Hinnang majanduskriisi lahendamisele Euroopa näitel (0)

Hinnang majanduskriisi lahendamisele Euroopa näitel
Kaisa Kamenik
2008. aasta oli tähiseks lähiajaloo tõsiseimale finantskriisile. Selle tõttu varisesid kokku mitmed suured finantsasutused , kinnisvaraturu mull lõhkes ning paljud inimesed jäid tööta. Algselt USA-st alguses saanud kriis jõudis kiirelt ka üle Atlandi ookeani ning hakkas tugevalt mõjutama Euroopat. Praegused kriitilised ja sünged meeleolud euroliidus on otsene jätk 2008. aasta globaalse finantskriisi mõjudele. Antud essee üritab keskenduda eelkõige Euroopale ja täpsemalt euroliidule ja selle püüdlustele majanduskriisi ohjata . Euroopa Liidu jaoks on tegemist olnud ka eksistentsiaalse küsimusega, kuna on seadnud ohtu kogu eurotsooni püsimajäämise. Seega üritab antud kirjatükk analüüsida ka poliitilist konteksti ning arutleda tuleviku üle.
Ajalugu on näidanud, et tõusuperioodid vahelduvad langustega – seega pole mineviku seisukohalt vaadates kriisides midagi hullu, need on pigem paratamatu nähtus. Veelgi enam, sellega kaasnev avalik diskussioon ning meetmed lahendamiseks toovad kaasa tulevikule pigem rohkem kasu. Samamoodi on Euroopas juba pikemat aega käimas arutelu, mida ette võtta ning kuidas eurotsooni riike ohjes hoida ning tagada ühtne rahanduspoliitika . Kriisi tekkepõhjused olid seotud liigse laenamisega, suurte ettevõtete läbikukkumisega ja ka valitsused ei sekkunud õigel ajal piisavalt.1 Põhjuste üke kestab diskussioon siiamani, kuid kriisi tunnistamine ei võtnud kaua aega ning juba 2008. aasta 8. oktoobril alandas Euroopa Keskpank koos teiste suurte maailma pankadega intressitaset. Ajutiselt rakendati ka erakorralisi meetmeid: fikseeritud intressiga piiramatu likviidsus pankadele ja võlakirjade otsene ostmine turult . Samuti tõhustati EL-i finantsjärelevalvet.2 Praeguseks on 2008. aastal USA alanud majanduskriisi keskmeks selgelt saanud Euroopas toimuv ja esimese etapi võib lõppenuks lugeda. Kui vaadata suuremat pilti, on Euroopa Nõukogu juhi Herman van Rompuy plaan ehk pangandusliidu loomine osa debatist Euroopa Liidu tuleviku üle. On selge, et olukorras, kus pangad tegutsevad rahvusvahelisel turul, saab usalduse taastumine pankade vastu toimuda vaid koostöös Euroopa Liiduga. Van Rompuy plaan pangandusliidu loomiseks ning selles sätestatud piirideülene koostöö väljendavad seda arusaama. Tema visiooni järgi peaks toimuma kolm etappi : 1. etapp (2012. aasta lõpp – 2013) - riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamine ning pankade ja riikide vaheliste seoste lõhkumine.
