*Eesti tõugu veised on NUDID, lapsepõlves eemaldatakse sarvete algmed kuumutamisel. Maatõugudel sarvi ei kasvagi. *Ammlehmad-lihalehm, kellelt vasikad piima imetavad *Veised saavad suguküpseks 6-8 kuuselt. , enne paaritumist vajalik saavutada õige kehamass!! 6 kuu vanuselt emased eraldatakse isastest, et vältida juhuslikke tiinestusi. *Esmakordne seemendamise opt. vanus 15-18 kuud. (Mullikate kehamass peab moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist). Peale seemendamist tiinus, mis kestab umbes 9 kuud. Umbes 2 aastaselt võiks lehm esimest korda poegida. Tiinestamine kas kunstlikult või loomulikult. Kunstlikult lahjendamata ja lahjendatud sperma. Nii värske kui sügavkülmutatud spermaga, mis säilib -196 C. 60% EMASVEISTEST TIINESTUB ESIMESEL KORRAL KUNSTLIKUST SEEMENDAMISEST. *50% sünnib emasvasikaid, 50% pullvasikaid. Seetõttu oluline sorteerimine, sorteeritakse XY kromosoome, et sünniks rohkem naislehmi.
saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loomade arvu vähendada Eestis veiste arv pidevalt väheneb. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat. Piimaveiste jõudluskontrollis oli 2011 seisuga 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluv koduloomade rühm mingil territooriumil. Neil on sarnane välimik ja majanduslikult kasulikud omadused.
Inna tunnused hakkavad ilmnema enne munaraku valmimist. Valminud munarakk vabaneb munasarjast ja liigub munajuhasse. Seda nim. ovulatsiooniks. Viljastumine toimub munajuhas. Kui munarakk püsib liiga kaua munajuhas viljastamata, siis kattub ta valgukihiga, mis takistab spermatosoidi tungimist munarakku. munarakk jääb viljastamata, loom ei tiinestu. õige aeg lehma seem. 10-12 tundi peale innatunnuste ilmnemist. Kui peale indlemist on emasl. viljastatud, siis järgneb tiinus. Kui viljastumist ei toimu, siis keskmiselt 21 päeva pärast ind kordub. Seda perioodi, mil toimub munaraku valmimine kahe innavahelisel ajal, nimetatakse innatsükliks. 2007.aastal tehti keskmiselt ühhe tiinestumise kohta 2 seemendust. VEISTE TIINESTAMINE loomuliku paarituse teel pulliga või kasut. KUNS. SEEM.. Kunst. Seem.võimaldab vähendada pullide arvu, võimalik seemenduseks valida vaid parimaid aretusväärt. pulle, mis suurendab kogu karja aretusv. Kunst.seem.
.................................................................4 1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE. .............................................................................................................. 4 1.2. VEISTE ULUKEELLASED ............................................................................................................................................... 5 2. VEISEKASVATUSE OLUKORD MAAILMAS JA EESTIS .....................................................8 3. VEISTE ARETUS ....................................................................................................................9 3.1. VEISETÕUD........................................................................................................................................................................ 9 3.1.1. TÕU MÕISTE JA KUJUNEMINE................................................................................................................................ 9 3.1.2
kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes. Peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest erinevate isolatsioonivormide kaudu. Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane. I etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Selle etapi lõpus saadakse suur ja omavahel sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. II etapp toimub tõu ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. Lõppeb tõu tunnustamisega ja nime andmisega, alustatakse tõuraamatu pidamist. III etapp kultuurtõu perioodil on kehaehitus väljakujunenud kõige paremal tasemel. Vajadusel täiustatakse tõu genofondi sugulastõugudega. IV etapp tõu mandumine, ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist. Tõug on saavutanud maksimaalse taseme. 5) VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn.
