Napoleon Bonaparte (1)

Napoleon Bonaparte
Lapsepõlv
Sünninimega Napoleone Buonaparte sündis 15.augustil 1769 .aastal Ajaccio Korsikal. Kui ta oma võimuga esiletõusis, siis tahtis ta muuta oma nime prantsuse päraseks ehk muutis oma nime Napoleon Bonaparte. Napoleon oli väikeaadliku Carlo Maria di Buonaparte ja tema naise Matia Letizia Ramolino poeg. Lapsepõlves oli ta Korsika tuline patrioot, kuna saar oli alles mõni aasta enne tema sündi langenud Prantsusmaa kätte. Kuid hiljem loobus ta nendest põhimõtetest ning temast sai hoopis prantsuse sõjaväelane.
Elulugu
1786 .aastal lõpetas ta sõjakooli ning temast sai suurtükiväe ohvitser . Ta pidi tegelema ka oma perekonna ülalpidamisega, kuna tema isa oli 1785 . aastal surnud ning pere elas vaesuses . SPR-i ehk Suur Prantsuse revolutsiooni puhkemise järel naasis ta oma kodukohta Korsikale, kus ta veetis järgmised aastad, võideldes Korsika revolutsiooni nimel. 1793.aastal oli ta aga sunnitud pagema Prantsusmaale, kuna sattus Korsikal konflikti Pasquale Paoliga, Korsika rahvuslaste liidriga. 1793.aastal kutsuti ta piirama Touloni, kus toimus rojalistide mäss ning mis oli Inglismaa poolt okupeeritud. Ta vallutas selle edukalt, tõmmates sellega endale aga revolutsionääride liidri Maximilien Robespierre 'i ja üldise julgeolekukomitee tähelepanu. Peadselt aga tuuled muutusid ning Napoleon arreteeriti riigireetmises, kuid ajamöödudes päästis teda nn poliitiline paindlikkus ja patrooniks saanud Vicomte Paul de Baras. Napoleonist sai kangelane taas 1795.aastal kaitstes valitsust vihaste revolutsionääride eest. Patroon Baras autasustas Napoleoni pannes ta kõrgesse sõjalisse korpusesse, kus tal oleks juurdepääs Prantsusmaa poliitilisele poolele.
Kuulsuse algus
Napoleoni esiletõus sai alguse Itaalia sõjakäigust 1797.aastal. Sellel retkel näitas ta ülesse väga häid taktikalisi oskusi. Teisest küljest näitas ülesse ka allumatust, kuna paljud käsud tema ettekujutusega ei klappinud. Järjest enam hakkas Napoleon populaarsuse tõus tekkima sõdurite seas, kuna võidukaid väejuhte armastatakse.
Järgmine sõjakäik, mille väejuht oli Napoleon, oli Egiptusesse 1798.aastal. Seal toimus aga sõda tugeva vaenlase Inglismaa vastu. Napoleoni eesmärk oli kanda kinnitada kanda Aafrika mandril . Napoleon võttis retkele kaasa ka hulga teadlasi, kuna retk oli mõeldud ka maade uurimiseks. Egiptuses pani Napoleon aluse egüptoloogiale. Egüptoloogia on Vana-Egiptuse ajalugu ja kultuuri ning kopti keelt ja kultuuri uuriv teadusharu . Teadlased pidid uurima ka väga kuulsat Giza platood . Kahjuks ei saanud nad seda teha kaua aega, kuna sõjakäik oli peamiselt ainult kaotuste rida. Napoleoni väed said lüüa nii merel, kui ka maismaal. Napoleon otsustas oma armee maha jätta ja põgenes ise Pariisi. Minu arvates on see väga argpükslik tegu, sest enda armeed ei jäeta nii maha, vaid tuleks leida mingigi väljapääs, mitte et jätad armee sinna paika ja vaadaku kuidas ise pääsevad. Napoleonil olid ju tugevad küljed. Tal oli mälu ja terav mõistus ja suutis kõiki vastaseid lahingutes üllatada ja raskeid olukordi kiirelt lahendada, aga see põgenemine jättis temast küll halva mulje.
