Eesti looduskaitseseaduse ja Eesti punase raamatu järgi I kategooria kaitsealune liik (eriti ohustatud) ehk kuulub punases raamatus nn. ’’punasele lehele’’. ’’Punastele lehtedele’’ kuuluvad vahetult hävimisohus olevad taksonid (liigid, alamliigid, vormid), mille säilimine on küsitav, kui arvukuse vähenemist põhjustavad tegurid kestavad edasi. Sinna kuuluvad taksonid, mille isendite arvukus on langenud kriitiliselt madalale tasemele või mille elupaigad on sel määral ahenenud, et liik või vorm on otseses väljasuremise ohus. (E. Kumari , Punane raamat, 1982)
Harilik ebapärlikarp on kantud Euroopa Liidu Loodusdirektiivi II lisasse, mis määratleb kaitsealuste liikide jaoks spetsiaalsete kaitsealade loomise nõude. Loodusdirektiiv võeti vastu 21. mail 1992 ja see sätestab looduslike liikide (v.a linnud) ning nende elupaikade, samuti looduslike ning pool-looduslike elupaigatüüpide kaitse Euroopa Liidu territooriumil. Selleks, et tagada II lisas olevate liikide soodne looduskaitseline seisund ja aidata kaasa nende taastamisele, tuleb liikide elupaikades moodustada loodusalad. Juhul kui on tegemist veeliikidega, võib loodusalasid määratleda üksnes liigi eluks ja paljunemiseks vajalikes piirkondades. (K. Vilbaste , Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis, 2005)
Samuti kuulub harilik ebapärlikarp ka Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN - International Union for the Conservation of Nature and Natural Resources) Punasesse nimestikku. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu Punase nimestiku kohaselt kuulub harilik ebapärlikarp ’’VU’’ ehk haavatavasse kategooriasse (vulnerable). Sinna kategooriasse kuuluvad looduses kõrges väljasuremisohus olevad taksonid. (www.iucn.org)

Kuidas kaitset Eestis läbi viia?

Hariliku ebapärlikarbi ohutegurite jätkudes on võimalik, et liik sureb Eesti loodusest välja. Looduslike asurkondade kunstlike meetodite abil taastamise katsed on kogu maailma ning seega ka Eestis alles algusjärgus ning senised tulemused väheedukad. Senise ümberasustamise korral on olnud karpide suremus üle 50%.
Praegusel ajal tuleks liigi kaitsmiseks (pigem päästmiseks) rakendada järgmisi abinõusid:

• Vähendada Pudisoo jõe valgalalt tulevate setete koormust ning biogeenset reostust.
  
• Korrastada jõekalda puistud, et väheneks jõe risustatus.
  
• Püüda Pudisoo jõest välja koprad .
  
• Taastada jõeforelli kui vaheperemeesliigi elujõuline asurkond.
  
• Vältida maaparandustöid Pudisoo jõe, selle valgala ning sinna suubuvate ojade ja kraavide läheduses.
  

Hariliku ebapärlikarbi asurkonna olukorraga aitaks kursis olla ka pidev seire . Et aga liigi kaitset korraldada ja Pudisoo jõe ökoloogilist olukorda parandada, on vajalik välja töötada üksikasjalik tegevuskava, mida Eestis senini kahjuks loodud ei ole.
Kokkuvõte
Harilik ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on nii ehituselt kui talitluselt väga omapärane organism. Ebapärlikarp on väga tundlik nii elukoha kui ka tema elupaiga läheduses toimuvate keskkonnamuutuste suhtes ning teise temale iseloomuliku omadusena on ta võimeline moodustama nn. ’’ebapärleid’’. Nende kahe omaduse, varasemalt peamiselt röövpüügi ning tänapäeval elupaigaga seonduvate nõudmiste tõttu on tema arvukus Eestis kahanenud äärmiselt kriitilisele tasemele ning nii on ebapärlikarp kantud Punasesse raamatusse kui I kategooria kaitsealune liik. Eestis ei ole paraku hariliku ebapärlikarbi kaitsmiseks peale looduskaitse midagi märkimisväärset korda saadetud ning seniste elutingimimuste jätkudes on võimalik, et ebapärlikarp Eesti vetes sootuks välja sureb.
Kasutatud kirjandus

A.Järvekülg. Loomade elu, selgrootud II. Tallinn 1982

E.Kumari. Punane raamat. Tallinn 1982

K.Vilbaste. Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn 2005

N. Laanetu. ’’Ebapärlikarp’’, Eesti Loodus, 1. 2004

T. Talvi . ’’Ebapärlikarp - mälestus ürgloodusest’’, Tallinna Loomaaed .

http//:www.iucn.org

http://www.zbi.ee/punane/

http://elurikkus.ut.ee/