Essee Mina kui erivajadusega õpilase õpetaja Erivajadusega lapseks loetakse neid lapsi, kes erinevad oma eakaaslastest vaimsete või füüsiliste omaduste poolest. On olemas erinevaid erivajaduslike liike: kuulmispuuded, nägemispuuded, vaimupuuded, kõnepuuded, kehapuuded, spetsiifilised arenguhäired, emotsionaalsed ja käitumishäired, andekus. Kui erivajadused ilmnevad enne kooli, nimetatakse neid arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Tänapäeval räägitakse üha enam kaasavast haridusest, mis tähendab, et erivajadusega lapsed sobitatakse tavalasteasutustesse
Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS) on hariduslikud erivajadused alushariduses klassifitseeritud järgnevalt: kehapuue, kõnepuue, liitpuue, nägemispuue, kuulmispuue, vaimupuue, pervasiivne arenguhäire; alusharidusasutuses määratakse ka järgnevad erivajadused: uusimmigrant (Eestis alla 3 aasta elanud laps, ema- või kodukeel on õppekeelest erinev), terviseprobleemid, logopeedi tugiteenust vajav laps ning eriandekus (Haridus- ja Teadusministeerium, 2009). Vaughn ja Fuchs (2003) leiavad, et haridusliku erivajaduse identifitseerimine on raske tulenevalt nende suurest mitmekesisusest, näiteks on akadeemiliste hariduslike erivajaduste identifitseerimiseks kasutatavad mitme osalised intelligentsus testid, kus hinnatakse eraldi teemasid alates suulisest eneseväljendusest ja kuulamisest ning kirjalikust eneseväljendusest kuni matemaatiliste oskusteni. Võimetekohase hariduse kättesaadavus erivajadustega lastele on probleem, mis saab alguse juba enne kooli ning võimendub kooli eas
Mina haridusliku erivajadusega õpilase õpetajana. Haridusliku erivajaduse all mõistetakse vajadust teha muudatusi või kohandusi kooli õppekavas, rühma töökavas või õpikeskkonnas (õppevorm, õpperuumid, õppevahendid, meetodid, suhtluskeel, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, vajadusel tugipersonal). Nii tagatakse kõigile võimalus maksimaalseks osalemiseks õppeprotsessis ja individuaalseks arenguks. Haridusliku erivajadusega õpilased võivad olla nii puudega, õpiraskustega, aga ka andekad või mingitel muudel põhjustel õpikeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored. Minul kahjuks puuduvad kogemused ja kokkupuuted erivajadusega lastega. Kuid minul kui tulevasel õpetajal on väga suur roll haridusliku erivajadusega laste kasvatamisel ja õpetamisel. Neid lapsi tuleb märgata ja ära tunda, aidata ja suunata. Igale haridusliku erivajadusega lapsele tuleb pöörata tähelepanu.
Epilepsiaga võivad kaasneda kaasnähud, milleks võivad olla motoorsed häired. Motoorsed oskused ja vilumused on tähtsaks üldises arengus. Motoorika areng on tihedat seotud sotsiaalsete oskustega. Motoorne arendamine toimub igapäevaelus kõikjal – mängudes, jalutuskäikudel, tegevustes. http://www.teatoimeta.ee/Epilepsiahaige_lapse_toetamisvoima_758.htm c. Erivajadusega laps lasteaias Erivajadustega lapsed on need, kes erinevad teistest eakaaslastest vaimsete, neuromuskulaarsete või kehaliste omaduste, sensoorsete või kommunikatsioonivõimete, sotsiaalse või emotsionaalse käitumise või liitpuuete poolest, sedavõrd, et vajavad eripedagoogilist abi, millega luuakse tingimused nende maksimaalseks arenguks, areng lapsevanema teadlikkusest ja energiast. Varajase sekkumise olulisi põhimõtteid on, et lapse arengu kõrvalekaldeid tuleb võimalikult varases eas ära tunda
