Lydia Koidula * Sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen * Sündis 24. detsembril 1843 Vana-Vändras * Suri 11. augustil 1886 Kroonlinnas * Johann Voldemar Jannseni tütar * Lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli * Väljendas loomingus ärkamisaja aateid * Lydiale andis lisanime ,, Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson * Lydia abiellus läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoniga * Lydia sünnitas kokku neli last Eduardile * Suri rinnavähki ning maeti Kroonlinna * Oma aja luule suurkuju * ,, Vanemuises" lavastas oma näidendeid (,, Saaremaa onupoeg" , ,, Säärane mulk") * Pani aluse eesti teatrile * Jutulooming lähtub põhiliselt võõreeskujudest * Tuntuimad luuletused on ,, Emasüda" ja ,, Mu isamaa on minu arm"
Lydia Koidula K.S. Lydia Koidula Lydia Koidula sündis 24. detsember 1843. Koidula nimi tuli Carl Robert Jakobsonilt Esimene Eesti naispoeet, ajakirjanik ja näitekirjanik. Johann Voldemar Jannseni ja Juliana Emilie Kochi tütar. Õppis Pärnu saksa kõrgemas tütarlastekoolis. Sooritas Tartu Ülikoolis koduõpetaja eksami. Abistas isa ajalehetöös. Abiellus 1873. Eduard Michelsoniga. Suri 11. august 1886. Looming Suur luulekuju. Romantiline isamaalaulik. Pani aluse Eesti teatrile. Eesti rahvusliku liikumise sümbolkuju Looming lähtus võõreeskujudest. 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd, üle 300 luuletuse. Lydia Koidula mälestussammas Koidula pargis, Pärnus Kasutatud kirjandus http:// www.puhkaeestis.ee/et/lydia-koidula-malestussammas?site_preference=no rmal
Referaat Lydia Koidula -Eesti rahvusliku teatri rajaja Aru 2013 Lydia Emilie Florentine Jannsen, (24.detsember 1843-11.august1886), kirjanikunimega Lydia Koidula on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna tegelane. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. 19.veebruar 1873 abiellus ta Eduard Michelsoniga. Tal oli ka kolm last, kaks tüdrukut ja üks poiss. Ta suri 1886. aastal rinnavähki. Vanemuise selts asutati 1865. aasta rahvusliku liikumise- ja kultuuritegelase Johann Voldemar Jannseni eestvõttel. Liikmeskonda kuulus eesti vaimueliit: Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Heinrich Rosenthal, Lydia Koidula. Vanemuise seltsis oma näidendeid (,,Saaremaa onupoeg", ,,Säärane mulk", ,,Kosjakesed") lavastades pani ta aluse Eesti tearile.
"Kivirist" Tartu (1863-1873) · Looming -Luulekogud "Vainulilled" "Emajõe ööbik" -Näidendid "Saaremaa onupoeg" "Säärane mulk e. ..." "Kosjakased" "Kosjaviinad" Vanemuine · Eesti Postimees · Eesti teatri algus 1870 -Vanemuine "Saaremaa onupoeg" L. Koidula lavastuses · Kirjavahetus Fr. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoniga. Kroonlinn (1873-1886) · Abielu sõjaväearst Eduard Michelsoniga -Lapsed: Hans, Hedwig, Anna · Hällilaulud · Raske haigus ja surm 1886. a. · Soov puhata Eestimaa mullas Ema kombel kinni kata Lapse tuksuv rind siis sa: Eesti muld ja Eesti süda- Kes neid jõuaks lahuta! Tallinn · L. Koidula ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule 1946. a. Küsimused. · Kus sündis L. Koidula? · Millise hariduse sai?
• Ema – Annette Juliana Emilie Jannsen (1821-1890) Elulugu • Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. • Sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. • Lydia oli oma isa lähimaks abiliseks ajalehtede väljaandmisal -Pärnus „Perno Postimees“ -Tartus „Eesti Postimees“ Elulugu • Pärast abiellumist Eduard Michelsoniga asus Lydia koos mehega elama Kroonlinna, kus ta päriselt ei kohanenudki. • Kogu ta abieluaegne luule on täis igatsust Estimaa järele. • Ta suri 43-aastaselt ja maeti Kroonlinna, kust 1946. aastal toodi ta põrm Tallinna ning maeti Metsakalmistule. Lydia Koidula monument Pärnus Looming • Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. • Kirjutas jutte, näidendeid, ajalehetekste, ka muusikat oma näidenditele.
