Merikotkas (0)

Merikotkas
Haliaetus albicilla
Liigikirjeldus:
Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit.
Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.)
Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad . Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk , mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Merikotka noorlind on tunduvalt heledam vanalinnust, sulestikus on palju valgeid toone, mis vahelduvad tumedatega. Noore merikotka nokk on must, hiljem muutub järjest heledamaks, vahanahk ja jalad aga kollased.
Toitumine:
Merikotkas toitub veekogudel elavaist loomadest. Kuna ta on suur lind, siis alates pardisuurustest lindudest ta suurte lindude seas erilist valikut tegema ei pea, kes ette jääb, see lõpu leiab. Sööb peaaegu kõiki, kellest jõud üle käib. Eestis on peale veelindude ( pardid , kajakad , pütid, kosklad, lauk) ja kalade (haug, latikas , koger, tuulehaug , ahven, angerjas ) leitud kotka toidulaualt sookurge , must-toonekurge, hüüpi, kõrvukrätsu ja mõningaid imetajaid. Samuti on toitumises tähtsal kohal ka veeimetajad ning nende pojad. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu.
Merikotka toitumispiirkonnaks on veekogud. Toitub veelindudest, haigetest ja lõpnud kaladest, on osav veelindude pesarüüstaja. Talvel ründab ka nõrgemaid kitsi , jäneseid ja rebaseid. Toitumisel on küllalt tähtsal kohal raibe , eriti aga randauhutud hülgekorjused.
Saagijaht. Merikotkaid võib näha passimas kõrgematel puudel või suurematel kividel nii rannikul kui ka järvede ääres. Sobivat saaklooma märgates lahkub kotkas istumispaigast, lendab-liugleb kiiresti saagini ja üritab seda haarata. Alati see ei õnnestu. Noored linnud näevad vilumust kogudes tihti väga palju vaeva. Et saaki tabada, kasutab merikotkas ka mitmesuguseid lennutaktikaid. Ta võib olla liikumatul tiivul purilennul või liuelda edasi-tagasi ja sobivat saaki märgates laskuda sellele. Vahel otsib lind saaki sõudelennul paari meetri kõrgusel mere kohal. Veelinnud ei suuda lainetel loksudes lähenevat kotkast märgata, eluga pääsevad siis vaid kõige väledamad. Mõnikord on kotka lennukiirus liialt suur, et saaki haarata. Suvel ei pea osa pesitsevaid paare saaki otsides suurt vaeva nägema, nad suunduvad võimalusel kajakate või haha pesitsussaartele. Ainus vaev on kohale lennata , sobiv saagiobjekt välja valida ja see sealt minema viia. Kuid siis jätavad kajakad kotka mällu teadmise, et kunagi ei pääse ka valusatest nokahoopidest.
Elupaik:
Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid .
Merikotka elupaigad asuvad niisketes kuuse- segametsades, rabamännikutes ning mereranniku hõredates metsades mitte kaugel veekogust.
Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab . Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba võimalik juurdelend Elupaik. Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja võrdlemisi hõredaid männienamusega (loo)metsi (eriti Lääne-Eestis), niiskeid kuuse-segametsi, metsastuvaid puisniite ja rabastuvaid männikuid. Enamasti on kusagil lähikonnas ka jahialaks sobiv veekogu: 81% meie merikotkapesadest asub veekogule lähemal kui kolm kilomeetrit. Pesapuuna kasutatakse peamiselt mändi, harvem haaba, sangleppa ja erandjuhul kaske , tamme või kuuske . Merikotkas on pesitsenud isegi vanal heinakuhjal ja kuhjalaval. Arvukuse suurenedes on kotkad asustanud üha uusi piirkondi ja tunginud sügavamale Sise-Eestisse. Uusi pesi leitakse järjest väiksemate järvede äärest. 2002. aastal avastati üks pesa alla 200 meetri kaugusel asustatud talust. Seda tuleb siiski pidada erandiks , sest pesa keskmine kaugus inimasustusest on üle kilomeetri. Rannikupiirkondades asuvad kotkad üha noorematesse ja väiksematesse metsadesse, sest enamiku sobivaid elupaiku on liigikaaslased juba hõivanud.
Levik.
Levik ja arvukus Eestis ning Euroopas. Euroopas elab merikotkas Läänemere ümbruses, Musta mere ääres, Kesk- ja Ida-Euroopas ja kõikjal Norra rannikul. Alates 1995. aastast pesitseb merikotkas jälle ka Taanis ja 2001. aastast Austrias . Iseseisvad populatsioonid on Islandil ja Norrast taasasustatuna ka Šotimaal. Euroopa populatsiooni suurus küünib 4000–4700 paarini ja see suureneb. Meil pesitseb merikotkas Lääne-Eestis ja läänesaartel, üsna arvukalt ka Peipsi - Pihkva vesikonnas, eriti Suure Emajõe lähedal. Üksikud paarid elutsevad mujal Sise-Eestis ja Põhja-Eesti rannikul.
