Napoleon Bonaparte (11)

(Referaat)
Koostaja :
Klass:

Sisukord

Sissejuhatus lk.3

Elulugu (kuni keisriks saamiseni ) lk.3
Keisriks kroonimine lk.3
Valitsemis käik lk.4
Vallutused lk.4
Mida andis napoleon euroopale lk.4
Napoleoni allakäik lk.5
Kas napoleon mürgitati? lk.6
Napoleoni impeerium lk.8
Kokkuvõte lk.9
Kasutatud kirjandus lk.10
Sisukord
Napoleon Bonaparte oli suurepärane väejuht, aga ka väga julm inimene. Inimesed teavad temast siiani väga vähe. Teatakse , et ta oli Prantsusmaa keiser ,suurepärane väejuht ja see on tavaliselt kõik mis temast teatakse. Siin Referaadis käsitletakse tema elu nii häid kui ka varju külgi.

Elulugu (kuni keisriks saamiseni)

Sündis 15. augustil 1769 . aastal Ajaccios, Korsikal. Ta oli pärit vaesunud aadliku perekonnast. Napoleon õppis 1779- 1784 Brienne sõjakoolis ja 1784- 1785 Pariisi kõrgemas sõjakoolis, ning astus 1792 Jakobiidide Klubisse. Napoleon ülendati inglaste käest Touloni vallutamise eest 1793. aastal brigaadi-kindraliks ja teenete eest rojaliste mässu mahasurumisel Pariisis ülendati ta 1795. aastal diviisikindraliks. Ta juhtis 1796-1797 Prantsuse Itaalia armeeülemjuhatajana Põhja- Itaalias sõjakäiku ning sundis Austriat mitmetes lahingutes saadud võitudega sõlmima Prantsusmaale soodsa Campformio rahu. Ta algatas ka Egiptuse sõjakäigu ( 1798 - 1799) ning juhtis seda. Paljud uskusid, et just tema suudab revolutsiooni-järgse ebastabiilsuse asendada tugeva valitsusega, ja tervitasid tema valitsema asumist rõõmuga kui Napoleon naasis Egiptusest Prantsusmaale tagasi ja otsustas kõrvaldada Prantsusmaad juhtiva Direktooriumi ja asuda ise valitsema. Tal kulus kaks aastat, et Direktooriumist lahti saada ja pärast seda asus ta valitsema esimese ja kõige suurema võimuga konsulina, seejärel ainukonsulina. 1802. aastal määrati Napoleon eluaegseks konsuliks. Riigipööret organiseerides oli Napoleonile otseseks toeks sõjavägi. Napoleoni toetasid nii sõdurid, enamik kindraleid kui ka talupojad, kes olid revolutsiooni ajal saanud maad ja ei olnud enam vana korra taastamisest huvitatud. Napoleon kasutas ära prantslaste rahvustundeid. Tema pöördumised olid adresseeritud prantslastele, pidevalt kõneldi Prantsusmaast ja selle huvidest. Püüti jätta muljet, et esimene konsul seisab kildkondlikest huvidest kõrgemal. Konsulaadi võimu aitas kindlustada tsensuur . 173 ajalehest suleti kohe 160 ja hiljem jäi ilmuma ainult neli ajalehte mida oli kerge tsenseerida. 1804. aastal kuulutas Senat Napoleon Bonaparte Prantsuse keisriks. Sellega lõppes ka Prantsuse Vabariik. 1906. aastal kaotati revolutsiooni kalender ja pöörduti tagasi kristliku ajaarvamise juurde.
Keisriks kroonimine
Vana ajaloolise tava kohaselt ei piisanud keisri kroonimisel piiskopist ega peapiiskopist, vaid seda pidi tegema paavst . Napoleon keeldus aga Rooma minemast ja kutsus Püha Isa Pariisi. Ta lubas paavstile vastu tulla, kuid tegi seda jahiülikonnas jahiseltskonna ja klähvivate koerte saatel, jättes sellega mulje, nagu oleks jahilkäik olulisem kui Püha Isa vastuvõtt (tegelikult ei olnud Napoleon sugugi innukas jahimees ). Ebatavaliselt käitus tulevane keiser ka kroonimis-talitusel. Kõige pühamal hetkel, kui paavst valmistus talle krooni pähe panema , haaras ta selle paavsti käest ja pani ise endale pähe, märkimaks asjaolu, et ta ei ole krooni kellegi käest saanud. Seejärel pani ta ise krooni pähe ka enda kõrval põlvitavale abikaasale Josephinele.