· Kirj. Häid saksa keelseid kirjandeid · Kannatas kehva tervise pärast · Tartu ülikooli juures omandas koduõpetaja kutse · Oli isale abis postimehe väljaandmisel · 1863. A sai temast Eesti Postimehe toimetaja · Boheemlaslik(muretu eluviisiga haritlane) kirjaneitsi · Tutvused Kreutzwaldi , Hurda ja Jakobsoniga · Osalemine Vanemuise seltsi tegevuses · Vaevas suur koormus seltsi tegevuses · 1873 abiellus arstiteaduse üliõpilase E. Michelsoniga, lahkus eestist · Kroonlinnas igatses Eestimaad · Kirj. Näidendeid ja luuletusi · Elu Austrias ja Saksamaal · 3 lapse ema, poeg Hans suri noorena · 1882 diagnoositi rinnavähk · Esialgu maeti Kroonlinna poja kõrvale · 1946 toodi säilmed Metsakalmistule LOOMING · Kirj. Üle 300 luuletuse, 86 proosatööd, 7 artiklit, 4 näidendit · Arhiivi hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumis · Ajalehes kirj. : 1) isa dikteerimise järgi artikleid
Koidula ema oli Sakslanna ja seetõttu räägiti Jannsenite perekonnas enamasti Saksa keeles ja Koidula Eesti keele oskus lapsepõlves kesine. 1850 Kolisid Jannsenid Pärnusse. Enne Pärnusse kolimist õpetas Koidalt kodus isa. 1854-1861 õppis ta saksakeeles Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. Koidula sa kõrgeima hariduse, milleni naised sel ajal võisid jõuda. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869 1973.aastal abiellus Koidula saksastunud kätlase Eduard Michelsoniga. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar Hedwig-Hedda ja tütar Anna .1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas. Luule moodustab Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa
· Sündis 24. Detsember Vändras 1843. aastal. · Isa oli eestlane. · Ema oli sakslanna. · Kodukeeleks oli saksa keel. Hariduskäik · Isa õpetas kodus lugemist ja arvutamist. · 1854. aastal lõpetas ta Pärnu tütarlastekooli. · Esimesed luuletused olid saksa keeles. · 1862. aastal lõpetas TÜ Abistas isa "Perno Postimehe" ja "Tartu Postimehe" juures. Abielu · 1873. aastal abiellus Eduard Michelsoniga Kroonlinnas. · Nad said kolm last Hedda, Anna, Hansu. Koidula surm · Lydia Koidula suri aastal 1886 vähki. · Maeti Kroonlinna · 1946. aastal ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule. Põhilised luuleteemad · Isamaaluule · Loodusluule · Armastusluule · Mõtteluule Lydia Koidula luuletused Ema süda Kadunud Üks paigake siin ilmas on Küla vainul väike oja voolab,
Lydia sünis 24.detsembril 1843 Vana-Vädnras.Lydia oli eesti kirjaniku J.V.Jannseni tütar.Lydia sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen.Lisanime ,,Koidula" andis ärkamisajategelane C.R Jakobson,kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutisi.19.novembri 1873 abiellus Lydia läti rahvusest üliõpilasega Eduard Michelsoniga. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar Anna. Koidula suri 1886. Aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 t oodi tema põrm Tallinnase ja sängitati Metsakalmisutle. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.
Lydia Koidula Elulugu Sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen Sündis 24.detsemberil 1843 Vana-Vändras 11.august 1886 suri Kroonlinnas Lisanime ,,Koidula" sai Lydia ärkamisaja tegelaselt Carl Robert Jakobson 19. veebruaril 1873 abiellus Lydia lätlasest Eduard Michelsoniga Lydia sünnitas Eduardile kaks tütart ja kaks poega Lydia suri rinnavähki ja ta maeti Kroonlinna Pani aluse Eesti teatrile Haridus Aldhariduse sai Lydia isalt 1861. aastal lõpetas ta Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. 1862. aastal sooritas Koidula Tartu Ülikooli juures koduõpetaja diplomi saamiseks eksami Pärnu Alustas omaenda raamatukogu rajamist Aitas isa ,, Pärnu Postimehe" sisustamisel
detsembril 1843 Vana-Vändras Suri 11. augustil 1886 Kroonlinnas rinnavähki Johann Voldemar Jannseni tütar Tegevused Lydia Koidula oli: Luuletaja Jutu- ja näitekirjanik Ajakirjanik Eesti teatri rajaja Eesti rahvusliku liikumise sümbolkuju Lydia Koidula perekond Isa - Jaan Jensen ( kirjanikunimega Johann Voldemar Jannsen Ema - Emilie Jannsen Õde - Eugenie Vennad- Julius, Leopold, Harry ja Eugen Perekond 21. novembril kihlus Lydia Eduard Michelsoniga 1874 sündis neil poeg Hans Voldemar 1876 sündis teine laps - tütar Hedving 1878 tuli ilmale teine tütar Anna Haridus Alghariduse sai ta isalt 1854 1861 Pärnu Linna Tütarlastekool Kodukooliõpetaja eksamid Tartu Ülikoolis Kirjanikuelu Rajas Pärnus enda raamatukogu Aitas kaasa Pärnu Postimehe ja Eesti Postimehe toimetamisel Lydia Koidulal ilmus hulgaliselt erinevaid raamatuid Luulataja
