Agressiivne käitumine (4)

MAINORI KÕRGKOOL
Isiksuse psühholoogia
Piret Saar
AGRESSIIVNE KÄITUMINE
Referaat
Juhendaja : Kaidi Hallik
Tallinn 2008
SISUKORD

Sissejuhatus ……………………………………………………………………………………………………..............2

Agressiivsuse teooriad ………………………….…………………………………………………....…………….3

Sünnipärane agressiivsus ………………………………………………………………………..……………..…3

Frustratsiooniagressiivsuse hüpotees ……………………………………..………………………….....….4

Agressiivsus kui õpitud abitus ……………………………………………………………………...………...…5

Agressiivsuse keskkonnategurid……………………...…………………….……………………...…..…….....7

Agressiivsus kui mõjude kombinatsioon …………………………………………………………......……..7

Agressiivsed naised …………………………………………………………………..………………........………....9

Meeste aj naiste agressiivsuse erinevused …………………………………………………………......…..9

Kaudne agressioon ………………………………………………………………………..…..........................................……10

Naistele on omased rahumeelsed lahendused ………………………………………………….……………….…..10

Instrumentaal ja ekspressiivne agressioon ………………………………………………………………….…….….11

Kasutatud allikmaterjalid ……………………………………………………………………………….……………..….…13

Sissejuhatus
Oma referaadis kirjutan agressiivsest käitumisest. Esiemises referaadi pooles kirjutan raamatu põhjal agressiivsuse teooriatest. Lorenz arvas 1950. aastal, et agressiivsus tuleneb sünnipärastest geneetilistest teguritest, mis tekitavad automaatseid antagonistlikke reaktsioone teiste suhtes. Lorenz väitis ka sünnipärasest agressiivsusest, et agressiivne energia koguneb indiviidis pidevalt, nii nagu kraanist tilkuv vesi täidab ajapikku paagi .
Agressiivsusel on ka väga suur mõju teistel inimestel. Paljud väikesed lapsed ja ka noorukid võtavad agressiivsust kui õpitud abitust, kui näevad, et keegi on tänu agressiivsusele oma soove ja tahtmisi saanud.
Ka keskkonnategurid mõjutavad inimeste agressiivsust. Inimesed muutuvad agressiivsemateks viibides mitmekesi väikestes ruumides, kus inimesed tekitavad üksteise suhtes ärevust ning kus neil ei ole oma privaatsusala. Uurijad on leidnud veel, et kuumust võib pidada agressiivsuse panustavaks teguriks , osutades, et mässud ja füüsilised ründed tekivad tõenäolisemalt pikkadel kuumadel suveõhtutel linnasises oludes.
Teises pooles referaadis kasutasin interneti lehekülge, kus sain materjali agressiivsetest naistest, naiste ja meeste agressiivsuse erinevustest, kaudsest, instrumentaal ja ekspressiivses agressioonist.
Agressiivsuse teooriad
Sünnipärane agressiivsus
Inimese agressiivsuse kohta on esitatud rida seletusi . Psühhoanalüütik Sigmund Freud arvas oma elu lõpu poole, et inimestel on kaks põhilist energiaallikat: eluandev ja inimese naudingute eest hoolitsev liibido ning purustav surmainstinkt thanatos . Nende kahe energia konfliktid viivad inimkäitumise näivatele vastuoludele, kusjuures inimese agressiivsus on seletatav thanatose destruktiivse energiaga.
Lorenz arvas 1950. aastal, et agressiivsus tuleneb sünnipärastest geneetilistest teguritest, mis tekitavad automaatseid antagonistlikke reaktsioone teiste suhtes. Lindude ja kalade etoloogiliste uuringute väitis Lorenz, et kaasasündinud agressiivsus koguneb järjest, kuni mingi sündmus juhtub olema „päästikuks”, mis selle vallandab. Päästik esineb tõenäoliselt liigispetiifilse signaali vormis, moodustades teatud liiki ähvardava poosi – näiteks vaenulik jõllitamine või lähenemine isikliku „territooriumi” piiri ületades.
