Infoühiskond: tööstusühiskond (0)

Sisukord

Sissejuhatus 2
Infoühiskond 4
Tööstusühiskond 8
Metoodikate järgi tööjõu nõudluse leidmine 10
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Hästi oluline on tänapäeva iga riigi arenemine nii majanduslikus pooles kui ka sotsiaalses pooles. Kui praegu mõelda mõned aastad tagasi minevikku , siis majanduslangus mõjutas kõiki riike, kuid erinevalt. Et jälle majandus on hakanud elavnema, siis iga riik peaks tegema tarku otsuseid ja panustama sellele, et edasine kasv ei oleks keeruline ja mööduks suuremate takistusteta. Seega, milline oleks Eesti jaoks selline edasiviiv jõud, kas oskustöölised tööstusühiskonnas või hoopiski infoühiskond?
Kõige lihtsam järeldus oleks, et infoühiskond viiks meie majandust edasi. Räägitakse meist kui e-riigist ja kõrgelt arenenud infotehnoloogiaga riigist. Kuid, kas sellise väikese riigi jaoks oleks selline liikumine õige otsus. Ometigi on meil Euroopa Liidu tasandil suured põllud ja metsad ja sellega ka kaasnenud toetused. Milleks mitte arendada oskustöölistega tööstusühiskonda.
Kõige selline põhilisem ja olulisem küsimus on kuidas panna majandus tootma end nii, et homsed põlvkonnad saaksid ka kasu. Kogu see küsimus saab alguse haridussüsteemist. Seega on hästi oluline muuta haridussüsteemi vastavalt nii, et see paneks majanduse toimima ja samas saaksid ka kõik õppijad kasu.
Õnneks on kogu see küsimus lihtsustatud ja uuritud Tartu Ülikooli teadlaste grupi poolt 2009. aastal, mis lihtsustab omakorda autori analüüsi antud teemal. Antud uuringu eesmärgiks oligi kaardistada ja uurida Eesti tööjõu vajadus. (Raul Eamets, 2009)
Et kogu analüüs oleks ka majanduslikult ja teaduslikult kooskõlas ja õige, kasutatakse kahte erinevat metoodikat.
Metoodika üks ja metoodika kaks on stsenaariumianalüüsid, millest tuleb essee sees juttu .
Tulemusteni pole kerge jõuda, kuna Eesti riik ise ka ei oma visiooni, missugust tööjõudu neil tarvis on. Kõige suurem probleem ongi selles, et puudub kvalifitseeritud tööjõud. Meil on kusagil kedagi mingil määral, aga täpselt pole siiski mitte kedagi. Sellise eksinud olekuga oleme me jäänud ka silma välisinvestoritele, ekspertidele jne.
Essees püüab autor seletada lahti infoühiskonna ja tööstusühiskonna, tuues selle plusse ja miinuseid välja. Mõlema ühiskonnavormi puhul on toodud Eesti riigi tegutsemist ühe või teise ühiskonnavormi arendamiseks . Essee lõpuks peaks olema nii lugejale kui autorile selge, kumb ühiskonnavorm viiks edasi Eesti Vabariigi majandust ja aitaks jääda püsima konkurentsis.
Essee lugeja peaks algusest peale üritama aru saada näidetest, mis on toodud – nimelt kuidas on üks või teine asi mõjutanud mingisuguse ühiskonnavormi teket. Ja seal juures peaks lugeja ise ka kaasa mõtlema, kas toodud näited tõesti aitavad Eesti riiki või mitte.