2. etapp (2013–2014) - integreeritud finantsraamistiku väljakujundamine ja usaldusväärsete struktuuripoliitikate edendamine. 3. etapp (pärast 2014. aastat) majandus- ja rahaliidu vastupanuvõime suurendamine kesktasandil šokkidele reageerimise funktsiooni loomise kaudu. 2012. aasta detsembri keskel kokku kutstsud Euroopa Ülemkogu astuski esimesi samme selles suunas, asutades Euroopa pangandusjärelvalve. See tähendab, et järelvalvet pankade üle teostab euroalal Euroopa Keskpank.3 Veel on meetmetest kasutusele võetud võlakirjade tühistamine, majanduskasvu stimuleerimine, regulatiivsed meetmed ning paika pandud intressimäärad. Kõige olulisemaks võib pidada Bail-outi. See tähendab riigi rahastamist keskpanga või mõne muu institutsiooni poolt. Kasutegur peaks ilmnema küll alles pika perioodi vältel, kuid samas peaks see looma perspektiivi, kus majanduskasv kiireneb, laenukoormus väheneb ning riik on võimeline ise turult laenama ja laenu tagasi maksma. Negatiivse poole pealt toob see kaasa suure koormuse maksumaksjatele ning suurte riikide puhul on seda raske läbi viia.4 Võib väita, et pankade päästmiseks on palju tehtud ja olukorrast välja tuldud , kuid samal ajal on kahe silma vahele jäänud teised kriisi mõjud. Näiteks on leitud, et majanduskriis nõuab inimelusid – tõusnud on enesetappude arv ning lisandunud HI – viirusesse nakatanute arv. Euroopa Parlamendi president Martin Schulz on rääkinud, et EL on küll kulutanud miljardeid pankade päästmiseks, kuid protsessi käigus on ilmselt kaotatud terve generatsioon noori eurooplasi.5 Nagu maailmapoliitikale ja suurtele kriisidele kohane, on kaotajapooleks alati lihtne inimene. Milliseid lahendusi aga pakutakse tulevikus sarnaste kriiside vältimiseks?
Finantskriis tõi välja euroliidu riikide strukturaalsed nõrkused – riigid ajasid oma fiskaalpoliitikat ja proovisid jälgida iseseisvalt piiranguid. Probleemid hakkasid idanema juba eoses, sest riigid liitusid eurotsooniga ettenähtud kriteeriume mitte täites. Suurimad murelapsed on olnud Kreeka, Hispaania , Portugal, Itaalia. Eelmainitud riigid on normide ees silmad kinni pigistanud ning aina oma riigivõlga kasvatanud. Samuti on probleemiks olnud korruptsioon, maksudest hoidumine jms. Praeguseks on abipaketid neid veel vee peal hoidnud ning eurotsooni lagunemise tõenäosus on pigem väike. Eurotsooni lõhenemine on siiski mõiste, mis üha enam ekõlapinda leiab, rohkem siiski radikaalsemate ja euroskeptikute poolt. Kõiki eelpool nimetatud riikide majandusi vaevab analüütikute sõnul nõrgenev konkurentsivõime ning üha suurenev eelarvepuudujääk. Ka tootmine ei näita elavnemise märke . Viimasele annaks turgutust ekspordi suurenemine. Üks võimalus selleks oleks toodete omahinna odavdamine läbi valuuta devalveerimise. Selle võimaluse eurotsooni kuulumine aga välistab.6 Eurotsoonist lahkumine tähendaks liikmesriigile raha devalveerimise variandi valimist, mis aga tooks koheselt kaasa negatiivsed tendentsid nagu hüperinflatsioon ja veel suurem majanduslangus. Struktuursed reformid aga taastaksid pikapeale usalduse. 