Eesti välispoliitiliste valikute ajaloolised mõjurid ja tänapäeva suunad (0)

Tallinna Ülikool
Ühiskonnateaduste Instituut
Haldus- ja ärikorralduse õppekava
Rahvusvaheliste suhete alused
Iseseisev töö
Eesti välispoliitiliste valikute ajaloolised mõjurid ja tänapäeva suunad
Koostaja :
Juhendaja :
Tallinn 2015
Sisukord
Sissejuhatus 3
Mõjutajad Eesti välispoliitilise suuna valikutel 3
Eesti tänased suunad välispoliitikas 5
Eesti välispoliitiline tulevik 6
Kokkuvõtte 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Eesti välispoliitika on läbi aegade olnud mõjutatud väga erinevatest teguritest ja kontseptsioonidest.
Kuulumisel Venemaa koosseisu olid välispoliitilised vaated selged. Taasiseseisvumisel 1990ndatel aastatel sai aga alguse uus ja vaba Eesti, mis tähendas ka kõikide seniste suhete, poliitikate ja prioriteetide ümbersätestamist.
Järgnevas töös on vaatluse all Eesti taasiseseisvumise perioodil kõneall olnud problemaatikad ning sellel ajastul tehtud otsuste mõju tänasele Eestile ja välispoliitikale.
Arutleme, missugused on Eesti tänased suunad välispoliitikas ning missugusteks võiksid need kujuneda tulevikus.

Mõjutajad Eesti välispoliitilise suuna valikutel

Eesti on teinud valikud riigi kursi osas ning sellega sesoses ka välispoliitika suunas juba sellest hetkest, mil toimus Nõukogude liidu lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine .
Sellest alates on toimunud rida sündmuseid , mis on tugevalt mõjutanud seda, missugusel positsioonil maailmakaardil Eesti täna on. Samuti ka seda, kes on meie sõbrad ja kes mitte nii sõbrad. Sellest tulenevalt on mõjutatud ka meie otsused, prioriteedid ja tegemised välispoliitikas ning üldisemas plaanis rahvusvahelistes suhetes.
Vaadates tagasi Eesti taasisesisvumise perioodi 1990ndate alguses võib tunduda, et Eesti tegemised välispoliitika valdkonnas olid igati loogilised ning ehk ka ainuvõimalikud.
Kui Eesti taasiseseisvus, oli riigil olemas väga selge välispoliitika, võeti vastu palju keerulisi otsuseid ning valiti Eestile selge suund. Vaadati läände ning eelkõige Euroopasse, selleks astuti ka reaalseid samme ning muudeti sisepoliitikat. Praegu tagasi vaadates võib jääda mulje, et see oli lihtne tee, et teisi võimalusi polnudki , kuid teiste Nõukogude Liidust lahkunud riikide näitel ( Georgia , Ukraina , Valgevene) on näha, et oleks saanud valida ka läänekaugem tee, mis oleks toonud ning hoidnud sõbralikemaid suhteid Venemaaga. Võib ju öelda, et valikuid oli ka rohkem, kuid reaalsuses mingeid vahevalikuid vähemalt realiseerunud ei ole – riigid jäid kas Venemaa rüppe või läksid Venemaaga tülli ning liikusid Euroopa poole ( Kirna , 2013).
Eesti puhul on ajalooliselt määrava tähtsusega aasta 1995, mil esitati avaldus Euroopa Liiduga liitumiseks. See oli selge sõnum, et soovitakse jätkata riigi suunamist Euroopa suunale.
Juba 1998 aastal alustaski Euroopa Liit Eestiga liitumisläbirääkimisi.
Tee Euroopa Liitu ei olnud lihtne, selleks oli vaja korraldada ümber ühiskond, minna üle turumajandusele ning korraldada ümber seadusandlus . See kõik nõudis aega ja raha ning eelkõige poliitilist tahet. Üks selge probleem oli oma turu ümber orienteerumine , millega kadus Venemaa turg ja toetus, mis 1990ndate aastate alguses oli suur löök kohalikele ärimeestele. Seega tekib küsimus, miks selline otsus ikkagi vastu võeti (Kirna, 2013)
Veek üks oluline mõjutaja oli Eesti liitumine NATOga, mis eristas lääneriike endisest idablokist väga selgelt. Eesti jaoks oli NATOga liitumine äärmiselt oluline just tänu agressiivse loomuga idanaabrile- Venemaale. On spekuleeritud, et sisuliselt ei oleks Eesti geograafilise positsiooniga riigil sisuliselt teist võimalust, kui kuulumine ühte- või teise liitu (Venemaa vs. Euroopa).
Vaadeldes Venemaa agressiooni Krimmis ja Ukrainas, siis tuleb tunnistada, et samalaadsete sündmsute asetleidmise tõenäosus Eestis ei oleks pelgalt meie rahva hirm vaid karm reaalsus.
Samuti võib Natoga liitumist pidada kindlasks sammuks, mis lähendas Eestit lääneriikidele veelgi .
Ka Eestil tuli vaadata ringi ja muuta oma sõprade nimistut, keda sinna jätta ja kes paigutada ümber riikide sekka, kes võiksid kujutada ohtu julgeolekule.
Julgeoleku küsimus on Eesti jaoks olnud taasiseseisvumise hetkest alates üks olulisemaid küsimusi . Mistõttu tundub, et tegeletaksegi peamiselt teemadega, mis toetavad rahu, koostööd ja diplomaatiat.
Taasiseseisvumine tähendas lisaks julgeolekula ka olulisi muudatusi majandudses, kuna Venemaa turg oli Eestile suletud ning kaubavahetust ei toimunud ning see pani raskesse olukorda kohalikud ärimehed. Siiski on Eesti suutnud hoiduda suurematest majandukrahhidest ja majanduse kokku kukkumisest.
Kui jätta kõrvale Eesti taasiseseisuvime ja suhted Venemaaga, mis tänaseni siiski meid palju mõjutavad, on välispoliitika mõjureid teisigi nagu näiteks geograafiline positsioon, rahvusvaheline olukord, riigisisene olukord ja ka maavarad - ning teised loodusresurssid, mis mõjutavad igati poliitilisi otsuseid ja rahvusvahelisi suhteid. Väikeriikide võimalused oma välispoliitikaga midagi põhjapanevalt mõjutada mastaapses kontekstis on suhteliselt väikesed,kuna lihtsalt puudub piisav mõjujõud .
Siiski Euroopa Liidus on võimalik oma seisukohti avaldada, rääkida kaasa otsustusprotsessides ning olla nö. sündmuste keskmes.

