Napoleon Bonaparte (1)

Napoleon Bonaparte sündis 15. augustil 1769 . aastal Ajaccios, Korsikal väikeaadlik Carlo Maria Di Bounaparte ja tema naise Maria Letizia Ramolino (Maria Laetitia Ramolino) pojana . Ta oli pärit vaesunud aadliku perekonnast, kuna tema isa oli 1785 . aastal surnud. Lapsepõlves oli ta Korsika tuline patrioot, kuna saar oli alles mõni aasta enne tema sündi langenud Prantsusmaa kätte. Kuid hiljem loobus ta nendest põhimõtetest ning temast sai hoopis prantsuse sõjaväelane.
Napoleon õppis 1779- 1784 Brienne sõjakoolis ja 1784-1785 Pariisi kõrgemas sõjakoolis, ning astus 1792 Jakobiidide Klubisse. Prantsuse Revolutsiooni puhkemise järel naases ta Korskale, kus ta veetis järgmised aastad, võideldes Korsika revolutsiooni nimel. 1793 oli ta aga sunnitud pagema Prantsusmaale, kuna sattus Korsikal konflikti Pasquale Paoliga , Korsika rahvuslaste liidriga. Ta kutsuti piirama Touloni , kus toimus rojalistide mäss ning mis oli Inglismaa poolt okupeeritud. Ta vallutas selle edukalt, tõmmates sellega endale aga revolutsionääride liidri Maximilien Robespierrei ja üldise julgeolekukomitee tähelepanu. Napoleon ülendati inglaste käest Touloni vallutamise eest 1793. aastal brigaadi-kindraliks ja teenete eest rojaliste mässu mahasurumisel Pariisis ülendati ta 1795. aastal diviisikindraliks. Ta juhtis 1796-1797 Prantsuse Itaalia armeeülemjuhatajana Põhja- Itaalias sõjakäiku ning sundis Austriat mitmetes lahingutes saadud võitudega sõlmima Prantsusmaale soodsa Campformio rahu. Ta algatas ka Egiptuse sõjakäigu ( 1798 - 1799) ning juhtis seda. Paljud uskusid, et just tema suudab revolutsiooni-järgse ebastabiilsuse asendada tugeva valitsusega, ja tervitasid tema valitsema asumist rõõmuga kui Napoleon naasis Egiptusest Prantsusmaale tagasi ja otsustas kõrvaldada Prantsusmaad juhtiva Direktooriumi ja asuda ise valitsema. Tal kulus kaks aastat, et Direktooriumist lahti saada ja pärast seda asus ta valitsema esimese ja kõige suurema võimuga konsulina, seejärel ainukonsulina. 1802. aastal määrati Napoleon eluaegseks konsuliks. Riigipööret organiseerides oli Napoleonile otseseks toeks sõjavägi. Napoleoni toetasid nii sõdurid, enamik kindraleid kui ka talupojad, kes olid revolutsiooni ajal saanud maad ja ei olnud enam vana korra taastamisest huvitatud. Napoleon kasutas ära prantslaste rahvustundeid. Tema pöördumised olid adresseeritud prantslastele, pidevalt kõneldi Prantsusmaast ja selle huvidest. Püüti jätta muljet, et esimene konsul seisab kildkondlikest huvidest kõrgemal. Konsulaadi võimu aitas kindlustada tsensuur . 173 ajalehest suleti kohe 160 ja hiljem jäi ilmuma ainult neli ajalehte mida oli kerge tsenseerida. 1804. aastal kuulutas Senat Napoleon Bonaparte Prantsuse keisriks. Sellega lõppes ka Prantsuse Vabariik. 1906. aastal kaotati revolutsiooni kalender ja pöörduti tagasi kristliku ajaarvamise juurde.