7 Õnneks on abistamiseks valitud teine tee, sest esimene tooks kaasa ilmselt doomino-efekti, kus kõik eurotsooni riigid kiirelt uppuvalt laevalt pääseda üritaksid. Samuti tähendaks see ühisraha projekti läbikukkumist. Seega võib seniseid EL-i otsuseid probleemsete riikidega lahendamisel pidada adekvaatseteks. Samas ollakse ka üsna jõetus olukorras, kuna eesmärgiks saab olla vaid eurotsooni püsimajäämine, mistõttu ei saa kõige radikaalsemaid samme teha. Lisaks on tehtud palju järeleandmisi ja rahaliselt probleemseid riike abistatud, kuid karistusmeetmed on pigem sümboolsed, mis tuleviku seisukohalt on negatiiven tendents. Eurotsooni liikmed mõistavad, et nad sõltuvad üksteisest ja ei saa seega lubada ühegi riigi väljumist EL-ist, mistõttu on enesekontroll väiksem ning enda tehtud vigu üritatakse teistele lootes siluda. Samuti ilmnes kriisi ajal valitsuste lühinägelikkus.ja reageeriti nagu oleks see tulnud suure üllatusena. Eelkõige ilmnes see Ida-Euroopa puhul. Kriisi märgid nagu kõrged intressi- ja valuutariskid, raskus Ida-Aasiaga konkureerimisel olid ühed põhilistemaks hoiatusteks, et majanduskasv võib aeglustuda või peatuda .8 Siinkohal joonistub jällegi välja uute liikmesriikide võimetus laeimat konteksti aduda – loodeti võib-olla pigem tsentraalsele juhtimisele ning oldi rahul, et majandusruum integreeriti terve Euroopa omaga ning edasi liiguti vabaakäigul.
Euroopa Keskpanka nõustav Andres Tupits meenutab, et euroalal pole siiski kõik vaid vigade parandus. Paljusid kriisivõimalusi nähti ette juba aastail 1990-1991, kui hakati eurot looma, ent Tupitsa hinnangul on oluline olnud finantssektori lühinägelikkus. Peamine probleem oli see, et Euroopa Liitu nähti tervikuna ja sarnasena USA-le. Ka riske hinnati mitte riikide, vaid terviku alusel ja näiteks Kreeka puhul osteti usaldust ette.9 Siinkohal joonistub jällegi välja ajaloost tuttav paradigma – tõusuperioodil ei mõtle keegi langusele. USA – s kasvas võlausaldajate usaldus laenusaajate vastu nii palju, et ei mõeldud adekvaatselt, mis saab, kui hiljem teatud põhjustel tagasi maksta ei suudeta ja see viis lõppkokkuvõttes finantskriisisni ja eelkõige kinnisvaramulli lõhkemiseni. Eurost rääkides leiab poliitik ja ajakirjanik Martin Helme , et ühisraha kasutuselevõtt pole kunagi olnud majanduslik projekt, ta on alati olnud poliitiline projekt. Euro ei ole kunagi pidanud tooma jõukust või stabiilsust. Selle ainus eesmärk on alati olnud tuua kaasa tihedam integratsioon , rohkem võimu keskusesse ja suurem võim rahvusvahelistele korporatsioonidele, eelkõige pankadele.10 Helme seisukoht viitab aga vastuolule kogu euroliidu kontseptsioonis – kas Euroopa eesmärk polegi mitte võimalikult integreeritud riikide kogum, kus otsustajaid on võimalikult vähe? Belgia endine peaminister Guy Verhofstadt ja saksa poliitik Daniel Behn-Condit pakuvad oma 2012. aastal üllitatud Euroopa manifestis välja ühtse ja tugeva föderaalriigi loomise, mis oleks vabastatud rahvuslikkuse kammitsaist.11 Erinevalt Ameerika Ühendriikidest kerkib siin esile suur vastuolu – Euroopa on jagatud paljudeks erinevateks rahvusteks, mis erinevad üksteisest nii