Kas kodusõda Süürias võib kujutada ohtu Eestile? (0)

Kas kodusõda Süürias võib kujutada ohtu Eestile?
Essee
Tallinn 2014
18. detsembril 2010 Tuneesias alanud protestide laine levis ja sai tuntuks „ Araabia kevade nime all“. 26.01.2011 toimusid Süürias esimesed opositsiooni meeleavaldused. Kodusõda Süürias kestab juba üle kahe aasta. President Bashar al-Assadi baathistlik režiim pole suutnud opositsiooni maha suruda ega ka opositsioon valitsevat režiimi kukutada. Hiljuti pingestus olukord veelgi – suure tõenäosusega valitseva režiimi või tema toetajate keemiarünnaku tagajärjel opositsioonilisele Damaskuse eeslinnale Ghoutale, kus täpsustatud andmetel sai surma 1429 inimest, sealhulgas 426 last.
Süüria on oluline strateegiline sõlmpunkt, kus ristuvad mitme suurvõimu: USA, Euroopa Liidu, Venemaa ja Hiina, aga ka regionaalsete jõudude: Saudi Araabia, Iraani , Iisraeli ja Türgi huvid. Saudi Araabia toetab Assadi režiimi kukutamist ja Süürias olevaid sunniite . Radikaalsed islamistid tahavad kindlasti suurenda oma mõju ning haarata riik täielikult oma kontrolli alla. Süüria on alati olnud multietniline piirkond, kus leidub samuti väga palju erinevaid usulisi konfessioone: sunniite, šiiite, druuse ning kristlasi ja rahvusrühmi: araablasi, kurde, assüürlasi, turkomane, tšerkesse, armeenlasi jt. Kurde on Süürias küll erinevatel andmetel vaid 5-9 %, kuid nad kontrollivad suuri väheasustatud territooriume Kirde-Süürias. Sunni moslemeid on üle poole riigi rahvastikust. Oluline usuline vähemusgrupp Süürias on druusid, šiia moslemitest eraldunud, kuid rituaalid sisaldavad mitmeid kristliku liturgia elemente. Kristlasi on Süürias umbes 10% , arvukaim kristlik konfessioon on Antiookia kreeka õigeusu kirik . Riiki valitsev Assadi klann kuulub alaviitide hulka. Alaviidid on Süürias selge vähemus ja vähemalt formaalselt peetakse neid šiiitide haruks, kuid keda ei usalda sunniitide kõrval ka mitte kõik šiiidid, kuna paljud nende rituaalid on vastuolus mitmete islami põhimõtetega. Alaviidid tunduvat liiga klannilikud. Kindlasti ei ole tegemist vähearenenud „kolmanda maailma“ riigiga, vaid ühe tänase Euroopa ja Idamaade tsivilisatsiooni sünnipaigaga. Süüria kirjalik ajalugu on tänaseks ligi 5000 aastat pikk. Samas pole usutav, et Süüria oleks lähitulevikus valmis „läänelikuks demokraatiaks“, vastavad avaldused mõjuvad utopistlikult.
Režiimi säilimisest on huvitatud Iraan ja Venemaa, sest Süüria on nende olulisemaid liitlasi regioonis. Iraan ja Süüria vajavad teineteist, sest Lähis-Idas domineerivad sunniidid ja sunni monarhiate naftarahad. Süüria on Iraani jaoks ka oluline lüli tema ideoloogilise liitlase Liibanoni šiiitide organisatsiooni Hezbollah varustamisel. Nii Nõukogude Liidu kui ka Venemaaga on Assadi režiim olnud traditsiooniliselt heades suhetes, saanud alati nii diplomaatilist kui sõjalist abi. Süürias suuruselt teises sadamalinnas Tartusis asub Venemaa viimane sõjaväebaas väljaspool end N.Liidu alasid, ja Venemaa jaoks strateegiliselt väga tähtis. Kanada Kuningliku Sõjaväekolledži poliitikaprofessori Hassan-Yari arvates on Süüria ainus riik regioonis, kus venelased võivad loota suuremale mõjule, samuti taotlevad venelased tugevamaid positsioone rahvusvahelises poliitikas. Süüriat toetab veel Hiina, küll ilma otsese omakasuajendita, kuid ei tasu unustada, et Hiina on Süüria üks tähtsamaid kaubanduspartnereid ning nad on teinud sinna ka olulisi investeeringuid. Pealegi on Hiina varemgi jäigalt seisnud rahvusvahelise sekkumise vastu riikide siseasjadesse.
