TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Gert Sõnajalg Sissejuhatus õigusfilosoofia ajalukku (P2OG.03.052), AÜ Essee Aristotelese "Nikomachose eetika" I ja V raamatu allikatel 2013 Lugesin Aristotelese1 "Nikomachose eetika" I ja V raamatut. Vaatlen lähemalt neid raamatuid. Esimeses raamatus juurdleb ja arutleb Aristoteles järgnevate teemade üle: Kuidas olla õnnelik? Mis on õnn? Mis on hüved? Kuhu inimesed tahavad jõuda oma elus? Inimeste eesmärgid elus. Viiendas raamatus on tähelepanu all õiglus ja ebaõiglus. Nendes raamatutes jõuab Aristoteles selleni, et õnn on inimese elus väga tähtsal kohal. Samuti peab ta õnne üheks tähtsamaks eesmärgiks inimese elus. Järgnevalt arutlen selle üle, mida peab inimene õnneks ja hüveks. Mis on siis õnn inimese elus? Mis on ülimad hüved
ESSEE: ARISTOTELES:NICOMACHOSE EETIKA I JA V ÕIGUSFILOSOOFIA AJALUGU Aristoteles on üks tähtsamaid Antiik- Kreeka filosoofe ( s: 384- 322 a.e.Kr). Temale omistatavaid töid on umbes 400, nii on jutustanud kirjanik Diogenes Laertios. Aristoteles on tegelnud oma teostes suuremalt jaolt inimestega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose eetika, mis on üks kolmest Aristotelese eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust -- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest
SISUKORD SISSEJUHATUS 1. ARISTOTELESE I RAAMAT 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18- ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse. Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande.
ARISTOTELES: Nikomachose eetika Lühiessee Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad
.......................................................................................................................8 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................12 KASUTATUD KIRJANDUS..............................................................................................13 Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat -3- SISSEJUHATUS Nikomachose eetika on Aristotelese eetikaalane peateos, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristotelese uurimisobjektiks on tegutsev ja toimiv inimene, kes teiste keskel elades peab tegema otsustusi õige tegutsemisviisi ja -vormi kohta. Lihtsustatult öeldes vaatleb Aristoteles küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Mille järgi seejuures valik teha, selle kirjeldamisele pühendabki Aristoteles oma eetikakäsitluse. (Nikom.eetika, 2007:350)
Õigus ja eetika „ Eetika universaalne ja individuaalne mõõde“ „Juristi ameti koht ühiskonnas“ „Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika
Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega. Selline suundumus, milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse puhul on selleks tervis. Siinkohal tuleks mainida, et hüvede puhul eristab ta ülimat hüve, milleks on tegevuse eesmärk, mida me selle enda pärast tahame ning kõik muu tuleb tänu sellele. Niisugune on õnn me teeme teisi asju, et saada õnnelikuks. Õnn on meie lõppeesmärk
Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima, kauneima, nauditavaima õnne alus. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, ent ta ei suuda rakendada tarkuse voorust enda hüvanguks, sest rakendab neid voorusi ebatäiuslikes tingimustes. Filosoofi elu on aga eelistatud, sest tema praktiseerib tarkuse voorust kõige täiuslikumalt.
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika"
olendid ja sündmused meie elus on objektiivselt olemas, et neil on püsivad omadused, millest me oleme suutelised ettekujutust (kujutlust? arvamust? teadmist?) looma. Niisugused põhjendusteta omaksvõetavad usud moodustavad filosoofias nn naiivrealismi tuuma. Kolmandaks, lapsepõlvest alates sisendatakse inimestesse arusaamu hea ja halva, õige ja väära, ausa, õiglase jms käitumise kohta. Neid mõisteid ja käitumismalle analüüsib süstemaatiliselt ja kriitiliselt moraalifilosoofia ehk eetika. Kas siis tänapäeva kõikvõimas teadus ei suuda kõikidele küsimustele vastuseid anda? Ei suuda, põhimõtteliselt. Neile küsimustele, millele saab vastata kogemuse, sh vaatluse, mõõtmise, eksperimendi, põhjal, vastavadki faktuaalsed, empiirial baseeruvad teadused (nt füüsika, geograafia). Deduktiivsete formaalsete arutlustega seotud küsimustele aitavad vastuseid leida loogika ja matemaatika. Aga Hamleti kuulus küsimus Olla või mitte olla
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
Õnne olemus antiigis Keskne küsimus kuidas ma peaksin elama? See puudutab eesmärke (telos) ehk mis on hüved, mille poole peaksime püüdlema. Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu
Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau koige tahtsam nõue on julgus: surmapõlgavus lahingus; julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale 8.18. sajandi meritokraatlik aumõiste Meritokraatlik au põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel. 9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine duellid. Õnn 1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad Aristoteles. Stoikud voorusliku elu aluseks on õige
Kordamisküsimused Eetika aluste eksamiks! 1. Mis on moraal? Mis on eetika? Eetika objekt. Moraal osutab inimeste ja kultuuride teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele, mis kajastavad väärtusi ja tõekspidamisi.(seda nim mõnikord positiivseks moraaliks ehk kirjeldavaks moraaliks). Moraalifilosoofia on filosoofiline ja teoreetiline mõtisklus moraali üle.süstemaatiline püüe mõista moraalimõisteid ning õigustada moraaliprintsiipe-ja teooriaid. Uurib nt millised väärtused ja voorused on olulised, et elada rahuldustpakkuvat elu ühiskonnas
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu: Saksamaal oli võim jagunenud ja Inglismaal oli `king in parliament' idée. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist ELUSOLEND=MASIN. RIIK=ELUSOLEND. Riik pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud; ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Kohtunikud ja õigusemõistmine kunstlikud liigesed. Isikute jõukus ja rikkus tugevus. Hüvitus ja karistus närvid, inimeste turvalisus selle eesmärk. Nõunikud on mälu. Õiglus
(patriotismil). 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene. Herder: Iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla. Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip - suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõuavad selle asendamist tõelise 'loomuliku' e armastusel põhineva kogukonnaga. AU 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest. * Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele. * Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida mõõdukalt. * Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes. * Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline * Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem 2. Cicero vabariiklase aust.