kultuuri kui keele poolest. Euroopa manifesti peetakse pigem radikaalseks, kuid see tabab teatud mõtetega õigesse kohta. Lisaks natsionalismi ohule toovad Verhhofstadt ja Cohn -Bendit esile globaliseerumise mõiste, millest Euroopa ei saa mööda vaadata.12 Kuigi globaliseerumine aitas majandskriisile Euroopas tublisti kaasa (järjest kiirenevad integratsioonid, kohanemisraskused, ümberstruktureerimise vajadus jne)13. Tänapäeva tendentsid eurotsooni ohjes hoida on selgelt tüürimas pigem föderaalse mudeli järgi ning tõmmanud otsustajate ringi koomale. Praeguses situatsioonis on see pigem positiivse alatooniga nähtus. Samas nähakse Euroopa manifesti ideid siiski radikaalsetena ning viimase abinõuna. Pikemas perspektiivis on kogu euroliidu ajalugu näidanud siiski tendentsi rahvusriikide kesksest lähenemist föderaalse poole peale (ühisraha, Schengeni viisaruum jne).
Millised on antud kriisi kontekstis tulevikus sarnaste olukordade vältimise jaoks õiged lähenemissuunad? Kõige mõistlikum oleks karistuste suurendamine ning pigem võiksid need olla poliitilise alatooniga. See aga jällegi eeldab föderaalsemat Euroopat, kus otsuste tegijaks oleks kindel demokraatlik ning kõigile vastuvõetav karistusorgan. Samamoodi võiks sõnastada uuesti Euroopa kui projekti eesmärgi järmisteks aastateks. Kas prioriteediks jääb oma raha säilitamine ning selle laienemine või eesmärgid jäävad pigem poliitilisele ja lõimumise tasandile. Oluline oleks siiski veelkord rõhutada, et kriis ei saanud alguse Euroopast, vaid sai alguse Ameerika Ühendriikidest nagu 1930. aastate majanduskriis. Kriisi tulek oli eurotsoonile pigem äratuskell , mida pani mõistma, kuivõrd hapral jääl kõnnit. Seega võib siiski väita, et kui kinnisvaramulli lõhkemine USA-s poleks toimunud, oleks kriis Euroopas ikkagi tekkinud aga lihtsalt hiljem. András Inotai toob oma artiklis välja samuti Euroopa Liidu tahet integratsiooniprotsessi uute liikmesriikidega kiirendada, kuigi viimased polnud selleks valmis. Inotai toob välja ka riikide nõrga majandusliku koostöö ja harmoniseerumise.14
Euroopa Liidu puhul kerkib esile üks väga põhimõtteline paradoks – paljud pole seda liitu üldse tahtnudki, mistõttu on raskendatud olnud ka majanduskriisi lahendamine. Euroskeptikuid on alati olnud ning kriisi ajal kohtab neid alati rohekm, kes saavad näpuga parastada. Seetõttu on ka kriiside ohjamine palju raskem, kuna teatav kontingent võib selles näha võimalust ühise Euroopa ideest loobuda ning minna tagasi täielikult rahvustepõhisele riikide kogumile. Euroopa Keskpank ning teised eurotsooni juhtorganid peavad lisaks majanduslikele otsustele pidevalt tõrjuma skeptikute rünnakuid ning pareerima ebapopulaarseid arvamusi . Rahaliidu loomisega majanduslik ühtsus 20. sajandi lõpuks siiski saavutati, kuid loodetud poliitilist koostööd see kaasa pole toonud . Euroopa föderatsiooni idee oli päevakorras näteks sajandi alguses, kuid 2004. aastal loodud