Infoühiskond

Infoühiskonna areng algas meil juba 1990. aastal, kui loodi Riigikantselei haldusalas Eesti Informaatikafond (EIF), mis oli aasta varem moodustatud Eesti Informaatikanõukogu tööorgan.
Eesti areng informaatika vallas algas juba iseseisvumisega. Mida aastaid edasi, siis järjest rohkem loodi erinevaid osakondasid, millega siis suudeti hõlmata nii teedevõrgustikke kui ka muid tähtsaid riigiorganeid.
Kõige värskemaks on 2003. aastal loodud Riigi Infosüsteemide Arenduskeskusest edasi tuletatud /nimetatud 2011. aastaks Riigi Infosüsteemide Amet.
Nende eelnevate lausete peale mõeldes on loogiline järeldus, et kui me oleme nii e-riigistatud, siis me peame seisma selle eest hea, et jätkuks tulevikuski IT-alase haridusega spetsialiste, kes oskaksid süsteeme edasi täiendada ja hoida süsteeme töökorras.
Järgmisena võtame aluseks selle, et Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liikmesriik. Euroopa Liidus moodustab ligi 4% vaid infoühiskonna.
Euroopa Liidu struktuuritoetused – majanduskekskonna arendamise rakenduskava, mis hõlmab endas Eesti ettevõtete arengut, nende tootlikkuse kasvu ning teenuste ja toodete ekspordi alustamist teistesse riikidesse, nii samuti hõlmab see ka riikliku tähtsusega mahukaid transpordiinvesteeringuid ning infoühiskonna edendamist. (Rahandusministeerium, 2011)
Äärmiselt oluline on, et meile jagatakse struktuuritoetusi, mis peaksid ja kindlasti ka lihtsustavad riigi majanduse arenemist. Nagu autor mainis ka sissejuhatuses , et on olemas meil põllumajandustoetused, siis on meil ka olemas struktuuritoetused majanduskeskkonna arendamiseks. Kuna Eesti riik on väike nii pindalalt kui haritud inimeste koha pealt, siis on oluline meie jaoks võimalikud paljud toetused väljalt poolt ja seal juures on oluline need oskuslikult ära kasutada. Oleme ju lugenud situatsioonide kohta, kus on riik või sihtasutused pidanud maksma tagasi valel otstarbel kasutatud raha.
E-riigiks olemise juures on suureks plussiks see, et arvutialane õpe ja koolitus algab juba põhikoolis arvutitundidega. Mis omakorda lihtsustab õppijate jaoks IT-maailma tundmist. See omakorda on esimeseks astmeks selles suunas, et soovitakse täiendada enda teadmisi sellel alal. Tänapäeval leidub vaid mõni üksik sotsiaalselt kindlustatud ja elamisväärsetes tingimustes elav kodanik, kellel puudub kas arvuti või internet , või mõlemad ja kasutamise võimalus. Isegi, kui sellised võimalused otseselt puuduvad on olemas avalikud interneti punktid, kus saadakse teha enda vajalikud toimingud ja kasvõi niisama „surfata“
Majanduskeskkonna arendamise rakenduskava (edaspidi MARK) koosneb viiest alaeesmärgist, millest viimane ongi infoühiskonna edendamine. (Rahandusministeerium, 2011)
Infoühiskonna edendamise eesmärgiks on tagada mugav ja turvaline ligipääs internetile üle Eesti ning järjest rohkem avalikke teenuseid muuta kättesaadavamaks. Samuti peaks see lihtsustama riigiasutuste paberimajandust muutes see paberivabaks ja KOVi toimingud peaksid olema lihtsamad, selgemad ja läbipaistvamad kodanike jaoks. (Rahandusministeerium, 2011)
Nagu ka eelnevalt autor mainis on siiamaani tagatud avalikud netipunktid, kus saab kasutada netti ja arvutit igapäevaste toimingute tegemiseks. Samuti on see suureks plussiks, et lastekodude ja suurperedele jagatakse toetusi ja kingitakse arvuteid, et lihtsustada nende elu ja toimetusi.
Alates 2007 aastast on infoühiskonna arenguks toetatud Eestit 63,9 miljoni euroga. Kõige suurema mahuline rahastamine oli programmil „Infoühiskonna teadmiste tõstmine“ (Amet, 2013)
Alates 2011. aastast on üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama IT tudengite tegevusele ja nende võimalikele koolitamistele. Taavi Kotka sõnul on väga raske teenida raha ja see niisamuti „üles korjata“, kuna puuduvad inimesed, kes aitaksid ja kelledel on olemas vajalik kvalifikatsioon . Samas võib seista probleem ka selle küsimuse juures, et tööandjad ja ettevõtted ei planeeri enda tegevust nii pikalt ette, et saaks üldse mõelda tuleviku väljavaadete peale.
Muidugi infotehnoloogiaga on ka see probleem, et eksisteerib mingi osa inimesi, kellede arvates IT on kurjasti kasutatav ja see, et kusagile endast märgi maha jätad, maksab sulle tulevikus halvasti kätte. (Pennie Stoyles, 2004)
Üha enam IT arenguga muututakse ettevaatlikumaks. Täpselt niisamuti IT arenguga tuleb üha enam ette küberrünnakuid. Tegelikkus on see, et me ei tohiks küberrünnakutesse suhtuda negatiivselt. Kui küberrünnak toimub, siis see on vaid kasulik, see näitab ära süsteemis olevad nõrgad kohad ja seda enam osatakse ja suudetakse parandada tekkinud vead.