Ränne ja talvitumine . Vanalinnud tegutsevad soojadel talvedel kogu aasta pesapaiga läheduses, seevastu noored võtavad ette lühemaid või pikemaid rändeid. Eestis rõngastatud merikotkaste kaugemad taas leiud on Austriast , Tšehhist ja Poolast. Läbirändavaid kotkaid võib näha põhilistes rändlindude koondumispaikades (näiteks Suur ja Väike Väin, Sõrve poolsaar, Lao). Talviti nähakse merikotkast peamiselt jäävabade veekogude läheduses, eriti kotkarikas on sel perioodil Saaremaa ja Hiiumaa läänerannik, kuhu satub linde ka Soomest, Lätist, Venemaalt ja Rootsist.
Pesaelu. Pesa korrastamisega tehakse saartel algust juba jaanuari lõpus, mujal veebruaris või märtsi algul. Märtsis- aprillis on võimalik jälgida nende massiivsete lindude mängulendu. Emalind haub, isalind toob talle toitu. Kurn (üks kuni kolm muna) on pesas aprilli esimesel poolel, pojad kooruvad mai esimesel poolel. Üldjuhul poegadest üles kasvab enamasti vaid üks. Selle põhjuseks on peamiselt poegade pesasisene kannibalism , rüselused, millede tagajärjeks on enamasti nõrgema linnu pesaservalt alla kukkumine . Haudevältus on merikotkal 35 päeva.Emalind viibib kümme päeva pidevalt pesal ja veel paar nädalat pesal või selle lähedal istumispuul. Mais-juunis hakkab ka emalind saagijahil käima. Pojad lendavad pesast välja juuli lõpul või augusti alguses.
Pojad hakkavad pessa toodud toidust jagu saama alles 5...6 nädala vanuselt. 8 nädalaselt juba lahkub pesast. Pesakond püsib koos kuni sügiseni.
Arvukus:
Vahepeal oli merikotkas Eestis väljasuremisohus. Sajandivahetusel oli meil neid umbes 30 haudepaari, 70ndatel aga vaid 9...10. Praegu arvatakse olevat 35...40 paari
Kunagi võis meie rannikul ja järvede ääres elada sadu paare merikotkaid. Inimese süül loodusesse sattunud kloororgaanilised ühendid põhjustasid selle liigi hääbumise: kolmkümmend aastat tagasi oli meie suurimaid röövlinde järele jäänud vaid kuni mõnikümmend paari. Praeguseks on asurkond oma elujõulisuse taastanud . Möödunud sajandi teisel poolel hakati üha rohkem kasutama kloororgaanilisi ühendeid (DDT jt.), nende loodusesse sattunud jäägid kippusid saama saatuslikuks merikotkale. Kuigi selle liigi arvukus hakkas Eestis aegamööda vähenema juba varem, ei kasvanud 1968. aastal lennuvõimeliseks teadaolevalt ühtegi merikotkapoega. Prognoositi merikotka kadumist võib-olla juba sama inimpõlvkonna vältel. Merikotkauurija Tiit Randla nimetas 1968. aasta “mustaks merikotka-aastaks” ja lootis, et see ei kordu. Kuid “mustaks” kujunesid ka 1971 . ja 1975. aasta. 1970. aastatel pesitsesid Lääne-Eestis ja läänesaartel kotkad edukalt vaid kolmel korral, asurkonnale andsid tuge viljakamad Peipsi-äärsed paarid. Ent seitsmekümnendate teisel poolel kloororgaaniliste ühendite laastav mõju vähenes ning alates 1977. aastast hakkas kotkaste viljakus vähehaaval taastuma. Pesapaiku püüti kaitsta raiete eest ja 1980. aastate lõpus hakkas suurenema ka liigi arvukus. 1991. aastal pesitses Eestis 40 paari merikotkaid, kümmekond aastat hiljem hinnati nende arvukust juba ligi kolm korda suuremaks . Mullu pesitses Eestis 110–120 paari merikotkaid, kes kasvatasid üles umbes 140 poega , kusjuures eelmise suve sigimisedukus (keskmiselt 1,2 poega asustatud pesa kohta) oli viimase kolmekümne aasta parim.
Koht ökosüsteemis
Merikotkal looduslikke vaenlasi ei ole. Merikotkas kuulub looduskaitsealuste liikide I
kategooriasse.
Kaitse:
Merikotkale kehtestati pesitsusaegne jahikeeld 1935. aastal, aastaringse kaitse tagas 1957. aasta looduskaitseseadus. 1984. aastal ühines Eesti Põhja-Euroopa ja Gröönimaa merikotka kaitse programmiga. Praegune kaitstavate loodusobjektide seadus kehtestab pesitsusaegse liikumis - ja alatise majandamiskeelu 200 meetri raadiuses ümber merikotka pesapuu. Merikotkas kuulub Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisasse, Bonni konvensiooni I ja Berni konventsiooni II lisasse, CITES -i I lisasse ning IUCN punase raamatu ohulähedaste liikide hulka.