Kas Euroopa Liitu kuulumine piirab Eesti iseseisvust? (0)

Kas Euroopa Liitu kuulumine piirab Eesti Vabariigi suveräänsust?
Mais aastal 2004 said kõik majandustargad ja muud asjateadlikud rahus pudelid kihisevaga lahti korkida ja hüüda üksmeelselt: „Tere, Euroopa Liit!“ Tavalisele inimesele oli too uudis muidugi täiesti igapäevane, vaid mõned üksikud sõnumid jäid lihtkodanikule kõrva, näiteks et hinnad tõusevad pikapeale, aga see on lõpp-perspektiivis siiski kasulik. Kuid nüüd, aastal 2011, kui oleme päris tükk aega juba liidus olnud, hakkavad välja tulema ka vead.
Üks suuremaid prohmakaid, mis eestlasi kohe esimestel aastatel tabas, oli suhkrutrahv . Eelnevas ajaloos muutuste poolt räsitud maarjamaalast hirmutas väga mõte, et meie igapäevane toiduaine suhkur peagi tohutult kallineb. Seetõttu hakatigi pakke metsikutes kogustes juurde ostma, et kui ajad raskemaks lähevad, siis on hea kuskilt voodi alt välja tuua tulevikus valge kulla staatusega kristalle sisaldavad pakid. Kogu poodide tühjenemise ja sellega kaasneva mürgli kohal jälgis meid suur silm Euroopa Liidu poolt, kes kohe, kui meid käsutama asus, hiiglaslikud trahvid määras. Ei teagi, kas sel kasu oli, kuid oma autoriteetsust suutis see minu arvates üsnagi mõttetu käik tõepoolest näidata. Esimene märk sellest, et miski hoopis suurem on meie üle võimust võtnud ning et me ise ei saagi otsustada enda tegude üle.
Veel üks märk sellest, et meie iseseisvust piiratakse, on Euroopa Liidu ühise raha kasutamise põhimõtteline pealesurumine. Erinevates seadustes olevat kirjas, et iga eeskujulik liidu liige võtab oma rahaühiku asemel kasutusele Euroopa Liidu ametliku valuuta euro, kui riik astub liidu liikmeks. Me ka seda tegime. Suuresti selle pärast, et me suutsime ning täna eurole paraneb Eesti staatus Euroopa mastaabis ning samuti leiavad võõramaalastest investorid meis suuremat potentsiaali suuremate ettevõtete käitamiseks. Paljudele tehti selgeks, et euro tulekuga hinnad küll tõusevad, kuid pikemas perspektiivis on see siiski kasulik. Eks seda saab näha ja mina isiklikult arvan, et euro eluiga ei osutu nii pikaks kui seda oodatakse ning samuti kardan , et Eesti peab peagi uuesti kroone trükkima hakkama. Põhimõtteliselt kadus Eesti Vabariigil iseseisvus hoida oma raha, mis meile vähese 19 aastaga väga armsaks sai.
Kuid kõik, mis me Euroopa Liiduga kaasa saime , ei ole halb. Kuna Eesti kuulb samuti liitu, siis tehti meie jaoks liitumine Schengeni viisaruumiga vägagi lihtsaks. Kuigi eestlased oleksid suutnud ruumiga liituda ka ilma Euroopa Liidus olemisega, oleks see olnud arvatavasti palju vaevalisem ja ka vähekasulik. Praegu saame vabalt sõita ühest Euroopa riigist teise ilma, et peaksime muretsema liigse ajakulu pärast. Kuigi suureneb ka oht salakaubanduse kasvu näol, kuna avatud piirid tunduvad igasuguse hiina sodi ja ebaseaduslike kaupade vedajaile üsnagi magus tükk olevat. Samas soodustab viisavabadus kiiret kaubandust, mis omakorda on ülimalt vajalik majandusele, mis praegusel ajal niigi nõrk on ja vaevu nelja jala peal püsti seisab ning nendest kaks jalga on kargud. Ehk kokkuvõtvalt saame kõik ajada Euroopa siseselt asju nii, nagu meile meeldib – kiirelt, täpselt, asjakohaselt, kadudeta ja kõigile sobival viisil.
