Lydia Koidula luuletus, elulugu (0)

Lydia sünis 24.detsembril 1843 Vana-Vädnras.Lydia oli eesti kirjaniku J.V.Jannseni tütar.Lydia sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen.Lisanime „Koidula“ andis ärkamisajategelane C.R Jakobson ,kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutisi.19.novembri 1873 abiellus Lydia läti rahvusest üliõpilasega Eduard Michelsoniga. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar , kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar – Anna. Koidula suri 1886. Aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 t oodi tema põrm Tallinnase ja sängitati Metsakalmisutle. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul.
Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.
Katkendeid Luuletustest .
Mo isamaa on minu arm!
Mo isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sull' laulan ma, mo ülem õnn,
mo õitsev Eestimaa!
So valu südames mul keeb ,
so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mo isamaa!
Väga hästi kirjutatud luuletus kodumaast ja inimese mõtetest.
 Peidupesa põõsastikus     
kodus kiidab kullakeel
 laulu sula sõnumikus 
õhud hõiskavad ülevel.
Luuletus on murdes,mis muudab selle huvitavaks ja kaasahaaravaks.
Üks paigake siin ilmas on,                                       
kus varjul truudus arm ja õnn;                                  
kõik, mis nii harv siin ilma peal,                               
on peljupaika leidnud seal.
See on tuntud luuletust emadest, nendest hoolimisest ja ka kaotusest.Väga hästi koostatud.
Südame ma kinni köitnud                                 
sinu külge ,isamaa!                                           
Sinu surmal tahan surra,                                   
sinu elul elada!                                                  
Kus ma käinud, mida näinud,
mida õppind kuskil pool:                                   
sulle kõike kasvatanud                                      
kasuks seda hinge hool !     
Paljud Lydia luuletused on tehtud just isamaast,tõenäoliselt näitab see Lydia armastust ja hoolitsust oma kodu ja kodumaa vastu.Kirjutatud on ka rõõmudest ja muredest.
Tõeliselt hea luuletus.
Südame ma kinni köitnud; 
Sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel;           
Väsind kõrvus hanguvad;                               
Võõral pinnal närtsib sinu
Varjul sirgund kodutaim!         
Samuti tore luuletus,kuid sisu jääb natukene arusaamatuks.Mina ei saanud ka sellest aru miks on ridade vahel vahed sees.Sõnad on ilusad.
Lydia luuletused on tihti kodumaast,emast,armastusest,surmast.Igas tema luuletuses on kasvõi killuke midagi nendest kõigist.Tal on olnud annet teha väga ilusaid luuletusi.Varem ma ei teadnud väga palju Lydia luuletustest,kuid nüüd sain teada ja mulle hakkasid nad päris meeldima .Tõeliselt head luuletused !