Täpselt nii nagu kardetakse seda, et privaatsus võetakse ära, samamoodi kardetakse seda, et hakatakse illegaalselt muusikat ja raamatuid ja muid faile alla laadima ja majanduslikult võttes tähendab see kahju nendele ettevõtetele, kellede pärusmaaks on turustamine, kirjastamine ja reklaamid . Aga täpselt pooleks jagunevad ka inimesed, kes leiavad et arvutid muudavad meie elu lihtsamaks. (Pennie Stoyles, 2004)
Kõik need probleemid mõjutavad ka Eesti riigi väljavaateid. Kui täpselt selliste negatiivsete ideedega ja kartustega tuleb uus põlvkond peale, siis ei ole lootustki selles suunas, et meie õppijad tahaksid omandada suurepäraseid teadmisi infotehnoloogia vallas.
Kui sissejuhatuses oli juttu Tartu Ülikooli teadlaste poolt tehtud analüüsist, siis nüüd on käes aeg nende analüüsi ja essee autori analüüsi jaoks.
Tartu Ülikooli teadlaste poolt tehtud analüüsis oli suureks tööjõu probleemiks see, et tööjõu lahkumine Eestis on marginaalne. Uuringute järgi on Eesti tööjõud suhteliselt haritud ja see omakorda annab võimaluse kvalifikatsiooniga inimestel rännata välja teistesse riikidesse, kus on nendel võimalused rakendada enda teadmisi ja ka täiendada neid. (Raul Eamets, 2009)
Iseenesest jah, ei ole negatiivne see, et inimene otsib enda teadmistele rakendust. Vaid sellega seoses on mitmeid muid negatiivseid aspekte. Kui tööealine rahvastik rändab välja, siis ei ole kedagi, keda koolitada . Rahvastik vananeb ja noored, kes on perekonna loomiseks valmis elavad välisriikides.
Mida aega edasi, siis seda enam oleme sunnitud tõdema seda, et meie endi vabrikud ja tehased suletakse ja paljud inimesed kaotavad töö. Kui nüüd mõelda sellele, et vabrikud suletakse ja tehased siis peaks olema see ilmselge märk sellest, et me liigume infoühiskonna suunas. Kuid samas kas nii on? Võibolla saab selle lihtsalt lükata majanduslanguse kaela. Tegelikkus on see, et oskustöölisi meil on ja ka vananevas ühiskonnas on oskustöölisi, kes saaksid antud tööga hakkama ja saaksid koolitada ja suunata nooremaid.
Kui minna koolihariduse juurde tagasi, siis eelnevalt rääkisime arvutiõpetusest põhikoolis. Siis edaspidiseks haridustee jätkamiseks ja lihtsustamiseks on olemas Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, mille peamisteks tegevussuundadeks on valdkonna populariseerimine, erialase hariduse edendamine.
Igasugused toetused ja programmid aitaksid üha rohkem ja rohkem propageerida infotehnoloogiat ja see tõstaks noorte seas huvi.
Mida rohkem noori hakkab antud teema vastu huvi tundma, seda rohkem on võimalus Eesti riigil enda majandus elavdada infotehnoloogia najal . Välisinvestoritega erinevad projektid ja mõningate helgemate peade ettevõtted, mis võivad jõuda maailmaturule.
Kes teab, võibolla on Eesti üks esimesi riike, kelledel on kõrgelt haritud IT spetsialistid , kes suudavad võidelda suurte üle maailma toimuvate küberrünnakute vastu või luua mingisuguseid süsteeme, millede abil terves maailmas elavdatakse majandust või isegi ühiskonda selliselt , et on midagi täiesti uut ja kasulikku .
Samas on negatiivne pool liigsel arvutikasutamisel ja infotehnoloogia arengul.
Kui alguses lapsed õppisid kõiki asju tegema käsitsi ja ise mõtlema, siis nüüd tänapäeval on nende jaoks asjad lihtsustatud ära arvutitega. (Don Passey, 1997)
Me võime sellise mõtlemise ja tegutsemisega jõuda sinna maani välja, et praegu elav noor inimene mugavdab enda elu niivõrd ära, et 10 aasta pärast praegused elementaarsed asjad on ununenud. Kui öeldakse, et areng kestab nii kaua kuni pole kusagile enam areneda ja siis tekib taandareng , siis essee autor on sellise lause peale jõudnud järeldusele, et taandareng meie ühiskonna jaoks ongi täpselt see. Inimene on mugavdanud enda elu ja tulevased põlvkonnad ei oska midagi teada ega mäletada paberkandjatel olevatest dokumentidest või isegi raamatutest.
IT arengut ja selle mõjusid hakkas juba 1934. aastal uurima Vygotsky ja ka tema leiab, et liigne infoühiskond suretab välja kõik loomulikud eluprotsessid. (Don Passey, 1997)
Täpselt nii kui võib kaduda praeguseks loomulikud tegevused võib ka kaduda igasugune sotsiaalne võrgustik. Inimesed ei oska enam teineteisega suhelda, suheldakse vaid virtuaalsel teel.
Kogu selle infoühiskonna kirjeldava teksti peale mõeldes, tundub, et Eesti jaoks ei ole infoühiskond parim väljapääs. Kui niigi väikeses riigis viia kogu suhtlus vaid virtuaalsele tasandile , arendades uusi programme ülemaailmseid jne, siis see suretaks riigi kui enda välja.
30 aasta pärast kaoks ka tõenäoliselt suuremas osas Eesti keel ja rahvas. Meie riik ujutataks üle välismaalastest ja investoritest, kes soovivad vaid kasu enda riigi jaoks. Sest tegelikkuses ei huvita kedagi kellegi teise heaolu, tähtis on vaid, et endal läheks hästi.