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal
põlvkonna vahetusega väheneb aga parema jõudlusega isenditelt saadav järglaste arv, mistõttu kõrgetoodanguliste lehmade pikemat püsimist karjas tuleks igati soodustada. 18. Veiste poegimisvahemik ja selle alaperioodid Ajavahemikku lehma poegimisest uue poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks. See jaotub poegimisjärgseks ja tiinusperioodiks. Keskmise toodanguga lehmade normaalne poegimisvahemik on 365 päeva. Alaperioodid: 1) uuslüpsiperiood kestab poegimisest kuni järgmise tiinestumiseni; 2) laktatsiooniperiood ajavahemik poegimisest kuni kinnijätmiseni; 3) tiinusperiood veistel 283 päeva. Poegimisvahemik on tihedalt seotud laktatsiooniperioodiga. Laktatsiooniperiood koosneb uuslüpsiperioodist ja tiineltlüpsiperioodist. Laktatsioon algab lehmal poegimisega ning lõpeb teatud ajal pärast tiinestumist. Sellele järgneb kinnisperiood, mille jooksul lehma ei lüpsta.
See järel tuleb vasikas panna nisa otsa imema,sest vastpoeginud lehma piim ehk ternespiim sisald rohkesti golbuliine, millega vasikas saab immuunsuse. Abort-tiinuse katkest kuni 210.tiinuspäevani. Enneaegne sünnitus- 211-266 päeva. Ahtrus nim looma, kes õigeaegselt ei tiinestu ega anna järglasi. Mullikad, kes ei ole 21 kuu vanuselt tiinestunud. Lehmad loet ahtraks kui nad ei ole 3 kuu möödudes peale poegimist tiinestunud. Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegimisest kuni karjast väljaminekuni.Optim majand kasutus periood võiks lehmadel olla 8-10 a ja eluiga 10-12 a Karja struktuur: lehmad, tiined ja seemendusealised mullikad, lehm- ja pullmullikas, lehm- ja pullvasikad. Käibe all mõistetakse loomade liikumist rühmast rühma ja asmuti loomade karja juurdetulekut ning karjast väljaminekut
valgeid sõrgu. - maailmas kõige esinevaimaid lehmi umbes 70% kogu piimakarjast maailmas. - Suurekasvuline, mahuka ja sügava kerega - Tugeva, kuid kerge luustikuga ja suhteliselt kuiva lihastikuga - nahk on õhuke, karvkate lühike ja sile. - pea on kerge, luustiku on hästi näha, mahukas rindkere - aretusloomade valikul on põhitähelepanu jalgade, sõrgatsi ja sõrgade tugevusel. - kõige suurema piima-, piimavalgu- ja piima rasva toodanguga lehm EHF aretus - Algab 1838. a., kui Põhja-Eesti mõisatesse hakati imprtima friisi tõugu veiseid Hollandist, hiljem Saksamaalt - Hollandi-friisi tõugu lehmad paistsid silma suure piimaanni poolest,nad olid ka kehamassilt suhteliselt suured(kaalusid 500kg ja enam), madalajalgsed laia kompaktse kehaga. -1975.a. hakati mustakirjut tõugu parandama USA ja Kanada mustakirjude holsteinidega, mis on maailma tunnustatuim piimaveisetõug. NL ajal toodi meile ka Saksamaalt
· Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima. · Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %. · Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha. (vanad andmed) Maailmas on üle miljardi veise. Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias ja kõige vähem on veiseid Okeaanias. Veiseliha osakaal kogu lihatoodangust 24 %. Piima annavad lehmad maailma kogutoodangust 85 %. Elaniku kohta 80,5 kg aastas. Veise liha süüakse maailmas inimese kohta 9 kg päevas. 43 % piima kogutoodangust tuleb Euroopast ja 40 % kogu lihatoodangust tuleb Aasiast. 3. Veisekasvatus Euroopa Liidus (2009) Prantsusmaal on kõige rohkem veiseid (19 199 000), Saksamaal (12 987 000) ja piimalehmi kõige rohkem Saksamaal (4 169 000). Eestis on veiseid 235 000 ja piimalehmi 96 000. 2005. aasta andmete järgi oli Eestis lihalehmi 10 000. 2005
Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Eesti lambatõugude parandajad tõud. Eesti tumedapealise tõu parandajad: suffolk, oksforddaun Eesti valgepealise tõu parandajad: teksel, dorset, dala Lammaste paaritamine, innasesoon. Innasesoon – ajavahemik, mil uted indlevad. Lihalambal 6 kuu pikkune. Seotud valguspäeva pikkusega. Valguspäeva lühenemise tingimustes augusti algusest detsembri lõpuni. Inna tsüklid pikkusega 16-17 päeva. Inna kestvus keskmiselt 36 tundi. Lammaste innasesoon on seotud käbinäärme hormooni melatoniini sisaldusega veres.
tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. Jõudluskontrolli programmi tulemuste põhjal 2010. aasta kohta võib öelda, et eesti valgepealist tõugu uted olid heade sigimisnäitajatega, sest uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Viimasel kahekümnel aastal on eesti valgepealist tõugu uttede viljakus olnud kõigil aastal kõrgem kui eesti tumedapealistel uttedel. 4) Eesti lambatõugude parandajad tõud. Eesti tumedapealise tõu parandajad: Suffolk – lai, sügav rind, arenenud kintsud, viljakad. Oksforddaun – suure tailiha sisaldusega rasked lihakehad, jäme vill (Taani). 2 Eesti valgepealise tõu parandajad: Teksel – suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suur villatoodang ja kvaliteetne vill. Dorset – lihakeha kvaliteedi tõstja tailiha hulga suurenemise läbi, head emaomadused, talledel hea kasvukiirus, pikk innasessioon.
loomade arvu vähendada. Lisaks loomade produktiivsusele suurendatakse pidevalt ka taimede saagikust, et ratsionaalsemalt kasutada põllumaad. Eestis on seoses turumajandusele üleminekuga veiste arv pidevalt vähenenud. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis 2011.a seisuga on Eestis 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõug- ühte liiki kuuluvate koduloomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine,
viimased tarvad surid välja 17. Sajandil, ta oli suure kehaga, raske pea ja tugev massiivne kael, sügav rinnak, pikk kere. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis Valdav osa veiseid arengumaades, kus toimib ekstensiivne veiseliha tootmine. Arenenud maades toimib intensiivne veiseliha tootmine. Eestis on veiste arv pidevalt vähenenud. 2010 seisuga 240 tuhat veist, lihatõugu veiste arv on samas kasvanud. Piimatootmine koondunud suurtootjate majapidamisse. 4. Tõu mõiste ja kujunemine Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik ja majanduslikult kasulikud omadused. Tal peab olema kindel leviala. Tõude kujunemine 1. Etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Toimub plaanipärane ristamine ja ristandite hulgast valitakse sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma. Etapi lõpuks saadakse suur ja sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. 2
3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub aregumaades,kuna seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega.Arenenud riikides on levinud intensiivne veisekasvatussaaduste tootmine.Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele veiste arv vähenenud.Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud ning neid oli ca 50 tuhat. Eestis rohkem kasvatatakse herefordi,aberdiin-anguse ja limusiini tõugu. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuulvate koduloomade küllalt suur rühm,kellel on ühesugune põlvnemine,välimik,majanduslikult kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonatingimuste suhtes.Tal peab olema kindel levila ehk areaal.Tõug peab olema isoleeritud teistest populatsioonides erinevat isolatsioonivormide kaudu.Tõud on oma arengus väga erinevates etappides. KUJUNEMINE: I etapp –toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärrgidele
Antony van Leeuwenhoek (1632...1723)- Avastas aastatel 1671...1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed, sealhulgas spermid. Ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega algas eesti punase tõu aretus. Itaallasel Lazzarro Spallanzanil õnnestus esmakordselt 1780 KS teel tiinestada emane koer ja sündisid elusad kutsikad. 2. aretusõpetuse areng XX sajandil 1997 Roslini teadlased teatavad lammas Dolly sünnist, kes on esimene täiskasvanud keharakust kloonitud imetaja Sperma sügavkülmutuse tehnoloogilise lahenduse pakkusid 1964 Trento maailmakongressil jaapanlased Nakase ja Nishikava graanulimeetodi ja prantslased Robert Cassau juhtimisel kõrremeetodi
