Nimetu (0)

KEILA KOOL
REAALSUUND
Inseneri haru
GAASIDE KONSENTRATSIOONI UURIMINE ÕHUS PASSIIVSETE KOGUJATEGA
Uurimistöö
Autor: Rando Rommot, 10R klass
Juhendaja : Lii Sepp , Keila Kooli õpetaja
Ahti Noor, Keila Kooli õpetaja
Keila 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Õhu saaste 4
1.1 Õhu koostis 4
1.2Peamised saasteained 4
2.Konsentratsiooni sõltuvus välisõhu temperatuurist 6
2.1 Atmosfääri kihistumine 6
2.2 Õhusaaste hajumise tingimused 7
3.1 Eesti Keskkonnauuringute Keskus 9
3.2 Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut 10
4. GLOBE 11
5.Gaaside konsentratsiooni uurimise meetod 13
5.1 Mõõtmise läbiviimine passiivsete difusioonikogujatega 13
5.2 Mõõtmise läbiviimine maksimum-miinimum termomeetriga 14
Kokkuvõte 16
Allikad 17

Sissejuhatus

Õhu saastumine on hetkel maailmas väga aktuaalne teema. Selleks, et teada saada kui saastatud õhk on tuleb mõõta õhus olevate saastegaaside konsentratsiooni. Tänu sellele saab kehtestada piiranguid saastekogustele, et inimestel oleks ohutum elada.
Esimeses peatükis tuleb juttu õhu saastest ja õhus olevatest saasteainetest. Teises peatükis on välja toodud saasteainete konsentratsiooni sõltuvus temperatuurist. Kolmandas peatükis on välja toodud kaks asutust, mis teostavad Eestis õhuseiret. Neljandas peatükis saab teada kuidas aitab Eesti õhuseirele kaasa GLOBE programm. Viiendas peatükis on välja toodud gaaside konsentratsiooni uurimise meetod.

Õhu saaste

1.1 Õhu koostis

Õhu põhilised koostisosad on lämmastik, hapnik ja argon. Lämmastiku moodustab troposfääris olevatest ainetest 78%, hapnik 20,9% ja argoon 0,9%. Süsihappegaasi ehk süsinikdioksiidi kontsentratsioon on juba kõvasti madalam, aga siiski on see oluline elu ja soojusrežiimi jaoks Maal. (Anttila jt, 1996)
Õhus leidub veel vähesel määral neooni , heeliumit, metaani, krüptooni, vesinikku, lämmastikoksiidi, süsinikoksiidi, ksenooni, osooni, lämmastikdioksiidi, joodi ja ammoniaaki. Kuigi nende gaaside kontsentratsioon õhus on väike, mängivad need siiski olulist rolli mõjutades elustikku , inimese tervist ja Maa kiirgusbilanssi. Kuna need kõik on teatud piirist alates elukeskkonnale või inimesele ohtlikud, nimetatakse neid tavaliselt saasteaineteks. (Turkson, 2005; Kiili , 2002)