Peale Egiptuse sõjaretke naases Napoleon tagasi Pariisi ning sai konsulaati ning teenis seal 1799-1804.aastani. Võim läks Prantsusmaal ametlikult kätte kolmele konsulile pärast 18.brümääri riigipööret, mis tähistas SPR-i ehk Suur Prantsuse revolutsiooni lõppu. Kuigi konsulaadi aktid ja korraldused vormistati esijalgu kolme mehe allkirjaga, kujunes tegelikuks riigijuhiks sõjajõude käsutav kindral Napoleon Bonaparte. 1799.aastal koostati ka uus põhiseadus, mis sai nimeks Code Napoleon ehk Napoleoni koodeks. 1802.aastal kuulutati kodanik Napoleon Bonaparte eluaegseks konsuliks. Enne seda viidi läbi rahvahääletus, mille käigus anti Napoleoni uue staatuse poolt üle 3,5 miljoni, vastu 8000 häält. Napoleon sai õiguse ka määrata endale järglane.
Keisririik
1804.aastal avastati Pariisis järjekordne rojalistide vandenõu, mille sihiks oli Napoleon Bonaparte tapmine ja tõkete kõrvaldamine monarhia taastamise teelt. Vandenõu viitas vajadusele luua uuele korrale kindlam alus , mis ei oleks revolutsiooniline, kuid väldiks ka vana korra restauratsiooni. Selle peale korraldas Napoleon „igaksjuhuks“ referendumi ehk rahvahääletuse. Sel hääletamisel anti Napoleoni vastu veel vähem vastu hääli kui konsuli valimistel. 1804.aastal kuulutas Senat Napoleon Bonaparte prantslaste keisriks Napoleon I nime all. Pidulik kroonimine toimus Pariisi Notre Dame`i kirikus 2.12.1804. Selleks puhuks tuli kohale ka Rooma paavst. Tegelikult kroonis Napoleon ennast ise ja sealt sai ta ka nime usurpaator. Napoleon lausus kroonimisel lause: „Ma leidsin Prantsusmaa krooni Pariisi tänava kraavist ja panin selle endale pähe“. Keisririigiks muututi aga aeglaselt. Mitmed aastad kasutati ka väljendit vabariik. Napoleoni olulisim tegevus oli aga legaalsuse otsimine. Napoleon abiellus Marie-Louisega, kuna oli suur vajadus trooni pärijale. Abielust sündis poeg Napoléon Francis Joseph Charles Bonaparte, kes 1815. aastal oli Napoleon II nime all lühikest aega keiser . Napoleon kopeeris igati Vana-Roomat ning rajas uue ampiir stiili. Napoleoni tehtud reformid arendasid aga eelkõige majandust.
Sõda Euroopaga/Napoleoni sõjad
Esimese lahingu nimeks oli Ulmi lahing, kus pisteti rinda Austriaga. Sealt saavutas Napoleon I kindla võidu. Võiduvõti oli prantslaste väga kiire tegutsemine, et isegi venelased ei suutnud reageerida.
Teine suurlahing toimus aga Inglismaaga. See lahing oli teistest väga erinev, kuna see toimus merel. Napoleon I sai selles lahingus täielikult lüüa. Admiral Horatio Nelson hävitas terve Prantsusmaa ja Hispaania laevastiku, tõkestades Napoleoni väe võimaliku Inglismaale tungimise.
Kolmas lahing oli nimega Austerlitzi lahing 2.12.1805. See lahing on oma kuulsuse saanud kui Kolmekeisrilahing. Selles lahingus said kokku Vene keiser Aleksander I, Prantsusmaa keiser Napoleon I ja Austria keiser Franz II. Lahingu tegevus toimus väga lühikest aega, ligilähedale 9 tundi. Prantslastele tuli sellest lahingust suurim võit, mida Napoleon saavutanud oli. Kindel võit tuli suurest arvulisest vähemusest. Selle lahingu tulemusena lakkas olemast SRPR ehk Saksarahvusepüharooma.
Võimsusetipp
Napoleon I saavutas oma võimsuse tipu 1810.aastal. Nendel aastatel valitses ta otseselt Belgiat, Hollandit, Põhja- Itaaliat , Loode-Saksamaad ja sisuliselt ka Vatikani . Napoleonil oli ka väga palju vasalle ehk läänimaid. Nendeks olid Hispaania, endine SRPR, Itaalia, Šveits jt. Prantsusmaal oli sel ajal ka palju liitlasi, näiteks Venemaa, Austria, Preisimaa ning Taani.