Eetika ja moraal (Pojmani järgi) Moraal osutab inimeste ja kultuurida teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele Moraalifilosoofia on filosoofiline ja teoreetiline mõtisklus moraali üle Eetika tähistab moraali ja moraalifilosoofia valdkonda tervikuna Etümoloogia Eetika: kr. Ethos komme, harjumus; thos iseloomuomadus Moraal: lad. Mores kombed Moraal osutab inimeste tajutud normidele-printsiipidele; eetika teoreetilisele reflekteerimisele moraali üle. Eetika ülesandeks põhjendada moraaliprintsiipe ja teooriaid. Eetika esitab ja kaalub argumente, miks peaks käituma nii ja mitte teisiti. Moraalne toimimine on toimimine (millegi tegemine või tegemata jätmine) teiste huvides (altruism). Moraalset toimimist iseloomustab kohustuslikkus, moraalinormide täitmist saab teistelt nõuda. Moraali keskne mõiste: peab - sa pead midagi tegema, sa ei tohi midagi teha Eetika peamine küsimus
poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi). 1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon. 4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx: 9-11): 1) küsimus inimloomusest, mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend (Aristoteles), usklik loom (Burke), isekas ja omahuvi järgiv (Hobbes ja Locke), kaasatundev (Rousseau), loovalt töötav (Marx), tugev, teotahteline ja ennast kehtestav (Nietzsche)
teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema
“Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb), emotsioonide(toetab) ja instinktide(talitsetud) sümbioos, õiglane inimene on õiglane ka teiste suhtes. Aristoteles –Õnn- hinge mõistuspärane toimimine vastavalt loomutäiusele. Inimene peaks lähtuma mõistusest mitte ihadest. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon-varajasele ei piisanud vaid voorusest, hilisele piisas.
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
EETIKA 1. Sissejuhatus Mis on eetika? Argo Buinevits Soovituslik kirjandus: · Eetikaveeb www.eetika.ee TÜ eetikakeskus · Eetika ja moraal. Maie Tuulik 2002 · Õpetaja eetika. Maie Tuulik 2008 · Ärieetikat kui niisugust pole olemas. John C. Maxwell 2003 · Evangeelne eetika. Robert Võsu 1996 · Eetikakoodeksite käsiraamat. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2007 · Mõtestatud Eesti ühiseid väärtusi hoides. TÜ eetikakeskus 2008 Mida tähendab olla kõlbeline inimene? Milles seisneb moraali olemus? Miks on moraali tarvis? Mis on moraali funktsioon? Mis on hüve? Kas moraaliprintsiibid on absoluutsed või olenevad...? Kas moraal on nagu ilugi vaataja silmades? Kas moraalne olla on kasulik? Mis on moraali aluseks?
