Lydia Koidula (0)

Elulugu
Lydia Koidula, sünninimega Lydia Emilie Florentine Jannsen , sündis 24. detsember 1843 Vana-Vändras. Koidula isa oli Johann Voldemar Jannsen kes oli põline Vändralane ja ema, Emilie Jannsen, oli saksa soost. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen .
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada.
Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see veel supellinnana populaarne . Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Esimesel kolmel aastal seal ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta oma isa käest.1854. Aastal läks ta aga Pärnu saksa tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Selle kooli lõpetas Koidula 1861. aastal.
Lydia Koidula rääkis prantsuse ja vene keelt mille sai selgeks Pärnus õppides, eesti keelt mida õpetasid talle vanaema, isa ja külarahvas Vändras ning saksa keelt mis oli ta koduseks keeleks. Kuna Koidula lõpetas Pärnu saksa tütarlastekooli kursuse parimate hinnetega sai ta minna Tartu Ülikooli, et sooritada seal koduõpetaja eksam.
1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond tingitud uuesti kolima , nüüd juba Tartusse . Pärnus elades andis J.V.Jannsen välja ajalehte „Pärnu Postimees “ ning kuna selle majanduslik olukord polnud kiita, nad Tartusse kolisidki. Seal elades hakkas Jannsen välja andma ajalehte „Eesti Postimees“. Täpselt nagu Pärnus, abistas Lydia Koidula ka Tartus oma isa ajalehe väljaandmisel, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone.
Kuigi esimesed kirjanduslikud katsetused on pärit ajast kui Koidula veel Pärnus elas, siis rohkem hakkas ta luuletuste kirjutamisele aega pühendama Tartus elades.
1873. aastal abiellus Koidula sõjaväearsti Eduard Michelsoniga, kes suunati pärast õpinguid Tartu Ülikoolis tööle Kroonlinna. Koidulal ja Michelsonil oli 3 last, Hans Voldemar, Hedvig ja Anna. Hans Voldemar sündis 1874 . aastal, kuid suri nelja aasta pärast leetrite tõttu. Esimese tütre Hedvigi sünnitas Lydia Koidula 1876. aastal Tallinnas ning teine tütar Anna sündis 1878. aastal Viinis .
Lydia Koidula suri 1886 . aastal rinnavähki ning ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946. aastal
toodi luuletaja põrm Eestimaale ning sängitati Tallinna Metsakalmistule.
Ülevaade loomingust
Koidula loomungu kõige tähtsama osa moodustab luule.Ta oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Ta on kirjutanud ka lastelaule. 1866. Aastal ilmus tema esimene luuletuskogu „Waino-Lilled“, mis on suures osas laenuline. Kogu sisaldab ka rea õnnestunud luuletusi: „Kodu“, „Sügisemõtted“, „Kaugelt koju tulles“ jt.
Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu „Emmajöe Öpik“ ning selles on kesksel kohal juba romantiline isamaalüürika. Selle raamatu isamaalauludest on saanud paljud üldtuntuks: „Sind surmani“, „Mu isamaa, nad olid matnud“, „Mu isamaa on minu arm“, „Üht eesti laulu“, „Mõtted Toomemäel“. Seal on ka loodus- ja armastuslüürikat: „Emasüda“, „Oh räägi“, „Ja õues on kevade“ jt.
„Emajõe ööbiku“ luuletustes elab Koidulasügavalt kaasa kodumaa saatusele. Ta ülistab isamaaarmastust, Eestit, emakeelt, muistset priiust, kannatab vabaduse kaotamise ja pika orjaaja pärast, seostab lootuse tärkamise Eestimaal tsaari ja Jumala tahtega.
Koidula hilisemad luuletused ilmusid peamiselt ajakirjanduses ja koguteostes. Neiski jäi ta truuks valitud teemadele. Elu lõpus muutus Koidula luule tumemeelsemaks: esile tõusis igatsus kodumaa järele, soov saada maetud Eesti mulda („Jutt“, „Igatsus“, „Enne surma – Eestimaale!“)
Tähtsuselt teisel kohal on Koidula loomingus näidendid, mis sündisid peamiselt praktilistest vajadustest. Nimelt puudusid J.V.Jannseni asutatud „Vanemuise“ seltsil etendamiseks sobivad lavateosed .
1870. aastal avaldas Koidula mugandatud ühevaatuselise külajandi „Saaremaa Onupoeg “, mille lavastamine sama aasta jaanipäeval „Vanemuise“ seltsis tähistab eesti teatri sündi. Edasi kirjutas Koidula näidenditest „Särane Mul'k ehk Sada vakka tangusoola“ (1872), mis on ka tema kõige tuntum näidend, „Kosjakassed“ (1870) ja „ Kosjaviinad (1880).
Peale näidentite ja luuletuste kirjutas Koidula ka jutte . Ta jätkas oma isa J.V.Jannseni alustatud õpetlike külzjuttude traditsiooni. Koidula jutuloomingust on õnnestunumad „Enne ukse lukkustamist“, „Ainuke“, „Tammiste küla „wesketondid““ ning „Loigu perenaine “. Võrreldes Jannseniga, on Koidula jutulooming realistlikum ja põhineb rohkem Eesti oludel.
Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit , 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse .
Tähtsus eesti kirjandusele ja kultuuriloole
1870. aasta jaanipäeval lavastatud külajant “Saaremaa Onupoeg” tähistas eesti teatri sündi ning 1872. aastal ilmunud naljamäng “Säärane Mulk ” oli Eesti esimene algupärane näidend. Niisiis panin Lydia Koidula aluse algupärasele eesti teatrile.
Koidula on teerajaja tervele ärkamisaja püüdlustele ja tegemistele. Koidula on esimene suur eesti naisluuletaja. Tema isamaalaulude tähendus ei ole ajas kahanenud.