annaksin talle tunnis raskemaid ülesandeid lahendada ning õpilase soovi korral tegeleksin temaga individuaalse ettevalmistusega. Loodan, et kunagi leiab see ka riigi poolt suuremat tähelepanu ja rahastamist või näiteks kool leiab võimaluse andekatega tegelemiseks. Minu arvates jääb praegu asi suuresti õpetaja alamotiveerituse taha, kuna enamasti teevad õpetajad seda tööd oma vabal ajal ning tasuta. On olemas kümneid võimalusi, kuidas haridusliku erivajadusega last toetada ja aidata. Moodustada tugigrupid, kuhu kuuluvad näiteks direktor, logopeed, psühholoog, sotsiaalpedagoog ja ka kooliarst. Koostatakse tegevusplaan, mille toimimist jälgitakse ja vajadusel korrigeeritakse. Samuti psühholoogiline abi õpiraskustega lastele; sotsiaalpedagoogiline nõustamine; logopeediline abi; meditsiiniline abi kroonilisi haigusi põdevatele lastele; parandusõpe; koduõpe lastele, kellel ei ole võimalik haiguse tõttu koolis käia
erinevused nende vahel, kooli jõudes on nad enam-vähem sarnased. 3. Lapsevanemate nõustamine ja juhendamine tegevusteks oma lapsega. 4. Spetsialistide kaasamine arendustegevusse: meeskonna- ja võrgustikutöö. 5. Ühest kasvukeskkonnast teise ülemineku toetamine, Eestis on kasutusel koolivalmidus kaardid (Shonkoff & Meisels, 1990). Edukad õppemudelid : • õpetamine lähtub lapse olemasolevatest teadmistest ja oskustest, et lapsel ei oleks igav ja et ta ei kogeks ebaõnnestumist • lapsi õpetatakse individuaalselt või väikese grupina, see on odavam ja lastel on huvitavam, nad rohkem pingutavad (Venemaa sekkumisemudel!) • on soodsad õpitingimused, st kasutusel on sobivad õpetamisvõtted ja materjalid, kui lapse tase on madal, tuleb minna praktiliste ülesannete juurde sõltumata vanusest
Erivajadustega laps Referaat Juhendaja: Tallinn 2011 Sisukord Kes on erivajadustega laps? 2 Varajane sekkumine 3 Laste arengu hindamine ja eripärade märkamine 4 Erivajadustega laste arendamise põhimõtted 5 Erivajadustega laste arengu toetamine 6 Erivajadustega laste õpetamise võimalused 7 Kasutatud kirjandus 8 Kes on erivajadustega laps? Erivajadustega lapsed on need, kes erinevad teistest eakaaslastest vaimsete, neuromuskulaarsete või kehaliste omaduste, sensoorsete või kommunikatsioonivõimete, sotsiaalse või emotsionaalse käitumise või liitpuuete poolest sedavõrd, et vajavad eripedagoogilist abi, millega luuakse tingimused nende maksimaalseks arenguks. Nad erinevad eakaaslastest oma võimetelt, kultuuriliselt või sotsiaalselt taustalt või isiksuseomadustelt nii palju, et vajavad oma arengupotensiaali realiseerimiseks kohandatud õpikeskkonda.
Tallinna Ülikool Haridusteaduste Instituut Alushariduse valdkond ERIVAJADUSTEGA LAPSE VAJADUSED JA VÕIMALUSED REHABILITATSIOONIKS Essee Juhendaja: Tallinn 2017 Kõik inimesed erinevad üksteisest vaimsete, psühhomotoorsete võimete, tausta ja isiksuseomaduste poolest. Erivajadusega lapse puhul on tema individuaalsus ja vajadused tema eakaaslastest oluliselt teistsugused ja vajaksid muudatusi tema kasvukeskkonnas või rühma tegevuskavas. Lasteaialaste puhul saame rääkida arengulistest erivajadustest (AEV), koolilaste puhul aga hariduslikest erivajadustest (HEV) (Kõrgesaar, 2002.) Kuidas teha kindlaks, kas laps on erivajadustega või mitte? Lapse erivajadusi saab määratleda üksnes tema arengu põhjaliku tundmaõppimise järel, arvestades konkreetset kasvukeskkonda (Häidkind, 2007)
Erivajadusega õpilane ja kaasav haridus Mis on kaasav haridus? Kaasava hariduse praktika põhineb filosoofial, mis käsitleb erisusi, võimeid ja vajadusi loomulikena ning annab võimaluse õppimiseks ja arenguks kõikidele ning väärtustab sealjuures iga kogukonna liikme rolli. Kaasavad koolid eeldavad, et kõik õpilased õpivad koos. Õpilaste erinevaid vajadusi nähakse kui suurepärast võimalust arendada õpetamise ja õppimise käsitusi, et saavutada kõikide õpilaste suurepäraseid saavutusi.