Tööstusühiskond

Tööstusühiskonna tekkimisel muutus inimeste elu äärmiselt kergemaks. Kui hakati kasutama vabrikutes ja tehastes erinevaid uusi masinaid, siis sellega lihtsustati ka oskustöölise elu. Samas see tõi juurde ka oskustööliste edasi arendamist , koolitades välja neid kasutama uut tehnikat .
Tänu sellele oli võimalik arendada ühiskonna arengut ja samas ka tootmine suurenes ja majandus hakkas elavnema.
Mitte ainult ei elavnenud vabrikute ja tehaste tööd, vaid seal juures ka elavnes põllumajandus.
Selline massiline areng tõi kaasa 18.sajandil linnastumise, mis omakorda tõi kaasa uute ametite tekke – oli tarvis rajada kanalisatsioone, infrastruktuuri arendada jne.
Tööstusühiskonna miinuseks oli see, et tekkis tööpuudus ja tööliste elatustase oli madal, aga plusse tõi see rohkem endaga kaasa, sest tänu tööstusühiskonna arengule muutusid inimeste elud mugavamaks ja korrapärasemaks. Nad said kasutada enda oskusi ja oli tööd, mille eest nad said ka väärilist palka.
Kõige probleemsemateks tegevusaladeks (see tähendab tegevusalad, kus langes tööhõive) peetakse just mitmeid vabrikute ja tehastega seotud töökohtasid – tekstiilitööstus, riietusesemete tootmine, nahatöötlemine ja nahktoodete tootmine, puidutöötlemine ja puittoodete tootmine, transpordivahendite tootmine, veondus, laondus ja side, kummi- ja plasttoodete tootmine, ehitus ja ehitusmaterjalide tootmine. (Raul Eamets, 2009)
Kui võtta aega tagasi 1980ndatesse, siis sellel ajal oli tööstusühiskond väga populaarne . Enamus meie emadest ja vanaemadest töötasid vabrikutes ja olid enda alal spetsialistid, kes jälgisid nahatoodete korralikku toomist ja selle vastupidavust . Niisamuti oli meil Tallinnas enda klaasivabrik, kust kogu Eesti ja ka lähimad naabrid said varustatud meie endi ilusate nõudega. Nüüd 2000ndatel aastatel pole see enam mitte mõeldav, vabrikud on suletud ja inimesed on jäänud tööta ja seoses sellega on pidanud ümber õppima muu eriala.
See nüüd otseselt ei tähenda, et ümberõppimine oleks halb tegevus. Vägagi tervitatav on mitu erinevat kõrgharidust ja rakendusliku kõrgharidust.
Samas kui me mõtleme nüüd väljarände peale ja sellele, et Eesti rahvastik aina vananeb, oleks hea just nüüd võtta ette see otsustav samm – kas infoühiskond või tööstusühiskond.
Mida enam me ootame , seda enam surevad senised teadmistega inimesed ja pole kedagi, kes koolitaks piisaval tasemel. Kuigi jah, siin kohal tuleb mõelda ka sellele, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja seoses sellega on tulnud igasuguseid erinevaid määruseid ja erinevaid vorme, kuidas mis peaks toimima.