Kasvu poolest võistlevad selle tõuga vaid Simmentali tõugu veised. Värvus varieerub helekollasest ja beezist valgeni. Shorthorni tõug ... - vana Inglismaalt pärinev kuulus universaalne lihatõug (shorthorn täh. inglise keeles lühisarviline). Sellest pärinevad paljud kaasaegsed lihaveisetõud vanad tõud enne lühisarvelisi olid pikasarvelised. Liha on väga rasvane - majanduslik tasuvus on vähenenud. Tapasaagis 70 %. Lehmad lüpsavad 3005-4000 kg piima aastas. Tänapäeval on eraldatud tõurühm, keda aretatakse piimatoodangu suurendamise suunas, et luua uut piima-lihatõugude hulka kuuluvat tõugu. Longhorni tõug Limousine'i tõug ... laudjas ebaharilikult kõrge võrreldes turja kõrgusega suured singid Belgian Blue ... silmapaistvalt arenenud lihastikuga, geenimutatsiooni tulemusena kahekordne lihastik
F. Middendorffi eestvõttel Saksamaalt Pööravere ja Hellenurme mõisa 1862. aastal. 2009. aasta keskmised toodangunäitajad olid vastavalt: 6995 kg ( r- 4,28%, 300 kg; v- 3,44%, 241 kg) Eesti maatõug (ek) Eesti maatõug on ajalooline tõug, mis kujunes välja koos eesti rahvuse kujunemisega. Loomad olid kohanenud siinse kliimaga, nad olid vähenõudlikud ja haigustele vastupidavad. Nad olid väikesekasvulised (250-300 kg) ja väikese piimatoodanguga (1000 kg). Süstemaatiline maatõu aretus algas 1910.a Kui 19.sajandi lõpul moodustasid maakarja veised 27% kogu veiste üldarvust, siis täna on see vaid 0,4% ehk ca 600 isendit. Eesti maatõug on kantud hävimisohus olevate tõugude nimekirja 2009. aasta keskmised toodangunäitajad olid vastavalt: 4701 kg (r-4,64%, 218 kg; v 3.42%, 161 kg. 13. Eestis aretatavad lihaveisetõud ja lihaveiste erinevus piimatõugudest Lihaveised on koheva konstitutsiooniga, hea lihastusega ning aeglase (flegmaatilise) närvisüsteemi tüübiga.
16. Kalade kehaosade saagis kala töötlemisel ja seda mõjutavad tegurid. a. Vikerforell (1-2kg) filee 65%; rümp 73%; pea 13%; sisikond 12%; saba ja selgroog 8%. b. Karpkala (1-2kg) filee 48%; rümp 60%; pea 16%; sisikond 13%; saba ja selgroog 14%; gonaadid 4%. c. Tuuralised (1-3kg) filee 60%; rümp ca 64%; pea 22% sisikond 8%; saba ja selgroog 8%. d. Mõjutavateks teguriteks on aretus, päritavus, söötmine, kasvukeskkond, vanus, kala liik, kas on suguliselt küps või mitte. 17. Eesti järvede üldiseloomustus ja tüpoloogia. a. Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit ning ainult 45-l küünib suurus üle 100 hektari. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väikesed ka valgalad ning veevahetus
Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika. 2. Aretusõpetuse areng XX sajandil W
Lihaveiste kasvatamine on viimaste aastate jooksul näidanud tugevat kasvu trendi, seda seoses euroopa liidu toetustega maastiku hooldusel. Palju on Eestisse tekkinud nn. hobi veisekasvatajaid kellel on veised kõrval hobiks/tuluks ja põhitööna teenitakse leiba mujal. Palju on ka piimalehma farme, kus on leitud, et tootmine ei ole piisavalt tulus ja on hakatud järk järgult üle minema lihaveiste kasvatusele paaritades piimalehmasid lihaveiste tõu pullidega. Siin püüan välja tuua tähtsamad tänapäeva Eestis ja maailmas kasvatatavad lihaveise tõud. Tõukirjeldused toon välja aga mõned eksootilisemad 3 veised, ning püüan tuua välja nende plussid ja miinused. Veel lisaks analüüsin uurimust mis on tehtud mahe veiste ja tavaliste veiste kasvatamisel Eestis. Lihaveised Eestis Lihaveiste kasvatus on Eestis suhteliselt uus valdkond, võrrelduna piimaveiste kasvatusega
