Erivajadusega õpilane ja kaasav haridus (1)

 Erivajadusega õpilane ja kaasav haridus
Mis on kaasav haridus ?
Kaasava hariduse praktika põhineb filosoofial, mis käsitleb erisusi, võimeid ja vajadusi loomulikena ning annab võimaluse õppimiseks ja arenguks kõikidele ning väärtustab sealjuures iga kogukonna liikme rolli.
Kaasavad koolid eeldavad, et kõik õpilased õpivad koos. Õpilaste erinevaid vajadusi nähakse kui suurepärast võimalust arendada õpetamise ja õppimise käsitusi, et saavutada kõikide õpilaste suurepäraseid saavutusi.
Kaasava hariduse eesmärk ei ole erisuste kõrvaldamine, vaid anda õpilastele võimalus olla kogukonnas, kus väärtustatakse nende individuaalset eripära.
Kool on kaasava praktika rakendamise ja juurutamise lähtealus.
Erivajadusega õpilane ja kaasav haridus
Igal lapsel on õigus minna kodulähedasse kooli
Individuaalne lähenemine
Õpilase toetamine
Erivajadusega õpilase vajaduste märkamine
Koostöö koduga ja perekonnaga
Koolid kui õppivad organisatsioonid – pidev areng
Kaasav kool- kool kõigile
Õpetaja kui liider ja administraator kaasavas koolis
Planeerib ja organiseerib õpetamist ja õppimist
Motiveerib, märkab ja toetab õpilasi
Kontrollib ja suunab õppimisprotsessi
Lahendab probleeme õppimises ja õpetamises
Võrgustiku kujundamine õpilaste ja õpetajate vah
Iga õpilase individuaalsed õppe eesmärgid
Individuaalne õppekava
Õppe kohandamine
Õpetajate oskuste, valmisoleku suurendamine
Õpilaste valmisolek jätkuõppeks
Üleminekuteks valmistumine
Elukestva õppe - õppimise armastamine
Erivajadustega õpilaste kaasamine kooli on olnud viimasel kümnendil hariduse prioriteete. Erivajadustega inimeste eeldus ühiskonda integreerumisel on koolis omandatud teadmised, oskused, hoiakud ja valmisolekud.
Viimasel ajal on kasvatusteaduses kasutuses termin “kaasav haridus” (inclusive education), mis tähendab eelkõige hariduse kättesaadavust kõigile, võimalikult kõigi laste kaasamist elukohale lähimasse tavakooli.
Üldhariduskooli põhiülesanne on aidata kujuneda isiksusel, kes tuleb toime oma elu ja tööga, arendab ennast kogu elu ja aitab kaasa ühiskonna arengule, määratleb end oma rahva liikmena, kodanikuna, kaasvastutajana Eesti, Euroopa ja maailma tuleviku eest.
Kooli õpetuseesmärgid kehtivad kõigile, kuid teed nende saavutamiseks on erinevad. Lapsed erinevad üksteisest kui indiviidid , mitte kui grupid. See kõik eeldab õppeprotsessi diferentseerimist ja individualiseerimist, kuid ka ühisosa leidmist . Seda eriti väärtushinnangutes, mis võimaldavad kõige paremini areneda sotsiaalsetel oskustel ja valmidusel ühiskonnas toime tulla.
On rõhutatud sotsiaalsete oskuste omandamise vajalikkust , isiksuse arenemist toetava õpikeskkonna loomist koolis – nendeks on parimad võimalused kaasava hariduse tingimustes.
See, mis koolist kaasa saame, peab tagama meie iseseisva toimetuleku ühiskonnas. Formaalharidussüsteemis on kõige tähtsam luua tingimused hea põhihariduse omandamiseks. Just sellel õppetasemel omandatud oskused aitavad õppuril kujuneda otsustus - ja vastutusvõimeliseks ühiskonnaliikmeks. Sellele lisandub iseseisev õppimine ehk mitteformaalne haridus.
Valmistuda tuleb üleminekuteks nii põhikoolist kutsekooli kui ka kutsekoolist tööellu. Siin aitavad kaasa nii põhikooli kui ka kutsekooli õpetajad.
