Aktiivne vananemine (0)

Aktiivne vananemine
"Noorus on aeg tarkust õppida, vanadus – seda kasutada." J. J. Rousseau
Igal inimesel, kes elab Euroopa Liidus, peaks olema õigus väärtuslikule elule, olgu selleks siis kas noorema või hoopiski vanema generatsiooni esindaja. Maailmas leidub ju palju selliseid motosid ning müüte, mille kohaselt on kõigil inimestel võrdsed õigused. Taolised sõnad on kirja pandud ka erinevate riikide põhiseadustesse kui üks põhiline inimõigus. Seda kõike lähemalt uurima hakates ning mõeldes Euroopa aasta põhimõtte peale, tekkis mul aga küsimus, kas ikka on?
2012. aasta on põlvkondadevahelise solidaarsuse ja aktiivsena vananemise Euroopa aasta. Antud aasta eesmärgiks on informeerida nooremat põlvkonda vanemate inimeste panusest ühiskonna heaks, edendada suuremat koostööd ja huvide ühtsust erinevate generatsioonide vahel, levitada häid tavasid ja kogemusi ning edendada aktiivsena vananemist. Seoses selle aastaga peaksime kõik mõtisklema selle üle, kuidas elavad eurooplased kauem ja on tervemad kui kunagi varem.
Mida teeksin mina, kui ma oleksin enda kodulinna Kohtla-Järve linnapea ? Kuidas parandaksin nooremate ja vanemate inimeste omavahelisi suhteid? Mida teeksin, et mu regioon tunduks teistele inimestele sõbralikum? Kuidas tekitaksin kaugemal elavatel inimestel soovi siia elama tulla ja kuidas kaotaksin neis selle tunde, et seda linna tuleb karta ning et alati tuleb küüntega esimesest ettejuhtuvast asjast kinni haarata, peaasi et nad siia tulema ei peaks? Millistes valdkondades viiksin läbi muudatusi, missuguseid muudatusi, ja milliseid rolle täidaksid mu initsiatiivides noored? Kuidas ma need initsiatiivid ellu viiksin ning kuidas saaks neid rakendada? Mida saavad vanemad inimesed Kohtla-Järvel teha, et nad saaksid end aktiivse ja tegusana hoida ning tunda end ühiskonnas väärtusliku inimesena ? Kas on üldse normaalne, et vananemine on pensioniikka jõudmisest alates just nagu sotsiaalne puue? Kas on normaalne, et sellist inimeste ja riigi käitumist vanema generatsiooni esindajatega saab võrrelda diskrimineerimisega?
Nii palju on erinevaid küsimusi ja mu hing on tulvil soovist seda kõike muuta ja parandada.
Põhiline küsimus, mis on mu pead juba mitu aastat piinanud, on see, kas Kohtla-Järve regiooni saab veidigi sõbralikuks pidada? On ju siin ometigi tehtud mitmeid värskeid muudatusi, teid remonditud, uusi hooneid ehitatud, kesklinn ja park korda tehtud, purskkaevud uuesti vett pritsima pandud, tänavavalgustid üles riputatud ja jalakäijatele korralik tee tehtud. Ent sellest kõigest hoolimata ei saa seda kõike ju piisavaks pidada, sest see ei ole ju olulisel määral meie mainet parandanud, mis mingil kahtlasel põhjusel on teiste silmis erakordselt halb. Peaksime rohkem pingutama ja asjaga tõsiselt tegelema hakkama. Ega meie pole ju süüdi, et meie kandi inimesed ei taha eesti keelt selgeks õppida. Mina kui linnapea prooviksin sellest probleemist kindlasti jagu saada. Üritaksin Euroopa Liidult toetust saada ning kui ma sellega hakkama saaksin, siis kasutaksin seda summat selleks, et enda linna võõrkeelseid rahvaid tasuta eesti keele vallas harida ning neile see keel selgeks teha. Kõike seda selleks, et meie maakonna mainet teiste Eesti linnade ees tõsta.
Üks oluline küsimus on ka see, mida saavad teha meie linna eakad selleks, et hoida end tegusa ja aktiivsena ning mitte tunda end kasutu ega sotsiaalselt tõrjutuna? Kui nüüd mõtlema hakata, siis on selleks päris palju erinevaid võimalusi. Vanemad inimesed saavad aega veeta Kohtla-Järvel asuvas Pensionäride Päevakeskuses, nad saavad käia rahvatantsuringides ja laulukoorides nii tantsimas kui ka laulmas, külastada erinevaid kultuuriüritusi nii Kohtla-Järvel asuvas kultuurikeskuses kui ka Jõhvi kontserdimajas või olla mõne seltsi täieõiguslik liige. Ent sellest hoolimata ei ole inimesed selle kõigega rahul ning nende elu pole madala pensioni tõttu pooltki nii kerge ega roosiline, kui see olla võiks. Madal pension ning tööhõive on segavateks faktoriteks, mille tõttu ei saa meie pensionärid olla nii aktiivsed, kui nad olla tahavad. Leidub küll ka selliseid eakaid, kes sellest kõigest hoolimata üritavad endast maksimumi anda ning tegelevad mitme erineva huvialaga, kuid fakt on see, et rahapuuduse tõttu jääb neid aina vähemaks ja vähemaks.