Euroopa põhiseaduse lepingut, mis pidi suurendama EL-i institutsioonilisi volitusi, ei ratifisteeritud Hollandi ja Prantsusmaa poolt. Palju on vaieldud põhjuste üle, miks rahvas ei toetanud kahes ELi asutajariigis ELi edasist föderaliseerumist. Küsitlused ja uuringud näitasid, et põhjused peitusid nii vastuseisus ELi edasisele laienemisele kui ka integratsiooni süvenemisele.15 Siin joonistub selgelt välja kartus nii globaliseerumise pärast kui ka tahe siiski kramplikult kinni hoida teatavatest rahvuriigile omastest tendentsidest. Kõik need tekitavad ka tulevikuks negatiivse kuvandi ning võib-olla polegi oluline, kas Euroopa suudab kriisist toibuda või mitte. Samas tasub kõige negatiivse valguses alati tuua võrdlusmoment teistega . Martin Kala toob oma äsja ilmunud artiklis välja tõdemuse, et Euroopa kodanikul ei lähe sugugi kehvemini kui teistel, kes elavad kus iganes mujal maailmanurgas. Elatakse kõrge eani, sissetulekud paranevad igal kümnendil ning kogu kontinendi valdavaks valitsuskorraks on demokraatia. Samamoodi pole isegi kriisiaeg kaasa toonud riigipöördekatseid ega relvastatud konflikte (meeleavaldused ja streigid näitavad pigem tervisliku ühiskonna omadust ja võimalust end ravida).16 Seega võib mõnes mõttes väita, et Euroopa Keskpanga ja teiste üritused nii öelda „haigeid“ riike abipakettidega ravida ja muud piirangud fiskaalpoliitikas on juba eoses targad otsused ning samal ajal mitte nii elupäästvad kui võiks arvata. Euroopa pikaaegne kogemus ning pidev areng on olnud palju olulisemad. Kriisiperioodidel tehtud otsused on olnud loogiline jätk arengule ning samas ka vältimatu etapp.
2008. aasta finantskriis oli ajaloo üks tõsisemaid ning tõi endaga kaasa palju negatiivset, millega tuleb veel praegugi silmitsi seista. Eelkõige käib see Euroopa Liidu kohta ja täpsemalt eurotsooni kohta, mille alustalasid majanduskriis raputada suutis. Samas tuleb tõdeda, et vaatamat kõigele vigadele enne langust on suudetud võrdlemisi hästi situatsioon lahendada. Meetmed riikie ohjeldamiseks ning abipaketid on olnud targad investeeringud tulevikku. Samas võib negatiivse poole pealt välja tuua, et kriis mõjud pole täielikult kadunud ning see on loonud pinna radikaalsematele mõtteavaldustele, mis viitavad föderaalse ja ühtse Euroopa loomisele. Teisest küljest ei tasuks kriisi ka üle hinnata, kuna see on mõneti loogiline ajalooline paradoks – langusperioodi on võimatu ennetada ning rasked ajad on tuleviku seisukohalt õppetunni väärtusega ning parimal juhul suudetakse vigu vältida. Lisaks näitas finantskriis eurotsoonile, kuivõrd rutakalt ning tagajärgedele mõtlemata on tegutsetud. Kokkuvõttes võib antud kirjatüki sisu kokku võtta pigem positiivse noodina – rasked ajad küll jätkuvad ning Euroopal on tuleviku seiskohalt oluline aeg aga kriisi on suudetud võrdlemisi hästi ohjes hoida ning pigem on avalikkuses domineerinud liialt skeptiline hoiak.
Kasutatud kirjandus