Valitsemis käik

Napoleon I ehk Napoleon I Bonaparte (nime prantsusekeelne originaalkuju Napoléon I Bonaparte) oli Prantsusmaa valitseja 11. novembrist 1799 kuni 11. aprillini 1814 ja 13. märtsist 1815 22. juunini 1815.
11. novembrist 1799 25. detsembrini 1799 oli ta konsul koos Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel Joseph Sieyès'iga.
25. detsembrist 1799 18. maini 1804 oli ta esimene konsul.
18. maist 1804 kuni 11. aprillini 1814 oli ta keiser: Jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser (Par la grâce de Dieu et les constitutions de la République, empereur des français).

Vallutused

Napoleoni tõusu alguseks on traditsiooniliselt loetud 1793. aastat, kui ta paistis silma Touloni tagasivallutamisel rojalistide käest. Järgnesid Itaalia-sõjakäik, Egiptuse-sõjakäik ja seejärel võimuhaaramine (1799). Napoleonist sai Prantsusmaa diktaator .
1804. aastal kuulutas ta ennast keisriks. Euroopa vanad dünastiad vihkasid teda kui tõusikut, samuti temaga visalt kaasnevat revolutsioonihõngu, ning ühinesid korduvalt tema hävitamiseks. Ikka ja jälle lõi Napoleon nad puruks.
Üks kõige hiilgavamaid hetki selles peadpööritavas tähelennus oli Austerlitzi lahing, mis toimus 1805. aastal.
Enne tema purustamist jõudis Napoleon rajada seninägematu impeeriumi – palju suurema kui Karl Suure oma –, mis sirutus Läänemerest Atlandi ookeanini ja Vahemerest Põhjamereni. Kuid seegi kadus varsti, nagu Aleksander Suure oma.
Mida positiivset ja negatiivset andis Napoleon Euroopale
Ta on andnud palju positiivset Euroopale, kuid siiski kõige rohkem Prantsusmaale ja Saksamaale. Tänu 1799. aastal toimunud riigipöördele lõppes Prantsuse revolutsioon (suur vägivald ja terror ). Selle tagajärjel tõusis esiplaanile ka lihtrahvas, suudeti kukutada monarhia ja inimene võis tunda rahvustunnet. Positiivseks võib lugeda ka seda, et ta taastas aadlitiitlid ja lõi nende jagamisega ka uue, keisririigi aadli. 1810. aastaks sõltus enamik Euroopa riike Prantsusmaast- liitlastena, vasallriikidena või vallutustega.
Napoleoni sõjad tõid kaasa muudatused Saksa riikide süsteemis. Moodustati Reini liit (16 Saksa riiki), viidi läbi kodanlikke reforme, millega vähenes oluliselt aadli mõju. Loodi riiklike koolide süsteem, milles erirõhk pandi gümnaasiumidele.
Kuid esines ka negatiivseid ilminguid Napoleoni sõdadega ja riigipöördega seoses. Prantsuse ülemvõimu kehtestamine Hispaanias vallandas Vabadussõja. Napoleoni sõdadega ilmnes üks ja ainus miinus , vallutused nõudsid hulgaliselt inimohvreid, kuid aitasid palju kaasa kaasaegsele ühiskonnakorraldusele ja vabadusliikumistele ning nõrgestasid feodaalkorda.
Vaatamata sellele, et Napoleoni finaal oli sama kiire kui tema tõus, läheb ta maailma ajalukku geniaalse strateegi, paindliku diplomaadi ja teravapilgulise riigimehena.