Peamised saasteained

Lämmastikdioksiid (NO2) moodustub põhiliselt õhulämmastiku kuumutamisel, millisteks protsessideks on looduses välgulöögid ja inimtegevuses kütteseadmete ja mootorite töö. Sellepärast on inimtegevusest tulenev lämmastikdioksiid peamiselt tööstuslikku või linnalist päritolu, kusjuures selle kontsentratsioon võib loodusliku fooni paljukordselt ületada. Ligikaudu 90% inimtekkelistest lämmastiku oksiididest (NOx) on algselt lämmastikmonoksiidi NO kujul, aga see oksüdeerub aja jooksul NO2-ks. ( Rohtla , 2007)
Osoon (O3) on sinakas gaas , mille kontsentratsioonid on kõrgemad teistest akuutsetest saasteallikatest eemal. See tekib reaktsioonidega, mille eeltingimuseks on NO2 molekuli lagunemine päikesekiirguse toimel, maalähedases õhukihis. Saasteallikate ligidal on ülekaalus NO, mis hoopis lagundab osooni. Öisel ajal on osooni lagunemine ülekaalus kõikjal, seetõttu on sellel saasteainel kindel ööpäevane muutlikus – päeval on seda õhus rohkem kui öösel. (Rohtla, 2007; Pleijel , 1993)
Vääveldioksiid (SO2) tavatingimustel värvitu gaas, mille allikaid looduses on suhteliselt vähe, kõige olulisemad neist on vulkaanid . Vulkaanidest eraldub umbes pool loodusliku tekkega vääveldioksiidist. Enamus fossilised kütused sisaldavad väävlit, seetõttu tekib vääveldioksiid nende põletamisel. Normid maismaatranspordis kasutatavate kütuste väävlisisaldusele on palju rangemad kui merelaevanduses, mistõttu on vääveldioksiidi kontsentratsioon kõrgem sadamate ja laevateede lähedal. Eestis on vääveldioksiidi konsentratsioon oluliselt kõrgenenud põlevkivitöötlemise tõttu ida pool. Heaolumaades on SO2 kahanev problem, sest energeetikas jm. Tööstuses on kasutusele võetud tõhusamad puhastusseadmed ja transpordis madala väävlisisaldusega kütused. Kahjuks kasvab väävlisaaste arengumaades, kus tööstuse kiire arendamise nimel ei hoolita keskkonnameetmetest. (Rohtla, 2007; Nirgi , 2001)
Ammoniaak (NH3) on lisandgaas, mis tekib orgaanilise aine lagunemisel. NH3 on väga muutliku kontsentratsiooniga. Selle põhiline inimtekkeline allikas on põllumajandus. Ammoniaak oksüdeerub õhus kiiresti, seetõttu on tegemist kohaliku saasteainega. NH3 on probleemne saasteaine , kuna loomafarmide lähedal esineb sagely seadusega kehtestatud ammoniaagi piirväärtuse ületamisi välisõhus. Ammoniaagi eraldumist ei saa täielikult ära hoida, aga eesmärgiks on hoida kõrged saastetasemed tootmisterritooriumi piires. Selle jaoks kehtivad kõrged piirnormid. (Rohtla, 2007; Nirgi, 2001)

Konsentratsiooni sõltuvus välisõhu temperatuurist

2.1 Atmosfääri kihistumine

Stratifikatsioonist ehk atmosfääri kihistumisest oleneb suuresti see, kui hästi või halvasti õhku paiskunud saasteained hajuvad. Välisõhk on enamasti kõrgemal külmem. See ei ole aga iga õhukihi korral nii. Õhurõhk muutub kõrgusega madalamaks ja õhk muutub hõredamaks. Kui tuua kujuteldav õhupall kiiresti, nii et soojusvahetust ei jõua toimuda, allapoole, siis õhk selles tõmbub kokku ja soojeneb. Kui viia õhupall üles, siis see paisub ja jahtub. Kuiva õhu temperatuur muutub kõrgusega umbes üks kraad iga saja meetri kohta, kui aga õhk pallis on nii niiske, et pallis on veepiisad , mis soojenemisel aurustuvad, siis muutub temperatuur 0,6 kraadi saja meetri kohta. Vee kondenseerumine annab soojust juurde, aga aurustumine neelab seda. (Anttila jt, 1996; Nirgi, 2001)
Kui välisõhu temperatuur kahaneb kõrgusega sama palju kui õhu temperatuur pallis, siis on õhk pallis alati sama tihedusega kui väljaspool seda. Kui pall ise ei kaaluks midagi, jääks see samale kõrgusele, kuhu see tuuakse. Sellist olukorda nimetatakse neutraalseks kihistuseks. (Anttila jt, 1996)
Kui välistemperatuur kahaneb kõrgusega kiiremini kui pallis, siis ülesviidud pallis on õhk alati hõredam ja soojem kui ümbritsev õhk. Sellepärast tõuseb see järjest kiirenevalt nii kaua, kuni selle seined paisumist kannatavad. Allatoodud pall on aga külmem ja tihedam kui ümbritsev õhk ja see jätkab langemist kuni jõuab maapinnale. Seda nimetatakse labiilseks ehk ebapüsivaks kihistuseks. (Anttila jt, 1996)
Kui välisõhu temperatuur kahaneb kõrgusega aeglasemalt või hoopis tõuseb, siis on ülesviidud pall ümbritsevast külmem. Seega on pall tihedam ja vajub alla. Allatoodud pall on soojem ja tõuseb üles. Kui pall endisele kõrgusele tagasi jõuab, siis õhu tihedus palli sees võrdsustub selle tihedusega väljas ja pall jääb samale kõrgusele, kus see algselt oli. Seda kutsutakse stabiilseks ehk püsivaks kihistuseks. (Anttila jt, 1996)
See kõik kehtib ainult ideaalse palli korral, mille seinad on elastsed ja kerged. Reaalselt on õhuga täidetud pallil kalduvus maha tagasi langeda, kuna palli seinad suruvad õhku tihedamaks ja kaaluvad ise juba piisavalt palju. Aga kui õhupalliks on ilma seinteta õhumass, mis on mõõtmetelt kümnetes või sadades meetrites, siis need eeldused kehtivad. (Anttila jt, 1996)