Süüria konflikti lahendamine on jällegi tõstnud esile Westfaali rahu aegadest 17. sajandil pärit riikide siseasjadesse sekkumise taunimise põhimõtete vastuolu kaasaegse rahvusvahelise ühiskonnakorraldusega, mis väärtustab inimõiguseid ja peab neid riikide õigustest olulisemaks. Riikide suveräänsuse printsiip ei luba 21. sajandi valitsejatel karistamatult pidada sõdu oma enese rahvaste vastu.
Kuid Süüria ühiskond on kodusõja tagajärjel lõhestunud. Assadi vastase opositsiooni moodustavad erinevad kildkonnad islami äärmuslastest liberaalse intelligentsini, keda ühendab vaid vastasseis valitsevale režiimile. Paljud toetavad Assadi režiimi sel lihtsal põhjusel, et nad kardavad opositsiooni võimuletulekut veelgi rohkem. Nagu “Araabia kevade” sündmused on näidanud, siis Läänele sobivate liberaalsete poliitikute tegelik mõjujõud ühiskonnas võib jääda marginaalseks ning rahva toetusele apelleerides võivad esile kerkida hoopis teised, kelle vaated ei pruugi sobida Lääne ootustega. Relvastatud vastupanugruppidest ühendab Vaba Süüria armee mõõdukamaid ja sekulaarsemaid opositsionääre ning sinna kuulub mõnede ekspertide hinnangul umbes 80 000 võitlejat. Islamiäärmuslaste ja salafistide põhiline jõud on Jabhat al-Nusra (Suur-Süüria Rahva Toetusrinne), kelle eesmärk on kehtestada Süürias pan-islamistlik islami kalifaat ja šariaadi õigus ja keda on süüdistatud ka koostöös al-Qaedaga. Arvatakse, et Jabhat al-Nusra koondab umbes 6000 võitlejat, kuid peale nende tegutseb Süürias veel teisigi islamiäärmuslikke gruppe.
Eesti Välispoliitika Instituudi juhatuse liige Erkki Bahovski kommenteeris Postimehe arvamusportaalis Süüria kodusõja olukorda ning leiab, et kui Bashar al-Assadi võimult kukutamine on peaaegu kindel, siis konflikti lõpliku lahenduseni võib kuluda aastakümneid.
Selline vinduv konflikt tähendaks Euroopa Liidule, et üks murekolle tuleb juurde. On ju selge, et inimesed sealt põgenevad. Paljud põgenikud on praegu juba Türgis. Kui konflikt suudetakse kuidagi vaigistada, siis see tähendab, et tuleb anda äärmiselt palju humanitaarabi . Eks Euroopa Liit, mis asub Süüriale geograafiliselt kõige lähemal, on selleks ju omamoodi kohustatud. Praegu ei saa humanitaarabi anda, kuna seda ei saa saata piirkonda, kus käib parasjagu sõjategevus , see on välistatud. Seetõttu võiks kodusõda kiiresti lõppeda, et abi kohale jõuaks. Laiemalt tähendab see, et Lähis-Ida konflikt muutub aina keerulisemaks. Süüria on ju Iisraeli väga leppimatu vastane olnud ja Assadi režiimile ei pruugi tulla mõõdukamat järglast vaid võib tulla ka karmim järglane, kes pooldab Iisraeli suhtes veelgi karmimat kriitikat. See muidugi tähendab, et lääne tähelepanu läheb järjest rohkem sinna. Praegu on tegelikult ka see probleem, et Euroopa Liit on majanduslikult nii nõrk, et ei suuda projitseerida sinna oma võimu ja raha, mida EL võib-olla kümme aasta tagasi oleks suutnud. Ja kui seal on Venemaa huvid ja Venemaa oma trumbid ja kaardid, siis on neil võimalik läänelt mingeid asju välja pressida.
