Referaat - Lydia Koidula Elulugu, looming (0)

Referaat

LYDIA KOIDULA

nimi

klass
kool

aasta

Lydia Emilie Florentine Jannsen sündis 24. (12.) detsembril 1843. aastal Vändra köstri J.V.Jannseni perekonnas. Kirjanikunime sai Koidula Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega. Ta oli luuletaja, näite- ja jutukirjanik.
1850. aastal asus Jannsenide perekond elama Pärnu Ülejõele. Ta sai algõpetust kodus, oma isalt. Hiljem (1854-1861) õppis Lydia Pärnu kõrgemas tütarlaste koolis. Vähehaaval hakkas ta kaasa lööma ka oma isa, Jannseni ajalehe “ Perno Postimehe” juures ning andis ka eratunde. Algul teabematerjali tõlkimisel, hiljem ilukirjanduse lektüüri mugandamisel. Tütarlaste kooli lõpetanud, sooritas Lydia Koidula 1862. aastal Tartu Ülikooli juures nn. suure eksami ja sai koduõpetaja kutse.
1863. aastal asus pere Tartusse elama. Seal hakkas isa-Jannsen välja andma “Eesti Postimeest”. Koidula oli ajalehe juures pidevalt tegev, eriti ajalehe lisa “Jotutoa” sisustamisel. Samuti tuli teha Lydial ka enamus talitusetöödest.
Koidula tundis suurt huvi ühiskondliku elu sündmuste ja tollal elavneva rahva uskliku liikumise avalduste vastu. Isiklikud kokkupuuted ja kirjavahetus P.Blumbergi, J. Hurda , C.R.Jakobsoni ja Fr.R. Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt Lydia väljavaateid ja loomingulist arengut.
1860. aastate teisel poolel kujunes Koidulast rahvusliku liikumise taotluste ja patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja Eesti luules. Ta tõusis silmapaistvale kohale kujunevas Eesti kultuurielus tänu hoogsele osavõtule "Vanemuise" seltsi tegevustest, pidev luuletuste ja juttudega esinemine, kirjavahetus Soome ja Saksa literaatidega.
1873. aastal abiellus Lydia Koidula Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga (1845-1907) ning asus koos mehega elama Kroonlinna. Kuid ka Venemaal elades ei kaotanud ta sidet kodumaaga. Ta jätkas oma loomingulist tegevust ning käis sageli Eestis. Kuid kestev eemalolek kodumaistest oludest ning ühekülgne informatsioon omastelt muutsid oluliselt Koidula väljavaateid ning mõtteviisi.
Koidula tervis halvenes äkitselt 1882. aastal. Oma viimased eluaastad veetis ta võideldes vähktõvega. 11.augustil (30. 07.) 1886 . aastal ta suri. Kirjanik maeti Kroonlinna, kuid tema 60. surmaaastapäeval toodi ta põrm Eestisse ning maeti Tallinnasse Metsakalmistule.
Lydia Koidulale on püsititatud monument Pärnus, portreega mälestuskivi Vändras ja Soomes Leppälahtis. Lydia Koidula nimeline tänav on nii Tallinnas, Tartus, Võrus kui ka Pärnus.
Koidula on meie rahvusliku teatri ja Eesti algupärase näitekirjanduse rajaja. Ning võib ka öelda, et esimene naisajakirjanik, kuna ta osales oma isa ajalehe "Eesti Postimees " toimetamisel. Tema eestvõttel avaldas Koidula juba 1863. aastal oma esimese raamatu, tõlkelise jutukese “Ojamölder ja tema minia”. Seda raamatut tõlgiti nii Soome kui ka Saksa keelde. Luuletajana alustas Koidula 1865. aastal oma esimese luulekoguga ,,Waino-lilled’’.
Koidula luule põhiliseks sisuks on Eesti, ehk küll koduigatsuses ja tülides. Tema viimane lahkumistervitus läheb isamaale. Luuletaja viimaseks sooviks oli isamaalise loominguga pääseda oma rahvasüdamesse. Ta on oma noorusliku luuletõotust “Sind surmani küll tahan” pidanud raskeima tunnini ja jäänud oma rahva luuletajaks.
Üks kuulsam luuletus Lydia Koidula loomingust:
Kodu
Meil aia-äärne tänavas,
kui armas ole see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille , rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
“Laps, oota,” kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema !”
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas -
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Kokkuvõtteks:
Lydia Koidula oli ja on üks silmapaistvam Eesti naistegelane, kes tänu oma tahtejõule on saavutanud palju. Tänu Koidulale sündisid Eestis paljud sündmused, mis ilma temata oleksid olemata jäänud. Lydia Koidula on, oli ja jääb ka edaspidiseks eeskujuks kõikidele inimestele, kel on palju annet ja kes tahavad samuti elus edasi jõuda nagu tema.
Kasutatud kirjandus:
O. Kruus ja H. Puhvel “Eesti kirjanike leksikon ”
A.Undla-Põldmäe “Koidulauliku valgel ”
Lydia Koidula “Waino-lilled’’ (1866)