2.2 Õhusaaste hajumise tingimused

Labiilse kihistumise korral moodustuvad kergesti tõusvad ja laskuvad õhuvoolud, mis jõuavad kilomeetrite kõrgusele maapinnast . Teatud kõrgusele jõudes muutub õhu temperatuur niivõrd madalaks, et tõusvate õhuvoolude kohale moodustuvad pilved . Tavaliselt esineb labiilne kihistumine päikesepaiselistel suvepäevadel, aga see võib esineda ka pilviste ilmadega tsüklonites. Labiilses atmosfääris seguneb õhku paisatud lisand kiiresti paksus õhukihis. Labiilse kihistumise korral jäävad maapinnalähedased saastetasemed küllaltki väikseseks, seda eriti saasteallikast kaugemal, aga kõrgetest korstnatest pärinev saaste jõuab kiiremini maapinnale. (Nirgi, 2001)
Stabiilses kihistuses iga vertikaalne õhuliikumine sumbub ja õhuvahetus kihtide vahel on aeglane. Stabiilne kihistumine esineb tavaliselt tuulevaiksel selgel ööl – suvel jahtub päeval soojenenud õhk öö saabudes kiiresti ning maapinna lähedal on temperatuur jahedam kui mõnekümne meetri kõrgusel. Talvel, kui esineb kõrgrõhkkond, võib meie laiuskraadil ja veelgi kaugemal põhjas kujuneda olukord, kus päevane päike ei suuda alumist õhukihti piisavalt soojendada ning õhk maapinna lähedal muutub iga ööga külmemaks. Koos nõrga tuulega on see lisandi hajumiseks õhus halvim olukord. Stabiilses atmosfääris on maalähedases kihis kuhjunud autoliiklusest ja eramute kütmisest pärinevad saasteained. Tekkida võivad ohtlikud saastetasemed, kuna nii segunemine kui ka ärakanne tuulega on aeglane. Samas hajuvad ka kõrgetest korstnatest pärinevad ained aeglaselt ja jõuavad maapinna ligidale alles kaugel. Selle ajaga võivad need rõhtsuunas palju hajuda ja neist põhjustatud maksimaalsed saastetasemed võivad jääda madalamaks kui labiilsel juhul. (Nirgi, 2001)
Neutraalne kihistumine esineb tavaliselt tugeva tuule ja pilves taevaga. Seda esineb Eesti kliimas sageli, eriti sügisel. Pilved ei lase päeval pinnal soojeneda ega öösel jahtuda. Lisaks segab veel tugev tuul õhukihid läbi, takistades nii stabiilse kui ka labiilse kihistuse teket. Neutraalses atmosfääris seguneb saaste aeglasemalt, aga enamasti hajutab seda piisavalt tugev tuul. (Nirgi, 2001)
Olulised on veel kaks erijuhtu. Inversioon ehk ülespoole soojeneva õhuga kiht võib alata mõnekümne meeti kõrguselt maapinnast, selle all on neutraalne kihistus . Selline olukord esineb sageli talvel. Siis segunevad kõik inversioonikihist allpool õhku paisatud saasteained hästi. Inversioonikihti need ei läbi, vaid jäävad maapinna lähedale. Erinevus inversioonist otse maapinnal seisneb selles, et liiklussaaste mõju on väiksem, kuid näiteks väikekatlamajad mõjuvad seda tugevamalt. Teisel juhul võib olla õhuke inversioonikiht otse maapinnal, seda eriti suvistel öödel. Siis määravad maapinnal tajutava saaste peaaegu ainult madalad allikad. Stabiilsest kihist välja jäävate korstnate suits hajub hästi, seega avaldavad need veelgi vähem mõju kui paksus inversioonikihis. (T. Kaasik , 1990)
Niisiis on õhu temperatuur oluline näitaja selle kohta, kui hästi saasteained õhus hajuvad. Isegi kui mõõtmisi ei ole mitmel kõrgusel, annab järsk temperatuuri langus öösel tunnistust stabiilsest kihist maapinna lähedal ja seega võimalikust maapinnalähedase saaste kuhjumisest. Mõistmaks antud koha mikrokliimat ja saasteainete hajumise iseärasusi on temperatuuri mõõtmine kohapeal oluline. Kui võrrelda meteoroloogilise vaatlusvõrgu jaamade andmeid meteomastide ja mudelarvutuste andmetega , on võimalik täpsustada hajumistingimusi, mida nende andmete alusel määratletakse. Lisaks sõltuvad mitmed heitmed otseselt välisõhu temperatuurist: kütmist, mille käigus eralduvad tahm, SO2 ja lämmastikoksiidid, on külmema ilmaga rohkem, bioloogilist lagundamist (NH3) aga vähem. (Nirgi, 2001; T. Kaasik, 1990)
3. Eesti õhuseire

