NAPOLEON BONAPARTE (0)

Narva Eesti Gümnaasium
8. klass
Rünno luhaväli
NAPOLEON BONAPARTE
Referaat
Õpetaja: Tanel Mazur
2011 Narva

Sisukord

Sisukord 2
Napoleon I 3
Haridus 6
Sõjaväekarjäär 6
Kokkuvõte 8
Allikad 9

Napoleon I

(15. VIII 1769 – 5. V 1821 )
Napoleon Bonaparte oli sündinud Korsika saarel ja oli pärit vaesunud aadliku perekonnast. 9 aastasena saadeti ta Prantsusmaale Briennei sõjakooli 1779 -84 ja 1784-85 õppis ta Pariisi kõrgemas sõjakoolis, astus 1792 Jakobiinide Klubisse. Sõjaliste teenete eest Touloni vallutamisel ülendati 1793 brigaadikindraliks ja teenete eest rojalistide mässu mahasurumisel Pariisis 15. X 1795 diviisikindraliks.
Napoleon juhtis 1796-97 Prantsuse Itaalia- armee ülemjuhatajana Põhja-Itaalia sõjakäiku ning sundis Austriat Lodi, Arcole, Rivoli jmt. lahingus saavutatud võitudega sõlmima 17. X 1797 Prantsusmaale soodsa Campoformio rahu. Algatas Egiptuse-sõjakäigu ( 1798 -99) ning juhtis seda; 1799 naasis omavoliliselt ilma armeeta Pariisi tegi seal kaheksateistkümnenda brümääri riigipöörde (9.-10. XI 1799), rajas Konsulaadi ning sai esimeseks konsuliks. Konsulina piiras süvenevat anarhiat,tegi lõpu kodusõjale ning kehtestas tugeva keskvõimuga sõjalis-bürokraatliku diktatuuri; säilisid ainult need Suure Prantsuse revolutsiooni saavutused, mis olid suurkodanluse huvidega kooskõlas. Omavalitsuslikud departemangud asendati keskvõimust sõltuvate prefektuuridega. Sellega kaasnes demokraatia piiramine. 1801 sõlmis Napoleon Paavst Pius VII-ga konkordaadi, tunnustades sellega kat. usu primaati.
Hiljem tühistas ta paavsti ilmaliku võimu, reguleeris sedustega riigi ja kiriku vahekordi ning asutas Prantsuse rahvusliku kiriku. Napoleoni diktaatorliku võimu aitasid tugevdada Prantsuse väe võidud II, III, IV ja V koalitsiooni riikidega peetud sõdades (Napoleoni sõjad). 1802 muudeti konsulivõim eluaegseks, 18. V 1804 kuulutas Senat Napoleoni pärandatava võimuga keisriks.
Dünastia rajamiseks lahutas Napoleon Josephine de Beauharnais’st (1763- 1814 ; nende 1796-1809 kestnud abielu oli lastetu) ja abiellus 1810 Austria keisri Franz I tütre Marie-Louise`iga (1791-1847). Kodanlike suhete õiguslikud alused fikseeriti Napoleoni koodeksites (Tsiviilkoodeks 1802, Kommertskoodeks 1807, kriminaalkoodeks 1811). Napoleoni siht oli muuta vallutusega suurendatud Prantsusmaa feodaaligandeist vabaks ja rangelt tsentraliseeritud võimuga riigiks. Suurim sõjaline võit oli Venemaa ja Austria ühendatud väe purustamine Austerlitzi lahingus 2. XII 1805. Prantsuse laevastik sai Trafalgari lahingus 21. X 1805 inglastelt lüüa; pärast seda püüdis Napoleon Suurbritannia vastu võidelda maj. Vahenditega ning kehtestas 21. XI 1806 kontinentaalblokaadi. Napoleon vallutatud maadel vallandus rahvuslik vabadusliikumine , rahvasõja ilme omandas see kõigepealt Hispaanias (aastast 1808).
Alistatud rahvaste vabadusliikumine hoogustus pärast Napoleoni armee purustamist Venemaa 1812. a. Isamaasõjas. Pärast lüüasaamist Leipzigi lahingus 16.-19. X 1813 pidi Napoleon 6. IV 1814 troonist loobuma ja võidukad liitlased pagendasid ta Elba saarele (keisritiitel säilitati). Teisel võimuoleku ajal (20. III – 22.VI 1815, Sada päeva) sai ta Waterloo lahingus 18.juunil hävitavalt lüüa ning loobus 22. juunil uuesti troonist. Napoleon saadeti Saint Helena saarele ning ta oli seal elu lõpuni inglaste vang. 1840 toodi tema põrm Pariisi ja maeti Invaliidide varjupaiga kuppelkirikusse.
Napoleoni iseloomustasid erakordne auahnus , suur tehtejõud, töövõime ning tujukus. Tema algatusel loodud seadusandlus andis eeskuju ka teistele riikidele ning on jätnud püsiva jälje õigussüsteemide arengule. Napoleon soosis teaduste ja kunstide edendamist. Geniaalse väejuhina rakendas ta oskuslikult revolutsioonisõdade ajal sõjaväe varustamiseks kasutusele võetud uuendusi , asendas joontaktika sügava lahingukorraga, oskas meisterlikult manööverdades peajõude tähtsaimasse lahingupaika koondada, rünnakul suurtükkide koondtulega toetada, vastast ühendusteedest ära lõigata. Sõjaväe juhtkonna komplekteeris ta lahinguteenete järgi. 1802 asutas Auleegioni ordeni. Eriteadlased pevad Napoleoni ükeks maailmaajaloo suurimaks sõjageeniuseks.
Napoleoni muud tiitlid
Itaalia Vabariigi president (Presidente della Repubblica Italiana; 26. jaanuar 1802 – 17. märts 1805)
Reini Konföderatsiooni protektor (Protecteur de la Confédération du Rhin; alates 25. juulist 1806)
Itaalia kuningas (Re d' Italia ; Roi d'Italie; alates 17. märtsist 1805)
Šveitsi konföderatsiooni mediaator (Médiateur de la Confédération suisse; alates umbes 1809. aastast)
SÜND JA PÄRITOLU
Suguvõsa ja vanemad
Korsika Buonaparted pärinesid itaalia väikeaadli hulka kuulunud suguvõsast, mille esindajad olid 16. sajandil Liguuriast Korsikale asunud .
Napoleoni isa nobile  Carlo Buonaparte oli jurist , kes  1777 . aastal oli määratud Korsika vabariigi esindajaks Louis XVI õukonda.
Napoleoni peamine mõjutaja lapsepõlves oli tema ema Letizia Ramolino, kelle range distsipliin talitses ohjeldamatut last.
Sünd, nimi ja ristimine
Napoleon sündis 15. augustil 1769 kaheksalapselise pere teise lapsena Korsika saarel Ajaccio linnas majas , mis kannab nime  Casa Buonaparte. Korsika oli täpselt aasta varem, 15. augustil 1768, läinud  Versailles ' lepinguga ametlikult Genova vabariigi käest Prantsusmaa okupatsiooni ja halduse alla.
Tulevane keiser ristiti Napoleone di Buonaparte nime all; kahekümnendatel eluaastatel vahetas ta selle välja prantsuspärasema Napoléon Bonaparte'i vastu. Eesnime sai ta tõenäoliselt onu järgi, kuigi sama nime kandis ka tema väikelapsena surnud vanem vend. Napoleon ristiti oma esimese sünnipäeva eel 21. juulil 1770 katoliku kiriku Ajaccio katedraalis.
Õed ja vennad
Napoleonil oli seitse õde-venda, kes said täisealiseks, ning kolm õde-venda, kes surid lastena:
Maria Anna (1767–1768)
Giuseppe (1768– 1844 ),  Napoli kuningas 1806– 1818 ja  Hispaania kuningas 1808–1813
Maria Anna (sündis ja suri 1771)
Luciano  (1775–1840), Canino ja Musignano vürst
Elisa  (1777–1820), Lucca hertsoginna , Piombino vürstinna,  Toscana suurhertsoginna, Compignano krahvinna
Luigi (1778–1846), Hollandi kuningas, Saint-Leu krahv
Paolina (1780–1825), Guastalla hertsoginna
Carolina (1782–1839), Bergi ja Kleve suurhertsoginna, Napoli ja Sitsiilia kuninganna,  Joachim Murat ' abikaasa
Girolamo (1784–1860), Vestfaali kuningas, Montforti vürst