Eesti tänased suunad välispoliitikas

Tänasel päeval võib leida Eesti välispoliitilised suunad ja eesmärgid sõnastatuna viie punktina välisministeeriumi kodulehel , milleks on

Julgeoleku kindlustatus ja jagamatus, rahvusvaheliste suhete stabiilsus ja ennustatavus, mis käsitleb endas ka alameesmärgid:

• Rahvusvaheliste suhete ennustatavus ja stabiilne julgeolekuruum
  
• Julgeolekuruumi laiendamine, partnerlussuhete arendamine
  
• Tugev ja tegutsemisvõimeline NATO
  
• Tugev Euroopa Liit, sealhulgas tulemuslik EL ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ja Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP)
  
• Regionaalne stabiilsus ja koostöö; ulatuslik kahepoolne koostöö
  
• Tugev liitlassuhe USA-ga
  
• Rahvusvaheliste kriiside ennetamine ning kriisireguleerimine, osalemine kriisilahendamisoperatsioonides
  
• Uute ohtude ( terrorism , massihävitusrelvade levik, ohud küberruumist jne) tõkestamine
  

Eesti majanduse toimimise eelduste tagamine, liberaalsed majandussuhted ja majandusruum, mis omakorda seab samuti ka alameesmärgid:

• Toimiv EL siseturg
  
• Eesti majanduse usaldusväärsus
  
• Tõhus rahvusvaheline investeeringute kaitse süsteem
  
• Soodus keskkond rahvusvaheliste kaubandus-majandussuhete arendamiseks
  

Eesti isikute kaitse välismaal ja välissuhetes, mille alameesmärkideks on:

• Konsulaarkaitse asukohamaades
  
• Kdanike õiguste edendamine (reisimis-, töötamis-, viibimis- jne)
  
• Konsulaar- ja välissuhete alase info kättesaadavus
  
• Toimetulek piireületavate probleemidega
  

Eesti mõjukus ja hea maine, mille alameesmärgid on:

• Algatuslikkus rahvusvahelistes organisatsioonides
  
• Innovaatilise riigi kuvand
  
• Asjatundlikkust jagav ja globaalteemades kaasarääkiv riik
  
• Eesti hea maine
  
• Rahvusvahelist vastutust jagav ja panustav riik
  

Demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, majandusvabadusi ja arengut edendav väärtuste ruum
Seatud alameesmärkideks on:

• Demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid taotlevate rahvusvahelise õiguse normide edendamine
  
• Inimõigusi kaitsvate rahvusvahelise õiguse normide edendamine
  
• Pressivabaduse toetamine
  
• Väärtuste ruumi arengu ja kasvu, majandusliku vabaduse ja vabakaubanduse toetamine
  
• Välispoliitika eesmärke toetav arengukoostöö ühiseid väärtusi tunnustavate ja hindavate partneritega
  