3.1 Eesti Keskkonnauuringute Keskus

Välisõhu seire erinevaid aspekte Eestis teostavad Eesti Keskkonnauuringute Keskus (EKUK) ja Eesti Metereoloogia ja Hüdroloogia Instituut ( EMHI ). (EMHI, 2013; EKUK, 2013)
EKUK haldab kuute linnaõhu seirejaama ja kolme fooniõhu seirejaama. Linnajaamad on paigutatud hõlmamaks erinevat tüüpi saasteallikaid. Maafoonijaamad on paigutatud metsa alale , põllumajanduspiirkonda ja rannikumere lähedale. (EKUK, 2013)
EKUK seirejaamades mõõdetakse lämmastikoksiide, vääveldioksiidi, süsinikoksiidi, osooni, ammoniaaki ja tahkeid osakesi, aga kõigis jaamades ei ole kõik need saasteained esindatud . Lisaks mõõdetakse ka tuule kiirust, suunda ja temperatuuri umbes kolme meetri kõrgusel maapinnast. (EKUK, 2013)
Peale saasteainete seire on EKUK-i võrgus neli meteomasti, millega mõõdetakse kahel kõrgusel õhutemperatuuri, tuule kiirusi ja suundi. Seega saab nende andmete alusel otseselt määrata, kas kihistus on stabiilne, neutraalne või labiilne. Lisaks mõõdetakse õhu lühiajalist muutlikkust ja selle vertikaalset liikumist, mis võimaldab hinnata õhu läbisegunemise ja saasteainete hajumise kiirust. Nii meteoroloogilised andmed mastidest kui ka saastetasemed ja meteoandmed seirejaamadest antakse tunnikeskmistena. (EKUK, 2013)

3.2 Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut

EMHI ilmavaatlusjaamad paiknevad tihedamalt kui EKUK-i mastid. Neis tehakse automaatseid temperatuuri, õhurõhu, tuule, sademete jm. vaatlusi maapinna lähedal, mõnedes ka spetsiifilisemaid mõõtmisi nagu näiteks päikese nähtav ja ultraviolettkiirgus . (EMHI, 2013)
EMHI üheks ülesandeks on ilmaennustusmudeli HIRLAM, millega saab arvutada õhumasside liikumisi , töös hoidmine ja täiustamine. Sellel ideel põhineb ka saasteleviku mudel SILAM , mis praegu on veel arendusjärgus. See mudel saab lisaks meteoroloogilistele andmetele ka saasteallikate heitmete andmed üle Eesti ja lähiümbruse kohta ning arvutab selle alusel saastetasemed. Arvutatud saastetasemete võrdluse alusel EKUK-i seirejaamadega ja muude õhusaastemõõtmistega hinnatakse mudeli töökõlblikkust. (EMHI, 2013)