Ivar Raig . Sirp. Millist föderatsiooni luuakse Euroopas. 03.05.2013.

Martin Kala. Postimees. AK. Hea on olla eurooplane. 11.05.2013

Velda Buldas . Käesoleva majanduskriisi põhjused ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Majanduskriis Kesk- ja Ida-Euroopas ja sammud kriisist väljumiseks. 2013.

András Inotai. The Management of the Costs of Crisis Management Eurozone , EU 2020 and the Future of European Integration. Economic Studies , 2011/2.

Guy Verhofstadt, Daniel Behn-Condit. Euroopa manifest – rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest. Eesti Maailmavaate Sihtasutus , 2012.

Allan Teder . Käesoleva majanduskriisi tagamaad ja tagajärjed. Loengumaterjalid. EU võlakriis. 2013.

Martin Helme. Eurokriis on vahend Euroopa Ühendriikide loomiseks. [ http://www.decivitate.ee/?news_id=1228 ] Viimati sisenetud 12.05.2013.

Erkki Bahovski. Delfi EL debatt : majanduskriisi põhjustas liigne usaldus. [ http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/delfi-el-debatt-majanduskriisi-pohjustas-liigne-usaldus.d?id=65458360 ]. Viimati sisenetud 10.05.2013.

Euroopa Liidu infokeskus. Finantskriis ähvardab eurotsooni lõhestada. [ http://elik.1kdigital.com/finantskriis-ahvardab-eurotsooni-lohestada/ ] Viimati sisenetud 10.05.2013.

Mariann Joonas . Telegram . Euroliidu majanduskriis nõuab asjatundjate sõnul inimelusid. 27.03.2013. [ http://www.telegram.ee/maailm/euroliidu-majanduskriis-nouab-asjatundjate-sonul-inimelusid#.UZDov-SQY0h ] Viimati sisenetud 09.05.2013.

Aare Järvan. Majanduskriis Euroopas. Liberalismi Akadeemia, 27. märts 2010. [ http://www.liberalism.ee/UserFiles/File/Aare%20J%C3%A4rvan%20Riigi%20Sekkumine.pdf ] Viimati sisenetud 13.05.2013.
1 Velda Buldas. Käesoleva majanduskriisi põhjused ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Majanduskriis Kesk- ja Ida-Euroopas ja sammud kriisist väljumiseks, 2013.
2 Aare Järvan. Majanduskriis Euroopas. Liberalismi Akadeemia, 27. märts 2010. [ http://www.liberalism.ee/UserFiles/File/Aare%20J%C3%A4rvan%20Riigi%20Sekkumine.pdf ] Viimati sisenetud 13.05.2013.
3 Erkki Bahovski. Delfi EL debatt: majanduskriisi põhjustas liigne usaldus. [ http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/delfi-el-debatt-majanduskriisi-pohjustas-liigne-usaldus.d?id=65458360 ] Viimati sisenetud 10.05.2013.
4 Allan Teder. Käesoleva majanduskriisi tagamaad ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Võitlus finantskriisiga, meetmed. 2013.
5 Mariann Joonas. Telegram. Euroliidu majanduskriis nõuab asjatundjate sõnul inimelusid. 27.03.2013. [ http://www.telegram.ee/maailm/euroliidu-majanduskriis-nouab-asjatundjate-sonul-inimelusid#.UZDov-SQY0h ] Viimati sisenetud 09.05.2013.
6 Euroopa Liidu infokeskus. Finantskriis ähvardab eurotsooni lõhestada. [ http://elik.1kdigital.com/finantskriis-ahvardab-eurotsooni-lohestada/ ] Viimati sisenetud 10.05.2013.
7 Allan Teder. Käesoleva majanduskriisi tagamaad ja tagajärjed. Loengumaterjalid. EU võlakriis. 2013.
8 Velda Buldas. Käesoleva majanduskriisi põhjused ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Majanduskriis Kesk- ja Ida-Euroopas ja sammud kriisist väljumiseks. 2013.
9 Erkki Bahovski. Delfi EL debatt: majanduskriisi põhjustas liigne usaldus. [ http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/delfi-el-debatt-majanduskriisi-pohjustas-liigne-usaldus.d?id=65458360 ]
10 Martin Helme. Eurokriis on vahend Euroopa Ühendriikide loomiseks. [ http://www.decivitate.ee/?news_id=1228 ] Viimati sisenetud 12.05.2013.
11 Guy Verhofstadt, Daniel Behn-Condit. Euroopa manifest – rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest. Eesti Maailmavaate Sihtasutus, 2012, lk 11.
12 Verhofstadt, Behn-Condit. Euroopa manifest, lk. 11.
13 Velda Buldas. Käesoleva majanduskriisi põhjused ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Majanduskriis Kesk- ja Ida-Euroopas ja sammud kriisist väljumiseks. 2013.
14 András Inotai. The Management of the Costs of Crisis Management Eurozone , EU 2020 and the Future of European Integration. Economic Studies, 2011/2, p. 4.
15 Ivar Raig. Sirp. Millist föderatsiooni luuakse Euroopas. 03.05.2013.
16 Martin Kala. Postimees. AK. Hea on olla eurooplane. 11.05.2013, lk. 4.
8