1854.a kolis ta perega Pärnusse ja hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis.1862.a sooritas ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest rohkem tegelema ajakirjandustööga, aidates isal Johann Voldemar Jannsenil algul Pärnus , hiljem Tartus ajalehte toimetada. Lydia Koidula hakkas tegelema ka oma kirjaniku tööga. Oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega. 1873.aastal abiellus ta sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kellega koos läks Lydia Koidula elama Kroonlinna. 1874.aastal sündis Lydia Koidula vanim laps poeg Hans-Voldemar ning ta suri 29.juulil 1878.aastal. 1876.aastal sündis tütar Hedwig-Hedda, kes suri oktoobris 1941. 1878.aastal sündis tütar Anna, kes suri 27.detsembril 1965.aastal. Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa moodustab luule. 1866.aastal ilmus tema esimene luuletuskogu ,,Waino-Lilled". Teine kogu ,,Emajõe ööbik",mis ilmus 1867.aastal , pani aluse Koidula
1854.a kolis ta perega Pärnusse ja hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis.1862.a sooritas ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest rohkem tegelema ajakirjandustööga, aidates isal Johann Voldemar Jannsenil algul Pärnus , hiljem Tartus ajalehte toimetada. Lydia Koidula hakkas tegelema ka oma kirjaniku tööga. Oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega. 1873.aastal abiellus ta sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kellega koos läks Lydia Koidula elama Kroonlinna. 1874.aastal sündis Lydia Koidula vanim laps poeg Hans-Voldemar ning ta suri 29.juulil 1878.aastal. 1876.aastal sündis tütar Hedwig-Hedda, kes suri oktoobris 1941. 1878.aastal sündis tütar Anna, kes suri 27.detsembril 1965.aastal. Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa moodustab luule. 1866.aastal ilmus tema esimene luuletuskogu ,,Waino-Lilled". Teine kogu ,,Emajõe ööbik",mis ilmus 1867.aastal , pani aluse Koidula
Lydia Koidula luulekogu ,,Vainulilled" 1866 ja ,,Emajõe ööbik" 1867 Lydia Koidula kohta: Sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen Eluaastad 18431886 Isa Johann Voldemar Jannsen (ajaleht ,,Postimees" asutaja (1857)) Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. 1873. aastal asus elama Kroonlinna kihlatuga Eduard Michelsoniga. Nüüd kirjutas Lydia palju kodumaa igatsusest. Väidetavalt põletas mees osa Koidula luulest. Kroonlinnas lõppes Koidula elu rinnavähi tõttu. Olulisemad teosed: Luuletused: ,,Mu isamaa on minu arm" ,,Kodu" ,,Emasüda" Raamatud: 1866 ,,Vainulilled" 1867 ,,Emajõe ööbik" Rühmitan ja analüüsin luuletuste sisu: ,,Kevade and" on loodus luuletus, mis kirjeldab kevadet. Luuletus on kirjutatud vaimustavas meeleolus ja tohutus kevadeootuses.
................... juhendamisel.Pärnus alustas Koidula õpinguid....................................1854.aastal.Isa hakkas Pärnus välja andma ajalehte".......................................".Selles ajalehes avaldas Koidula .................. .Pärast tütarlastekooli lõpetamist sooritas ta 1862.aastal Tartu Ülikoolis ................................... eksami .Tartus ilmus Jannseni ja Koidula juhendamisel ajaleht"...................................".1873.aastal ta abiellus Eduard Michelsoniga ja nad kolisid......................... .Kuidula väga igatses ............................. järele.Koidula suri.................... .aastal.Algul ta maeti .........................,aga 1946.aastal toodi ta põrm .................................. . Tööülesanne nr 3. 10 väidet Koidula elust.Vasta "jah" või "ei". 1.Koidula neiupõlvenimi oli Michelson. 2.Ta oli esimene naisluuletaja. 3.Tema lapsepõlvekodu on Vändras. 4.Koidula töötas ajalehes"Perno Postimees"ja "Eesti Postimees". 5
"Teosed", "Luuletused","Löö, süda, õitsele!" Tema luuletusi: "Mu isamaa on minu arm","Kodu" ,"Emasüda" • Lydia Koidula luuletusi kannab lennukas, kirglik paatos, mille taga on tunda suurt tundejõudu. Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mälestusrikas lapsepõlv Vändras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud. • Abielu • 1873. aastal abiellus Koidula sõjaväearst ja naiste Eduard Michelsoniga ning asus elama abikaasa töökohta Kroonlinna. • 1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis. • Tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega. • Koidula suri ja maeti Kroonlinnas. Kuuskümmend aastat hiljem toodi ta põrm sünnimaale ning sängitati Tallinna Metsakalmistule. KODU Meil aia-äärne tänavas, kui armas ole see! kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga,