Metoodikate järgi tööjõu nõudluse leidmine

Sissejuhatuses autor mainis, et kahe erineva metoodika järgi on analüüsitud Tartu Ülikooli teadlaste poolt seda, missugust tööjõudu Eesti vajaks.
Kogu selle analüüsi teiseks võrreldavaks riigiks on võetud Taani.
Metoodika üks on baastsenaariumi järgi, mis tähendab, et tööjõuvajadus on suur. Antud stsenaariumi järgi oodatakse kõrgemat nõudlust hariduse, humanitaaria ning tervise ja heaolu spetsialistide järele, kui samas metoodika kaks ehk teadmistepõhise Eesti järgi oodatakse nõudlust reaalteaduste lõpetanute (bioteadused ja füüsika, matemaatika ja arvutiteadused, tehnika ja toomine) ja sotsiaalteaduste lõpetanute järele. (Raul Eamets, 2009)
Kui vaadata nüüd mõlema metoodika suunas, siis mäletades infoühiskonnas kirjeldatud, tekib konflikt kahe ühiskonna vahel. Samas on ühel pool miinused ja plussid nagu ka teisel pool.
Kõik need eelnevalt mainitud tegevusalad on võetud OECD tegevusalade klassifikatsioonist teadmistemahukuse järgi.
Teadmistepõhine Eesti metoodikas kasutatakse innovatsiooni strateegiat – arendada teadust, uuendada maailma tasemel ettevõtlust ja üldse erinevad arengud innovatsioonisõbralikule ühiskonnale.
Kogu selle analüüsi eesmärgiks on asendusnõudluse leidmine. Eeldatakse, et mingisuguse koolitusvaldkonna lõpetajad on üle tegevusalade täielikult asendatavad . (Raul Eamets J. M., 2009)
Arvuteid ja sellega seotud tegevuses on Eestis ligi 7000 töötajat, mis moodustab kogu tööhõivest 1,1%, kui samas telekommunikatsioon moodustab 1,2%, teadus- ja arengutegevuses on ligi 2000 töötajat. (Raul Eamets J. M., 2009)
Tõsi on see, et kõikides nendes infoühiskonda puudutavates harudes on kõige suuremal osal kõrgharidus – ligi 80% töötajatest. Aga kui mõelda sellele koguarvule, kui palju töötajaid kokku on, siis on see märkimisväärselt väikene protsent.
Seoses sellega ei näe autor erilist tulevikku Eesti Vabariigil infoühiskonnana. Kui me teame ka fakti, et väljaränne on suurenenud ja kõik kelledel on vähegi teadmisi selles valdkonnas arendavad neid mujal maailmas.
Kõik muu, mis hõlmab transporditootmist, erinevate aparaatide tootmist, naha- ja tekstiilitootmist, seal on töötajate arv ühes tootmisharus ligi 5000 töötajat haru kohta. Kelledest on vaid ligi 25% kõrgharidus.
Sellise statistika järgi oleks Eestil kasulikum mõelda oskustööliste koolitamise ja õpetamise peale.
Kui haridusega seotud töötajaid on ligi 55 tuhat , siis peaks olema piisav arv õpetajaid, kes saaksid koolitada oskustöölisi. Ainukene, mille peale riik peaks rohkem panustama on see, et looma õppeasutusi.