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
Küsimus-vastus vormis. Näiteks: Mis on kõige suurem? V: Selleks on ruum, sest ruum sisaldab kõike. Mis on kõige üldisem? V: Lootus, sest see on ka nendel, kellel mitte midagi muud ei ole. Anaximandros Thalese õpilane. Väitis, et algaineks on apeiron ehk midagi piiritlematut ja määratlematut. Väitis , et loodus, s.h inimene, elab võlgu, ning hävimise ja surmaga maksame kinni kõik oma eksimused ja vead st et eksisteerimine on võlg, mis tuleb tagasi maksta. Tema käsitlus on antropomorfne inimese keskne (andros mees, kreeka keeles). Anaximenes tegi arche osas tagasisammu pidades selleks õhku, kuid kirjeldas esimesena seda, kuidas kvantiteedi muutumine toob kaasa kvaliteedi muutumise (nt õhu hõrenedes tekib tuli, õhu kokku tõmbumisel aga vesi ja maa) 2. Pütaagorlased (Pytagoorlased) Nemad pidasid archeks arvu kogu maailm on arvulistes suhetes, arv ei valeta, arvuga võib
Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
research stations there). Humans also now have a continuous presence in low Earth orbit, occupying the International Space Station. The human population on Earth is greater than 6.7 billion, as of July, 2008. Etoloogia teadus loomadest, nende käitumisest ja mõtlemisest Inimest liigitatakse loomade hulka, eriliseks. Proovitakse aru saada, mismoodi on inimene erinev teistest loomadest Aristoteles inimene on mõtlev loom Homo sapiens Eripära võib seletada ka kui defekti 2. Eksistentsialistlik mõtteviis Martin Heidegger ,,Sein und Zeit" (1927) ,,inimest tuleb mõista kui kohal/siin olijat. Inimene on olend, kes on maailmas" Inimene on maailmas kohal väga erilisel viisil, projetseerib kogu maailmale ja enamgi
sisemist tähendust. A. meelest õilsaim kunst mõjutab nii aju kui emotsioone. Kunsti eesmärgiks on tekitada katarsist ehk puhastust: kunsti nautides vabanevad järsku tundmused, mis meis kuhjunud (nt. nutmapuhkemised, läbi raputatuse tunne pärast kunstisündmust ) Elik ,, kunst peab vaatajat puhtamaks tegema, lastes tal end teoses kujutatavaga samastada ja võimaldama tal toimuvat läbi elades vabaneda omaenese afektidest " (A ja O taskuteatmik- Filosoofia lk. 53.) Õnne olemus ja eetika. Mida enam ta noortele õpetust jagas, seda enam ta tundis, et tähtsad pole mitte teaduse üksikküsimused, vaid et kõrgemal kõigist füüsilise maailma küsimustest on küsimus- missugune on parim elu? Missugune on elu ülim hüve (hüve kui see täiuslik, mida elu suudab pakkuda)? Kuidas leiame õnne? Elu eesmärgiks pole tema arvates rikkus, au, kuulsus, arukus, rõõm, armastus, headus vaid õnn. Kõik eelpool nimetatud väärtused on kõigest verstapostid või võimalikud
EETIKA Eetika normatiivne (ainult ei vaatle, vaid ka ütleb, kuidas peaks käituma. vaatleb seda, mis on ja samas nõuab, kuidas peaks olema) teadus. pärineb Vanast Kreekast, Aristoteles looja, 4. saj. eKr. Uurib, mis on õige ja mis vale. Käitumisjuhiseid vaadatakse läbi moraali (lad. k. sõnast mors, kr. k. eetos inimgrupi moraalikogumik, mida peetakse heaks. 3D Eetika I eetika mõõde tegeleb sellega, kuidas minu ja teise inimese suhted peaksid olema. Määrab ära selle, mis hea ja mis kuri, mis õige ja mis vale. Sellega puutume kõige enam kokku. II eetika mõõde tegeleb sellega, kuidas ma peaks suhtuma iseendasse. Võin olla hea teiste inimeste vasu, enda vastu halastamatu. III eetika mõõde tegeleb sellega, mis on inimkonna eesmärk ja kuhu inimkond suundub. Mis on inimese eksistentsi eesmärk. Eetika, filosoofia, religioon tihedalt seotud.
tekkimise põhjuseks. DEMOKRITOS (460-370 e.m.a.) "Suur maailmakord" Olev ainetega täidetud ruum, mitteolev tühi ruum. Aine koosneb aatomitest. Aatomite ühinemisel tekkimine ja sünd. Aatomite lahutumisel hävimine. Atomistid EI RÄÄKINUD KOSMOSEST (ei olnud maailm kui organism Aristoteleses). Nad arvasid, et on üks suur tühjus, mille foonil tekivad ja kaovad maailmad. EPIKUROS (341-270 e.m.a.) Filosoofia ülesanne oli aidata saada inimestel õnnelikuks. Eetika on tähtis. Atomism vabastab: 1) Hirmust surma ees "Kui oleme meie, siis pole veel surma; kui on aga surm, siis pole enam meid" 2) Hirmust jumalate ees jumal olemas, aga ta ei sekku maailmas toimuvasse (kurjuse olemasolu) LUCRETIUS CARUS (96-55 e.m.a.) Luuletaja, filosoof Filosoofia tagaks inimeste südamerahu ja tasakaalu ning vabastaks hirmust surma ja jumalate eest. Hirm tekib, sest inimene ei tea oma kohta maailmas ega tunne oma loomust
Kust see tuleb? Kas jumal on olemas? Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada või ümberlükata? Kes või mis on jumal? Kes vastutab maailmas kurja eest, miks kurjus eksisteerib? 15. Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias? Jumal on isiksus, inimeselaadne teadvusega olend, kes mõtleb enda peale ja selle peale mida ta teeb. Jumal eksisteerib teisel pool aega ja ruumi, ta on igavene. 3 teda iseloomustavat tunnust: kõikvõimsus, ülim tarkus, ülim headus. Jumal ei manipuleeri inimesega, ta teab ette tema saatust, inimese otsusi. Jumal= transtsendentne, ontoloogiline, kognitiivne ja moraalne absoluutne substants. 16. Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Tooge näiteid. Seda, mida pole olemas pole võimalik tõestada, kuid sellesse on võimalik uskuda. Jumala olemasolu kohta on kaks positsiooni- ateistlik ja kristlik. Ateistlikud seisukohad:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