Keisririigi loomisega kaasnes uus väline toredus mis aimas järele muidu nii põlatud Louisi aegset hiilgust. Püüti rõhutada rikkust ja suursugusust, mis viis sageli ülepakkumise ja labasusteni. Riigi valitsemiseks loodi tugev administratiivaparaat. Revolutsiooni ajast säilis jagunemine depert-mangudeks. Nende eesotsas olid prefektid, keda varem nimetas ametisse esimene konsul, nüüd keiser . Keiser nimetas ametisse ka kõik linnapead. Arendati välja politseiaparaat, kusjuures erilist rõhku pandi salapolitseile. 1804. aastal kehtestas Napoleon „Tsiviilkoodeksi“ , teise nimega „Napoleoni koodeksi“. Selle oli välja töötanud juristide kogu Napoleoni eesistumisel. Koodeks kaitses eraomandust, sätestas inimeste võrdsuse seaduste ees ja usuvabaduse. Kõik 2281 paragrahvi koondati ühte köitesse. Prantsuse armee kandis koodeksi Euroopas laiali ja see on tänaseni paljude Euroopa riikide õigussüsteemide aluseks. „Napoleoni koodeksis “ puudus küll võrdsus mehe ja naise vahel, olulised eelistused olid perekonnapeal. „Napoleoni koodeksile“ järgnesid „Kriminaalkoodeks“ ja „Kommertskoodeks“.
Prantsusmaal mindi üle vabale turumajandusele. Suura revolutsiooni ajast säilitati kitsendused töölistele. Keelatud olid töölisorganisatsioonid ja streigid . Uuendusena seati sisse töölisraamatud. Uut töölist palgates võis peremees näha ta eelnevat teenistuskäiku. Napoleon pälvis erisuguseid hinnanguid. Miljonid olid temast vaimustuses, paljud aga vihkasid teda. Sellele vaatamata oli ta kahtlemata andekas inimene. Napoleonil oli suur töövõime. Ta võis piirduda vaid paari- kolme tunni pikkuse magamisega ööpäeva jooksul. Samuti võis ta tegelda mitme asjaga korraga (nt: kuulata mõne väejuhi ettekannet ja dikteerida samal ajal oma päevakäsku. Ta oli ka sügavalt haritud. Ta lemmikaine oli matemaatika , kuid tal olid ka head teadmised kirjandusest, ajaloost ja geograafiast. Ta oskas ka väga hästi valida abilisi ja tal oli väga hea mälu, mida ta armastas demonstreerida. Sõdurid olid vaimustuses kui ta neid nimepidi nimetas (kuigi on teada juhuseid kui ta mõnikord oma saatjalt sõduri nime järele küsis). Samas oli ta väga auahne ja armastas isiklikku kuulsust . Ta oli ka karm ja halastamatu, kohkumata isegi massimõrvast (nt: käskis ta oma Egiptuse sõjakäigul maha lasta 4000 türgi sõjavangi, keda ta oli lubanud ellu jätta Jaffa kindluse alistamisel). Napoleon oli ka tujukas . Ta võis sattuda raevuhoogudesse, aga mõnikord olid need ka teeseldud, et vastaspoolele mõju avaldada. On levinud arvamus, et Napoleon oli väga lühikest kasvu. Kuid tollal võis 167 cm pikkust meest nimetada pikakasvuliseks. On teada ka, et Napoleon põdes ailuroobiat (ailuroobia on hirm kasside ees). Igatahes kiire taibuga mehena haaras ta kõike lennult mis võimaldas tal lahendada keerulisi olukordi ja üllatad vaenlast lahingus. Napoleon oli ka abielus ja lausa kaks korda. Esimest korda abiellus ta noore kindralina 1796. aastal revolutsiooni ajal hukatud krahv Beauharnaise lesega Josephinega. 1809. aastal lahutas Napoleon Josephinest kuna too ei suutnud talle troonipärijat sünnitada. 