Lorenz väitis, et agressiivne energia koguneb indiviidis pidevalt, nii nagu kraanist tilkuv vesi täidab ajapikku paagi. Kui nivoo muutub liiga kõvaks, „voolab” agressiivsus üle ääre. Lorenzi arvates peab ühiskond seetõttu hoolitsema agressiivse energia ohutu vallandamise eest. Vägivalda pealt vaadanud või seda mõnel sotsiaalselt vastuvõetaval moel (näiteks agressiivse spordiala kaudu) väljendanud inimesed „kulutavad” agressiivsuse ära katarsise protsessi kaudu, muutes nii ühiskonna ohutumaks.
Kuigi Lorenzi mudel sai nii laialt tuntuks kui ka väga populaarseks, on kahjuks väga vähe tõendeid selle kohta, et inimestele oma agressiivsuse väljaelamise võimaluse andmine seda tõesti vähendab. Kui miski kehtib, siis näib see töötavat vastupidi: Buss (1966) leidis, et olukorras, kus katsealusel paluti anda korduvaid elektrilööke kellelegi teisele ilma nende tagasisaamise ohuta, katsealuste agressiivse käitumise määr pigem suurenes kui vähenes. Samaviisi leidis Loew (1967), et kedagi teist „rünnates” oma viha välja elada saanud katsealused muutusid pigem vihasemaks kui vastupidi.
Teise kaasasündinud agressiivsuse teooria esitasid Jacobs, Brunton ja Melville 1965. aastal. Nad otsisid kromosoomianomaaliaid ja leidsid , et vanglapopulatsioonis oli suurem hulk XYY kromosoomikomplektiga inimesi kui üldpopulatsioonis. Ainult umbes 0,01% normaalsetest poistest esineb selline kombinatsioon, sellal kui vanglas leiti seda olevat 1,5% vanglapopulatsioonist. Nad järeldasid, et XYY kromosoomikomplektiga isikud on liigse kromosoomi tõttu teistest agressiivsemad – nad on „sündinud kurjategijad”.
See teooria sai avalikkuse suure tähelepanu osaliseks ja muutus väga populaarseks, ent selle toetuseks leidus vähe tõendeid. Nähtuse üks mahukamaid uuringuid (Witkin jt, 1976) testis üle 4500 mehe, ometi ei andnud see tõendeid , nagu oleks XYY kromosoomikoplektiga isikuid valimis teistest agressiivsemad. Teised, küsimust palju pinnapealsemalt käsitlenud uurimused on andnud samasuguseid ebakindlaid tulemusi.
Frustratsiooniagressiivsuse hüpotees
1939. aastal esitasid Dollarid ja tema kolleegid inimese agressiivsuse näiva vastuolulisuse kohta teistsuguse seletuse: agressiivne käitumine tekib siis, kui inimesi frustreeritakse nende jõupingutustes saavutada mõnd eesmärki või rahuldada mõnd vajadust. Selle väite kohaselt ei käitu inimesed agressiivselt juhul, kui nende põhivajadused on rahuldatud ning nad on suutelised oma eesmärke saavutama . Kui soovite , võite sellest järeldada, et inimolevuse „loomulik” seisund on mitteagressiivne.
Aga kui inimest tema eesmärkide püüdlemisel frustreeritakse – mis võib juhtuda lihtsalt normaalsete sotsiaalsete lepete raames, näiteks rongipileti ostuks pikas piletisabas seistes – võivad nad agressiivsemaks muutuda. Selle vaate kohaselt tuleneb inimese pikaajaline või intensiivne agressiivsus tõenäoliselt ilmajäetud või stressitekitavaist sotsiaalsetest tingimustest, millega indiviidi frustreeritakse lihtsate igapäevaste eesmärkide saavutamisel.