praktiliselt võimatu (Müil, 2005). Kuulmislangusega laps ei suuda tavaliselt kuulata temale mittesuunatud kõne, mistõttu jääb ta näiteks klassisituatsioonis ilma olulisest infost, mida vastavad teised õpilased (Reilson, 2005). Kuulmislangus mõjutab negatiivselt ka sõnavara arengut, lugemist ja kirjutamist. Eesti keeles on sõnad tihti mitmetähenduslikud, kuid kuulmislangusega laps võib teada ainult ühte tähendust. Eesti Kurtide Liidu (2007) arvates tuleks vältida keerulisi lausekonstruktsioone ja mitmetimõistetavaid ütlusi. Reilsoni (2005) andmeil võib kuulmislangusega õpilase kuulmist häirida ka klassis olev taustamüra ning ta jääb seetõttu ilma niigi raskestimõistetavast olulisst teadmisest. Kuulmislangusega õpilased võivad võrreldes eakaaslastega olla vähem tähelepanelikud ja mitte nii enesekindlad. Kuna taustamüras kuulamine vajab pidevat pingutust, on lapsed tihti väsinumad
2 SISSEJUHATUS Suurbritannias peetakse haridust väga tähtsaks, seal on umbes 30 000 riigikooli ja 2000 erakooli. Briti seadused kohustavad kõiki lapsi haridust saama seni kuni nad on 16 aastased. Haridus on kohustuslik, kuid koolis käimine mitte, mis tähendab et õpilased ei pea koolis haridust omandama vaid võivad õppida ka koduõppe meetodil. Haridus on tasuta kõigile lastele vanuses 5 kuni 18. Umbes 93 % Inglismaa õpilaste haridusest rahastatakse avalikest vahenditest, samas 6 % õpilastest käib erakoolides, mille rahastamine toimub lapsevanemate poolt. Referaadis anname ülevaate põhiliselt Inglismaa eriharidussüsteemist, seda kahel põhjusel, esiteks Inglismaa on Suurbritannia üks suurimaid haldusüksuseid, teiseks Walesi, Sotimaa ja Põhja-Iirimaa eriharidussüsteemid on siiski üldjoontes sarnased. Meie töö on jaotatud neljaks
Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut Kristine Niit HEV KOORDINAATORI ROLL Referaat Tallinn 2014 1 Sissejuhatus Igas koolis ja klassis on väga erinevaid lapsi mõni on nutikam ja teine vähem, mõni on kiirem ja teine aeglasem, mõne lapse pere toetab õppimist ja teise lapse pere pigem takistab. Lähtuvalt kaasava hariduse ideoloogiast ei ole tänapäeval kvaliteetse haridus andmist enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. 2010. aasta septembrist kehtima hakanud põhikooli ja gümnaasiumiseadusega on koolides kohustuslikus korras määratud inimene, kelle ülesandeks on koordineerida hariduslike erivajadustega õpilaste õpet - HEV koordinaator. Põhjus, miks sellise nimetusega ülesannete täitja peaks eksisteerima peitub ilmselt selles, et üha sagedamini ilmneb õpilastel erinevaid hariduslikke erivajadusi ning on
Väljataga, S. Tallinn: Kirjastus Koolibri. Eesti Vabariigi Lastekaitse seadus. (1992). Riigi Teataja. 28, 370. Erg, L., Karlep, K., Kontor, A., Pastarus, K., Plado, K., Täht, H., Viitar, E. (2002). Individuaalsete õppekavade koostamise ja rakendamise juhend. Tartu: TÜ ÕAK: Häidkind, P. (2007). Koolivalmidus ja kooli valmisolek. Eripedagoogika. Alusharidus 27, 45-52. Häidkind, P. (2008). Erivajadustega lapsed lasteaias. Rmt. Kikas, E. (Toim). Õppimine ja õpetamine koolieelses eas,198-201. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Häidkind, P. & Kuusik, Ü. (2009). Erivajadusega laps koolieelses lasteasutuses. Rmt. Kuldernup, E. (Toim). Lapse arengu hindamine ja toetamine. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Individuaalse õppekava koostamise ja rakendamise juhend. (2004). Tartu: HTM, TÜ ÕAK. Lilleoja, L. (2012). Erivajadusega laps sobitus-ja erirühmas. Rmt. Lilleoja, L. (Koost). Erivajadusega laps lasteaias
.............................. 4 Andeka lapse tunnused...............................................................................................7 1.2 Andekuse diagnoosimine.................................................................................. 11 1.21 Andekuse diagnoosimise meetodite liigid....................................................12 2.Andeka lapse arendamine..........................................................................................15 Haridusliku erivajadusega õpilase õppekorralduse erisused ................................... 15 § 46. Haridusliku erivajadusega õpilane.............................................................. 15 § 47. Haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamine................................15 § 48. Kooli otsusel rakendatavad meetmed haridusliku erivajadusega õpilase arengu toetamiseks.....................................................................................
