Napoleon (1)

Põltsamaa Ühisgümnaasium
Napoleon Bonaparte
referaat
Koostaja : Anni Eerik
Juhendaja : Erika Sari
8d
2010
Sisukord
Sissejuhatus lk.3
Elulugu lk.4-5
Keisriks kroonimine lk.6
Mida positiivset ja negatiivset andis Napoleon Euroopale? lk.7
Napoleoni surm lk.8-9
Pilte Napoleonist lk.10
Kokkuvõte lk.11
Kasutatud kirjandus lk.12
SISSEJUHATUS
Räägin natuke pikemalt Napoleonist. Ta on tuntud kui suurepärane väejuht, aga ka väga julm inimene. Valisin selle teema, sest tahan inimestele natuke rohkem teda tutvustada ja tema kohta leiab palju informatsiooni. Siin referaadis räägin nii tema halbadest kui ka headest külgedest. Materjali oli päris hea ja kerge otsida, kasutasin kahte raamatut ja internetist leidsin ka materjali.
ELULUGU
Mees, kes üle kahekümne aasta Euroopa kontinendil nii sõjalist kui ka poliitilist elu määrast, nägi esimest korda ilmavalgust Korsika saarel, Ajaccio linnas aastal 1769. Täna pärines itaalia-korsika juurtega vaesunud aadliperekonnast ja tema tegelik perekonnanimi oli Buonaparte. Kuigivõrd tõsist algharidust noor Napoleon ei saanud, kuid ilmutas juba varakult kiindumust sõjaajaloo raamatutesse. Huvitav on seegi fakt, et enne teda ei ole suguvõsas teada ühtki kaadrisõjaväelast.
Napoleon õppis 1779- 1784 Brienne sõjakoolis ja 1784- 1785 Pariisi kõrgemas sõjakoolis ning astus 1792 Jakobiidide Klubisse. Kui ta 1796. aastal ausse ja kuulsusesse tõusis, muutis ta perekonnanime paremini kõlavaks Bonaparte’iks.
Peatselt oli Napoleonist saanud Lõuna-Prantsusmaal Nice’I linnas paiknev suurtükipatarei ülem. Selleks ajaks olid vanemad komandörid juba veendunud tema kui suurtükiväe- mida tol ajal ei peetud mingiks privilegeeritud väeliigiks-ohvitseri professionaalses ‘kirjaoskuses’ ja võimekuses. Varsti määrati ta vabariikliku armee suurtükiväeülema abiks.
Pärast seda, kui tema ülemus oli raskesti haavata saanud, võttis Napoleon suurtükiväe kamandamise üle. Ta pakkus välja oma plaani ja see kiideti heaks. Oskuslikult paigutatud suurtükipatareid ja nende äge tuli võimaldasid vabariiklaste vägedel 1793.aasta detsembris sadamalinna vallutada-see oli Napoleoni esimene võit. Temast hakati rääkima nii vabariiklaste armees kui ka Pariisis.
1796. aasta veebruaris määras Direktoorium Napoleoni Prantsuse Itaalia-armee ülemjuhatajaks. Sõdides Itaalias kaks aastat austerlastega, võitis Napoleon Lodi, Arcole ja Rivoli lahingu. Napoleon naasis omavoliliselt ilma armeeta Pariisi, kus oli puhkenud terav poliitiline kriis. Nii sõjaväes kui rahva hulgas populaarne Bonaparte asus juhtima Direktooriumi-vastast riigipööret, ja 9. novembriks 1799 oli ta tõusnud võimutippu. Samal kuul sai kindral Bonaparte’ist Prantsuse vabariigi esimene konsul ja 1802. Aastal juba eluaegne konsul, saades faktiliselt dikaatori võimu. Tema selle perioodi üheks olulisemaks tegevuseks kujunes Prantsuse konstitutsiooni ümbertegemine oma võimu kasuks.
1804 kuulutas Senat Napoleoni Prantsusmaa keisriks, kelle kätte koondus kogu riiklik ja sõjaline võim. Kukutatud Bourbonide dünastiat pooldav monarhstlik Euroopa võttis Pariisis toimunu vaenulikult vastu.