1854.a kolis ta perega Pärnusse ja hakkas õppima Pärnusaksa tütarlastekoolis. 1862.a sooritas ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest rohkem tegelema ajakirjandustööga. Lydia Koidula oli J. V. Jannseni vanim tütar.Luuletuste ja juttude kirjutamist alustas ta ,,Perno Postimehe" juures, kus ta töötas isa abilisena. Oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega. 1873.aastal abiellus ta sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kellega koos läks Lydia Koidula elama Kroonlinna. 1874 sündis Lydia Koidula vanim laps poeg Hans-Voldemar (suri 29 juulil 1878). 1876. aastal sündis tütar Hedwig-Hedda, kes suri oktoobris 1941. 1878.aastal sündis tütar Anna, kes suri 27.detsembril 1965. Lydia Koidula suri 11. augustil 1886.a ja ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946.aastal toodi ta põrm Eestimaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Teosed ja looming
Ta sündis Vändras. Õppis isaga kodus. 1854 hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis. Sealt on pärit esimesed kirjanduslikud katsetused. Ta tõlkis ja mugandas saksa keelest jutte isa ajalehe ,,Perno Postimees" tarbeks. 1862. sooritas Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami (pärast koolilõpetamist). Tema peamiseks tegevus alaks sai isa ajalehe ,, Eesti Postimees" väljaandmine ja kirjanikutöö. 1873. abiellus Koidula sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kes suunati pärast õpinguid Tartu Ülikoolis tööle Kroonlinna. Koidula jäi kodumaad igatsema see väljendus ta luuletustes. 1886. suri Koidula ja maeti Kroonlinna kalmistule. 1946. toodi luuletaja põrn Eestimaale ning sängitati Tallinna Metsakalmistule. Koidula oli ärksa loomuga: ta tundis huvi ühiskonna- ja kultuuriprobleemide vastu, oli kirjavahetuses J.Hurda, C.R Jakobsoni, Fr.R, Kreutzwaldi, A.Almbergi jt-ga; osales laulupeo ettevalmistamises,
loomingulist arengut. 1860. aastate teisel poolel kujunes Koidulast rahvusliku liikumise taotluste ja patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja Eesti luules. Ta tõusis silmapaistvale kohale kujunevas Eesti kultuurielus tänu hoogsele osavõtule "Vanemuise" seltsi tegevustest, pidev luuletuste ja juttudega esinemine, kirjavahetus Soome ja Saksa literaatidega. 1873. aastal abiellus Lydia Koidula Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga (1845-1907) ning asus koos mehega elama Kroonlinna. Kuid ka Venemaal elades ei kaotanud ta sidet kodumaaga. Ta jätkas oma loomingulist tegevust ning käis sageli Eestis. Kuid kestev eemalolek kodumaistest oludest ning ühekülgne informatsioon omastelt muutsid oluliselt Koidula väljavaateid ning mõtteviisi. Koidula tervis halvenes äkitselt 1882. aastal. Oma viimased eluaastad veetis ta võideldes vähktõvega. 11.augustil (30. 07.) 1886. aastal ta suri
1854.a kolis ta perega Pärnusse ja hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis. 1862.a sooritas ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest rohkem tegelema ajakirjandustööga, aidates isal J. V. Jannsenil algul Pärnus , hiljem Tartus ajalehte toimetada. Lydia Koidula hakkas tegelema ka oma kirjaniku tööga. Oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega. 1873.aastal abiellus ta sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kellega koos läks Lydia Koidula elama Kroonlinna. Tegi koos mehega pika reisi Saksamaale, kirjutas endiselt jutte ja luuletusi, mida avaldas peamiselt "Eesti Postimehes". 1874 sündis Lydia Koidula vanim laps poeg Hans- Voldemar (suri 29 juulil 1878). 1876. aastal sündis tütar Hedwig-Hedda, kes suri oktoobris 1941. 1878.aastal sündis tütar Anna, kes suri 27.detsembril 1965. Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa moodustab luule. 1866.aastal ilmus tema esimene
—Jah, muidugi, mu laps, sina oled ju eesti lapselaps, kes sulle seda keelab?” Tartu periood ● 1863 kolis Koidula Tartusse Tiigi tänavale ● 1865 “Vanemuise” seltsi asutamine ● 1867 pakub C. R. Jakobson Lydiale kirjanikunimeks KOIDULA ● 1869 üldlaulupidu ● aitas isal toimetada “Eesti Postimeest” ● ilukirjanduslik tegevus ● 1870 pani aluse eesti rahvuslikule teatrile ● Kirjavahetus Fr. R. Kreutzwaldiga Elu Kroonlinnas ● 19.02.1873 abiellus Eduard Michelsoniga ● Koliti Kroonlinna ● 18.07.1874 sünnib poeg Hans Voldemar (suri 29.07.1878 diftreeriasse) ● 02.06.1876 sünnib tütar Hedvig ● 23.01.1878 sünnib tütar Anna ● 1884 veebruaris sünnib surnult poeg Max ● Lydia Koidula suri rinnavähki 11.08.1886 Kroonlinnas ● 1946 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule Koidula looming Raamatud, luulekogud: ● 1866 "Vaino-lilled" ● 1867 "Emajõe ööbik" (terviktekst) Proosa: ● 1868 “Enne ukse lukutamist”
Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydia Jannsenile C. R. Jakobson (1867). Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti. Pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol 1869 esitati laule tema sõnadele, ta ise jäi peokülalistele meelde "kui ilmutus kõrgemast maailmast". Koidula abiellus 1873 arstiteaduskonna lõpetanud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Tegi koos mehega pika reisi Saksamaale, kirjutas endiselt jutte ja luuletusi, mida avaldas peamiselt "Eesti Postimehes". Lydia Koidula suri 43 aastasena 1. aug 1986 vähki. tema põrm maeti Kroonlinna, 1946 korraldati selle ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule. Koidula tähendus eesti rahvuslikus identiteedis on ülisuur, tema romantiline isamaalüürika - luuletused "Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani", "Jutt" jpt - on 150 aasta jooksul olnud eestlaste
kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Kuigi esimesed kirjanduslikud katsetused on pärit ajast kui Koidula veel Pärnus elas, siis rohkem hakkas ta luuletuste kirjutamisele aega pühendama Tartus elades. 1873. aastal abiellus Koidula sõjaväearsti Eduard Michelsoniga, kes suunati pärast õpinguid Tartu Ülikoolis tööle Kroonlinna. Koidulal ja Michelsonil oli 3 last, Hans Voldemar, Hedvig ja Anna. Hans Voldemar sündis 1874. aastal, kuid suri nelja aasta pärast leetrite tõttu. Esimese tütre Hedvigi sünnitas Lydia Koidula 1876. aastal Tallinnas ning teine tütar Anna sündis 1878. aastal Viinis. Lydia Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946. aastal
1863.a. lõpul asus perekond elama Tartusse, kus Jannsen hakkas välja andma ,,Eesti Postimeest". Koidula oli pidevalt tegev ajalehe ja eriti selle kirjaliku osa talitusetööst. Koidula tundis ergast huvi ühiskondliku elu sündmuste ja tollal elavneva rahvusliku liikumise avalduste vastu. Hoogne osavõtt ,,Vanemuise" seltsi tegevusest, eriti näitemängude korraldajana, pidev esinemine luuletuste ja juttudega. 1873. aastal abiellus Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga (1845-1907) ja asus koos mehega Kroonlinna, kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga, ta jätkas oma loomingulist tegevust, käis sageli Eestis, suhtles Peterburi eestlaste ning eestisõbralike teadlastega. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg'is ja Viinis. Kestev lahusolek kodumaistest oludest ja ühekülgne
nagu sina seda tegid alguses.". Neiu jumaldas tähelepanu ja seetõttu hakkas ta suhtlema Paralepaga, kes teda imetles ja komplimente pildus. Just nimelt tänu sellele hakkasid Karin ja Indrek teineteisest kaugenema, kumbki ei soovinud enam oma tunnetest rääkida. Indrek üritas Kariniga rahulikult ja kannatlikult rääkida, kuid just see rahu mehe juures muutis naise veel raevukamaks. Ka tuntud luuletajanna Lydia Koidula suhe Eduard Michelsoniga leidis kurva lõpu. Nende suhet mõjutas kõvasti naise vähkihaigestumine ning lapse surm. Kroonlinnas elamine oli Koidula jaoks väga raske ja vastuoluline. Seetõttu lõppes kahjuks ka nende suhe. Ema on tahes-tahtmata inimese elus üks tähtsamaid ja kallemaid inimesi. Tõenäoliselt ei suuda ema armastust mitte miski muuta, ka kõige suurem ja räigem kuritegu mitte. ,,Tõe ja õiguse" III osas õpetasid Indrekut Mari piinad elus kannatama. Noormees üritas mõistlikult
Seetõttu kaugenesid Karin ja Indrek üksteisest, nad ei rääkinud oma soovidest ja ootustest teineteisele. ,,Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks inimene käepärast võtta, kui tuleb riidlemisi," iseloomustab kõige paremini nende suhet. Abikaasad suhtlesid omavahel pigem riieldes kui niisama rääkides. Indrek üritas Kariniga rahulikult ja kannatlikult rääkida, kuid just see rahu mehe juures muutis naise veel raevukamaks. Ka tuntud poetessi Lydia Koidula suhe Eduard Michelsoniga lõppes õnnetult. Nende vahelist suhet mõjutas ühe lapse surm, suur koduigatsus ja naise vähkihaigestumine. Kroonlinnas elamine oli Koidula jaoks väga raske ja vastuoluline. See viis ka nende suhte lõpule. Ema on tahes-tahtmata inimese elus üks tähtsamaid ja kallemaid inimesi. Ema armastus on piiritu, millele võib elu lõpuni tänulik olla. ,,Tõe ja õiguse" III osas ütles Liine Indrekule: ,,Mis on meil emaga võrreldes viga ? Mitte midagi