Dollarid ja tema kolleegid püstitasid oma mudeli väga selgepiiriliselt, väites, et frustratsioon viib alati agressiivse käitumiseni. Seda ideed kritiseeris Bandura (1977), kes osutas, et kui inimesi eesmärkide saavutamisel frustreeritakse, reageerivad nad mitmesugustel viisidel. Kuigi mõned neist reaktsioonidest on agressiivsed, võivad teised olla märksa passiivsemad. Näiteks Seligman (1975)näitas, kuidas jätkuv frustratsioon võib viia passiivsesse seisundisse, mida ta nimetas õpitud abituseks ja milles ta nägi depressiooni tuuma.
Berkowitz (1978) kritiseeris sammuti frustratsiooniagressiivsuse hüpoteesi, väites, et uuriad kasutavad sageli sõna „agressiivsus” väga erinevate nähtuste kohta. Nad väitsid, et paljud inimese „kaasasündinud” agressiivsust propageerivad teooriad hankisid tõendeid üsnagi erilaadsetest käitumistest – näiteks tõmmates paralleele hiirt tapva kassi agressiivsuse ning karjäärimeeste ja –naiste agressiivsuse vahel. Samavõrra on küsitav, kas poksija tegevus poksiringis on seesama käitumine, mida me normaalselt inimlikuks agressiivsuseks peame. Agressiivsus võib võtta palju eri vorme ja neid kõiki ühe nimetaja alla viia oleks kasutu ning eksitav, väitis Rose .
Kuigi tõenäoliselt ei suuda frustratsiooniagressiivsuse hüpotees seletada kogu inimlikku agressiivsust, on näiteks suhteliselt vähesed koduse vägivalla juhtumid suurema sissetulekuga peredes , kus üldiselt võib olla madalam igapäevase stressi tase. Ent kindlasti ei ammenda need seletused kõike, kuna erandeid on niivõrd palju. Enamik väikese sissetulekuga peredest pole vägivaldsed ja mõnikord tuleb vägivalda ette ka suure sissetulekuga peredes. Miks nii?
Agressiivsus kui õpitud abitus
Banduura (1977) väitis, et agressiivne käitumine on õpitud. Inimesed käituvad agressiivsemalt, kuna nad on selgeks saanud, et see tasub ära. Nad võivad olla seda õppinud lapsepõlves või noorukieas jäljendamise kaudu, oma isikliku kogemuse najal või lihtsalt teisi vaadeldes. Kui keegi toimib agressiivselt ja leiab siis sellel mingil moel kinnitust – võib-olla saades seda, mida ta tahab – käitub ta samal viisil tõenäoliselt edaspidigi. Samuti ,kui ta näeb teisi agressiivse käitumise eest hüvitist saamas, õpib ta asenduskinnituse kaudu neid jäljendama.
Banduura arvates tekib arvukalt mitmekesiseid reaktsioone frustreerivatele situatsioonidele seetõttu, et inimesed õpivad reaktsioone juurde. Mõned reageerivad frustratsioonile, muutes end selle suhtes tundetumaks näiteks alkoholi või uimastite abil, sellal kui teised püüavad oma frustratsiooni ratsionaliseerida ja „ära seletada”, kolmandad võivad situatsioonist eemalduda või pingutavad kõvemini, et seda lahendada. Agressiivselt käitumise asemel võib õppida iga kirjeldatud reaktsiooni.
Banduura mudeli kohaselt on meid ümbritsevate inimeste käitumine oluline meie oma käitumise suunamise või alternatiivsete tegutsemisviiside õppimise seisukohalt. Kui nii, siis muutub televisioonis näidatava vägivalla probleem oluliseks, kuna televisioon kujutab endast laste ja noorukite jaoks ümbritseva elu õppimiseks olulist meediumi. Kuigi küsimus televisioonis näidatava vägivalla mõjust on alati olnud vastuoluline, leidub küllalt palju uurimisandmeid, mis osutavad sellele, et seal võib arvestatav mõju olla.