Toon siinkohal näiteks mõned meie haridustekstides kasutatavad märksõnad ja sõnaühendid: õpetaja on võti; õpime õppima; õppuri erivajadustega arvestatakse; keskharidus kõigile; kutseharidus tagab valmisoleku tööeluks; kõrgharidus paljudele ; haridussüsteem on ühtne ja salliv ; õpinõustamine tõhusaks; tööalane ja vabahariduslik koolitus kõigile.
Need on ilusad ja arusaadavad sõnad, mille taga on keerulised ülesanded ja ideed, mis väljendavad projekti eesmärke ja mida on käsitletud seminaridel ja õppustel. Õpetaja peab juhendama õpilast õppima õpilase erivajadusi arvestades, tema potentsiaali kasutades ja tulevikku planeerides.
Oluline on kogu elu kestva õppe võimaluste ja õpinõustamise süsteemi ning tugistruktuuride väljaarendamine. Õppurid peavad saama asjakohast ja täpset infot ning ekspertide nõuandeid, et teha igapäevaelu jaoks tähtsaid valikuid edasiõppimisel või eriala muutmisel.
Eelnevast tulenevad ülesanded õpetajatele: arendada pedagoogilisi oskusi erivajadustega õpilaste kutsenõustamiseks, juhendamiseks ja õpetamiseks; kujundada koostöövõrgustik põhi- ja kutsekooli õpetajate vahel üleminekute edukaks kavandamiseks ja elluviimiseks; konkreetse erivajadusega õpilase ülemineku kavandamine, elluviimine ja kirjeldamine; leida koostööpartner tööandjate hulgast, et tagada õpilaste tööle rakendamine ja tutvustada haridussüsteemi positiivseid muutusi; kujundada koostöövõrgustik nõustaja, õpilase, põhikooli õpetaja, tööandja, kutsekooli õpetaja, vanemate jt vahel.

Projekti õnnestumine sõltub paljuski õpetajate hoiakutest, teadmistest ja valmisolekust kaasava haridusstrateegia rakendamiseks oma koolis.
Kavandatud on ka projekti tulemused: õpetaja professionaalsuse teadlik arendamine; nõustamis- ja tugisüsteemide võrgustiku areng; õpilase eriala edukas valik ja üleminek kutsekooli; kutsekooli õpilase tulemuslik üleminek tööle; edukas integreerumine ühiskonda.
Projektis osalevad koolid ja õpetajad on kaasatud täienduskoolitusse, kusjuures õpetajad koostavad täienduskoolituse õppekava ja isikliku arenguplaani. Koolitajad on olnud Taanist, Soomest ja Inglismaalt, kuid oleme kutsunud ka Eesti parimaid lektoreid, praktikuid ja tööandjaid.
Ühiste töörühmade analüüsi tulemusena on jõutud arusaamadeni, mis on tähtis õpilasele ja mis õpetajale, millal on tegemist õpi- ja millal õpetamisraskusega.
Kooli kvaliteeti iseloomustab tema valmisolek õpetada kõiki lapsi. Eesti haridussüsteemi missioon on luua tingimused ja eeldused, et ühiskonna kõigist liikmetest kujuneksid õppivad inimesed, kes suudavad elus väärikalt toime tulla
Erivajadusega lapsesse peaks igaüks meist suhtuma nii, et kõigepealt on inimene ja seejärel alles erivajadus või puue . Tänapäeval mõistetakse erivajadusena väga laia spetsiifiliste vajaduste ringi. Erivajadus on kõik see, mis tingib vajaduse muuta või kohandada keskkonda, et laps saaks oma arengupotensiaalile vastavalt tegutseda. Kui erivajadused ilmnevad enne kooli, nimetatakse neid arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Erivajaduste tekkepõhjustes kombineeruvad pärilikud eeldused keskkonna mõjudega, põimumine võib toimuda soodsas ja ebasoodsas mõttes. Erivajaduste liigid on tekkepõhjustest ja avaldumise eripärast sõltuvalt järgmised: kuulmispuuded, nägemispuuded, vaimupuuded, kõnepuuded, kehapuuded, spetsiifilised arenguhäired, emotsionaalsed ja käitumishäired, andekus. Andekuse korral on tegemist arengut soodustava kombinatsiooniga: soodsad pärilikud eeldused arenevad edasi, põimudes arengut stimuleeriva keskkonnaga. Erivajadustega inimene erineb teistest oma infotöötluse poolest, sest ta töötleb kas liiga kiiresti või aeglaselt. Lasteaias eripedagoogilist abi vajavate laste väljaselgitamine toimub koostöös lastevanematega, õpetajatega ja eripedagoogidega.