Napoleoni allakäik

Sõjax valmistumine

Venemaa Toimus armee ümberrelvastamine

Ehitati moona ja relvaladusid piirialadele

Rahuleping Türgiga apr 1812 , Inglismaa’ga juuli 1812
Korrastati kindlusi
Prantsusmaa Mobiliseeriti temale alluva Euroopa inimressursid
Koondas Suure Armee
Abistamisleping Austria ja Preisimaaga
Jõudude vahekord : oli selgelt Napoleoni kasux: ta tungis peale 300 km rindelõigul 450000 mehega, ülejäänud olid Poolas reservis. Venemaa vägi oli 600 km lõigul 220000 meest, Prantsusmaa’l oli suur ülekaal igas rindelõigus.
Napoleoni sõjaplaan: Esimesena tahtis vallutada Vilniuse ja purustada kohe Venemaa vägi, seejärel suunduda otse Moskva alla.
Alexander I sõjaplaan: Taganeda , mitte lasta oma väeosi üksikult sisse piirata ja purustada, hoiduda pealahingust.
Sõjakäik:
24.jun 1812
Prantsuse väed üle Neemeni jõe Venemaa-le
1812 august
Smolenski lahing. Venemaa armee jätkas taganemist
7.sept.1812
Borodino lahing
14.sept.1812
Napoleon hõivas Moskva
19.okt.1812
Napoleon alustas taganemist
nov 1812
Ületati Berezina jõgi, taganemine muutus paaniliseks
dets 1812
Prantsusmaa väe riismed üle piiri
Venemaa jõudude koondamine Prantsusmaa vastu 1813 -1814
jaan 1813 - Venemaa armee Preisimaal
veebr 1813 - Venemaa armee Berliini
Kevad 1813 - VI koalitsioon Prantsusmaa vastu - Venemaa, Preisimaa , Inglismaa, Portugal , Hispaania , Rootsi, Austria (liitus alles pärast seda kui Napoleon nende tingimused tagasi lükkas).
16-19 okt 1813 Rahvaste lahing: Lepzigi linna lähedal.
Liitlased
Prantsusmaa
juht
Schwarzenberg
Napoleon
jõudude vahekord
300000 meest ja 1400 suurtükki
200000 meest ja 700 suurtükki
kaotused
54000 surnut ja haavatut
60000 surnut ja haavatut, 20000 vangi
Prantsusmaa kaotas, pidi tühistama oma vallutused Reini jõest ida pool
märts 1814
Inglismaa, Venemaa, Preisimaa kirjutasid alla lepingule ühisest sõjategevusest võiduka lõpuni
märts 1814
liitlased hõivasid Pariisi, Napoleon loobus võimust, saadeti Elba saarele
1814
Bourbonide restauratsioon , võimule tuli Louis XVIII è uus põhiseadus
1814
Pariisi rahuleping
veebr 1815
Napoleon lahkus Elba’lt
20 märts 1815
Napoleon astus troonile
märts-apr 1815
VII koalitsioon (Inglismaa, Venemaa, Austria, Preisimaa, Rootsi, Hispaania, Portugal jt.).
18. juun .1815
Waterloo lahing , Napoleon purustati täielikult
22.juun. 1815
Napoleon pidi võimust loobuma
1815
Napoleon saadeti Püha Helena saarele
1823
Ilmusid Napoleoni memuaarid