Ühe esimestest ja kindlasti kõige kuulsamatest uurimustest selles vallas tegid Bandura ja Walters 1973. aastal. Nad näitasid lasteaialastele filme kas rahumeelselt või agressiivselt mängivatest inimestest. Agressiivse sisuga filmis nägid lapsed, kuidas modell või suurt „ Bobo ” nukku käte ja jalgadega , ning kui nad lubati hiljem samasse mänguruumi mängima, toimisid lapsed nuku suhtes küllaltki agressiivselt. Kui nad nägid, et modell sai agressiivse käitumise eest hüvitisi, jäljendasid nad agressiivset käitumist veelgi tõenäolisemalt.
See oli esimene uurimus paljude seas, mis näitasid, et lapsed kalduvad agressiivset käitumist jäljendama, eriti kui nad näevad, et seda hüvitatakse. Teised uurimised lähenesid TV-s näidatava agressiivsuse küsimusele teistsuguste nurkade alt.
Näiteks Eron ja kolleegid (1972) viisid läbi longituuduurimuse, kogudes andmeid TV vaatamise kohta üheksa-aastastel ameerika poistel. Hiljem korreleeriti neid tulemusi samade poiste agressiivsuse tasemega kümne aasta pärast. Autorid leidsid, et nende kahe mõõte vahel oli üsna tugev korrelatsioon.
Teisalt leidsid Leifer, Gordon ja Graves (1974), et lapsed, kes vaatasid teleprogramme, kus inimesed lahendasid probleeme konstruktiivselt, ilma agressiivsuseta, olid vähem agressiivsed.
Thomas ja tema kolleegid (1977) leidsid, et televisioonivägivallal on „desensibiliseeriv” efekt selles mõttes, et harjumuspäraselt vägivaldseid programme vaatavad inimesed olid palju vähem düstressis ja füsioloogiliselt vähem ärritatud kui need, kes normaalselt neid ei vaadanud. Uurijate arvates muudab vägivaldsete TV-saadete – eriti „ülirealistliku” vägivalla – pidev vaatamine inimesed tegeliku elu vägivalla suhtes tundetuks ja ükskõikseks.
Samal viisil oletasid Parke ja tema kolleegid (1977), et vägivaldse seisuga TV programmid alandavad normaalset sotsiaalset ohjeldatud vägivalla suhtes – pakkudes vaatajaile mitte ainult imiteerimist võimaldavaid modelle, vaid näidates ka niisugust käitumist, millist normaalselt sotsiaalselt vastuvõtmatuks peetakse. Osalt on see tingitud televisiooni võimust vaatajate maailma kujundamise üle. Gerbner ja Gross (1976) leidsid, et palju televiisorit vaatavatele inimestele tundub maailm palju ohtlikuma paigana, kui see tegelikult on – nad ülehindavad kuritegevuse määra ja muutuvad võõraste suhtes väga umbusklikuks.
Agressiivsuse keskkonnategurid
Reas töödes on uuritud, kuidas keskkonnategurid võivad agressiivust suurendada või vähendada. Nii näitasid Donnerstein ja Wilson (1979), et inimesed muutuvad agressiivseks tõenäolisemalt mürarikkaks kui vaikses keskkonnas. Asjasse puutuvaks teguriks oli kontrolli määr, mida nad müra üle omasid või arvasid olevat: kui inimesed arvasid, et nad saavad müranivood kontrollida, tundus see neile vähem stressitekitavana ja nad reageerisid sellele vähem agressiivselt.
Baron ja Bell näitasid 1975. aastal, et inimesed reageerivad provotseerimisele agressiivselt tõenäolisemalt kuumas keskkonnas kui jahedas; kuumas oli ka agressiivse eeskuju imiteerimine tõenäolisem. Uurijad leidsid, et kuumust võib pidada agressiivsuse panustavaks teguriks, osutades, et mässud ja füüsilised ründed tekivad tõenäolisemalt pikkadel kuumadel suveõhtutel linnasisestes olukordades .