Minu kui õpetaja roll on luua lapsele arengut soodustav keskkond, tagada turvatunne ja eduelamused ning toetada lapse loomulikku huvi hankida teadmisi ja saada kogemusi ümbritseva elu, looduse ja ühiskonna nähtuste kohta. Soodustada lapse kasvamist aktiivseks vastutus-, otsustus- ja valikuvõimeliseks, oma otsusele ja tunnustatud käitumisnormidele vastavalt käituvaks ning vajadusel oma käitumist korrigeerivaks, teiste suhtes avatuks, teisi arvestavaks, tundlikuks, koostöövalmis inimeseks . Toetada last ümbritseva maailma mõistmisel ja tervikliku maailmatunnetuse kujunemisel. Toetada ja abistada vanemaid õppe- ja kasvatusküsimuste lahendamisel, vajadusel nõustada neid.
Kui rühma tuleb erivajadustega laps siis väga oluline on vestlus vanematega, kuid esimene vestlus lapsevanematega ei ole kerge kummalegi poolele. Küsimuste ja selgitustega võib olukorra alguses isegi raskemaks muuta. Lapse jälgimisega esimestel nädalatel, samuti lapsevanemaid küsitledes on võimalik luua esmane pilt raskustest. Põhjalikumalt saab vestelda alles siis, kui lasteaia igapäevaelus on üksteist lähemalt tundma õpitud ja usaldama hakatud. Lapse kehalist , vaimset ja sotsiaalset arengut soodustab kodu ja lasteasutuse koostöö. See lähtub lapsest ja on suunatud tervikliku arengukeskkonna kujundamisele. Lasteasutuse tegevus on perekonnale avatud, arvestab laste individuaalseid, vanuselisi, soolisi ning rahvuslikke iseärasusi ja piirkonna iseärasusi; soodustab humaansete ja demokraatlike suhete kujunemist ja püsimist täiskasvanute ja eakaaslastega suhtlemisel. Lapsel on alati soov ja vajadus suhelda teiste omaealistega, mängida ja õppida nendega koos. Lasteaia personal loobki lapse arenguks sellise kasvamis- ja õppimisümbruse, kus see on võimalik.
Töö alustamisel pole vaja niivõrd lapse täpset diagnoosi, kuivõrd lasteaiaõpetaja valmisolekut teha lapse ja tema vanematega koostööd. Last jälgides saame teada, mis talle meeldib, kuidas teda lohutada, mida ta oskab ja kus tuleb teda aidata. Lapsed, kes ise on teadlikud oma puudest , on sellisest koostööst huvitatud. Nad väljendavad ise, mida ja kuidas teha, et nad ennast hästi tunneksid.
Õpetaja koostab erivajadusega lapsele individuaaltöö plaani ,et aidata teda järgi mahajäämuse osas või anda täiendavaid teadmisi ja ülesandeid andekatele lastele. Näiteks kui lapsel on allergia mingi toiduaine suhtes või on tegemist diabeetikuga ,leitakse koostöös lapsevanem- kokk lahendus sobivate toitude ja toiduainete kasutamise näol. Või kui laps ei räägi eesti keelt, siis tehakse temaga rohkem individuaalset tööd ja ka vanemate toetus on väga oluline. Kohanemisraskustega laste puhul peavad lapsevanem ja rühma töötajad koos lapsel aitama sisse elada kollektiivi või siis spetsialistide abiga välja selgitama kohanematuse põhjused. Andekate laste puhul soodustatakse eriandekusi omavatel lastel tegelemist oma lemmikalal. Otsitakse lisamaterjale. Töö nende lastega toimub koostöös lastevanematega. Lasteaia päevakavas leitakse selleks aja enamasti hommikusel ja õhtusel ajal ja peame kirjalikku arvestust individuaalse tööna. Erivajadusega laps nõuab rohkem aega ja hingejõudu kui terve laps.