KEISRIKS KROONIMINE
Vana ajaloolise tava kohaselt ei piisanud keisri kroonimisel piiskopist ega peapiiskopist, vaid seda pidi tegema paavst . Napoleon keeldus aga Rooma minemast ja kutsus Püha Isa Pariisi. Ta lubas paavstile vastu tulla, kuid tegi seda jahiülikonnas jahiseltskonna ja klähvivate koerte saatel, jättes sellega mulje, nagu oleks jahilkäik olulisem kui Püha Isa vastuvõtt (tegelikult ei olnud Napoleon sugugi innukas jahimees ). Ebatavaliselt käitus tulevane keiser ka kroonimis-talitusel. Kõige pühamal hetkel, kui paavst valmistus talle krooni pähe panema , haaras ta selle paavsti käest ja pani ise endale pähe, märkimaks asjaolu, et ta ei ole krooni kellegi käest saanud. Seejärel pani ta ise krooni pähe ka enda kõrval põlvitavale abikaasale Josephinele. 
MIDA POSITIIVSET JA NEGATIIVSET ANDIS NAPOLEON EUROOPALE?
Ta on andnud palju positiivset Euroopale, kuid siiski kõige rohkem Prantsusmaale ja Saksamaale. Tänu 1799. aastal toimunud riigipöördele lõppes Prantsuse revolutsioon (suur vägivald ja terror). Selle tagajärjel tõusis esiplaanile ka lihtrahvas, suudeti kukutada monarhia ja inimene võis tunda rahvustunnet. Positiivseks võib lugeda ka seda, et ta taastas aadlitiitlid ja lõi nende jagamisega ka uue, keisririigi aadli. 1810. aastaks sõltus enamik Euroopa riike Prantsusmaast- liitlastena, vasallriikidena või vallutustega.
Napoleoni sõjad tõid kaasa muudatused Saksa riikide süsteemis. Moodustati Reini liit (16 Saksa riiki), viidi läbi kodanlikke reforme, millega vähenes oluliselt aadli mõju. Loodi riiklike koolide süsteem, milles erirõhk pandi gümnaasiumidele.
Kuid esines ka negatiivseid ilminguid Napoleoni sõdadega ja riigipöördega seoses. Prantsuse ülemvõimu kehtestamine Hispaanias vallandas Vabadussõja. Napoleoni sõdadega ilmnes üks ja ainus miinus , vallutused nõudsid hulgaliselt inimohvreid, kuid aitasid palju kaasa kaasaegsele ühiskonnakorraldusele ja vabadusliikumistele ning nõrgestasid feodaalkorda.
Vaatamata sellele, et Napoleoni finaal oli sama kiire kui tema tõus, läheb ta maailma ajalukku geniaalse strateegi, paindliku diplomaadi ja teravapilgulise riigimehena.
NAPOLEONI SURM
Pärast kaotust Waterloo lahingus 1815. aasta juunis leidis Napoleon end taas kord välja saadetuna. Enne Waterlood oli ta pagenduses Elba saarel. Nüüd oli ta saadetud kaugele Saint Helenale. Siin oli Napoleoni peamine vaenlane igavus . Endist imperaatorit huvitas vaid üks asi ja see oli tema ise.
Kuhu iganes Napoleon vaatas, aitasid pilgu eest läbi vilksatavad Briti sõdurid meenutada tema langust, kuigi valvurid andsid oma parima , et teha ta elu meeldivaks. Et ta tunneks end mugavalt ja hästi, sisustati tema jaoks vannituba, ruum raamatute ja kaartide jaoks ning suur võõrastetuba. Teda ümmardasid 20 teenijat. Tema kokk valmistas kunstipäraseid maiustusi. Toitu serveeriti portselanilt ja hõbeliudadelt. Napoleon sõi hästi oma viimaste päevadeni ja suri priskena. Selles polnud midagi ebatavalist, kui jätta kõrvale otsustav tõsiasi, et lahkamine määras surma põhjuseks maovähi. Maovähk on aga kurnav haigus. Sellest ajast peale on ajaloolased otsinud mõnda muud seletust tema surmale .