GLOBE

GLOBE on ülemaailmne koolide keskkonna- ja teadushariduse programm, millest võtavad osa kooliõpilased 112 riigist, sealhulgas ka õpilased 79 Eesti koolist. GLOBE programm on välja töötanud erinevaid projekte keskkonnamõõtmiste läbiviimiseks. GLOBE mõõtmised aitavad mõista tänapäeva keskkonnatingimusi ja kliimat. Mõõtmiste põhjal luuakse andmebaas , millega saab kindlaks määrata, kas ja millised pikaajalised muutused meie kliimas asset leiavad. (GLOBE, 2013)
GLOBE üks projektidest Eestis on Osooni, ammooniaagi, vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi määramine välisõhus passiivsete kogujatega. Selle projekti eesmärk on ühtlustada Eesti õhusaaste seirevõrku. EKUK-l ja EMHI-l ei ole ühtegi jaama väikelinnades ega alevikes, Lõuna-Eestis ei ole maafoonijaamu ja erinevat tüüpi jaamu linnapiirkondades on vaid Tallinnas. Passiivsed kogujad ei võimalda määrata saastetasemeid reaalajas , küll aga kahe nädala keskmisena. Kahenädalaste mõõtmistega neli korda aastas on võimalik määrata pädevalt aastakeskmisi ja aastaaegade keskmisi saastetasemeid. Koolide valik on suunatud nii, et oleksid esindatud suuremad linnad, väiksemad linnad, alevikud ja ka mõned väikesed külad. Vaatluskohti on tihedamalt just Lõuna-Eestis, kus pidevseirevõrk on hõre. Lääneranniku lähedased kohad võivad anda teavet merelaevade liiklusest tuleneva saaste kohta, Kagu-Eestis aga metsatulekahjudest Venemaal. (GLOBE, 2013; M. Kaasik, Sõukand, 2012)
Kui võrrelda mõõrmistulemusi reaalajas töötavate mudelitega, saab peaaegu kogu Eestit hõlmavat teavet nende mudelite täpsuse kohta pikaajaliste keskmiste saastetasemete prognoosimisel. See on vajalik, et teada kui õigesti suudab mudel prognoosida saastetasemeid erinevates Eesti osades, erinevatel aladel. Mudeli ja mõõtmise erinevused võimaldavad mõista, millised osad mudelist ja saasteallikate andmebaasist vajavad täiustamist, et tegelikku olukorda täpsemalt hinnata. (GLOBE, 2013; M. Kaasik, Sõukand, 2012)

Gaaside konsentratsiooni uurimise meetod

5.1 Mõõtmise läbiviimine passiivsete difusioonikogujatega

Kogujaid on nelja eri tüüpi: osooni (O3), ammooniaagi (NH3), vääveldioksiidi (SO2) ja lämmastikdioksiidi (NO2) kogumiseks õhust. Gaaside kogumisaeg on kaks nädalat. Koguja, mis on valmistatud polüpropüleenist, asetseb enne üles panekut ja pärast maha võtmist topsis. Selle ühes otsas on 2 cm läbimõõduga ringikujuline ava, mis on kaitstud teflonmembraani ja traatvõrguga. Koguja sees on filter , mis on keemiliste ühenditega immutatud . (M. Kaasik, Sõukand, 2012)
Passiivsed difusioonikogujad paiknevad 2,4 m kõrgusel maapinnast ja on kaitstud otsese päikesekiirguse ja vihma eest. Kogujad kinnitatakse ilmastikutingimuste eest kaitset pakkuva katte alumisele poolele. Kate kinnitub puust varre otsa, mis pannakse maa sisse löödud metalltoru sisse ja fikseeritakse pitskruviga. Puust varre, metalltoru ja katte paigaldavad Eesti Füüsika Seltsi koolitajad koolikülastuse käigus. (M. Kaasik, Sõukand, 2012)
Kogujad valmistatakse ette Eesti Keskkonnauuringute Kesku Tartu filiaali laboris. Iga uuritava nätaja kohta on üks koguja. Kogujad saadetakse koolidesse postisaadetisega, milles on 4 kogujat, proovivõtuprotokoll ja ümbrik kogujate tagasisaatmiseks. Iga koguja paikneb eraldi topsis. (M. Kaasik, Sõukand, 2012)
Kui kogujaid üles pannakse, viiakse need proovivõtukohta, kuhu on eelnevalt paigaldatud maa sisse metalltoru, mille sees on puust vars ja varre otsas kate. Metalltoru küljes olev pitskruvi keeratakse lahti ja vars võetakse alla sellepärast, et kogujaid paigaldada. Kogujad võetakse topsist välja ja kinnitatakse katte alumisele poolele nii, et ava jääb maa suunas.. Nüüd märgitakse proovivõtuprotokolli koguja tüüp (O3, NH3, SO2 või NO2) ja kogujate ülespanemise aeg (kuupäev, kellaaeg ). (M. Kaasik, Sõukand, 2012)
Kaks nädalat peale kogujate ülespanemist tuleb proovivõtukohas metalltoru küljes olev pitskruvi lahti keerata ning katte koos varrega alla võtta. Peale seda tuleb märkida proovivõtuprotokolli koguja mahavõtmise aeg. Kõik kogujad ja proovivõtuprotokoll tuleb saata postiga Eesti Keskkonnauuringute Keskuse Tartu filaali. Sealt saadetakse tulemused, milles sisaldub: kogumisaja keskmine õhutemperatuur, kogumisaja keskmine rõhk, nelja gaasi (Osooni, Ammoniaagi, Lämmastikdioksiidi ja vääveldioksiidi) kogumisaja tunni keskmine kontsentratsioon. (M. Kaasik, Sõukand, 2012)

