Lydia Koidula (0)

Lydia Koidula
1843- 1886
Lydia Emilie Florentine Jannsen sai oma kirjaniku nime Koidula Carl Robert Jakobsonilt, kes nägi noores luuletajas ja tema loomingus eesti rahva ärkamise algust – koidu aega. Ta sündis Vändras. Õppis isaga kodus. 1854 hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis. Sealt on pärit esimesed kirjanduslikud katsetused . Ta tõlkis ja mugandas saksa keelest jutte isa ajalehe „Perno Postimees “ tarbeks. 1862 . sooritas Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami (pärast koolilõpetamist). Tema peamiseks tegevus alaks sai isa ajalehe „ Eesti Postimees“ väljaandmine ja kirjanikutöö. 1873. abiellus Koidula sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kes suunati pärast õpinguid Tartu Ülikoolis tööle Kroonlinna. Koidula jäi kodumaad igatsema – see väljendus ta luuletustes . 1886. suri Koidula ja maeti Kroonlinna kalmistule. 1946. toodi luuletaja põrn Eestimaale ning sängitati Tallinna Metsakalmistule. Koidula oli ärksa loomuga: ta tundis huvi ühiskonna- ja kultuuriprobleemide vastu, oli kirjavahetuses J.Hurda, C.R Jakobsoni , Fr.R, Kreutzwaldi, A.Almbergi jt-ga; osales laulupeo ettevalmistamises, „Vanemuise“ seltsis näitemängude lavastamises. 1866. ilmus tema esimene luuletuskogu“Waino-Lilled“, is on suuremas osas laenuline. Kogu sisaldab ka rea õnnestunud luuletusi: „Kodu“ („Meil aiaäärne tänavas“), „Sügisemõtted“ („Juba kase ladvalt lehed langvad“), „Kaugelt kodu tulles“ jt. Koidula teises luulekogus „Emmajõe Öpik“ (1867) on keskel kohal juba romantiline isamaalüürika. Selle raamatu isamaalauludest on saanud paljud üldtuntuks: „Sind surmani!“, „Mu isamaa, nad olid matnud“, „Mu isamaa on minu arm!“, „Üht eesti laulu“, „Mõtted Toomemäel“. Kogu sisaldab ka loodu-ja armastuslüürikat: „Emasüda“, „Oh räägi!“, „Ja õues on kevade“, „Lenda!“, „Kevade tulek“. „Emajõe ööbiku“ luuletustes elab Koidula sügavalt kaasa kodumaa saatusele . Koidula hilisemad luuletused ilmusid peamiselt ajakirjanduses ja koguteostes. Neiski jäi ta truuks valitud teemadele (luuletused „Eesti muld ja eesti süda“, „miks sa nutad?“, „Teretus“, „Soome sild “ jt). Elu lõpus muutus Koidula luule tumemeelsemaks: esile tõusis igatsus kodumaa järele, soov saada maetud Eesti mulda. („Jutt“, „Igatsus“, „Enne surma – Eestimaale!“). tähtsuselt teisel kohal on Koidula loomingus näidendid, ims sündisid peamiselt praktilistest vajadustest. Nimelt puudusid J.V. Jannseni asutatud „Vanemuise“ seltsil etendamiseks sobivad lavateosed .
Romantism – kunsti, kirjanduse ja vaimuelu suund. Vastandus klassitsismi mõistupärasusele, taotles isiku- ja loominguvabadust, seadis esikohale kunstniku mõttelennu ja isikupärase maailmanägemise, põhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava erakordsust, väärtustes rahvaloomingut. ( byron , Shelley).
1870. avalsad Koidula mugandatud ühevaatuselise külajandi „saaremaa Onupoeg“, mille lavastamine sama aasta jaanipäeva „vanemuise“ seltsis tähistab eesti teatri sündi. 1872. ilmus Koidula kõige tuntum naljamäng „Särane Mul’k ehk Sada vakka tangusoola“, mis on eesti esimene algupärane näidend. „Säärase mulgi “ teemaks on rikaste mulkide ja vaeste Tartumaa talupoegade vaen ning teised päevaprobleemid; hariduse vajalikkus, päriskoha ostmine , sõjaväest kõrvalehoidmine, armastusabielu. Näidend on rajatud armastusintriigile. Selles seatakse vastamisi arukas, mehine, viisakas, heasüdamlik, haritud Männiku Märt ning arg, kaval, rahaahne, toores , punapäine ja rõugearmiline Erastu Enn. Näidendi lahendus on õpetlik: Märt päästab Maie isa Peeter Pindi rumalast tangumüümise loost , kosib Maie ja ostab talu. Erastu enn kui kroonust kõrvalehoidja pannakse aga vangi. Koidula on kirjutanud veel kaks näidendit („Kosjakassed“, 1870 ja „ Kosjaviinad “, 1880). Jutukirjanikuna jätkas Koidula oma isa J.V.Jannseni alustatud õpetlike külajuttude traditsooni. Tema jutuloomingust on õnnestunumad „enne ukse lukkutamist“ (röögib talupoegade väljarändamisest), „Tammiste küla „wesketondid““ (jutustab veskipoisist, kes püüab kuritöid varjata vagadusmaskiga; kõik 1868) ning „Loigu perenaine “ (1881), mille sisuks on häsdas antud lubaduste hiljem unustamine. Võrreldes Jannseniga, on Koidula jutulooming realistlikum ja põhineb rohkem Eesti oludel. Koidula on Eesti esimene suur naisluuletaja. Tema isamaalaulude tähendus ei ole ajas kahanenud. Koidula näidendid märgivad eesti algupärase teatri sündi.