Tartu perioodil elab üle oma 1. tõsise armumise, kust tulevad ka esimesed pettumised, mis kajastuvad ka tema armastusluules. 2.õnnetu armastus: Anti Almberg. Nad said kokku 1.laulupeol Kui mees sai aru, et Koidula tahab abielluda, katkestas ta kirjavahetuse ja kadus tema elust. Koidula oli siis 27- aastane ja see tähendas, et ta oli juba vanatüdruk. Koidula teeb oma elus sundkäigu ja 1872 abiellub Läti-Sakslasega Eduard Michelsoniga. See oli sokk eesti rahva jaoks. 1873 17.veebruaril kell 11 abielluvad noored Jannsenite kodus suhteliselt vaikselt ja väheste inimestega. Peale pulmi kolisid nad kroonlinna, kus Michelson sai sõjaväe arsti koha. Koidula 1. laps Hans Voldemar sureb sarlakite tagajärjel. 1876 sünnib tütar Hedvig. Michelson saab Viini stipendiumi ja Koidula ja nende tütar lähevad kaasa. Seal sünnib kolmas laps,tütar Anna. Hedvig sureb Leningradi blokaadi ajal Anna läheb Itaaliasse Firenzesse
sisustamisel;samuti tuli temal teha ka suurem osa talitusetööst.Koidula tundis ergast 2 huvi ühiskondliku elu sündmuste ja tollal elavneva rahvusliku liikumise avalduste vastu. 1860. a-te teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja demokraatliku suuna patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti luules. 1873.a. abiellus L.Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga ja asus mehega Kroonlinna elama,kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga,vaid ta jätkas oma loomingulist tegevust ning käis tihti Eestis. [3 lk.211] Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans- Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876
Lydia lõpetas Pärnu tütarlaste kooli, sooritas ta 1862. aastal Tartu ülikooli juures nn suure eksami ja sai koduõpetaja kutse. 1860. aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti luules. 1863. aastal kolis perekond Tartusse, kus Jannsen hakkas välja andma "Eesti Postimeest". Ka Lydia oli tegev ajalehetöös. Koidula abiellus 1873. aastal Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga ja asus koos mehega Kroonlinna elama, kuhu mees oli saanud sõjaväearsti koha. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg'is ja Viinis. 1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis ning tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega. Koidula suri ja maeti Kroonlinnas. 60. surmaaastapäeva puhul toodi lauliku põrm Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule augustis 1946.
V Jannsen välja andma ajalehte Pärnu Postimees ja õige pea sai Koidulast isa abiline lehe juures, ta aitas isal algul Pärnus, hiljem Tartus Eesti Postimeest toimetada. Ajakirjanikutöö kõrvalt osales Koidula aktiivselt Tartu kultuurielus. 1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar Hedwig-Hedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale
Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen) sündis 24. detsembril 1843. aastal Vändras köstri ja kihelkonnakooliõpetaja J. V. Jannseni tütrena. Ta õppis aastatel 1854-1861 Pärnu tütarlastekoolis. Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena "Perno Postimehe" ja 1863 aastast Tartus "Eesti Postimehe" toimetuses. 1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886. L. Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patrioodil lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino-Lilled" (Vainulilled) 1866
osas Lydia Koidula.1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, suri 10 aastat hiljem. Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen)1843.(Vana-Vändra)- 1866(Kroonlinn) Lydia lõpetas Pärnu tütarlastekooli ning pärast seda oli oma isal, Jannsenil, abis ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa ärkamisaja sündmustest ning kajastas seda ka oma loomingus. Lydia lisanime ''Koidula'' andis C.R.Jakobson talle, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutisi. 1873 ta abiellus Eduard Michelsoniga ning nad asusid elama Kroonlinna. 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sündis Lydial Tallinnas tütar, kelle nimeks sai Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale ka teine tütar Anna. Koidula suri 1866. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna, aastal 1946 toodi tema põrn Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Koidula pani oma näidenditega aluse Eesti teatrile. Carl Robert Jakobson(Linnutaja)1841(Tartu)-1882(Kurgja)