Praeguses infopuuduses ei saa me välistada, et Süürias läheb käiku Liibüa mudel, et Assad kukutatakse seest. Siis on tegemist juba täiesti uue reaalsusega ning seda kuidas Venemaa siis käituks me ei tea. Eesti on USA sõjaline liitlane ja konflikti korral oodatakse Eesti sõjalist panust Süüria konfliktis . Eesti sõdurite saatmise Süüriasse otsustavad kõrgeima võimu (rahva poolt valitud esindajad) ehk Riigikogu liikmed.
Tarmo Tamm Keskerakonnast on öelnud , et peab küll vajalikuks Süüria sõjapõgenike toetamist ning neile riiete ja igapäevaeluks vajaliku saatmist. Tunnustab neid inimesi ja organisatsioone, kes korjandusi korraldavad ning seda vabatahtlikult teevad. Lapsi ja naisi peab ikka toetama. Meie küll ei pea sekkuma Süüria valitsusvägede ja mässuliste vahelisse konflikti vähemalt seni, kuni pole lõpuni selge, et kes selle keemiarünnaku korraldas. Kui üldse meie poolt konfliktis osaleda, siis saab seda teha ainult ÜRO mandaadi alusel. Ei toeta ka meie sõdurite Süüriasse saatmist ja pooldan seda, et konflikt lahendatakse rahumeelselt ning Süüria allutab oma keemiarelvad rahvusvahelise kontrolli alla.
Rein Randver (SDE) on öelnud, et konflikt Süürias on araabia kevade jätk. Relvakonfliktide ja keemiarelva kasutamise tagajärjel on hukkunud tuhandeid inimesi, haavatuid enamgi veel. Kohalike elanike olukord on väga keeruline. Eesti on osutanud humanitaarabi Süürias kannatanutele ja ka põgenikele. Olukorda püütakse lahendada poliitiliste, diplomaatiliste läbirääkimiste teel. Kahjuks on möödunud palju aega ja lahendusi ikka ei ole. ÜRO julgeolekunõukogus ei ole saavutatud kokkulepet. Suurtel riikidel on omavahel erisusi ja niinimetatud Süüria regiooni riikidel on erinevad huvid. Loodan, et konflikti osapooled sõlmivad vaherahu ja läbirääkimised jätkuvad ning lõpevad edukalt.
Ja ka Urmas Klaas Reformierakonnast on avaldanud oma arvamust Süüria kodusõja kohta. Süüria kodusõda ei puuduta vaid Süüriat. Arvestades sealset keemiarelva rünnakut, võib oht Süüriast kanduda täiesti reaalselt ka meile või meie vahetusse lähedusse. Pange tähele, et keemiarelvad on maailmas keelustatud! Toetan Eesti ametlikku seisukohta, mille järgi peame oluliseks Süüria keemiarelvavarude hävitamiseks sõlmitud kokkuleppe kiiret ja edukat elluviimist. Raamleppe elluviimiseks on vajalik range ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon, mis käsitleks ka kokkuleppe võimaliku mittetäitmise küsimust. Keemiarelva kasutamine on rahvusvahelise õiguse väga tõsine rikkumine ja kuriteo sooritajad peavad vastavalt rahvusvahelisele õigusele karistatud saama. Leian, et välisminister Urmas Paeti seisukoht, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus peab nende üle õigust mõistma, on igati asjakohane. Eesti on kõrge autoriteediga rahvusvaheliselt lugupeetud riik. Meie kohus on reageerida sellisele massimõrvale, sest me ei saa lubada ükskõiksust. Ükskõiksusel on see halb omadus, et ta kasvab kiiresti ja märkamatult. Suhtumine, et Süüria on meist kaugel ega puutu meisse, võib ükskord hukutada ka meie iseseisvuse. Vaevalt me oleksime praegu iseseisev riik, kui 20 aasta eest demokraatlikel riikidel oleks meist ükskõik olnud. Süüriast on nüüdseks põgenenud üle kahe miljoni inimese ning hukkunute ja põgenike arv kasvab iga päev. Eesti jätkab humanitaarabi andmist Süüria põgenikele. Ühtpidi on see meie kui rahvusvahelise kogukonna liikme kohus. Teisalt on siin ka praktiline moment, sest mõttekas on toetada ja aidata oma kodumaale lähemale põgenenud inimesi, et nad saaks hiljem oma koju naasta. Iga abiga venitatud päev teeb olukorra hullemaks ja lõppkokkuvõttes kulukamaks. Eesti sõdurite saatmine Süüria kodusõtta pole teema. Jutt käib ikka poliitilisest lahendusest.