Aiello, Nicosia ja Thompson (1979) leidsid, et nii lapsed kui ka noorukid toimivad agressiivselt ja võistluslikult tõenäolisemalt pärast mõnda aega väikses ruumis kokkusurutult olemist kui sama pikka aega lahedates kontrolltingimustes viibimist. Uurimuses püüti simuleerida reisimise mõju tunglemise tingimustes. Teistes uuringutes leidsid uurijad samasuguseid efekte täiskasvanutel ja järeldasid sellest, et tunglemine võib olla agressiivsuse teguriks.
Agressiivsus kui mõjude kombinatsioon
Zillmann (1979) arvas, et kõigi ülaltoodud keskkonnategurite ühiseks jooneks on see, et nad tõstavad aktivatsiooni. Kuna agressiivsus või teised aktiveerunud emotsioonid on tihedalt seotud füsioloogilise aktivatsiooniga teeb aktiveerituse tõus inimese vihaseks muutumise hõlpsaks, juhul kui ka asjakohane stiimul olemas on.
Seda mõtet toetab kuulus Scachteri ja Singeri (1966) uurimus, mis näitas, et asjakohane sotsiaalne stiimul (teise isiku kohalolek , kes toimis, nagu oleks ta kas vihane või õnnelik) võib tekitada kaasneva emotsiooni. Uurimuses osalenud katseisikuil tugevnes kogetud emotsioon , kui neid füsioloogiliselt aktiveeriti (adrenaliinisüstiga), aga ainult siis, kui nad ei oodanud selliste füüsiliste sümptomite ilmnemist . Nad pidasid oma aktivatsioonitunde põhjuseks läbielatavat emotsiooni ja seetõttu tajusid emotsiooni intensiivsemalt.
Nagu paljude teistegi inimkogemuse omaduste puhul, näitab agressiivsus tulenevat pigem mitme eri teguri koosmõjust kui ühestainsast tegurist. Mõned uimastid , nägu näiteks alkohol , teevad agressiivse käitumise tekke tõenäolisemaks (Taylor, Gammon & Capasso, 1976), ent see on tõenäoline ainult nende seas, kelle isikliku tagapõhja eripäraks on õpitud agressiivsed reaktsioonid, nagu väitis Bandura. Sarnasel viisil võib isiklik õppimine olla frustratsiooniline reageerimine individuaalsete erinevuste mõistmise võtmeks.
Väärib märkimist, et traditsiooniliselt kõige tuntumaks saanud agressiivsusekäsitlused on sellised, mis osutavad, et agressiivselt käituvad inimesed on kuidagi „teistsugused”. Kuigi selliste vaadete toetuseks on vähem tõendeid kui mitmete teiste seisukohtade puhul, on niisugused mudelid ühiskonnale üldiselt palju „mugavamad”, kuna nad ei nõua ühiskonna ülejäänud osalt ühegi tõsisema sammu astumist .
Ent agressiivsus on keerukas küsimus, mida ei mõjuta ainult indiviid, vaid ka grupid ja võimustruktuurid, millistesse inimesed kuuluvad. Naiivne on püüda vaadata agressiivsust lahus ühiskonnast, milles ta aset leiab: ühiskonnategurid võivad olla väga tähtsad.
Agressiivsed naised
Agressiivne naine on pealetükkiv, oma seksuaalsust ja võimu pealesuruv emane. Primitiivselt võttes jäävad agressiivsest naisest mälestuseks purunenud nõud, lõhkirebitud riided, küünistused, hammustused, valimatu sõim, enesetapu ähvardused, anonüümkirjad, laim, intriigid jne.
Kuid kindlasti on naise enesekehtestamisel mitmesuguseid teisigi huvitavaid vorme. Mille poolest erineb naise agressiivsus mehe omast? Huvitav on fakt, et Venemaal panevad pea 50% kuritegudest toime naised. Kuritegude liigid, kus naised domineerivad, on küll meeste omadest veidi erinevad, kuid protsent on siiski märkimisväärselt suur. Ehk kajastab see muuseas ka rahvuslikku eripära, vene temperamenti. On vist nii, et kui Kopli liinidel pussitab naine meest, siis kuulutatakse see automaatselt joodikute omavaheliseks arveteklaarimiseks. Kui aga sama juhtub kuskil Tartu Tammelinnas, on tõenäoliselt tegu kiremõrvaga.