selliseid protsesse, mis toimuksid analoogselt looma seedekulglas. ( vatsas näiteks) 3.) Indikaatormeetod 4.) In sacco meetod kotikese meetod. Kasutusel laialt loomakasvatajalt, kuid idee tuli humanitaarmeditsiinist. Koti mõõtmed 15 * 20 cm. Seeduvust mõjutavad tegurid 1) Söötade keemiline koostis 2) Söödaratsiooni koostis 3) Söötade ettevalmistus ja töötlemine. Töötlemine alustega, tavaliselt kasutatakse NaOH. 4) Loomne faktor. Tõu osakaal on olematu. 5) Söötmistaseme mõju. Söötmistase on arv, mis näitab, mitu korda söödetakse üle elatustarve taseme. Söötade energeetilise hindamise süsteemid 1) Heinaekvivalent ja heinaühik 1860. Daniel Thaer Deutschland. Thaer võrdles söötasid omavahel. 2) Viliühik Winkel Taani 3) Weende analüüsiskeem ja seedekatsed. Henneberg, Stohmann Saksamaa. 4) Seeduvate toitainete summa. (TDN) Saksamaa, USA, 5) Tärklisväärtus
Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Inimene peab sigu põhiliselt sealiha saamiseks. Sigade kui lihaloomade omadused tulenevad nende organismi eripärast. Sigu hinnatakse paljude tunnuste järgi. Tunnuseid, mis vahetult iseloomustavad jõudlust (reproduktsioonivõime, nuumajõudlus ja lihaomadused), nimetatakse majanduslikult kasulikeks. Peale nende on veel tunnuseid, mis on viimastega seotud, kuid neid hinnatakse tihti silma järgi ja neile ei anta objektiivset arvväärtust (eksterjöör, konstitutsioon, tervis). Sigade majanduslikult kasulikud omadused tulenevad nende bioloogilistest iseärasustest. 1. Sigade suur viljakus. Viljakusest kõneldes eristatakse primaarset viljakust, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke, ja sekundaarset viljakust, mida näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaar
murduvateks. Vitamiini D osa seisneb selles, et temast sõltub kehavedelike ja luukoe vaheline ainevahetus (kaltsiumi siirdumine luukoesse ja selle resorptsioon e lahustumine luudest). · Loomad saavad kas päikesekäes kuivatatud heinast või viibides päikese käes. Kuna ultraviolettkiired läbi klaasi ei tungi - võivad puuduse all kannatada aastaringi laudaspeetavad loomad (eriti põrsad), ka laudaspeetavad lehmad, kes ei saa näiteks päikese käes kuivatatud heina. K-vitamiin · Vitamiini K avastasid taanlased (1929), kes uurisid vere hüübimist mõjutavaid faktoreid tibudel. Nende tähelepanekute põhjal avastati faktor, mis avaldab mõju vere koagulatsioonile e hüübivusele. Sellele faktorile anti 1934. aastal nimeks vitamiin K. Vitamiini K põhiline füsioloogiline funktsioon organismis seisneb selles, et ta on
Esimene ind sesoonil sageli ilma seksuaalse käitumiseta nn "vaikne ind" Kitsel on innatsükli pikkus 1921 päeva. Inna kestvus: lambal keskmiselt 36 h, varieeruvusega 1872 tundi. Ovulatsioon inna lõpus. Kitsel 2260 tundi. Optimaalne viljastusaeg: lambal: paaritamisel 1820 h peale inna hakkamist; seemendamisel 1218 h inna alguseks tservikaalse ja vaginaalse seemenduse puhul; käestpaarituse korral 8 12 h pärast esimest paaritust vajalik ümberpaaritamine. Kitsel inna lõpus. Tiinus: lammas 144152 päeva kits 144151 päeva. Inna tunnused lambal ja kitsel: utel saba väristamine, tupe pundumine, paigalseisurefleks jäära "kargamisel".Ovulatsioonimäär: ovulatsioonil ovuleerunud munarakkude arv. See on alati kõrgem ca 30% võrra sündinud tallede arvust (embrüonaalne surevus). Kõrge viljakusega lambatõugudel ovuleerub 34 munarakku, keskmise viljakusega tõugudel 2 munarakku.Kunstliku seemenduse viisid: 1. Tservikaalne
Karja tervis ja veterinaarprofülaktika 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2.Tehnoloogia (kõik tootmistehnilised tegurid) pidamisviis, söötmine, jootmine, lüps,
Karja tervis ja veterinaarprofülaktika (4,0 EAP) Eksam Kordamisküsimused 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) – sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2
Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil osales 2007.a. jõudluskontrollis 20 erinevat eesti valgepealist tõugu lambafarmi, kus peeti 2906 lammast. See moodustas 45 % jõudluskontrolli all olevatest lammastest. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti poolt hallatava lammaste registri andmeil oli 2003.a. registri 31997 lambast 7850 eesti valgepealist lammast ehk 24,5 % kõikidest lammastest. Seega on eesti valgepealine lambatõug teine olulisim lambatõug eesti tumedapealise tõu järel. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli, dorseti dala ja soome maalambatõug. 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud. Suffolki tõug Suffolki tõug on pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn. dauni tõuks (ing. k. Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpsirdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Dauni tõu puhul
Olemasolevaid eesti tumedapealisi või eesti valgepealisi uttesid tuleks esimeses etapis ristata dala või soome maalamba isasloomaga. Nii saadakse pooleverelised ristandtalled, kelle jäärtalled realiseeritakse lihaks aga utt-talled kasvatatakse üles ja viiakse põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile. Teise variandina võib siin kasutada ka meie põhitõugude, s.t eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõu ristandeid, mis samuti on puhtatõulistest algtõugudest suurema viljakusega. Teises etapis ristatakse saadud F1 uttesid puhtatõuliste lihatõugu jääradega ( eesti tumedapealise tõupuhul suffolki või oksfordauni jääraga, eesti valgepealise tõu puhul kas tekseli või dorsetitõugu jääraga). Nii saadakse heade lihavormidega lihatalled, kelle genotüübis on 50 % ulatuses lihalambatõu geenid ja see tagab nendel hea lihakehade kvaliteedi ja suurema tailiha sisalduse lihakehades
FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS 2005 Kordamisküsimused eksamiks 1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoi
1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementi
2. Sigalaste sugukond, sigade perekond nende iseloomustus. Sigade kodustamine. SUGUKOND (SIGALASED, PEKAARILISED E NABASEAD, JÕEHOBUSED) Sigalaste sugukonda kuulub 5 perekonda. Meid huvitab perekond sead. Sigade perekonnas on 12 liiki. 3. Kodusigade ja metssigade iseloomustus (nii füsioloogilised näitajad kui ka käitumise jm iseärasused ). Kodusiga Metssiga Aastaringsel sigiv Sessoonselt sigiv Tiinus 115 päeva Tiinus 130 päeva Põrsaid 10-12 Põrsaid 5-6 Päevaloomad Ööloomad Sigimise algus 7 kuud Sigib alles 2 aastal 4. Sigade bioloogilised iseärasused: viljakus, varavalmivus, tapasaagis ja keha koostis, liha toiteväärtus ja selle kulinaarsed omadused, tiinusperioodi pikkus, söödaväärindus, energiakategooriad sigade söötmisel (energiakäibe skeem ). 5. Sigade seedesüsteem, seedesüsteemi talitlus. SIGADE SEEDESÜSTEEM SUU JA SÜLJENÄÄRMED
Pärilikkuse tüübid on: 1) kromosoomiline pärilikkus, st pärilikkus määratakse geenide ja kromosoomidega. Selle tüübi alusel toimubki enamiku tunnuste pärandamine. 2) tsütoplasma pärilikkus, mis esineb rakuorganellidel, kellel on olemas oma DNA - seega ka omad geenid. Näiteks mitokondrid ja plastiidid (paljunevad amitoosi teel). Informatsiooni säilitamise ja pärandumise seaduspärasused sõltuvad antud liigi sigimise iseärasustest. Sugulisel sigimisel on põlvkondade vaheliseks ühendavaks sillaks sugurakud, sugutul sigimisel aga keharakud ja eosed. MOLEKULAARGENEETIKA ALUSED Molekulaargeneetikas on peamiseks uurimisobjektiks nukleiinhapped, nende struktuur ja funktsioonid geneetilise informatsiooni säilitamisel ning edasiandmisel. Kui eelnevatel perioodidel uuriti pärilikke nähtusi eelkõige kõrgematel, suguliselt sigivatel organismidel, siis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