1810. aastal abiellus Napoleon Austria keisri tütre Maria- Luisega. Nende abielust sündis poeg, kes aga ei saanud kunagi valitsejaks vaid suri 1832 . aastal tuberkuloosi. Napoleoni eesmärgiks oli vallutada kogu Euroopa ja teha sellest turg prantsuse kaupade jaoks. Samuti soovis ta teha administratiivseid ümberkorraldusi ja kehtestada laiemalt oma koodeksit . Oma esimesel sõjakäigul Prantsusmaa valitsejana purustas ta austerlased Marengo all (1800). 1805-1807 aastani jagas ta Euroopa suurvõimudele hirmsaid hoope: võit austerlaste üle Austerlitzi lahingus (1805), võit preislaste üle Jena all (1806), võit venelaste üle Friedlandis (1807) jt. Ometi ei suutnud ta lüüa inglasi , kes võitsid 1805. aastal Trafalgari merelahingu admiral Nelsoni juhtimisel. 1809. aastaks hõlmas Napoleoni impeerium enamikku Lääne- Euroopast. Suutmata Inglismaad vallutada, kehtestas Napoleon 1806. aastal Briti saarte vastu kaubandusblokaadi, keelates teistel Euroopa riikidel inglise kaupu sisse vedada. See nn. kontinentaalblokaad oli küllalt edukas, kuid ebapopulaarne, kuivõrd sellest kaubandusest sõltuvad Euroopa riigi sattusid raskustesse. Kui Vene keiser Aleksander I blokaadist mööda püüdis hiilida, tungis Napoleon 675 000-mehelise nn. Suure armeega Venemaale ja lõi Aleksandri vägesid 1812 . aastal Borodino lahingus. Seejärel kiirustas ta Moskvasse, lootes hõivata rikka linna. Selle asemel leidis ta eest peaaegu inimtühja Moskva , mille venelased peagi ise maha põletasid. Kohalejäänud talle ei alistanud. Napoleon andis taganemis-käsu. Karm Vene talv tuli seekord varem kui tavaliselt ja Prantsuse armee oli mõne nädala pärast omadega läbi. Tuhanded surid külma ja nälja kätte. Võitlusvõimeliseks jäi vaid mõni tuhat prantslast. Prantslaste katastroofiline taandumine Venemaalt süütas üle- Euroopalise ülestõusu Prantsuse võimu vastu. Inglaste Wellingtoni hertsog tõrjus prantslased välja Hispaaniast ja tungis 1814 . aastal Prantsusmaale. 1813 . aastal sai Napoleon Leipzigi all lüüa Austria- Preisi- Vene ühendvägedelt. 1814. aastal loobus ta troonist ja pagendati Elba saarele . Prantsuse kuningaks sai Louis XVI vend, kes aga kolme kuuga muutus nii ebapopulaarseks, et Napoleonil oli võimalik Elbalt naasta, armee koguda ja ta Pariisist välja ajada. See Napoleoni valitsusaeg kestis umbes 100 päeva. Belgias Waterloo lahingus 16. juunil 1815 sai ta lüüa Inglise armeelt, mida juhtis Wellingtoni hertsog, ja Preisi omalt, mille eesotsas oli marssal Blücher. Napoleon astus uuesti tagasi ja saadeti Lõuna Atlandile Saint Helena saarele, kus ta suri 1821. aastal. 1840 toodi tema põrm Pariisi ja maeti Invaliidide kirikusse.
Napoleon oli tõesti erakordne ja sellest annavad tunnistust nii tema muutused sõjaväekorras (joonetaktika asendamine ründekolonnidega ja uuenduste läbiviimine sõjaväe varustamises mis võimaldas sõjaväe liikumist tunduvalt kiirendada) kui ka tema oskused meisterlikult manööverdades peajõude tähtsamatesse lahingupaikadesse koondada, rünnakul suurtükkide koondtulega toetada ja vastast ühendusteedest ära lõigata (rakendas rinde läbimurdmist, haaramist ja tiibamist).See kõik peaks temast tegema ühe ajaloo suurima väejuhi.