Kui Eesti asus asju ajama Euroopa Liitu astumiseks, oldi kursis ka meid pitsitavate sätetega. Nimelt on liit piiranud nii sõnavabadust, aasiamaadest tulevate kaupade kogust kui ka majandust üldiselt, seades ette igasuguseid kvoote ja muid tollimakse. Lisaks piiratakse veel usuvabadust, kalandusele seatakse ette piirangud ja nii edasi. Muidugi on neid kõiki vaja, et tagada eurooplaste jätkusuutlik areng, kuid kui Eesti oleks iseseisev, siis me saaksime ise sätestada meile sobivad piirangud, mis samas oleksid nii eestlastele kui ka naaberriikidele vastuvõetavad. Võtame näiteks süsihappegaasi emisiooni. Igale riigile antakse mingi limiit ja kui see ületatakse, peab maksma trahvi. Eesti on lihtsalt nisõrd väike riik, et meil jäävad need piirangud kasutamata. Muidugi, kui me just ei ehitaks kõik linnad täid põlevkivielektriaamasid, siis oleksime peagi suurimad Euroopa Liidu kassa täitjad. Kuid seda ei juhtu ja seetõttu jääb Eestil palju puudu, et limiit saavutada. Iseenesest on see ju hea, kuid halb on siinjuures kvootide müümine teistele riikidele. See juba kõlab vägagi kunstlikuna ja on minu silmis üsnagi taunitav tegevus. Ja kahjuks toimivad paljud valdkonnad just nii ning paistab, et Eesti oma iseseisvus ei ole enam see, mis ta oli.
Siiski, Euroopa Liiduga liitumisel oleme saanud ka palju kasu. Näiteks kõik need hiiglaslikud toetused, mida Eesti veel täielikult kasutanud ei olegi, rääkimata muidugi sellest, mitmeid kilomeetreid teid on nende rahadega korda tehtud. Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, hakati kohe piiluma liberaalset Euroopa majandust, sest see lihtsalt oli parem kui Venemaa kunagise plaanimajanduse halvasti välja kukkunud jääk, millega küll meid kangesti ahvatleti. Ning Euroopa Liit pakkus meile ühed parimad võimalused heaks majanduslikuks arenguks. Lõpuks ometi saame olla rikaste ja elukogenud riikide moodi ühesuguse süsteemiga elukorralduses. Veel üks väga suur pluss on hoida ära Euroopas sõdu ning sellega on Euroopa Liit küllaltki hästi hakkama saanud. Suuremad konfliktid maailmajao siseselt pole löögile pääsenud, kuid ega inimene siis ilma pisema hõõrumiseta hakkama ei saa. Seetõttu on väikesi torkimisi ikkagi olnud. Kuid Eesti võib end üsna vabalt tunda just täna suure liidu toetusele ja lisaks ka NATO-le, kes idee poolest peaks meid kaitsma. Kahjuks on just see viimane väide laastav Eesti suverräänsusele. Jääb mulje, et me ei suudaks end ise kaitsta. Tegelikult ei suudagi, kuid toetust peab kuskilt saama.
Sellest ajast alates, kui Eesti astus Euroopa Liidu liikmeks, on meie elu liikunud märkamatult paremuse poole. Kuid seda on tehtud just iseseisvuse hinnaga. Miks tegeleda asjadega ise, kui „suuremad vennad“ on juba kõik tarviliku ära teinud? Liitu kuuludes oleme maksnud lõivu suverräänsuse näol. Mina arvan, et jah, riigi iseseisvust on piiratud ning Eesti Vabariik on astunud kunagise Nõukoguse Liidu haardest Euroopa Liidu lõugade vahele. Vahe kahel liidul on vaid tingimustes ja vabadustes. Siiamaani oleme me hästi hakkama saanud ning iseseisvalt oleks päris raske rääkida kaasa ka meid puudutavates sätetes. Inimene või inimkond siiski peab alluma mingile kindlale liidrile. Veel 20 aastat tagasi oli selleks NSV Liit, tänapäeval USA ning Euroopas Euroopa Liit. Ilma juhita liiguksid inimesed edasi rohkemate tülidega ning minu arvates on „suurema venna“ olemasolu vajalik, et tagada kord, olgu siis hinnaks kasvõi tükike iseseisvust.