Mina haridusliku erivajadusega õpilase õpetajana (0)

Mina haridusliku erivajadusega õpilase õpetajana

Erivajadusega lapseks loetakse neid lapsi, kes oma vaimsete või füüsiliste omaduste poolest erinevad oma eakaaslastest . Erinevate allikate põhjal on erivajadustega lapsi kuni 20% laste üldarvust. Nendele antava abi ulatus ja eripära sõltub erivajaduste raskusest. Pimedate, kurtide , ajuhalvatuse, raske vaimse ala-arengu või vaimsete hälvetega laste kasvatamine toimub eriasutustes (erirühmades), kus eriettevalmistusega personal õpetab ja kasvatab neid ja tagab neile vajaliku meditsiini hoolduse.
Tänapäeval räägitakse üha enam kaasavast haridusest. See tähendab, et erivajadusega lapsed sobitatakse tavalasteasutustesse. See võimaldab erivajadusega last integreerida ühiskonda. Nad saavad osa tavaelust ning mõningatel juhtudel on tänu sellele nende areng kiirem. Tervetele lastele annab selline sobitus kogemuse suhtlemiseks endast erinevatega.
Õpetajal tavalasteasutuses on suhteliselt raske toime tulla erivajadusega lapsega, kui tal puudub eripedagoogiline haridus või ta pole läbinud vastavaid koolitusi. Kuigi kõik lapsed võivad olla ettearvamatud, on erivajadustega laste puhul ootamatu käitumine tõenäolisem. Need teadmised ja oskused, mis aitavad maha rahustada tavalast ei pruugi toimida intellektipuudega lapse puhul. Suured erinevused on ka nende õpetamisel. Lihtsam on sobitada kergema puudega lapsi. Kerge ja mõõduka vaimse alaarenguga, kuulmislangusega , nägemis-ja kõnepuudega lastele on mõeldav sobituskasvatus. Siiski tuleb nendele lastele koostada individuaalne arengukava ning õpetada neid individuaalse õppekava alusel.
Nende laste tarvis peab õpetajal olema ettevalmistatud erinevaid töölehti, mis on sobitatud just konkreetse lapse õpetamiseks. Kuna õppeasutustes ei tööta enam parandusõppe õpetajaid, peab õpetaja ise suutma õpetada lastele osaoskusi, et nad suudaksid omandada üldiseid õpioskusi. Eriti erivajadusega laste puhul ei tohi õpetaja olla jäigalt kinni mõnes konkreetses õppemetoodikas. Ta peab olema võimeline selgitama lapsele ka teisi võimalikke lähenemisi ja lahenduskäike tulemuse saavutamiseks. Õppetöös peaks kasutama palju aktiivõppe meetodeid , et õpilane oleks ise kaasatud ning poleks passiivse kuulaja rollis. Häid tulemusi annavad mängulised ja loovtöö harjutused.
Haridusliku erivajadusega lapse õpetamise juures on väga oluline õpetaja ja lastevanemate hea ja usalduslik koostöö. Kui lapsevanem usaldab õpetajat siis ei tee ta saladust lapse tegeliku diagnoosi suhtes ning koos saab läbi arutada kuidas on kõige efektiivsem antud lapse õpetamine. Ka oskab lapsevanem nõustada õpetajat kuidas vajadusel tema last töösse kaasata ja vajadusel rahustada. Õpetaja omalt poolt saab anda soovitusi lapse õpetamiseks ja oskuste arendamiseks kodus. Hea koostöö puhul on lapse kiire areng ja efektiivne õpetamine kergemini tagatud.
Kindlasti mängib rolli õpetaja isiksus. Tema empaatiavõime ning oskus laste vahelisi suhteid korraldada. Õpetajast oleneb suurel määral kuidas suhtub lastekollektiiv erivajadusega kaaslasesse. Kas neid tõrjutakse või vastupidi osutatakse vajalikku tuge ja abi ning kaasatakse ühistegevustesse.
Mingis mõttes kuuluvad kõik lapsed hariduslike erivajadustega õpilaste hulka. Keegi on veidi andekam ning vajab oma arenguks rohkemat. Mõni laps on tugevam matemaatikas ning oskab elus toime tulla läbi erinevate lahenduskäikude. Teisel seevastu õnnestuvad paremini lugemine ja kirjutamine. On lapsi, kes oskavad ennast väljendada pigem läbi joonistuste või käelise tegevuse. Arvestada tuleks iga lapse eripära. Kasutada ära tema tugevusi ning arendada nõrku külgi läbi tugevuste. Sellepärast ei tohiks jääda ükski laps elu hammasrataste vahele, et ta kõike ei suuda võrdselt hästi teha. Nii mõnigi ajaloo suurkujudest on olnud düsleksik, düsgraafik või mõne muu haridusliku erivajadusega, kuid ta on midagi suurt loonud.