Tundub vähemalt, et Eesti poliitikud suhtuvad olukorda tõsiselt, aga samas peavad õigeks Eesti sõdurite mitte saatmist sõjakoldesse, mis on ka minu arust õige otsus. Nagu Urmas Klaas ka ütles, et jutt käib ikkagi poliitilisest lahendusest.
Ka Soomel on oma käsi mängus selles loos. Kaitsepolitsei andmetel on Soomest Süüriasse lahkunud vähemalt 45 inimest, kellest 4-6 on praeguseks hukkunud ning tagasi Soome on sealt tulnud 20 inimest, kirjutab Yle. Soome tahab luua naasvate võitlejate integreerimiseks programmi Exit ning otsib praegu selle läbiviimiseks organisatsiooni, millel oleks kriisikoldest naasnute jaoks piisav autoriteet. Politsei ülesandeks jääb välja selgitada võitlejad, kes on toime pannud kuritegusid ja kes selle eest vastutama tuleb panna. Samas ei soovi Soome automaatselt kõiki naasejaid tembeldada terroristideks. Soome siseministri Päivi Räsäneni sõnul on selgitamisel , kas riiki saabumise keeldu võib laiendada isikutele, kes on Soomest lahkunud osalemaks vaenutegevuses. Räsäneni sõnul kujutavad sõjategevuses osalenud ja sealt naasvad isikud endast tõsist julgeolekuriski ning seeläbi võib tõusta terroristlike tegude oht Soomes.
Maailm on väsinud sõdimast. Ameerika Ühendriigid on lootnud, et ehk vaibub kodusõda iseenesest ja nad ei pea sõjaliselt sekkuma. Iraagist ja Afganistanist saadud kogemused ei toeta välist sekkumist, sest sõjalise interventsiooni hind on kõrge. Rahvusvaheline sekkumine Süüria sündmustesse on olnud takistatud erinevatel põhjustel. Lisaks Assadi režiimi toetavate Venemaa ja Hiina vastuseisule, ei usalda ka Ameerika Ühendriigid Süüria opositsiooni ja kardavad ameerikavaenuliku islamirežiimi tekkimist. Viimase keemiarünnaku järel lubas president Obama mässulistele abi saata, jättes küll täpsustamata, milline see abi võiks olla. Kindlasti võib oodata abi suurendamist opositsioonile, kuid väline sõjaline sekkumine eeldab ikkagi ulatuslike massirepressioonide jätkumist ning ka sel juhul võib tegemist olla Liibüa-laadse toetusoperatsiooniga, mis välistab otsese sõjalise sekkumise.
Süüria sõjaga seoses saab üha selgemaks, et maailma suured mõjutajad pole kunagi tõsiselt mõtelnud muutuste peale. Kõik ühiskondlik-poliitilised jõud maailmas, kellel on vähegi peale hakkamist (Urmas Paet), avaldavad arvamust, et Süüriat tuleb karistada rahvusvahelistes suhetes ainsal sobivalt viisil – sõjaga -, keegi ei mõtle selle peale, mis põhjendustel tekib ühel rahval (koalitsioonil) õigus teist rahvast karistada. Siin on vastuolu süü põhimõttega. Süü põhimõtte järgi karistatakse vastavalt teole , süü alusel, kui isik on antud teo toimepanemises süüdi, millise otsuse langetab erapooletu otsustaja (kohus) tõendite alusel. Selleks tuleks süüdlane toimetada Rahvusvahelise kriminaalkohtu ette, milline lahendusvariant võib olla mõlgub ka USA meeles. Küsimus on kuidas Assad kätte saada, aga see ei tohiks võimatu olla.