Naiste agressiivsus on nüüdsel ajal menukas teema, näit filmides, ilukirjanduses, kunstis, meelelahutuses ning ka videomängudes. Naisi kujutatakse sageli sarnaselt meestega. Selge, et enamus elusliikide isased on agressiivsemad kui emased , vähemasti on see nähtavam. Vägivallastatistika paljudes riikides näitab, et mehed saadavad korda naistega võrreldes 10kordse määra isikuvastaseid- ja vägivallakuritegusid.
Naiste ja meeste agressiivsuse erinevused
Agressiooni psühholoogilised teooriad on rajatud silmas pidades mehe agressiooni: mehe e isase agressioon on olnud agressiooni põhimõtteline mudel. Alles 1980ndail hakati tõsisemalt suunama tähelepanu naiste käitumisele, isiksuse omadustele, elutingimustele.
Mitmed uurijad on pidanud naiste-tütarlaste agressiivsust nii leebe või olematuna, et seda ei vaevutud võtma uurimusobjektiks. Ka enamiku vastavate testide küsimused on läbi aegade seatud nii, et meeste-poiste tüüpilised agressiooniviisid kerkivad uurimustes selgemalt esile. Testid ja küsitlused on peaasjalikult mõõtnud otsest, ründavat agressiivsust. Nii vaadeldakse laste puhul füüsilise vägivalla märke nagu togimist, rüselemist, löömist, teistelt asjade võtmist, samuti tülinorimist, süüdistamist, karjumist, norimist jms. Seda on palju kergem märgata kui peenetundelisemate ja kaudsemate agressiivsusvahendite kasutamist, mis on aga omased eeskätt naistele ja tütarlastele.
Kaudne agressioon
See on valdkond , kus naised ja eriti tütarlapsed osutavad rohkem agressiivsust kui poisid ja mehed. Selle all peetakse silmas agressiooni objekti haavamist, kuid tema vastu ei suunata sõnalist ega füüsilist rünnakut. Ohvrit rünnatakse kõrvalist teed pidi, tihti sotsiaalse manipulatsiooni abil. Kaudsele agressioonile on iseloomulik, et tegija üritab jääda varju ning säästab end seeläbi ohvri vasturünnakutest ja ümbritsevate pahameelest. Kaudne agressioon nõuab sotsiaalset osavust ja võib osutuda nii peeneks, et seda ei pruugita märgatagi.
Kirsti Lagerspetz kirjeldab oma raamatus katset 11-12aastaste tüdrukutega. Küsiti, mida teised tüdrukud teevad, kui solvuvad mõne kaaslase peale. Küsimus oli asetatud nii, et nad ei räägiks, mida ise teeksid, vaid mida teevad teised. Tüdrukud vastasid, et saadavad anonüümkirju sellele, kelle peale on solvunud, avaldavad tolle saladusi teistele, hakkavad kolmanda tüdruku sõbrannaks, et tekitada kadedust, kritiseerivad seljataga tema juukseid või riideid jne.
Nii et kaudne agressioon seabki küsitavaks arusaama, et naised ja tütarlapsed on vähem agressiivsed. Nagu töö-, äri-, pereelust ja poliitikast teame, on kaudne agressioon täiskasvanute maailmas täiesti tavaline ja loomulikult ei saa väita, et see on pelgalt naiste võitlustanner. Kuid naiste ja meeste käitumisel on erinevusi. Meeste seas on levinud nn ratsionaalsena näiv agressioon, mis on üldse levinuim kaudse agressiooni viise. Naised see-eest kasutavad meestest märksa enam tüdrukupõlvest tuttavat manipulatiivset agressiooni. Ratsionnalset agressiooni kasutades inimene näit arvustab seljataga ohvri tööpanust või seab küsimuse alla tolle pädevuse, kriitikameele või sobivuse ametikohale. Manipulatiivse agressiooni kasutaja aga arvustab isikut, inimsuhteid, väljanägemist ning eraelu.