Haridus

Napoleoni aadlipäritolu ning perekonna suhteline jõukus ja sidemed võimaldasid talle hariduse, mis oli tol ajal tavalistele korsiklastele kättesaamatu.
Jaanuaris 1779 astus Napoleon Autuni usklikku kooli, et õppida prantsuse keelt ning sama aasta mais võeti ta  Brienne -le-Château sõjakooli. Ta rääkis rõhutatud Korsika aktsendiga ning ei õppinud kunagi korrektselt kirjutama. Napoleoni kaasõpilased narrisid teda tema aktsendi pärast ning ta pühendas end lugemisele. Eksamineerija märkis Napoleoni kohta, et "ta on alati silma paistnud oma pühendumisega matemaatikale. Ta on üsna hästi tuttav ajaloo ja geograafiaga... Poisist saaks hea meremees ."
Õpingud Brienne'is lõpetas Napoleon 1784. aastal, misjärel asus edasi õppima École Militaire'i Pariisis. See lõpetas tema mereväeplaanid, mis olid viinud isegi ideeni astuda Briti mereväkke. Ta asus hoopis õppima suurtükiohvitseriks. Samal ajal suri tema isa. Sellest tulenevalt vähenesid tema sissetulekud ja ta oli sunnitud kaheaastase kursuse lõpetama ühe aastaga. Napoleon oli esimene korsiklane, kes antud kooli lõpetas.