oma rahva teenimisele.Soomes oli temast mõni aasra noorem Antti Almberg-ajalehetoimetaja ja some rahvuslane.Nende kirjavahetus algas Almbergi initsiatiivil ja ühe korra said nad ka kokku-siis,kui Koidula tegi koos isa ja vennaga suure Soome-reisi.Koidula ja Almbergi kirjavahetus on säilinud ja raamatuna välja antud.See on vaimuinimeste kiriromaan.Soome-reisilt tagasi tulles kihlus ta justkui kompensatsiooniks saksastunud lätlase eduard Michelsoniga,kes õppis Tartu arstiks.Pärast abielu sõlmimist 1873.a asus noorpaar Kroonlinna,kuhu mees sai sõjaväearsti koha.Kroonlinn oli tol ajal Peterburi eeslinnaks.Koidula ei kohanenud seal,talle ei piisanud ainult pereelust ja lastest.Kogu tema abieluaegne luule on täis igatsust Eesti järele. 1873-1886,abiellumisest surmani,oli Kroonlinn Koidula kodu.Koidula ise sai kohe peale Kroonlinna saabumist aru,et tema mõistatuslikku süüd eesti rahva ees ei korva enam miski.Ta läks Kroonlinna kodu
Ta lõpetas Pärnu tütarlastekooli ja peale seda abistas isa ajalehetöös. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi. Lydia oli üks esimestest neist naistest,kes soovisid pääseda meeste võimu alt,et eksisteeriks võrdõiguslikkus. Sellega on tema sööbinud Eesti ajalukku. Aastal 1873 19. veebrualil abiellus Lydia Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoniga ning asusid elama Kroonlinna. 1874 sündis Lydiale esimene laps Hans Voldemar, 1876 sünnitas Lydia Tallinnas tütre Hedvig ja aastal 1878 tuli Viinis ilmale teine tütar Anna. Koidula suri aastal 1886 11. augustil rinnavähki Kroonlinnas. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Lydia Koidula kirjutas elujooksul 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse. 500 krooni-Carl Robert Jakobson (pseudonüüm: Linnutaja) sündis aastal 1841 26
Sel ajal alustas ta ka kirjutamist. Algul küll ainult saksa keeles. 1862. a sooritas ta Tartu Ülikoolis koduõpetaja eksami. Pärast seda hakkas ta aitama isa ajalehe "Perno Postimees" juures. Oma kirjanikunime "Koidula" sai ta kirjaniku Carl Robert Jakobsoni käest, kestema kirjutusi avaldas. Sageli hüütaksegi teda "koidulaulikuks." 1873. aastal kolisid Koidulad Tartusse Tiigi tänavale elama. Koidula abiellus samal aastal Tartus lätlase Eduard Michelsoniga, kes oli erialalt sõjaväe- ja naistearst. Seejärel asus ta koos mehega Kroonlinna elama, kuhu mees oli saanud sõjaväearsti koha. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kes elas vaid nelja-aastaseks, kuna suri leetritesse. Kahe aasta pärast sündis Lydial Tallinnas tütar, kellele pandi nimeks Hedvig.Hedda, kes suri 1941. aastal. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega Breslaus, Strasbourg`is ja Viinis. 1878. aastal tuli Viinis ilmake ka teine tütar,
aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus. Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana- Vändra 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson. 19. veebruaril 1873 abiellus Koidula Eduard Michelsoniga ning nad asusid elama Kroonlinna. Kaks last - Hans Voldemar, Hedvig jaAnna. Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule. "Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile. Koidula jutulooming lähtub
Hoogne osavõtt ,,Vanemuise" seltsi tegevusest, eriti näitemängude korraldajana, pidev esinemine luuletuste ja juttudega, kirjavahetus soome ja saksa literaatidega tõstsid Koidula väljapaistvale kohale kujunevas eesti kultuurielus. Teekond Soome koos isa ja vennaga 1871. aastal oli selle kõrgperioodi kulminatsiooniks. 1873. aastal abiellus Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga (1845- 1907) ja asus koos mehega Kroonlinna, kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga; ta jätkas oma loomingulist tegevust, käis sageli Eestis, suhtles Peterburi eestlaste ning eestisõbralike teadlastega. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg'is ja Viinis. Kestev lahusolek kodumaistest oludest ja ühekülgne informeeritus omaste kaudu põhjustasid
Ta esitab, ent siiski varjab. Selle omaduse võib tuua võrdluseks Liivile, kelle luule üheks põhiideeks oli öelda suuri sõnu ülima lihtsusega. Antud poeem ,,Ja õues on kevade" jätab lugejale üüratu mänguruumi suur osa luule sõnumist on tõlgendamise teha, kus lugeja ise otsustab poeemi põhiidee, mis on tehtud äärmuslikuks, kuna esile on toodud vastandid lein ja kevad. Pärast abiellumist Eduard Michelsoniga, kolis Koidula Kroonlinna, kus ta luule muutus. Ta hakkas kirjutama peamiselt igatsusest ja vabaduseihast. Ta ei olnud rahul vaikse pereeluga, ning tundis end pärsituna. Looming muutus endisest klassikalisest ja pühalikust isamaaluulest kordi isiklikumaks andis edasi oma tunded, igatsused ja pihtimused. Isegi isamaast kirjutades, pöördus selle poole isikulisemalt. Ta hakkas kirjutama realistlikumalt, lihtsamas