Aeg on teinud arusaamades korrektiive. Varem peeti paljudes kultuurides naise oma arvamuse otsest avaldamist juba agressiivseks.
Naistele on omased rahumeelsed lahendused
Mitmed uurimused näitasid, et 8-15aastased tüdrukud leiavad tülide lahendamiseks rohkem rahumeelseid lahendeid kui poisid. Üheks põhjuseks on naistele omane kaasaelamisvõime ning teiste tunnete tajumine . Võimalik on ka see, et õrnem sugu on õppinud, et nende puhul ei tasu otsene agressiivsus ära.
Uurimused naiste ja meeste erinevustest konfliktide lahendamisel näitasid: mehed on osavamad tülide lahendajad siis, kui tegu on lühiajaliste, mingit ettevõtmist puudutavate vastuoludega ja siis, kui tegu on olukorraga, kus ühe osapoole võit tähendab teise kaotust. Naised tulevad paremini toime olukorras, kus on võimalik leida mõlemat osapoolt rahuldav tulemus. Naised püüavad meestest enam analüüsida käitumise tagamaid. Naiste abil saavutatud kokkulepped, lepingud , on tavaliselt kestvamad. Naised üritavad ka rohkem kui mehed selgitada, mida kumbki osapool oli öelnud, samas kui meesläbirääkijad kasutavad tihti formuleeringuid ja üldistusi.
Instrumentaalne ja ekspressiivne agressioon
Briti uurija Anne Campbelli väitel kasutavad mehed agressiooni kui vahendit, seega instrumentaalselt. Agressioon on vahend erinevate eesmärkide saavutamiseks. Selle abil paneb mees teised täitma oma tahet, kontrollib keskkonda ning sunnib hirmu abil ümbritsevaid kuuletuma ja austama ennast. Mehele on agressiivsus seega oskus, mida ta võib teadlikult arendada.
Naise olukord on teine. Agressiivsus ei tähenda naise jaoks kontrolli olukorra üle, vaid see on märk oma kontrolli minetamisest. Campbelli sõnul oodatakse naiselt eelkõige enesevalitsust, inimsuhete hoidmist ja vastuolude lahendamist, mitte agressiivsust. Kui aga naine siiski solvub ja vihastab, on tema agressiivsus väljendusrikas ehk ekspressiivne. Naised kasutavad agressiivsust tugevate tunnete väljendamiseks. Sageli on naise agressiivsuse sihiks panna teised mõistma tema olukorda, mistõttu näib see pahatihti kasutu hüsteeriana, mis ei vii kuhugi . Ka kakluses kasutavad naised teatavasti reeglitevastaseid võtteid - hammustamist, kiljumist, nutmist ja esemete purustamist. Kui naine endast välja läheb, soovitatakse tal rahuneda ja tabletti võtta.
Vahe ilmnes selleski , et mees oli tihti uhke oma vihastumise üle ning võis sellest hiljem rääkida kui tähtsast sündmusest, millega kaasnes ka nimetamisväärselt publiku kohalolek. Naise jaoks oli tegu siiski peamiselt häbiväärse juhtumiga. Naised eelistavadki selliseid asju ajada nelja silma all. Naise jaoks tähendab agressioon mingis mõttes ebaõnnestumist, kontrollist loobumist kaose kasuks.
Kõik nendest uurimustest tulenevad järeldused ei kehti muidugi igal pool ja alati. Näit Venemaal, Eestis ja Soomes, kus viina visatakse kõvasti, tähistab alkoholiagressioon meeste puhul vägagi võimsalt eelpoolkõneldud ekspressiooni. Ning naised muganduvad samas meeste maailma, kontrollimaks neid.
KASUTATUD ALLIKMATERJALID

Nicky Hayes (2002) Sotsiaal ja psühholoogia alused

Raul Tooman, kasutatud Kristi Lagerspetzi, Anne Campbelli, Karin Östermani kirjutisi Terviseleht
14