Kas napoleon mürgitati

Pärast kaotust Waterloo lahingus 1815. aasta juunis leidis Napoleon end taas kord välja saadetuna. Enne Waterlood oli ta pagenduses Elba saarel. Nüüd oli ta saadetud kaugele Saint Helenale. Siin oli Napoleoni peamine vaenlane igavus. Endist imperaatorit huvitas vaid üks asi ja see oli tema ise.
Kuhu iganes Napoleon vaatas , aitasid pilgu eest läbi vilksatavad Briti sõdurid meenutada tema langust, kuigi valvurid andsid oma parima , et teha ta elu meeldivaks. Et ta tunneks end mugavalt ja hästi, sisustati tema jaoks vannituba, ruum raamatute ja kaartide jaoks ning suur võõrastetuba. Teda ümmardasid 20 teenijat. Tema kokk valmistas kunstipäraseid maiustusi. Toitu serveeriti portselanilt ja hõbeliudadelt. Napoleon sõi hästi oma viimaste päevadeni, ja suri priskena. Selles polnud midagi ebatavalist, kui jätta kõrvale otsustav tõsiasi, et lahkamine määras surma põhjuseks maovähi. Maovähk on aga kurnav haigus. Sellest ajast peale on ajaloolased otsinud mõnda muud seletust tema surmale .
Tõeline põhjus hakkas selguma alles hiljuti , kui kanadalasest Napoleoni-uurija Ben Weider ja Rootsi toksikoloog Sten Forshufvud testisid viit Napoleoni juuksesalku. Need olid võetud tema peast päev pärast surma ja säilitatud praegusajani. Üksikasjalise teadusliku analüüsi tulemisel leidsid Weider ja Forshufvud Napoleoni juustest ebatavalise suure koguse arseeni , see oli 5-38 korda suurem normaalsest kogusest. Samuti varieerus arseeni hulk juuksekarva eri osades, mis tähendas, et Napoleoni organismi sattunud arseeni kogus erines päevade lõikes suuresti. Analüüsi täpsust kinnitas 1995. aastal Washingtonis asuv Föderaalse Juurdlusbüroo mürkide uurimise osakond . Napoleon sai suuri arseeniannuseid päevade kaupa erinevalt, nii et mürgistuse saamine joogiveest vms. On ebatõenäoline. Mürgitamine pidi olema tahtlik.
Arseen üksi endist imperaatorit ei tapnud . Mürgitamine toimus aeglaselt. Aeglane protsess pidi jätma mulje, et Napoleon on surnud loomulikel põhjustel. Mürgitamise viimane vaatus algas 1821 . aasta märtsi lõpus, kui dr. Antommarchi (Napoleoni ihuarst) püüdis vastupunnivale Napoleonile esimest korda manustada oksekivi (aine, mida kasutati haigete oksenduse esilekutsumiseks). Korduval kasutamisel kulutab oksekivi maoseinu, kuni normaalne okserefleks kaob. Siis on võimalik mürki manustada, ilma et magu selle välja tõrjuks.
Kuu aega hiljem manustati Napoleonile oržaadi, mis on jahutav segu apelsiniõite veest ja mõrumandlitest (sisaldavad sinihapet). Napoleonile öeldi, et see jook leevendab põletavat janu – üht arseenimürgistuse iseloomulikku tunnust. Imperaatori kustutamatu janu jätkus ja ta jõi aina rohkem oržaadi.
3.mail andis Napoleoni ustav teenija Louis Marchand talle suhkruvees lahustatud kalomeli. See pidi aitama vabaneda kõhukinnisusest, mis on samuti arseenimürgistuse tunnus. Kalomel ja oržaad ühinesid Napoleoni maos, muutudes tapvaks mürgiks – elavhõbedatsüaniidiks.
Sel õhtul saabus lõpuks kriis. Napoleoni viimased tunnid olid väga vaevarikkad. Äge higistamine tõi kaasa voodiriiete pideva vahetamise. Siis kaotas Napoleon teadvuse. Ta suri 5. mai õhtul 1821 aastal. Dr. Antommarchi sooritas lahkamise. Ta avastas, et Napoleonil puudusid ihukarvad – ka see on tüüpiline arseenimürgistuse sümptom.
Tuleb rõhutada, et kõik need tõendid on kaudsed . Keegi tappis Napoleoni ja kõige tõenäolisem kahtlusalune on de Montholon. Kui de Montholon oli tõesti süüdlane, kas ta toimis kõrgema võimu korralduste kohaselt? Oli ta Briti valitsuse ja Louis XVII agent ? Nii Bourbonid Prantsusmaal kui ka inglased soovisid Napoleoni areenilt kadumist, mõlemal poolel olid selleks omad mõjuvad põhjused. Üks on aga kindel: tõenäoliselt ei lahene see müsteerium kunagi.