Ma ei näe vajadust kiireks reageerimiseks Süüria juhtumil. Ei pea kohe ja igaks juhuks karistama. Parem on oodata ära ÜRO ekspertide tulemused – see ei võta väga kaua aega, mõned nädalad – ja reageerida siis, sest see annaks aktsioonile suurema legitiimsuse ja ka suurema toetuse. Kiire ja kaudsete tõendite abil läbiviidud rünnak suurendab hoopis toetust Assadile. Ma ei ole ka väga veendunud, et ameeriklasi survestab praegu Iisrael, vaid opositsiooni toetavad Saudi Araabia ja Türgi. Tundub, et siin on kaks levelit, mida omavahel päristelt lahus hoida ei saa, sest levelite vahel on mänguruumi (võistlevus). Esimene piirkondlik tasand koosneb Süüriaga külgnevatest naabritest ( Liibanon , Türgi, Jordaania , Iraak), kellel on probleemid põgenikega ja oht saastumisele, ja lähinaabrid (Iraan, Israel, Egiptus , Saudid, muu araabia, Kreeka). Teisel tasandil maailma suured mõjutajad (USA, Venemaa, Hiina, ÜRO JN, IMF, Haagi kohus, religioonid ). Mida otsustajad erinevatel tasanditel endale oluliseks peavad, see peaks määrama Süüria arengud. Üsna tõenäoline, et Assad (või tema vend) viiakse kohtu ette. Globaalse mõttes on “uus maailmakord” ennast ammendanud väga kiiresti võib-olla väga kiire tehnika arengu tõttu (IKT sektoris) või muust tegurist mõjutatuna. Otsustajatel on kitsas käes igal tasandil, sest nad ei näe mis võiks aidata (nad ei teadvusta endale süü põhimõtet). Lahenduseks võiks olla kahju tekitamise ja ohu tõrje uut moodi mõtestamine, mis tähendaks inimõiguste vanal moel tõlgendamise lõpetamist. Otsus:21.augustil toimus Ghouta piirkonnas ulatuslik keemiarünnak (närvigaas sariini kasutamisega), mille tagajärjel sai kannatada tsiviilelanikkond, sh lapsed. ÜRO missiooni põhieesmärk oli keemiarünnaku tuvastamine ning raportist ei selgu, enim huvitanud küsimus, ehk kes on süüdi? ÜRO peasekretär tervitab Süüria ühinemist keemiarelvade keelustamise konventsiooniga ning USA-Venemaa kokkulepet keemiarelvade üleandmiseks rahvusvahelise kontrolli alla Süürias.
Eesti riik on väike, kuid väga ühtehoidev, see ilmselt teebki meid erilisteks ja silmapaistvaks kogu maailmas. Oleme hingelt ühtehoidvad ja tasakaalukad, meid ühendab kultuur, mis on väga oluline meie rahvuse säilimiseks. Eesti rahvas on näidanud oma elujõulisust aastasadade jooksul, mis annab lootust arvata, et eesti keel, kultuur ja meel jäävad siin maalapil kestma ka järgnevate aastasadade jooksul. Samas pole maailm nii globaliseerunud ja inimeste liikumisele avatud olnud kunagi varem, kui täna. Seetõttu usun, et rohkem, kui kunagi varem peame oma põhiseaduses sätestatud eesmärgi täitmiseks teadlikult tegelema sellise ühiskonna ülesehitamisega, kuhu inimesed soovivad elama jääda, tagasi tulla ja oma pere luua. Selleks on vaja, et riik ajaks teadmistepõhist ja järjepidevat poliitikat, mille eesmärgiks on seatud inimese heaolu ja õnnetunne . Olgu lisatud, et inimeste liiga suur varanduslik kihistumine, mis paraku tänaste poliitikate tulemusena Eestis aasta-aastaga üha enam aset leiab, vähendab inimeste ja seega kogu riigi õnnetunnet. Ühiskonna ja majanduse seisukohalt on parim niisugune ühiskond ja poliitika, mis tagab oma liikmetele nii kõrge sissetuleku kui ka rikkuse piisavalt võrdse jaotumise .
Rahuarmastavate Eesti inimestena jälgime murega rahvusvahelisi arenguid Lähis-Idas ning eriti Süürias, kus kaks aastat väldanud kodusõda ähvardab paisuda globaalseks konfliktiks, mis mõjutab paratamatult iga riiki ja rahvast maailmas, sealhulgas ka Eestit. On kahetsusväärne, et Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, on sedavõrd vähe haaranud initsiatiivi ja rakendanud diplomaatilisi jõupingutusi rahvusvahelise pingeolukorra leevendamiseks ja rahumeelse lahenduse leidmiseks antud konfliktis. Kuid loodame siiski, et Süüria kodusõda leiab peagi lahenduse ja see ei muutu ülemaailmseks probleemiks.