Kokkuvõte

Essees sisaldava teksti peale tekib konflikt kahe ühiskonnavormi vahel, milleks üks on infoühiskond ja teiseks on tööstusühiskond.
Kui mõelda sellele, kui varajases ajas Eesti Vabariik hakkas arendama enda infoühiskonda, siis on kasulik ka selles suunas jätkata. Aga samas, kui isegi suurte ettevõtete juhid ütlevad, et sellega me raiskame vaid aega ja ressursse, siis ei näe autor selles tegevuses mõtet.
Eesti Vabariigi miinuseks on see, et enda väikese rahvaarvu ja pindala pärast võime me kaotada iseendi. Infotehnoloogia on suur tegevusala ja kui see tõesti aitab meie majandust elavdada, siis samas kaotab see meie riigi võimalikult suures osas.
Kui samas mõelda, et me oleme sulgenud nii palju vabrikuid ja tehaseid ja nii palju senised oskustöölised on jäänud tööta, siis kas on kõige selle ülesse ehitamises mõte. Kogu selline tegevus on aeganõudev ja kulukas . Ja kui senised oskustöölised on omandanud endale muu eriala, siis ei ole kunagi garanteeritud, et nad on nõus astuma „sammu tagasi“ ja jätkama sealt, kust kunagi pooleli jäeti.
Kuna Eestis on nii suur osa haridustöötajaid, siis võibolla olekski kõige õigem kogu vaev ja ressurss suunata kõrgkoolide toetustele ja arendamisele, et sealsed õppijad saaksid praktiseerida võimalikult suurel osal enda teadmisi ja võtta osa mingisugustest maailma tasemel olevatest projektidest (praegune Eesti kosmosesütik)
Samamoodi oli ka essee alguses välja toodud, et juba varases ajas õpetatakse õpilasi kasutama arvuteid ja kogu riiklik tegevus üritatakse e-riigistada. Kui mõelda nendele kahele punktile, siis meie kui riik ei saa astuda „sammu tagasi“ nagu võibolla ei astuks ka oskustöölised tagasi.
Mida enam ühiskond ja maailm edasi areneb, seda enam on tarvis tehnoloogia kasutamist – meditsiinis, infrastruktuuris, sotsiaalteadustes , riigis jne. Samamoodi on ka tööstusühiskond masinate peale üle läinud, mida juhivad arvutid.
Olgugi et kardetakse riigi „väljasuremist“ ja võõrmaalaste pealetungi ja privaatsuse kadumist, ei ole see kõik põhjendatud. Kui siiamaani ei ole olnud garantiid asjade suhtes, mida me ei suuda kontrollida – küberrünnakud, sõjalised rünnakud jne, siis ei ole meil ka seda edaspidi. Aga kõige olulisem ongi see, et me ise saaksime seda kõike muuta ja ainult paremaks. Ja mida enam me panustame sellele, et arendada ja koolitada inimesi, seda enam meil selleks ka võimalus on.

Kasutatud kirjandus

Amet, R. I. (9. 5 2013. a.). www.ria.ee. Allikas: www.ria.ee.
Don Passey, B. S. (1997). Information Technology : Supporting Change Through Teacher Education.
Pennie Stoyles, P. P. (2004). Information Technology.
Rahandusministeerium. (12. 04 2011. a.). Struktuurifondid. Allikas: www.struktuurifondid.ee.
Raul Eamets, J. M. (2009). Teadmistepõhise majanduse suunas liikumiseks vajaliku tööjõu- ja koolitusvajaduse väljaselgitamise uuring. Tallinn: Eesti Vabariigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Raul Eamets, J. M. (5. 11 2009. a.). www.arengufond.ee. Allikas: www.arengufond.ee.