Puude raskusastme alusel makstakse perele rahalist toetust. Samuti koostatakse ülevaade lapse arenguks vajalikest teenustest ning kasvukeskkonna tingimustest. Rehabilitatsioonimeeskonna soovitustest on muuhulgas abi arendustegevuste planeerimisel, kui esitatud on lapse arengutaseme põhjalik kirjeldus ning antakse soovitusi õppe- ja kasvatus tegevuste korraldamiseks. Isiklik rehabilitatsiooniplaan koostatakse kuni kolmeks aastaks ning selle täitmise eest vastutab enamasti lapsevanem. Eesti Vabariigi põhiseadus ja haridusseadused on kehtestanud kõikidele lastele võrdse õiguse saada võimetele vastavat haridust. Arvestust piirkonnas elavate erivajadustega inimeste, sh laste üle peab kohaliku omavalitsuse esindaja, kes on eestvedajaks ka võrdsete võimaluste loomisel toetuse ja hariduse saamisel. Informatsiooni, milliseid rühmi on vaja piirkonna lastele luua ja spetsialiste palgata, saab kohalik omavalitsus maakonna või linna nõustamiskomisjonilt
Milline võiks olla siis erivajadustega laste roll tavakoolis väärtuskasvatuse seisukohalt vaadatuna. Analüüsin küsimust kolmes lõikes: alusharidus, põhikool ja hariduspoliitika. Alusharidus Suur osa hoiakuid ja väärtusi kujuneb lapsepõlves. Alusharidusel ja põhikoolil on oluline roll, määramaks seda , kui turvaline, hooliv, salliv ja koostöövalis on meie ühiskond 10, 20 ja 50 aasta pärast. Lapsi ei saa aga õpetada sallivaks ja koostöövõimeliseks teoreetiliselt. Lapsevanem, kes oskab tähele panna, võib tõenäoliselt kogeda, et (lasteaia)laps, kellega rääkides kasvatajad (ja vanemad)häält ei tõsta, ei püüa kellestki üle karjuda. Kui kasvatajal on aega ja pädevust mudilast aktiivselt kuulata, omandab laps nii kuulmisoskuse kui ka hoiaku, et teise inimese kuulamine on oluline ja iseenesestmõistetav. Lasteaiapäev on väärtuskasvatuse ja sotsiaalsete oskuste sünenergiliseks arendamiseks eriline aeg ja ruum
Sotsiokultuurilise teooria järgi on lapse arengusuund väljastpoolt sotsiaalse keskkonna mõjul. Mõtlemine areneb dialoogis. Inimese psüühika areneb koostegevuses, mille käigus kasutatakse keskkonda suunatud tööriistu ning oma psüühikat reguleerivaid tööriistu ehk märke.Märgid - keel, numbrid, matemaatilised sümbolid, pildid, kirjalikud tekstid, skeemid, kaardid, mänguasjad, tinglikud märgid. Arendav on selline õpetamine, mis suunab kõrgemate psüühiliste funktsioonide, st uute funktsionaalsüsteemide kujunemist. Iga uus süsteem areneb kõigepealt kollektiivses tegevuses kui interpsüühiline ja alles hiljem toimib kui individuaalne, st kui sisemine ehk intrapsüühiline tegevusviis. Õpetamine ise ei ole areng, kuid õigesti korraldatud õpetamine “veab” lapse vaimset arengut. Igal õppeainel on oma võimalused lapse arengut “tõugata”
