Lydia Koidula referaat (0)

6
LYDIA KOIDULA ELULUGU
Lydia Emilie Florentine Jannsen , kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter   lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja.[1 2008,06,03]
1850.aastal kolisid Jannsenid Pärnusse,kus Lydia Koidula isa J.V Jannsen asus tööle koolmeistrina Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis,kus nad ka elama hakkasid. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Sealses koolis sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. [1 2008,06.03]
1862 .aastal sooritas ta veel koduõpetajanna nn.suure eksami Tartu ülikooli juures,omandades õpetamisõiguse aadlike perekondades,millist võimalust ta aga kunagi ei kasutanud. [2 lk.252]
Tee oma rahava juurde leidis Lydia isa eeskujul,kelle > ta oli varakult kaasa elanud ja kellega koos rõõmutsenud esimese" Perno Postimehe "ilmumisel.[2 lk.253]
1863.a. lõpul asus perekond elama Tartusse ,kus J.V.Jannsen hakkas välja andma "Eesti Postimeest".L.Koidula oli pidevalt tegev ajalehe ja eriti selle kirj . lisa "Jututoa" sisustamisel;samuti tuli temal teha ka suurem osa talitusetööst.Koidula tundis ergast huvi ühiskondliku elu sündmuste ja tollal elavneva rahvusliku liikumise avalduste vastu.
1860. a-te teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja demokraatliku suuna patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti luules.
1873.a. abiellus L.Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga ja asus mehega Kroonlinna elama,kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga,vaid ta jätkas oma loomingulist tegevust ning käis tihti Eestis. [3 lk.211]
Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans- Voldemar sündis aastal 1874 , kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.[1 2008,06,03]
1882.a. halvenes järsult Koidula tervis,tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega.[3 lk.211]
11.08. 1886 Lydia Koidula suri.Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale.Alles 60 aastat hiljem,1946.aastal,sängitati Koidula põrm kodumaa mulda,Tallinna Metsakalmistule. [2 lk.287-288]
LYDIA KOIDULA LOOMING
Koidula loomingu kõige tähtsam ning mõjukam osa on tema luule, eeskätt patriootiline lüürika. Luuletajana esinemist alustas Koidula „Eesti Postimehes“ 1865, oma anonüümses esikkogus „Waino-Lilled“ (Kuressaare 1866) järgis ta mõneti veel saksa biidermeierliku luule tundlev-idüllilist laadi (osa värsse tugineb võõrastele eeskujudele). Üksikuis luuletustes aga hakkas juba kõlama isamaa-teema, osutades Koidula tõelisele kutsumusele. Anonüümses kogus „Emmajõe Öpik“ (Tartu 1867; kaanel 1866) esinebki ta eelkõige just rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse uuele, teadlikule elule ärkava rahva tunded ja mõtted. Kirjanduslikke mõjutusi sai Koidula tollal peamiselt saksa revolutsiooniliselt romantikuilt, valdav on seejuures aga ajastu isikupärane tunnetus ja hingestatud kaasaelamine kodumaa saatusele. Värsikogusid Koidulalt rohkem ei ilmunud, kuid tema luuletajategevus jätkus nii Tartus kui ka Kroonlinna-aastail. Kui kodumaal loodud värssides kajastusid peamiselt rahvusliku liikumise tõusumeeleolud, siis võõrsil on Koidula kirjutanud ennekõike oma elamuslikud haaravad igatsuslaulud. Patriootilise lüürika kõrval leidub Koidula pärandis loodus-, armastus- ja mõtteluulet; ta on loonud ka ballaade ja kirjutanud lastelaule. Koidula luulele omane elamusmõjukus pääseb maksvusele tolleaegse kirjanduskeele arenematusest tingitud konarusest hoolimata; parimais värssides on luuletaja saavutanud rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõlavuse ning loomuliku voolavuse. Oma aja kohta oli Koidula värsitehnikanovaatorlik ja teadlikult rakendas ta mitmekesiseid värsivorme ja stroofikat. Koidula jututoodang kasvas välja tema ajakirjanduslikust tegevusest ja ilmus suuremas osas „Eesti Postimehe“ lisades. Tema mitmekümne töö hulgast (neist suur osa vabu tõlkeid ja mugandusi) on silmapaistvamad „Enne ukse lukustamist“, „Ainuke“ ja „Tammiste küla „vesketondid““ (kõik 1868) ning hilisemast ajast „Loigu perenaine “ (1881). Koidula vabatõlkeist ja mugandusist on tuntumad Johann Jannseni nime all avaldatud „Ojamölder ja temma minnia“ (Tartu 1863, kannel 1864), „Perumaa wiimne Inka “ (Tartu 1865), „Olesja“ (1869), „ Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased“ (Tartu 1870), „Martiniiko ja Korsika“ (Tartu 1874(; viimastes on saanud tugeva kõlavuse rõhutud rahvaste vabapüüdluste teema.
    Mahult küll proosaloomingust märksa tagasihoidlikum, kuid oma teedrajava tähenduse poolest väljapaistev on Koidula näitekirjaniku looming, samuti tema tegevus eesti lavakunsti pioneerina. Esimese väikese naljamängu „Saaremaa onupoeg“ (Tartu 1870) lavastas Koidula „Vanemuise“ seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust. Sama aasta sügisel jõudis ettekandele komöödia „Kosjakased“ ja 1871 aastal Koidula parim näidend „Säärane Mul’k, ehk Sada vakka tangusoola“ (Tartu 1872). Kroonlinnas kirjutas Koidula veel komöödia „ Kosjaviinad “ (1946), mis ei leidnud tollal lavastamist. Koidula näidendid, ehkki tolleaegseid ettekandevõimalusi silmas pidades võrdlemisi vähenõudlike ja lihtsakoelistena kirjutatud, algatasid rahvaelu tõetruu kujutamise ja ajajärgu edasiviiva mõtteviisi toetamise eesti näitelaval. Sellistena oli neil väljapaistev osa möödunud sajandi lõpul ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi. [4 2008;06.03]
Kasutatud kirjandus:

http://www.miksike.ee/docs/referaadid/koidula_maili.htm/ 2008, 06.03.

Nirk,E. Eesti kirjanduse ajalugu(II).Tallinn:EESTI RAAMAT,1966

Kruus,O. Eesti kirjarahva leksikon .Tallinn:EESTI RAAMAT,1995

http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/koidula_anne-liiskaerma.htm/ 2008,06.03.