Napoleoni impeerium

Euroopa aastal 1812
Selleks ajaks sõltus enamus euroopa riike otseselt või kaudselt Prantsusmaast.
Kokkuvõte
Napoleoni elukäik on võib-olla kõige erutavam ja kõige muinasjutulisem, mis üldse teada. Temast kirjutatud raamatuid on tubli raamatukogu jagu ja lõppu ei näi tulevat. Isegi kui ühtki ajaloolist tõika enam ei lisanduks, tahab iga põlvkond Napoleoni lugu kuulda oma sõnadega ja oma vaatevinklist. Keda huvitavad Napoleoni naised, keda hobused , keda haigused, keda harjumused
Näiteks tänapäeval leidub terve koolkond ajaloolasi ja ajalootõlgendajaid, kes peavad Napoleoni impeeriumi Euroopa Liidu eelkäijaks.
Nad väidavad, et Napoleon tegi esimese tõsise katse Euroopat ühendada ja et just kontinentaalblokaad andis Mandri-Euroopa majandusele selle impulsi, mida oli tarvis, et mitte langeda võimsa Inglise tööstuse sulase rolli. Ning mõistagi leidub teine koolkond, kes kogu selle trakteeringu välja naerab .
Koomiline on jälgida, kuidas Napoleoni sõjad raamatulehekülgedel otsekui edasi kestavad. Näiteks inglise ajaloolaste töödes võib kohata Napoleoni, kes on ennastimetlev kergats ja kelle võidud sõjatandreil pole muud kui bluff .
Ühe kapitaalse teose autor tõendab tõsimeeli, et Napoleon võitis Austerlitzi lahingu kogemata . Umbes samalt positsioonilt kirjeldab Napoleoni Leo Tolstoi . Seevastu iirlased , poolakad või ameeriklased , prantslastest endist rääkimata, sellist Napoleoni peaaegu ei tunne. Nemad tunnevad maailmaajaloo suurimat väejuhti, geniaalset administraatorit ja sügava siseeluga inimest, kellele polnud võõras ei julmus, halastus ega huumorimeel.
Eestlastel Napoleoniga õnneks mingit isiklikku tüli ega sõprust ei ole, mis peaks kergendama tema isiku ja tegevuse erapooletut hindamist.
Kõige tuntum jälg Napoleonist meie kultuuriväljal on ehk episood «Kevades», kus Saare talu sulane üritab Arno vastsel viiulil mängida keelatud pala «Kui Prantsus Musku läks». Ehk siis kuidas prantslased 1812. aastal Moskvas käisid.
Lisame kimbukese eesti perekondi, kes teavad oma põlvnemist mõnest Suure armee siiamaile jäänud sõjamehest. Mõnel sellisel perekonnal on veel prantsuse nimigi, nt Levoll.
Mina arvan et ta oli suur mees ja väga tark väejuht. Aga ta oli liiga ahne ja ennastimetlev. Kindlasti jättis ta meie ajalukku suure jälie. Kuigi ta etendas suurt rolli maailma ajaloos arvan ma et parem oleks kui teda poleks olemas olnud.

Kasutatud kirjandus

http://www.postimees.ee/031205/esileht/arvamus/184933.php

http://miksike.ee/en/glefos.html?spage=%252Fdocs%252Freferaadid%252Fnapoleonist.ht m

http://www.hot.ee/iffcool/Napoleon.ht m

http://miksike.ee/en/glefos.html?spage=%252Fdocs%252Freferaadid%252Fnapoleonist.ht m

http://miksike.ee/docs/referaadid2005/kas_napoleon_murgitati_evelin.ht m

http://www.postimees.ee/301105/esileht/valisuudised/184616.php

Uusaeg I Ajalooõpik 8. Klassile

http://images.google.com/images?q=napoleon&svnum=10&hl=et&lr=&start=100&sa=N