Vanemal võib tekkida teiste või enda süüdistamine. Võib kaasneda oma pahameele väljaelamist vihapursetena. Ka see ei aita teda paremini toime tulla. Kooselu haige imikuga ei ole kerge, sest puudega lapse hooldus võib võtta kordades rohkem aega ja energiat kui normlapse hooldus (Sööt & Saarma, 1994) Puudega laps on kõigepealt laps kõigi lapse vajadustega. Tema taga on ka tema perekond: ema, isa, õed ja vennad. Kõik soovivad, et lapsest saaks tubli inimene. Lapse kasvatamine ja tema arendamine on eelkõige vanemate kohustus ja asi. Lasteaed ja kool on kodu täienduseks. Lapse ja perekonnaga puutub kokku palju inimesi, kes püüavad perel ja lapsel aidata toime tulla. Selleks on erialaspetsialistid. See aga ei tähenda, et vanemate vastutus lapse eest väheneb. Kuid võib ka olla nii, et pere mõtleb ainult lapse olukorrale ja unustatakse lähedased sootuks. (Bakk & Grunewald, 1999)
Arenguline ja hariduslik erivajadus võib olla nii mahajäämus eakohasest tasemest (arengupuue) kui ka andekus mingis arenguvaldkonnas. 4.)Millega tegeleb logopeedia? Logopeedi töö eesmärgiks on kommunikatsioonivõime suulise ja kirjaliku kõne loome ja mõistmisoskuse ning mitteverbaalse suhtlemise parandamine ja/või arendamine. 5.)Milliseid lapsi nimetatakse erivajadustega lasteks? Erivajadustega lasteks nimetatakse lapsi, kes erinevad eakaaslastest oma võimetelt, kultuuriliselt või sotsiaalselt taustalt või isiksuseomadustelt sedavõrd, et vajavad oma arengupotentsiaali realiseerimiseks keskkonna ümberkorraldamist. 6.)Milliste arenguvaldkondade kaupa arendatakse erivajadustega koolieelikuid? Motoorika, sotsiaalsed oskused, kommunikatsioon, kognitiivsed oskused, eneseteenendus. Vastavalt lapse erivajadusest arendatakse ja koostatakse IAK milles märgitakse
Lapsekeskne metoodika: Õpetajate ettevalmistus Lapsekeskne õpikeskkond ja õppekava Lapse arengu jälgimine ja hindamine Hoolikas planeerimine ja individuaalne töö Kindlad reeglid rühmas Lapsevanemate kaasamine Meeskonnatöö ja läbimõeldud töökorraldus Õppimine mängu kaudu TOIMIB AINULT KOOSTÖÖ PÕHIMÕTTEL! · Lapsekeskne lähenemine õpetamisel - individualiseerimine · Keskendumine lapse arenguliselt sobivatele tegevustele · Õpetamine läbi tegevuskeskuste, temaatiline õpetamine · Perede kaasamine õppetegevusse · Õpetajate jätkuv koolitus VIII. Üldõpetus- lähenemisviisid, rakendamine Üldõpetus on lapse individuaalsust arvestav kasvatusesüsteem. Jälgides laste toiminguid, märkame, et nad rakendavad uute kujutluste ja kogemuste saamiseks kõiki meeli. Saadud muljed elavad lapsed uuesti läbi mängus ja kogu lapse vaimne tegevus on suunatud konkreetsele asjale, nähtusele või probleemile. Eduke õppe- ja kasvatustegevuse eelduseks on lapse huvi.