Sõjaväekarjäär

Touloni piiramine
1793. aasta juulis lasi Bonaparte trükkida vabariiklasi toetava pamfleti "Le Souper de Beaucaire" ("Õhtusöök Beaucaire'is"), mis tõi talle Prantsuse revolutsiooni ühe peamise juhiMaximilien Robespierre 'i venna Augustin Roberspierre'i imetluse ja toetuse. Korsika päritolu Antoine Christophe Saliceti abiga nimetati Bonaparte vabariiklaste suurtükiväe ülemaksTouloni piiramisel. Linn oli vabariiklaste vastu üles tõusnud ning selle olid hõivanud Briti väed. Bonaparte otsustas vallutada kõrgendiku, mis lubanuks vabariiklaste suurtükiväel survestada sadamat ning sundinuks Briti laevad evakueeruma. Kõrgendiku hõivamiseks sooritatud rünnak, mille käigus Napoleon reide haavata sai, viis linna vallutamiseni ning tema ülendamisenibrigaadikindraliks 24 aasta vanuselt.
Bonaparte teod tõid kaasa Rahvapäästekomitee tähelepanu ning ta määrati Prantsuse Itaalia armee suurtükiväe juhatajaks. Oodates oma kinnitamist antud ametipostile, tegutses Napoleon rannakindlustuste inspektorina Vahemere rannikul Marseille ümbruses.
Ta koostas plaani Piemonte ründamiseks Esimese koalitsiooni vastase sõja käigus ning saadeti Augustin Robespierre'i poolt Genovasse, plaaniga uurida välja riigi kavatsused Prantsusmaa suhtes.
13 vendémiaire
Robespierre'ide kukutamise kaasa toonud  9. termidoori riigipöörde järel pandi Bonaparte  Nice 'is koduaresti seotuse pärast vendadega. Ta vabastati kahe nädalal pärast ning sai ülesandeks joonistada plaanid Itaalia positsioonide ründamiseks Prantsuse-Austria sõja tarvis. Ta võttis ka osa sõjakäigust Korsika tagasivallutamiseks brittidelt, kuid Kuninglik Laevastik tõrjus Prantsuse rünnaku tagasi.
Napoleon Bonaparte kihlus jõukast Marseille kaupmeheperekonnast pärit Désirée Claryga, kelle õde  Julie Clary oli abielus Napoleoni venna Josephiga. 1795. aasta aprillis määrati taLäänearmee juurde, mis oli hõivatud rojalistide vasturevolutsiooniga Vendées. Kuna jalaväe juures teenimist võis suurtükiväekindrali jaoks pidada madalamale ametikohale saatmiseks, vältis Napoleon kehvale tervisele viidates ametikohale asumist. Ta asus tööle hoopis Rahvapäästekomitee Topograafiabüroosse ning soovis enda viimist , kuigi edutult,Konstantinoopolisse, plaaniga pakkuda enda teeneid Türgi sultanile.

Kokkuvõte

Napoleon oli terava mõistuse ja väga hea mäluga, seetõttu suutis ta vastaseid lahingus üllatada ja keerulisi olukordi kiirelt lahendada, samuti teadis ta peast paljude oma sõdurite nimesid, millest viimased vaimustuses olid. Ta oli ka sügavalt haritud. Ta lemmikaine oli matemaatika , kuid tal olid ka head teadmised kirjandusest, ajaloost ja geograafiast ning teda huvitasid valgustusaja teosed.Tema algatusel loodud seadusandlus andis eeskuju ka teistele riikidele ning on jätnud püsiva jälje õigussüsteemide arengule. Geniaalse väejuhina rakendas ta oskuslikult revolutsioonisõdade ajal sõjaväe varustamiseks kasutusele võetud uuendusi, asendas joontaktika sügava lahingukorraga, oskas meisterlikult manööverdades peajõude tähtsaimasse lahingupaika koondada, rünnakul suurtükkide koondtulega toetada, vastast ühendusteedest ära lõigata.

Allikad

Eneke :Õpilaste teadmeteos 3.köide Mol- Suurj ( Autorite kollektiiv ) –Tallinn:Valgus,1984-lk.36.

Eesti entsüklopeedia 2. trükk VI köide Õuna-Nõud – Tln: Valgus, 1992 – lk. 550.

Napoleon I // Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Napoleon_I (14.12.2011)