Mina kui erivajadusega õpilase õpetaja (0)

Essee
Mina kui erivajadusega õpilase õpetaja
Erivajadusega lapseks loetakse neid lapsi, kes erinevad oma eakaaslastest vaimsete või füüsiliste omaduste poolest. On olemas erinevaid erivajaduslike liike: kuulmispuuded, nägemispuuded, vaimupuuded, kõnepuuded, kehapuuded, spetsiifilised arenguhäired, emotsionaalsed ja käitumishäired, andekus . Kui erivajadused ilmnevad enne kooli, nimetatakse neid arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Tänapäeval räägitakse üha enam kaasavast haridusest, mis tähendab, et erivajadusega lapsed sobitatakse tavalasteasutustesse. Kaasaval haridusel on omad head ja vead, sest ühest küljest, kui erivajadusega lapsed saavad osa tavaelust võib nende areng kiiremaks muutuda ning samuti saavad ka terved lapsed aimu sellest, et on olemas ka nendest erinevaid lapsi, kuid teisest küljest on see õpetajale väga raske, sest erivajadusega laps nõuab rohkem tähelepanu ja kohe kindlasti peaks sellel õpetajal olema mitte ainult pedagoogiline haridus , vaid ka eripedagoogiline.
Kuna mina ise alles õppin eripedagoogiks siis ei saa ma tuua kindlaid näiteid, kuidas ma peaksin käituma sellistes olukordades või siis, kuidas sellistele probleemidele lahendus leida ning võin vaid oletada mida ma teeks , kui sellega kokku puutuks. Erivajadusega lapse õpetamise juures on minu arvates väga oluline õpetaja ja lastevanemate hea ja usalduslik koostöö, sest sellise lapse õpetamine ei peaks käima ainult koolis, vaid ka kodus, sest siis saab laps aru, et see on vajalik ning, et teda ümbritseks stabiilne ühiskond. Kindlasti mängib suurt rolli ka õpetaja isiksus. Tema empaatiavõimel ning oskusel laste vahelisi suhteid korraldada on väga oluline roll, sest õpetajast oleneb suurel määral kuidas suhtuvad terved lapsed erivajadusega kaaslasesse. Kas neid tõrjutakse ja narritakse või vastupidi pakutakse vajalikku tuge ja abi ning kaasatakse ühistegevustesse ja näiteks ka mängudesse.
Üheks näiteks sooviksin võtta õpiraskused, sest neid on kõige lihtsam on märgata. Kui minu õpilasel oleks düsleksia, düsgraafia või düskalkuulia siis teeksin kindlasti tööd logopeediga, kes puutub selliste raskustega igapäevaselt kokku ja oskab kõige paremini neid lapsi aidata. Õpetajana ei rõhuks ma nende vigadele ja ei paluks näiteks lugemisraskusega õpilast järjepidavalt klassi ette lugema,sest see tekitab lapses ebamugavust ning piinlikust ning see ei ole kaugeltki minu eesmärk, sest minu kui õpetaja roll on luua lapsele arengut soodustav keskkond ning tagada turvatunne ja just sellepärastkasutaksin teise meetodeid ning prooviksin esile tuua oskused, milles laps on tugev. Võib-olla on see sama õpilane osav matemaatikas või kehalises kasvatuses, oskab hästi joonistada või on loodushuviline. Õpetaja töö üks tähtsamaid osi on minu arvates arendada neid valdkondi, mida laps oskab eriti hästi ning aidata omandada põhilised teadmised ainetes, milles laps nii tugev pole, selleks et laps tuleks edaspidi toime. Eriti erivajadusega laste puhul ei tohi minu meelest õpetaja olla kinni mõnes konkreetses õppemetoodikas. Ta peaks olema võimeline selgitama lapsele ka teisi võimalikke lähenemisi ja lahenduskäike tulemuse saavutamiseks. Õpetajana kasutaksin enda töös palju töölehti, kus saab kirjutada, joonistada, arvutada, sest nii saab kõige paremini last jälgida ning läbi selle teada saada, mida antud lapsele meeldib kõige rohkem teha. Häid tulemusi annaksid kindlasti ka mängulised ja loovtöö harjutused.
Üks asi, mida kindlasti ei tohiks teha, kuid mis kahjuks tuleb esile nii mitmeski koolis on nii öelda lapse andekuse unarusse jätmine. Kui laps on näiteks pärit kakskeelsest perest siis tihtipeale ei arenada koolis piisavalt kas siis ühte või teist keelt. Tihti ei pöörata tähelepanu õpilase eelisele ja andekusele teiste õpilaste ees ja saadetakse õpilase lihtsalt minema või siis leitakse talle muu tegevus, sest arvatakse, et lapsel on igav, sest ta ju juba teab kõike seda. Sellise käitumise tulemuseks võib aga olla negatiivne tulemus: õpilane ei oska ühes või teises keeles korrektselt kirjutada ning anne läheb kaduma. Kui mina oleksin kakskeelse õpilase õpetaja siis kindlasti toetaksin teda ning pööraksin tähelepanu. Hea viis sellise lapse ande arendamiseks on näiteks anda talle ülesandeid edasijõudnutele. Keegi on veidi andekam ning vajab oma arenguks rohkemat ning sellega tuleb arvestada.
Mingis mõttes kuuluvad kõik lapsed hariduslike erivajadustega õpilaste hulka. Mõni laps on tugevam matemaatikas ning teisel seevastu õnnestuvad paremini lugemine ja kirjutamine. On lapsi, kes oskavad ennast väljendada pigem läbi joonistuste või käelise tegevuse. Arvestada tuleks iga lapse eripära. Kindlasti üritan oma tulevases õpetajatöös olla lapsele igas olukorras toeks , nõustada ja aidata teda probleemides ja tunnustada õpilast, kui ta on saanud hakkama millegi positiivsega. Üritan hoida oma silmad lahti, märgata last ja tema probleeme ja teha kõik, mis minu võimuses, et laps saaks võimalikult hea hariduse hoolimata oma hariduslikest erivajadustest.