5.2 Mõõtmise läbiviimine maksimum-miinimum termomeetriga

Kuna õhulisandite kogunemise kiirus kogujatega on erinevatel temperatuuridel erinev, siis määratakse ka kogumisperioodi keskmine õhutemperatuur. Temperatuuri mõõtmine on oluline ka selleks, et määrata atmosfääri seisundi ja sellest lähtuvad hajumistingimused. Temperatuuri mõõdetakse kogujate üleval olemise ajal. (M. Kaasik, Sõukand, 2012)
U-toru maksimum-miinimum termomeeter mõõdab minimaalset ja maksimaalset temperatuuri mingis ajavahemikus , samuti hetketemperatuuri. Temperatuuri näidud U-toru vasakul pool kahanevad , nädud paremal pool aga kasvavad. Kui temperatuur tõuseb, lükkab elavhõbedasammas maksimum indikaatori üles. Kui temperatuur uuesti kahaneb, siis jääb maksimum-indikaator kõrgeimasse punkti, mis näitab maksimaalset temperatuuri, püsima. Temperatuuri langedes lükkab elavhõbedasammas minimum-indikaatori üles ja fikseerib eelkirjeldatud viisil minimaalse temperatuuri. (M. Kaasik, Sõukand, 2012)
Temperatuuri peaks mõõtma proovikogujate vahetus läheduses. Termomeeter tuleks paigutada selleks ette nähtud kappi . Temomeeter ei tohi kokku puutuda kapi seintega ja, seal peab õhk saama liikuda . Termomeeter tuleb panna 2 m kõrgusele maapinnast.
Enne termomeetri kasutamist kontrollitakse, et elavhõbedasambas ei oleks tühimikke, mis võivad tekkida termomeetri transpordi käigus. Nendest vabanemiseks tuleb püstasendis termomeetrit raputada, kuni moodustub pidev elavhõbedasammas. (M. Kaasik, Sõukand, 2012)

Kokkuvõte

Õhusaaste on üks põhilisi keskkonnaprobleeme maailmas, seda nii otsese mõju tõttu inimese tervisele kui ka toime tõttu materjalidele ja ökosüsteemidele. Õhu kvaliteedi kohta teave saamise üks võimalustest on õhuseire. Õhusaaste taseme määramiseks on vaja mõõta saasteainete konsentratsiooni õhus. Tänu gaaside konsentratsiooni uurimisele saab aimu olukorra tegelikust tõsidusest.

Allikad

Anttila, P., Ojanen, M., Puakka, M., Vuorisala, T., Frey, T. (1996). Globaalsed Keskkonnaprobleemid. Tartu: Eesti Loodusfoto
Rohtla, R. (2007). Keskkond 2006. Tallinn: Statistikaamet
Nirgi, L.(2001). Keskkonnakaitse I. Tallinn
Kiili, J. (2000). Sissejuhatus Keskkonnapoliitikasse. Tallinn: TTÜ kirjastus
Kaasik, M., Sõukand, Ü. (2012). Osooni, ammoniaagi, vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi määramine välisõhus passiivsete difusioonkogujatega, mõõtmisjuhend GLOBE koolidele. Tartu: EFS
Pleijel, H. (1993). Ökoloogiaraamat. Tallinn: HUMA
Kaasik, T. (1990). Keskkonnasündmus. Tallinn: OLION
Turkson, K. (2005). Õhk. Tallinn
Eesti Keskkonnauuringute Keskus (2013). http://mail.klab.ee/seire/airviro/ [2012, Oktoober, 07]
GLOBE (2013). http://www.globe.ee/globe/mootmised/?details=1&id=31 [2013, Veebruar, 22]
EMHI (2013). http://emhi.ee/index.php [2013, Märts, 10]