Sõjakäik Venemaale
Napoleon I-le ei meeldinud ültse, et ka Venemaal on valitsejaks keiser. Napoleoni eesmärgiks oli saada ainukeseks keisriks Euroopas ja seetõttu alustas ta sõjakäiku Venemaale 1812 .aastal. Napoleon alustas retke suurima armeega, mida nähtud. Selleks arvuks oli ligilähedale 700 000 meest, mis sai endale nimeks Grand Armee. Venelased hoidusid otsesest lahingust Napoleoni vägedega ning taganesid. Vene vägesi toodi juhtima Mikhail Kutuzov, kes otsustas veelgi enam taganeda. Lõpuks toimus ikka lahing Moskva kaitseks ehk Borodino lahing, mis leidis aset 7.09.1812. See lahing on veriseim kokkupõrge Napoleoni sõjapidamise ajaloos. Napoleon I suutis hävitada veneväe 45 000 meest. Nädal hiljem marssis Napoleoni hiigelsuur armee inimtühja Moskvasse. Moskva oli aga nii tühi, et armeed hakkas kimbutama näljahäda ja igasugused tõved, mis sel ajal hoogsasti liikusid. Moskva põles ka järgnevate päevadega 75% ulatuses maatasa.
Napoleon otsustas lõpuks ikka oktoobris alustada taganemist, kuna armee ei pidanud nendes tingimustes enam ültsegi vastu ning järjest enam hakkasid neid tagant kimbutama ka vene armee. Ning lõpuks otsustas argpüks Napoleon jälle Pariisi poole plehku panna. Sellest retkelt jõudis Napoleoni suurest armeest tagasi kõigest ~100 000 meest.
Tagasi jõudes Pariisi oli aga Napoleoni heaolu ohus. Ta oli kaotanud suurelmääral rahva poole hoiu. Järgmisena toimuski Napoleoni eelviimane välilahing. See lahing kandis nime Leipzigi, mis toimus 16.10. 1813 -19.10.1813. Seda lahingut nimetati veel ka Rahvastelahinguks. Napoleoni vastaseks olid paljud Euroopa riigid ülekaalukate jõududega.
Lõpuks jõudis märtsis 1814 Pariisi ka vene väed eesotsas Aleksander I-ga. Napoleon soovis veel talle ka vastu astuda, mis osutus aga võimatuks, kuna ka Marssalid hakkasid mässama. Seepeale otsustas Napoleon loobuda troonist 11.04.1814 ning ta saadeti Elba saarele eluaegsesse pagendusse.
100 päeva ja täielik langus
Elba saarel olid Napoleonil väga halvad tingimused ja kindlasti ka igav ning rahulolematus tema otsuse vastu otsustas ta Elba saarelt põgeneda ning pöörduda tagasi Pariisi. Kui kuningas Louis XVIII sellest kuulsis, siis hakkas ta kartma Napoleoni kättemaksu ning otsustas põgeneda Inglismaale. Kui Napoleon Pariisi jõudis, võttis rahvas teda vastu kui kangelast ning ta poolehoid tõusis järsult.
Waterloo lahing ehk Napoleoni viimane lahingu kogemus
Lahing toimus 18.06.1815. Napoleoni vastaseks oli Wellingtoni hertsogi liitlasväed ning Preisimaa eesotsas Gebhard von Blücheriga. Hoolimata Napoleoni sõja heast algusest, tuli tal alla vanduda Wellingtoni hertsogi liitlasvägedele. Seejärel ei jäänud Napoleonil enam üle midagi teha, kui jällegist argpüksi mängida ja põgeneda ranniku suunas. Seekord see aga tal ebaõnnestus ning inglased said ta kätte. Napoleon loobus jällegi troonist 25.juuni 1815. Nüüd hakati mõtlema paremat plaani Napoleoni pagendusse saatmise suhtes ja see viis ka leiti. Ta saadeti Vaikse Ookeani väikesele saarele nimega St.Helena. See saar oli väga kivine ja väga raskete elamis tingimustega ning kuna Napoleonil oli tervise probleemid, siis ta suri 6 aasta pärast 5.mai 1821 maovähki. Napoleoni viimased sõnad olid: „France, armee, tete d’armee, Josphine“. Napoleon maeti ümber Invaliidide Kirikusse 1840.aastal. Tuleb tõdeda, et paljud praegused vandenõu teooriad viitavad siiski sellele, et Napoleon siiski mürgitati mingil viisil.