aasta- I eesti üldlaulupidu; ● „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ (Paciuse viis); ● 1879. aasta- II eesti üldlaulupidu; ● Eesti ajakirjanduse rajaja, ärkamisaja üks juhtidest. Lydia Koidula, 1843. 1886. aasta ● Lidia Emilie Florentine Jannsen; ● Õppis Pärnu saksakeelses kõrgemas tütarlastekoolis; ● Tartu ülikoolis sooritas koduõpetajaeksami; ● Ajakirjanik, luuletaja, näitekirjanik; ● Kultuurielu suunaja Tartus; ● Abiellus E. Michelsoniga ja kolis perega Kroonlinna; ● Luulelooming: ○ Tõlkemugandused: „Kodu“, „Emasüda“; ○ 1866. aasta- luulekogu „Vainulilled“; ○ 1867. aasta- luulekogu „Emajõe ööbik“; ○ ISAMAALUULE - hümniline; ■ „Mu isamaa on minu arm“, „Sind surmani“; ■ „Eesti muld ja eesti süda“, „Miks sa nutad?“ ● Näidendid: ○ 1870. aasta- rahvusliku teatri sünd:
umbes 200 luuletust, üle 50 proosateose ja kolm näidendit (Mihkla 1965: 203). 11 Tartus kohtas lembelaulik ka oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kes oli rahvuselt lätlane ja pärit Lõuna-Eestist, ent see ei olnud "armastus esimesest silmapilgust", sest Koidulal olid tunded ka soome rahvusest Antti Almbergi vastu. Aga kuna mees soovis Lydiaga hoida tugevat sõprust, otsustas naine abielluda E. Michelsoniga (19.veebruar 1873). Viimast korda kolis Lydia Koidula 1873. aastal, kui ta asus koos mehega Kroonlinna elama. Need aastad olid Lydiale kõige sündmusrikkamad nii heas kui halvas mõttes. Kroonlinnas sündisid tema lapsed. Esimene poeg, Hans- Voldemar nägi ilmavalgust 1874. aastal , kuid haigestus 4- aastasena leetritesse ning suri. 1876. aastal sündis tütar
muheda olekuga noormees, üks nendest, kellega koos olid Sakala tänavas oma koolide "Poiste Häält" trükkinud Holger Pukk. Holger töötas siis "Sädeme" toimetuses. Siitpeale algas Harri 10 koostöö "Sädeme", "Tähekese" ja hiljem "Pioneeri" toimetusega, sest teine kooli- ja klassivend "Kommest" - Manivald Kesamaa - oli seal ametis. Kujunes tutvus ning koostöö kirjastuse ,,Eesti Raamat'' toimetaja Helle Michelsoniga, kirjanike Jaan Rummo, Heljo Männi ja teistega. Nendelt sai Jõgisalu õhutust ka oma esimeste raamatute kokkupanemiseks. Kuna koolitöö kõrvalt oli raske leida aega kirjutamiseks, tuli valida, kumma juurde jääda. Harri Jõgisalu otsustas kirjutamise kasuks ja 1978. aastal loobus õpetajatööst ning lahkus koolist. Kihnumua Harri (www.sirp.ee/?issue=3170) 11 2. LOOMING
PILET NR.3 1.LYDIA KOIDULA ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE. Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja J. V. Jannseni tütrena. Ta õppis aastatel 1854-1861 Pärnu tütarlastekoolis. Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena "Perno Postimehe" ja 1863 aastast Tartus "Eesti Postimehe" toimetuses. 1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886. Lydia Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patriootlik lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino- Lilled" (Vainulilled) 1866
vene keele, vene keelt oskas juba eelnevalt. 62. aastal sooritas koduõpetajanna eksami TÜ juures, omandades õpetamisõiguse perekondades. Lydia oli pidevalt asjaosaline isa tegemiste juures. 63. aastal kolis perekond Tartusse, kus jätkati Postimehe välja andmist ning sel ajal suurenes neiu osalus veelgi. 60-ndate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise ja patriotismi propageeriva suuna mõjukaim väljendaja eesti luules. 73. aastal abiellus lätlase Michelsoniga, kes õppis Tartus arstiteadust, ning elama hakati Kroonlinnas, kus mees sai tööd. Naine käis tihti ka Eestis ning ei kaotanud kodumaaga sidet. Kroonlinnas sündisid esimesed lapsed, poeg, kes suri 4-aastasena ja kaks tütart. Viimane poegki suri. 82. aastal halvenes järsult tema tervis ning viimastel aastatel võitles ta vähiga. 86 suri ning maeti Kroonlinna surnuaiale. 60 aastat hiljem sängitati tema põrm kodumaa mulda. Koidula loomingu tähsaim osa on patriootiline luule
abiline lehe juures, ta aitas isal algul Pärnus, hiljem Tartus Eesti Postimeest toimetada. Ajakirjanikutöö kõrvalt osales Koidula aktiivselt Tartu kultuurielus. 1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar HedwigHedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale
annaabi.ee 