Tõeline põhjus hakkas selguma alles hiljuti, kui kanadalasest Napoleoni-uurija Ben Weider ja Rootsi toksikoloog Sten Forshufvud testisid viit Napoleoni juuksesalku. Need olid võetud tema peast päev pärast surma ja säilitatud praegusajani. Üksikasjalise teadusliku analüüsi tulemisel leidsid Weider ja Forshufvud Napoleoni juustest ebatavalise suure koguse arseeni . Samuti varieerus arseeni hulk juuksekarva eri osades, mis tähendas, et Napoleoni organismi sattunud arseeni kogus erines päevade lõikes suuresti. Analüüsi täpsust kinnitas 1995. aastal Washingtonis asuv Föderaalse Juurdlusbüroo mürkide uurimise osakond . Mürgitamine pidi olema tahtlik .
Arseen üksi endist imperaatorit ei tapnud . Mürgitamine toimus aeglaselt. Aeglane protsess pidi jätma mulje, et Napoleon on surnud loomulikel põhjustel. Mürgitamise viimane vaatus algas 1821 . aasta märtsi lõpus, kui dr. Antommarchi (Napoleoni ihuarst) püüdis vastupunnivale Napoleonile esimest korda manustada oksekivi (aine, mida kasutati haigete oksenduse esilekutsumiseks). Korduval kasutamisel kulutab oksekivi maoseinu, kuni normaalne okserefleks kaob. Siis on võimalik mürki manustada, ilma et magu selle välja tõrjuks.
Kuu aega hiljem manustati Napoleonile oržaadi, mis on jahutav segu apelsiniõite veest ja mõrumandlitest (sisaldavad sinihapet). Napoleonile öeldi, et see jook leevendab põletavat janu – üht arseenimürgistuse iseloomulikku tunnust. Imperaatori kustutamatu janu jätkus ja ta jõi aina rohkem oržaadi.
3.mail andis Napoleoni ustav teenija Louis Marchand talle suhkruvees lahustatud kalomeli. See pidi aitama vabaneda kõhukinnisusest, mis on samuti arseenimürgistuse tunnus. Kalomel ja oržaad ühinesid Napoleoni maos, muutudes tapvaks mürgiks – elavhõbedatsüaniidiks.
Sel õhtul saabus lõpuks kriis. Napoleoni viimased tunnid olid väga vaevarikkad. Äge higistamine tõi kaasa voodiriiete pideva vahetamise. Siis kaotas Napoleon teadvuse. Ta suri 5. mai õhtul 1821 aastal. Dr. Antommarchi sooritas lahkamise. Ta avastas, et Napoleonil puudusid ihukarvad – ka see on tüüpiline arseenimürgistuse sümptom.
PILTE NAPOLEONIST
KOKKUVÕTE
Napoleoni elukäik on võib-olla kõige erutavam ja kõige muinasjutulisem, mis üldse teada. Temast kirjutatud raamatuid on tubli raamatukogu jagu ja lõppu ei näi tulevat. Isegi kui ühtki ajaloolist tõika enam ei lisanduks, tahab iga põlvkond Napoleoni lugu kuulda oma sõnadega ja oma vaatevinklist. Eestlastel Napoleoniga õnneks mingit isiklikku tüli ega sõprust ei ole, mis peaks kergendama tema isiku ja tegevuse erapooletut hindamist. Kõige tuntum jälg Napoleonist meie kultuuriväljal on ehk episood «Kevades», kus Saare talu sulane üritab Arno vastsel viiulil mängida keelatud pala «Kui Prantsus Musku läks». Ehk siis kuidas prantslased 1812 . aastal Moskvas käisid.
Mina arvan, et ta oli suur mees ja väga tark väejuht. Aga ta oli liiga ahne ja ennastimetlev. Kindlasti jättis ta meie ajalukku suure jälje.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://images.google.ee/images?um=1&hl=et&lr=&q=napoleon&ie=UTF-8&source=og&sa=N&tab=w i
http:www. postimees .ee/031205/esileht/arvamus/184933.php
http:miksike.ee/en/glefos.html?spage=%252Fdocs%252Freferaadid%252Fnapoleonist.htm
http://www.postimees.ee/301105/esileht/valisuudised/184616.php
Raamat ’’21 maailmakuulsat väejuhti’’, lk. 245-257
Raamat ’’Kalender 2002’’, lk. 204-216
12