esialgne nõustamine või nõustamisele suunamine). Klassiõpetaja, HEV koordinaator (õppekava (vajadusel individuaalse õppekava) väljatöötamine; käitumise tugikava väljatöötamine; individuaalse õppekava või käitumise tugikava täitmine, seire, korrigeerimine; käitumisprobleemidega laste hajutamine klassides (max 2 last klassis). Konkreetse lapsega tegelevad õpetajad ja spetsialistid (sotsiaalsete oskuste õpetamine ja treening; viha juhtimine ja enesekontrolli õpetamine; kõne arendamine; järelvalve kindlustamine (sh võimalus pikapäevarühmaks); vanemate kaasamine). Õpilasomavalitsus (õpilasakiiv; tugiõpilased). KOOLI VÄLINE: Nõustamine (perearsti ja/või psühhiaatri poolt; õppenõustamiskeskustes; psühholoogiline nõustamine ja pereteraapia). Koolitused lapsevanematele ja õpetajatele (organiseerib kool koostöös kohaliku omavalitsusega). Huvitegevuse võimalused.
taastusravikeskused, nn. sanatooriumid (eelduseks tegevusluba ja lepingu olemasolu Haigekassaga). PROBLEEMID: Taastusravi väga piiratud (õigeaegne) kättesaadavus, elukohajärgsete taastusravi asutuste vähesus, jäik regulatsioon diagnoosidest taastusravile suunamisel, ebapiisav maht, kõrge omaosalus jpm. Hariduslik rehabilitatsioon: EESMÄRK: toetada last/noort hariduse omandamise protsessis, et kindlustada parim võimalik haridus. 15 Puudega inimeste haridustase jääb madalamaks võrreldes eakaaslastega. Haridusliku erivajaduse mõiste Koolieelse lasteasutuse seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (puue vaid üks aspekt HEV käsitlusest). HINDAMINE: HEV väljaselgitamiseks kasutatakse: pedagoogilis-psühholoogilist hindamist, erinevates tingimustes õpilase käitumise korduvat ja täpsemat vaatlust,
palju või kromosoomi osa kadunud) o Keskkondlikud: traumad (raseduse käigus saadud traumad emale) ja teratogeenid (ained, mis läbivad platsenta barjääri, jõuavad loote organismi ja mõjuvad lootele ebasoodsalt) 2. Perinataalsed tekivad sünnituse ajal. o Keskkondlikud traumad ja nakkused 3. Postnataalsed tekivad ja avaldavad mõju peale sündi. o Keskkondlikud: füüsilised ja sotsiaalsed. Sotsiaalsete all on suhted ja õpetamine. Geneetilised tegurid - Pärilikud vanemate sugurakkudes sisalduv geneetiline info defektne, pärandatakse järglasele, järglasorgamismi geeniproduktid on düsfunktsionaalsed, rakkude areng on häiritud. - Geneetilised kromosoomide lahknemise häired meioosis või geenmutatsioonid selle järgselt, geeniproduktid selle tagajärjel düsfunktsionaalsed ja rakkude areng on häiritud. Autosoomid e kehakromosoomid - 1.-22. kromosoom Gonosoomid e sugukromosoomid - X ja Y kromosoomid
Kasvatus kasvatust võib vaadelda laiemast või kitsamast vaatenurgast. Kasvatust nähakse erinevalt vastavalt sellele, kas seda mõistetakse protsessi või tulemusena. Kitsamalt defineerides võime kasvatust mõista kui praktilist, inimesele omast tegevust. Ühelt poolt hõlmab kasvatustegevus väga laia valdkonda, teiselt poolt aga koosneb konkreetsetest üksikepisoodidest. Kasvatust saab mõista ka interaktsioonina vanemad kasvatavad last ja laps vanemaid. Kasvatamine on alati ka eesmärgipärane tegevus (Hirsijärvi & Huttunen 2005). Alusharidus teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. 2. Lapsest lähtuv kasvatus ja õpetus selle aluspõhimõtted. Lapsest lähtumine tähendab lapse omal kultuuril, kogemustel ja tegevustel põhinevat õppimis- ja õpetamisprotsessi. Õppimist suunavateks teguriteks on lapse enda aktiivsus, tegusus, elamuslikkus ja mäng
