Oleme Euroopa Liidu liikmed, mis on see meile andnud? (2)

Eesti on Euroopa Liidu liige. See on meile andnud nii palju eeliseid kui ka toonud terve hulga uusi kohustusi, millega Eesti veel päris harjunud pole.
Me saame ennast nüüd, Euroopa Liidu liikmena, tunda natukenegi turvalisemana, eriti
Arvestades hiljutisi suhete teravnemisi Venemaaga. Aga see turvalisus ei tule tasuta, tänu sellele turvalisusele peavad meie sõdurid käima välismissioonidel. Selles maailmas teadagi ei ole tasuta eineid.
Kõige suurem pessimist võib väita, Euroopa Liiduga liitumise ja selle liikmeks olemisega kaasnevad liig suured kohustused, aga tegelikult võib öelda, et liitudes sellise suure poliitilise ühendusega, kindlustasime me enda riigi säilimise, olgu rahvusliku identiteediga nii nagu on.
Eesti liitus Euroopa liiduga 2004ndal aastal, peale seda on tekkinud juurde palju kohustusi ja ülesandeid.
Seoses liitumisega on avanenud Eestil võimalusi rääkida kaasa ELi poliitikate kujundamises ning menetleda ELi õigusakte. Eesti Euroopa Liidu suunaline poliitika väljendub valitsusametnike ning ministrite poolt ELi otsustusprotsessis esitatavates seisukohtades, ELi teemalistes sõnavõttudes ning erinevates strateegiadokumentides.
Milline on Eesti jaoks liitumise protsess olnud, eelkõige silmas pidades kolmandat sektorit?
Üldiselt sõltub riigi astumine või mitteastumine uute ühenduste liikmeks eelkõige rahva usaldusest oma juhtidesse, sest nemad juhivad riigi astumist või mitte astumist Euroopa Liitu. Usaldus on siin oluline märksõna, et Euroopa Liidus viibida.
Kahtlemata on Euroopa Liiduga liitumise protsess kolmandale sektorile väga palju andnud: eelkõige tuge ja usku, et kodanikuühiskonna kaasamine ja areng on Euroopa riigiks saamisel ja sellena püsimisel hädavajalik. Liitumisprotsess ja Euroopa tavad on andnud meile indu tugevneda ja osaleda siseriiklikes debattides. Ilma ühinemisprotsessita oleks meil kahtlemata vähem eneseusku ja meie eesmärgid oleks vähem ambitsioonikad. Me pingutaks vähem oma tegevussuutlikkuse ja meie seisukohtade arvestamise nimel- et ühine tulevik oleks ka meie nägu. Ning ilmselt poleks meil selleks ka mingeid võimalusi, mis meil täna on.
Meil on ühtne turg, 13 liikmesriigis kasutusel olev ühisraha euro ning meist on saanud üks maailma suuremaid kaubanduspartnereid. EL-i ainulaadse “pehme jõu” tõttu tuntakse tema suhtes rahvusvahelisel areenil märkimisväärset lugupidamist ning tal on võimalik maailmas toimuvaid sündmusi otsustavalt mõjutada.
Euroopa Liit on tähendanud paremat elu-, töö- ja hariduskvaliteeti. Oleme loonud Euroopa viisi asju ajada, mis ei ole ei Ameerika, Venemaa ega Hiina viis. Meil on sotsiaalse mõõtmega turumajandus ja jätkusuutlik areng. Kuid Euroopa ei tähenda vaid turgu ja kauplemist. Euroopa viis on meile andnud ka soolise võrdõiguslikkuse, diskrimineerimisvastase poliitika ning inim- ja kodanikuõiguste enneolematu kaitstuse. Lühidalt – paljude eurooplaste jaoks on liit tähendanud lootust ja võimalusi.
Kõik see on väga hea, tegelikult palju parem, kui asutajaliikmed oleksid iial osanud loota . Samas ei piisa sellest, hajutamaks kahtlusi , et EL-il on võhm väljas. Kindlasti on osaliselt põhjuseks ummik , kuhu on jõudnud läbirääkimised põhiseaduslepingu eelnõu üle.
Tegelikult võiks EL toimida palju paremini. Kui analoogiat kasutada, siis EL-i praegune toimimine meenutab äärmiselt koguka inimese jõupingutusi end kitsastesse riietesse mahutada.
Eesti regionaalpoliitika muutused peale Euroopa Liiduga liitumist.
Eesti regionaalpoliitika tähtsaim muutus pärast Euroopa Liiduga liitumist on võimalus taotleda raha Euroopa Liidu tõukefondidest ja neid vahendeid võimalikult efektiivselt kasutada. Enamik Eesti maakondadest on vähem arenenud kui tänase Euroopa Liidu regioonid. Seetõttu on õigustatud Euroopa Liidu regionaalpoliitilise toetuste suunamine üle kogu Eesti, mitte ainult teatud probleempiirkondadesse.
Euroopa Liidu tõukefondidest saadav raha on suunatud kohalike ja regionaalsete arendusprojektide teotamisele kogu Eesti territooriumil. Kohaliku algatusvõime ja oskuste tugevdamiseks, kohalike ja regionaalsete arengukavade ning strateegiate tähtsuse kasvatamiseks ning olulist regionaalset mõju omavate harupoliitikate tugevamaks koordineerimiseks on Eestil võimalus Euroopa Liidu raha kasutada. Osad piirkonnad Eestis vajavad seda väga.
Euroopa tulevik sõltub nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus tehtud (tehtavatest) otsustest. Eesti jaoks oli üks tähtis otsus Liitumine ELiga. Referendum toimus 14. septembril 2003.
Minu nägemuse kohaselt on Euroopa Liidust viiekümne aasta pärast saanud üks ainulaadne riik. Teda kutsutakse siis Euroopa Ühendriikideks ning koosneb sama paljudest osariikidest, kui on praegu riike Euroopas, ehk siis neljakümne kuuest. Igas osariigis on säilinud oma keel ning tavad, mille järgi seda konkreetset osariiki tuntakse. Ühtseks on aga muutunud seadused, rahaühikuks on euro ja piirid osariikide vahel on täiesti vabalt ületatavad. Lisaks osariikide omavalitsustele on olemas ühtne riigivalitsus, mis koosneb iga osariigi esindajatest. Riigikord on demokraatlik.
Minu arvates peaks rohkem rääkima Euroopa Liidu kasulikkusest Eestile, kuigi on ka ohtusid nagu näiteks rahvusliku identiteedi kaotus.
Kasutatud materjal:
Internet : ( www.riigikogu.ee, www.europa.eu jne.)
Ajalehed: Eesti Päevaleht, Postimees, Äripäev