• Humanitaarabi andmine
  
• Osalemine rahuoperatsioonides ja tsiviilülesehitustöös
  

Uurides erinavaid allikaid internetis ei ole aga leitav ükski teine välispoliitilne alusdokument.
Erinevatel erakondadel on küll kajastatud oma valimisplatvormidel nende välispoliitilised suunad, kuid sellega asi piirdub .
Riigikogu väliskomisjon on aastaid olnud Eesti välispoliitika suundumuste sepikojaks. See on koht meie välispoliitilise debati ruumis, kus erakondade väiksemad või suuremad erimeelsused peaksid sulanduma ühtseks poliitikaks. Aastatepikkune kogemus kinnitab, et Eesti välispoliitika tugineb laiapõhjalisele konsensusele. See on oluline eriti ajal, kui maailma suur muutumine eeldab väikeriik Eestilt järjekindlat tegutsemist oma rahvuslike huvide kaitsel ( Mihkelson , 2015)
Välismisnisteerimui lehel märgitud punktide kirjeldamisel oleks tegemist justkui kohutusliku copy -paste versiooniga, kuna suhteliselt sarnaselt on sõnastatud ka paljude teiste riikide välispoliitilised suunad.
Võimalusi, mida Eesti võiks rahvusvahelisel tasandil veel teha, on palju, kuid ükski neist ei ole ei tingimata vajalik ega ka üksteist välistav. Ainuke argument ühe suuna valikuks on ressurss, mida on vähe. Samas, kõiki suundi võib ellu viia ka väiksemal määral ja koos. Samuti ei juhtu midagi, kui välispoliitilist suunda ei muudetagi ning teemad jäävad samaks, väga üldiseks. Seega, kõige suurem erinevus 2012 ja 1990ndate vahel ongi reaalse vajaduse puudumine. (Kirna, 2013)

Eesti välispoliitiline tulevik

Et arutleda selle üle, missugune võiks olla Eesti välispoliitika, tuleks vaadata erinevaid võimalusi. Läbi aegade on olnud kõige enam kõneainet pakkunud teemadeks koostöö Läänemerel, idapartnerlus, ja ka organisatsioonides osalemise temaatika .
Eesti välispoliitika suurimaks väljakutseks nii täna kui ka nähtavas tulevikus on ühitada julgeoleku tagamine kasvavalt ebasõbralikus naabruses meie rahvusvahelise konkurentsivõime ja soodsa investeerimiskliima hoidmise ning tugevdamisega (Mihkelson, 2015)
Venemaa jätkab agressiooni ja survet läänepoolele.
Vaba maailma piiririigina tuleb Eestil võimalikult kiiresti harjuda uue normaalsusega. Ohud meie piiridel ei tohi muutuda Eesti arengupiduriks.
Seepärast peame endalt küsima, kas oleme rakendanud kõik oma välispoliitilised hoovad Eesti ees seisvate peamiste küsimuste teenimisele? Kui hästi on välispoliitiline tegevus koordineeritud meie erinevate täitevvõimu asutuste vahel? Kas meie saatkondade võrgustik ja nendele suunatud ülesandepüstitus on kooskõlas Eesti prioriteetidega? Kui edukalt oleme välispoliitika ideederikkust laiendanud koostöös meie ja rahvusvaheliste mõttekodadega? Kui edukad me oleme olnud lääneriikide ühtsuse hoidmisel ja tugevdamisel? Ja lõppeks, kas meie välispoliitika edukaks teostamiseks on piisavalt ressurssi? (Mihkelson, 2015)
Arutledes nende püstitatud küsimuste üle tekib paratamtult küsimus, kas me mitte ei alahinda oma rolli Euroopa julgeolekus? Kas meie välsipoliitika ebamäärasus ei või saada siin suureks komistuskiviks? Kui veel mõni aeg tagasi arvasid mitmed „vanad“ Euroopa riigid, et Eesti näeb Venemaas tonti, mida reaalselt ei eksisteeri, siis peale Ukraina sündmusi on jõudnud ka Läänemaailma teadvusesse Venemaa, kui reaalne sütikpomm otse meie aia taga.
Nii Eesti, kui ka paljud teised endised Nõukogude liidu riigid omavad hulgaliselt kogemusi Venemaaga, seetõttu on oluline jätkata ühiseid diskussioone ja konsulteerimis, püüda olla samm ees suurest idanaabrist ning omavahelises koostöö jõus õõnestada ka Venemaa usku oma kõikvõimsusesse.

Kokkuvõtte

Eesti on iseseisev juba üle kahekümne aasta. Ollakse saavutanud demokraatia ning kuuluvus paljudesse olulistesse läänemaailma organisatsioonidesse.
Siiski ei saa me muuta oma geaograafilist paiknemist. Olles Euroopa idapoolsemaid piire ning suure Venemaa ideaalne aknake vaatamiseks Euroopasse, ei ole võimalik alahinnata meie välispoliitilisi suundumusi ning julgeoleku küsimust selle osana.
Eesti välsipoliitika näib olevat suhteliselt olematu. Lisaks Välisministeeriumi lehel olevale viiele punktile eksisteerib reaalne vajadus täiendavate põhjapanevate dokumetide ja tegevuskavade väljatöötamiseks. Siinkohal seisab Eesti oma väiksuses silmitsi robleemiga ressursside puudumises, seega tuleks hinnata, kas jätkata samade suundadega välispoliitikas või suunata rohkem ressursse ning keskenduda kasumlikele ja põletavatele temaatikatele.

Kasutatud kirjandus

Kirna, C. (2013). Eesti välispoliitika tulevikuväljavaated. Acta Politica Estica nr 4/ 2013.
Mihkelson, M. (märts 2015. a.). Eesti vajab aktiivsemat välispoliitikat. Diplomaatia.