Nendega peaksid vanemad eriti kannatlikud olema. Samuti valmistavad nad palju muret õpetajatele. Erinevates erialakirjandustes kirjeldatakse aktiivsus ja tähelepanu häiret (edaspidi ATH) mitme erineva nimetuse all. Näiteks hüperkineetiline sündroom, minimaalne ajuhäire, üliaktiivsus jne. Häiritud käitumisega lapsed elavad meie seas, nad on meie nüüdisaegse ühiskonna osa ning meie tulviku lahutamatu osa. Me ei saa väita, et "raskete" laste õpetamine ja nendega suhtlemise võib üles ehitada samal skeemil, sama meetoditega ja lähenemisviisidega, mida kasutatakse töös tavaliste lastega. 3 TOIMETULEKU STRATEEGIAD Paljud vanemad rõõmustavad, et nende laps on aktiivne, tunneb kõigi vastu huvi ja jõuab kõikjale. Õpetajatel on aga hirmuhigi otsaees, kui klassis on kas ainult üks sellise käitumisega laps. Iga aastaga üha rohkem hüperaktiivseid lapsi õpib tavakoolides
võimetele. Alusharidus pole kohustuslik (aga ka kohti pole piisavalt). Kooliharidus poeaks olema kohustulik(põhihariuds), aga millegi pärast osa lapsi langeb välja, otsustavad, et enam kooli ei lähe. (just 5, 6, 7, 8 klass võivad lapsed (eriti posisid) koolist välja jääda). Kõigi laste erivajadused ei ole koolis arvestatud (kõigi võimeid ja vajadusi ja iseärasusi). Seaduses kirjas, et kõigil on lubatud (just isikupärasusi arvestades) haridus. Aga ei öelda, mida selleks teha tuleks. SAMAS õppekavad ütlevad siis seda. Need on riiklkult ette antud. Pg 24 et lapse tase tuleb kindlaks teha, siis saab otsustada mida ja kuidas teha, et see haakuks lapse tasemega. Oluline on, et KÕIGI laste arenfut tuled jälgida ja hinnata! ET oleks kõigi laste puhul nende tase teada. Pg 5(4) kognitiivsed protsessid on siinkohal välja toodud, mida tuleks iga lapse juures arvsetada, mis tasemel ta on.
..............................................12 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................13 KASUTATUD ALLIKATE LOETELU...............................................................................16 2 SISSEJUHATUS Kõik inimesed tahavad, et nende elus oleks kõik hästi. Iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat, iga õpetaja tahab, et tema õpilastel läheks koolis hästi, iga eriala spetsialist tahab, et tema tööd hinnataks ja väärtustataks. Kõigil on soovid ja unistused, kuid elus tuleb osata taluda ka tagasilööke ja pettumusi. Kui palju me ka ei sooviks, prooviks on elus nii tõusu kui mõõna perioode. Ei saa elada vaid naeratus näol, kui silmis on pisarad, me kõik oleme omamoodi elus saanud tunda raskeid hetki, probleeme, raskus tunnet hinges ja muid
* enesearendamine * aktiivse kodanikkonna kujunemine/kujundamine * sotsiaalse tõrjutuse vähendamine * konkurentsivõime suurendamine ja kohanemine muudatustega tööjõuturul Lissaboni strateegia üldeesmärgid hariduses. 1.tõsta hariduse kvaliteeti(õpetajahariduse parandamine). 2.Lihtsustada õppimisele ligipääsu(kaasata õppimise laiem elanikkond ja muuta õppimine atraktiivsemaks). 3.Teadmusõhiskonnas vajalike baasoskuste määratlemine(eelkõige IKT ja isikuomaduste osas). 4.Avada haridus nii lokaalselt (vanemad, ettevõtted...) kui globaalselt (võõrkeeleõpe ja koostöö välismaiste institutsioonidega). 5.Suurendada ressursside (sh inimressursside) kasutamise efektiivsust (kvaliteedikindlustus). Eesti hariduse viis väljakutset 2012-2020 · liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse poole · õpetaja positsiooni ja maine tõus · õppes osalemise kasv · hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovatsioonilise majandusega