Kuigi elame Euroopa Liidus ja meil on üks raha, on meie ja välismaa eurol siiski suur vahe sees. Kui välismaal elavad pensionärid saavad oma pensioni eest rahulikult mööda maailma ringi rännata, tulevad meie vanema generatsiooni elanikud vaid ots-otsaga kokku. Seda on isegi erinevates statistikates näha, et Eesti pensionärid on Euroopa ühed vaesemad ning et meil elavad hästi vaid meie riigikogulased. Eesti pensionär ei saa isegi vanadekodusse minna, kuna nende pensionist nende ülalpidamiseks lihtsalt ei jätku. Raha jätkub vaid maksude maksmiseks ning rohtude , söögi-ja joogikraami ostmiseks . Kuid kui aus olla, siis on seegi kaheldav, kuna rohud on tänapäeval väga kallid ning tänapäeva pensionärid peavad neid kehva tervise tõttu väga suurtes kogustes ostma.
Samuti on probleemiks ka see, et noored inimesed pole eriti aldis suhtlemaks endast vanemate inimestega. Nende jaoks on pensioniealised inimesed just nagu koorem, mida tuleb endaga kaasas kanda. Minu arvates on see väga kurb ning seda tuleks kindlasti muuta. Kui ma oleksin linnapea ning mul oleks võimalik selle lahendamiseks midagi teha, siis teeksin seda kindlasti. Ma usun, et antud probleemi lahendamiseks tuleks vanema generatsiooni inimestele ja noortele korraldada rohkem ühiseid üritusi, mille käigus vanemad ja targemad jagaksid enda tarkusi ning oskusi. Neil on ju palju väärtuslikke elukogemusi ja teadmisi, millele nooremad inimesed võivad toetuda ja tänu millele kasu saada. Ühtlasi võiksid noored näidata vanematele inimestele tänapäeva tehnoloogiaimesid ja õpetada neile nende kasutamist. Vanasti polnud ju olemas selliseid asju nagu on seda iPhone , iPad, iPod ja nutitelefonid. Ma olen enam kui kindel, et eakad inimesed tuleksid sellisele tegevusele vastu ning uuriksid kõike suure huvi ja põnevusega. Noorte aktiivsus ja nende algatused ning roll mängivad ühiskonnas suurt rolli ja seda on vaja rõhutada ja edasi arendada.
Kuid millistes valdkondades oleks siis kõige enam vaja muudatusi läbi viia? Milliseid muudatusi täpsemalt ja kuidas? Mida mina kui Kohtla-Järve linnapea peaksin tegema? Ma usun, et Euroopa aasta raames panustaksin kõige enam vanemate inimeste peale. Kannaksin hoolt selle eest, et vanem põlvkond ei peaks tundma diskrimineerimist oma vanuse pärast ning et neil oleks võimalik olla samamoodi ühiskondlikult aktiivne nagu saavad seda teha kõik nooremad inimesed. Ma annaksin pensioniikka jõudnutele võimaluse tegeleda vabatahtlikkusega, mis annaks neile omakorda võimaluse pakkuda oma kogemusi ja teadmisi erinevatele valdkondadele ja mis aitaks samuti kaasa ka tööhõivele.
Eakamate inimeste aktiivset vananemist saab parandada ka tööturu abiga, selleks tuleb luua paremad töötingimused ja kaotada sotsiaalne tõrjutus, kuna vananedes kasvavad nii inimeste vaimsed võimed, mõtlemine kui ka nupukus. On ju ka Johann Wolfgang von Goethe öelnud, et ei piisa sellest, kui teatakse , vaid et teadmisi tuleb ka rakendada. Vanema generatsiooni esindajad on tööle pühendunud ja kohusetruud, nad on andekad, hoolivad ja ustavad. Kõigest eelnevast võib järeldada, et töötingimused tuleb viia vastavusse eakate tervisliku seisu ja vajadustega.
Dorothy Thompsoni sõnul pole aastad vanusega seotud ja loodus ei jaga energiat võrdselt ja korrapäraselt. Mõned sünnivad vanade ja väsinutena, teised muutuvad seitsmekümnestena tugevateks. Tööhõive taseme suurendamine võimaldaks inimestel edasi töötada ja anda panus üleüldisesse heaolusse. Tänu sellele oleks neil võimalus säilitada oma tervis ja tõsta enda elukvaliteeti.
Üheks kasutoovaks tegevuseks oleks ka hariduse ja elukestva õppe edasiarendamine. Need tuleks viia vastavusse vananeva töötajaskonna vajadustega. Selle abil saaksid vanemad inimesed kindlasti aktiivselt vananeda ja elada täisväärtuslikku ja tervislikku elu. Samuti oleks ka noortel selles vallas oma roll täita. Nad saaksid õppida koos endast vanematega ning õppimise käigus neid tundma õppida. Lisaksin siia ka Goethe kurikuulsad sõnad, et mitte ainult kaasasündinu, vaid ka omandatu kujundab inimese ning et ei piisa vaid teadmistest, peab ka rakendama, ei piisa tahtmisest, peab ka tegema!
Vananemine ei ole haigus, see on loomulik protsess, millest peaksid kõik inimesed aru saama. Aktiivsele vananemisele tuleb kaasa aidata ning seda tuleb igal võimalusel toetada. Tuleb kohandada töötingimusi, õpetada noortele vanemate inimeste austamist, võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu ning kõrvaldada kõik tõkked, mis ei lase vanemal generatsioonil ühiskonnaelus täisväärtusliku kodanikuna osaleda. Tuleb tegutseda, tegutseda ja veelkord tegutseda, sest ainult aktiivse tegutsemisega jõuame me sihini!