4 Aktiivsus- ja tähelepanuhäired jagunevad kolmeks : 1. domineerivalt tähelepanematus 2. domineerivalt hüperaktiivsus 3. kombineeritud tüüp Domineerivalt tähelepanematuse korral suudab laps keskenduda ühele tegevusele korraga ning sedagi lühiajaliselt. Suudab jälgida vestlust lühiajaliselt, unustab ja kaotab oma asju ja pidevalt raskustes oma aja planeerimisega. 3 Interneti otsingusüsteem, http://www.hot.ee/aveno/hyplaps.htm 18. 01. 2010 4 "Õppimine ja õpetamine koolieelses eas" Toimetanud Eve Kikas lk 215 4 HÜPERAKTIIVSUSE PÕHJUSED Peale hüperaktiivsuse on häirel ka teisi nimetusi - hüperkineetiline sündroom, kerge aju düsfunktsioon, minimaalne ajuhäire, tähelepanupuudulikkuse sündroom, lapsepõlve tähelepanu defitsiidi häire, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH).5 Hüperaktiivsuse põhjusi on otsinud paljud erinevate maade teadlased. Praeguseks on kinnitust
o Geomeetria o Murdude aritmeetika ja protsendid o Tekstülesanded ja sotsiaalmatemaatika Esimese 4 kontsentri seisukoht: matemaatika tuleb elust ja läheb ellu. Viienda valdkonna omandamine on eelkõige elulähedaste situatsioonide lahendamine. Viies valdkond peaks andma lastele teadmise, et kuidas ta elus hakkama saab. Matemaatika tunni planeerimisel on soovitatav jätta pool aega tekstülesande lahendamisele. Matemaatika õpetamine lihtsustatud õppes: (Loe läbi aineraamat!! Annab aimu ainest.) Tuleb arvestada, et intellekti puudega lapsed omandavad uusi teadmisi aeglaselt ja suurte raskustega. Sellepärast on õppekava üles ehitatud nii, et klassiti on esitatud õppematerjal väga väikeste annuste kaupa. 6 Aine paigutuse osas võib ainekavas märgata teatud ette tõttamist. On olemas eelharjutuste
Kooli eesmärk: pakkuda õpet igale õpilasele. Võrdsete võimaluste tagamine Õppe kvaliteet Hariduse kättesaadavus Juurdepääs haridusele Seadusandlus Mida võiksime teha? Varajane märkamine ja sekkumispedagoogika Tugisüsteemide rakendamine Tõhus klassitöö Koosõpetamine Koosõppimine Ühine probleemide lahendamine Heterogeenne rühmitamine Tõhus õpetamine Alternatiivsete õpistrateegiate rakendamine Kaasamispõhimõtted Puudest teadlik klass Visuaalsed vajadused Auditiivsed vajadused Kommunikatiivsed vajadused Õpiraskused Füüsilised probleemid
Samuti vajavad sotsiaalpedagoogilist sekkumist laste omavahelistest suhetest tulenevad probleemid. Läbi erinevate olukordade ja nende lahenduste, õpib laps sotsiaalseid oskusi, et elus hakkama saada. 14 Kasutatud kirjandus Hämäläinen, J. (2001). Sissejuhatus sotsiaalpedagoogikasse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus Leino, M. (1998). Sotsiaalpedagoogilisi mudeleid probleemsete aitamiseks. Haridus, 4, 26- 32. Leino, M. (2002). Sotsiaalsed probleemid koolis ja õpetaja toimetulek. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Kraav, I & Kõiv, K. (2001). Sotsiaalpedagoogilised probleemid üldhariduskoolis. Tartu: OÜ Vali Press trükikoda 15
80ndad – õpetajas nähti eelkõige oma ala asjatundjat, tähtsaks muutus õpetuse sisu, rõhutati fakte 90ndad – õpetaja puhul hakati rõhutama reflektiivsust, kriitilist suhtumist omaenda töösse, enesehindamist (globaliseerumine, infotehnoloogia, võrgustikud õpikeskkonnana) 21. saj. Algus – taas kerkib esiplaanile õpetaja roll sotsiaalsete muutuste vahendajana, ühiskonna mõjutajana ja kasvatajana (uus RÕK – riiklik õppekava) Õppijakeskne õpetamine humanistlik õpetamisviis kommunikatiivsed õpetamismeetodid (rühmatööd) teadlik tähelepanu erinevatele õpistrateegijatele individualiseeritud lähenemine õpilasele Profesiooni piiritlus D.C.Corrigani ja M.Habermani järgi baasteadmised ja oskused – peavad olema teadmised, mida tavainimesel ei ole kvalifikatsiooni kindlustamine ressursid praktiseerimistingimused (temperatuur, mööbel) Poolprofessionaali tunnused
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
